Ranno Väljaots läheb Austraaliasse: veebruar 2013

Oli täitsa tavaline pühapäev kui me Triinuga asjad pakkisime ja auto täis laadisime ja mareeba farmist cairnsi poole ajama panime. Peatusime mõneks päevaks cairnsis, vanas heas tuttavas hostelis, sest ma ootasin ühte kirja sinna auto kindlustuse kohta. Ühes neis ootamispäevades broneerisime reisi väikesele saarele, 45 minutit praamisõitu, Fitzroy island. Kus meile lubati rahulik päev oma asju seal toimetada ja matkata ja rannas vedeleda ja paketi sees oli tunniajane sõit klaaspõhjaga paadis, et koralle kuiva jalaga jälgida. Varahommikul 7 panime praamiga cairnsi terminalist jugama ja varsti pandi meid saarepeal maha, ülejäänud kaader läks paadiga kaugele suurele korallrahule sukelduma, kuna see oli sukeldujate paat ja meile tehti lihtsalt trantsporti. Kohale jõudes ja staabist klaaspõhjaga paati küsides vaadati meile kui alaarenenutele otsa, et mis klaaspõhjaga paadist te räägite, meie oma läks juba ammu põhja. Paadi asemele anti meile tunniks ajaks kanuu, millega ma siis sadamas ringi solberdasime mõnda aega. Käisime ka saare jalutamas ja rannas passimas aga suurt midagi teha ei olnud. Saare keskel oli suur mägi ja teises otsas oli majakas ja rajad läksid sinnasuunas minema. Plaanisime ka minna aga alguses juba selgus, et suurte, vett täis seljakottidega kaugele ei lähe ja siis Triin jäi randa maha kotte valvama ja peput peesitama kui mina jalutama läksin. Kohe järgmises käänakus sain aru, et vb ei jõua ilma seljakotitagi seda rada läbi teha, kuna tõusud olid niii meeletud ja rada mingi 4-5-6km pikk. Toppisin lõõtsutava keele tagasi suhu ja lisasin sammu. Kunagi jõudsin siis välja vana majaka juurde mäe servas ja sealt võtsin sammud mäe keskele tipu suunas. Huvitavalt muutus loodus, kuna all oli vihmamets ja laialehelised taimed, siis kusagil poolel teel läks jälle kuivikuks ja kõrbeks ära. Varsti olin all staabis tagasi ja ootasime väsinuna Triinuga praami mis meid tagasi koju viiks.

Kauaoodatud kiri oli ka hostelisse saabunud ja tegin järgmise 270dollarise makse, et auto ära "kindlustatud" saaks ja number kehtiks ja oleks minu nimel järgmised pool aastat.

Rahaline seis jäi mareebas farmi lõpetades selliseks nagu ma Darwinist reisima hakkasin aga selle lühikese poole nädala- nädalaga Cairnsis läks juba 1000 dollarit igast naljakate asjade peale ära nagu auto kindlustus ja läpaka laadija ja igast arusaamatut jama mida korraga vaja oli.

Lõpuks saime ka Cairnsist minema ja ilm oli kogu selle reisi jooksul arusaamatu, igapäev sadas, siis oli nii kuum ja siis sadas jälle ja üldse oli sitt. Koguaeg kui jõudsime mingisse kuulsasse paradiisikohta siis sadas ja midagi näha polnud ja sõitsime kohe kiiresti edasi nii, et sellega läks sitasti.

Esimese päevaga jõudsime Cairnsist sellisesse kohta nagu Ayr. Teepeal peatusime ka linnades, seeaga palju ei läbinud, kusagil 430km. Ayr'is veetsime öö mingis nadises hostelis ja hommikul kimasime edasi.

Teise päeva õhtuks jõudsime Rockhamptoni, 630km ja ööbisime hostelis seal. Enne Rockhamptonid jäi meeletu kuurortlinn Airlie Beach, kust me ka läbi käisime aga sadas ja siis tibutas ja nii sitt ilm oli et lasime sealt kohe varvast.

Kolmanda päeval käisime läbi Sunshine Coastist ja õhtuks jõudsime Brisbane, kuhu oli 650km. Teepeal käisime läbi väikeses linnas Gympie, mis on ajalooline kullalinn, kus ma infost sain teda, et neil on avalik kullaotsijate reservaat, millest ma kuidagi niisama mööda sõita ei saanud. Õnneks oli koht seal samas paari km ulatuses ja võtsin detektori ja läksin alla jõeäärde kammima. Kulda nagu ei leidnud sest kiire oli ka ja aega pühenduda polnud, see eest oleks peaaegu perse ees kos detektoriga jõkke kukkunud, kuna sealne savipinnas osutus arvatavast libedamaks. Mingi hetk jõeääres läks detektor hulluks ühe suure halli kivi peale ja järele ka ei jätnud, võtsin vöövahelt haamri ja peksin kivi tükkideks. Ühe tüki servas oleks nagu kullaliiv või tolmu laadsed osakesed, mida ma veel ei ole aega saanud lähemalt analüüsida. See eest on nüüd kogu mu söögikarp kive täis ja nuudleid enam teha ei saa. Kunagi aega saan siis uurin seda tolmu lähemalt. Brisbane jõudsime õhtupimedas ja vihma sadas ja tegemist oli suurlinna ja kiirteede ja arusaamatu värgiga siis see vihm tegi asja ikka päris nõmedaks, õnneks oli Triinul telefonis pooltöötav GPS ja selle alusel leidsime neti kaudu mingi hosteli kuhu me läbi pimeda ja vihmase kesklinna kimasime. Kohale jõudes, oli hosteli leidmisega raskusi, kuna traditsioonilise hosteli asemel oli kellegi tavaline elumaja ja millest siis hostel oli tehtud. Selgus kohe ju et kohta pole ja terves linnas vist neti andmetel kohta pole ja kesklinna autoga ukeradama minna ka ei taha, sest parkida pole seal nagunii kusagil. Siis tuli majaomanikul hea mõte, et tal kaks kutti kes lähevad üheks ööks minema, et äkki saab nende voodid välja rentida niikauaks ja kadus ära asja arutama. Tagasitulles oli tal rõõmus nägu ees ja ütles, et tehtud ja linadki vahetatud. Maksime majutuse ära ja läksime "tuba" vaatama. Selgus, et see oli hoopis mingi kelder, mis oli kiiruga rulliga valgeks värvitud, koos kõigega mis seal sees ennem värvimist oli olnud ja juhtmed rippusid igalpool ja oli ikka korralik koht. Saime öö ilusti ära veeta ja väga hubane oli seal köögid ja muud asjad, erinevalt meie keldrist. Osad tüübid elasid garaazis puntras ja väljas nurgataga katusealuse all oli veel mingi voodi, kus siis selgus, et majaomanik ise magab, kui maja liiga täis on. Kodune ja väga mõnus õhkkond.

Järgmine päev oli laupäev või pühapäev, ehk siis linnas vaikne ja rahulik ja uhasime autoga kesklinna. Parkisime kusagile ära, kogu tee luges Triin mulle uhkelt kaarti ette. Parkisime ära ja läksime linna jalutama. Paar tundi kõmpisime Brisbanes ringi. Suur linn. Populatsioonilt 3s austraalia linn Lõunaks oli juba siiber ja võtsime auto ja tossasime edasi linnast välja lõunapoole.

Mõneks ajaks olime siinses kohalikus Miamis ehk siis Gold Coast. Seal on suured superrannad järjest, rannaääres tohutud pilvelõhujad ja väga väga ilus koht. Turistide ja kõikide kohalike unistustekoht kus elada.

Seal peatusime tunniks kaheks ja sibasime edasi lõunapoole ja jõudsime õhtuks Coffs Harbouri 400km Brisbanest, mis on ka väike uhke linnake ookeaniääres. Ööbisime seal kenasti ära ja kimasime edasi. Pärast Gold Coasti olime ületanud osariigipiiri ja Queenslandist sai nüüd New South Wales.

Coffs harbourist oli jäänud Sydneysse 530km ja Sydneysse jõudsime kenasti valges ja seal osariigis oldi veel kella ka keeratud kusalegi poole, et meil oli siis valget aega veel rohkem. Juba sealt Brisbane kandist hakkasid suured uhked mitmerealised kiirteed ja samuti enne Sydney tulid suured betoonist kanalid kus sees autod uhasid. Lõhatud oli kaljusid ja värke, et teid rajada. Sõit viis läbi 50-70m kõrge kalju, millesse olid teed sisse lõhatud ja üldse oli kena. Ainult andsid minna sest vastu kedagi tulla ei saanud. pidid vaid vaatama maha ja pealekeerajaid. Samasugused kiirteed jooksevad igas suurlinnas, mida ma siin näinud on. Kiiresti saad linnast 100ga läbi sõita mööda neid teid. Mahakeeramise ja peale keeramisega pead vaid täpne olema.

Vahepealana peab mainima, et idaranniku liiklus on oluliselt tihedam ja sitem sõita kui seda on läänerannikul ja keskkõrbes. Sellist rahulikku silma looja laskmise hetke pole. Koguaeg autod ees ja taga, kuigi siin on palju mitmerealisi kiirteid mida läänes pole, kuna sealne ainuke suurlinn on Perth. Idas tulevad suurlinnad kõik üksteisejärgi ülevalt alla.

Kusagil 30 km enne Sydneyt, kiirteel, viskas roolisambast valge suitsujoa taeva poole, nagu oleks just uus paavst valitud. Kartus, et auto põleb kohe maha sai nagu ka kohe otsa, kuna suits ei haisenud nagu oleks isolatsiooni või juhtmepõlemisega tegemist. Ära kadus püsikiiruse + nupp, mis jukerdas juba läänekaldal kunagi aga muud nagu ei pannudki sel hetkel tähele. Sydneyäärelinnadest keerasime ära kohe Palm Beachi peale, kus on kurikuulus Summer Bay ja sealsed Kodus ja võõrsil filimimise rannakohad. Tegemist uhke rikkurite poolsaarega kus sõitsime natuke ringi ja parkisime "summer baysse" ära. Käisime rannas seal ja surfiklubi nägime. Tagasi autosse minnes märkasin, et esirehv pool lödi. Sõitsime vaikselt 5km tanklasse ja pumpasin täis ja jäime autosse istuma seal, kuna pidime öömaja leidma. Triin otsis netis ja ma passisin niisama ja nagu kogu selle tripi käigus on igapäevane teema olnud, siis on kõik öömajad kinni ja lõpuks triin broneeris midagi kusagile ära. Vaatasin uuesti rehvi ja oli jälle pehme. selge. vaja vahetada. lasin tagant varuratta alla ja enne kui triin perse äärekivile maha sai oli mul juba ratas vahetatud ja sõit läks edasi Bondi Beachi nimelisse linnarajaooni, kus meie hostel peaks olema. Jõudsime nüüd juba pimedas sinna läbi häda. Sest sõit läks läbi Sydney kesklinna, kus on ainult kõrged, poolde pilvelõhkujasse ulatuvad kiirteed. Kõik teed ja tunnelid ja sillad on kuidagipidi tollitud, et pead maksma sõidu eest kas enne või pärast. Kohalikel on mingi andurijunn esiklaasil, mis automaatselt nende pangakontolt raha võtab sõidu eest. meil seda polnud, siis meid saatsid ilusti kaamerate sähvatused tollipunktides. Oleksin võinud ennast vähemalt enne pilte ilusaks teha. Pimedaks läks ka juba ja siis otsustasid suunatuled keset linna töölepingut muuta ja vilkumise asemel hakkasid niisama põlema või vilkusid nii loiult. Ei jäänudki midagi muud üle kui kõrvaga Triinu kaardilugemist kuulata, silmadega pimedast aknast linna vahtida ja ühe käega ise suunatulede immiteerimist teha. Keerates logistasin siis suunakangi üles alla, et tuled vilguks. Kuidagi saime oma hostelisse ära ja selgus, et neil kohad täis aga nad saadavad meid järgmisse kohta, millega neil mingi partnerlusleping on. järgine koht asus paralleeltänaval ja oli venelaste urgas. registratsioonis oli juba paks vene vanamees, kes eesti passi nähes lülitas oma vigase inglise keele vene keele peale üle ja ütles, et tallinnas oli 30 aasat tagasi päris äge olla. Ütlesin Davai ja sain võtmed kätte. Jäime kaheks ööks. Vahepeal olin üritanud kontakti saada ühe eesti poisiga, kes sydneys on, keda ma kohtasin perthis paar korda täiesti suvaliselt samades hostelites erinevatel aegadal aga mul polnud numbrit ja kätte teda ei saanud. See eest osutus järgmine päev maailm liiga väikeseks jääda minu jaoks, sest kesest 4.6miljoni inimesega täidetud sydeneys pidin ma talle rongijaamas otsa jooksma, mispeale ta ütles, et lendab homme melbourne. ja ma vastasin et ma sõidan homme melbourne. vot sellised lood.

Magasime öö ära ja läksime bussi ja rongiga linna. sest olime mingi 7 km kesklinanst väljas. Autot nagu eelnevaltki kõikides suurlinnades parkida polnud, siis jätsin kusagile hosteli kõrvaltänavale öösel ja hommikul ajasin elumajade rajooni, sest seal tasuta päeval. Rabasime bussi ja sõitsime kusagile järgmisse osakonda, sealt istusime metroopeale ja sõitsime kesklinna. Metroo oli äge, sest peatused maaa all aga vahepeal sõidab rong maa alt välja ka maa peale ja siis sealt sõidab üles kusagile taeva alla ja üldse oli muhe. Linna jalutasime eraldi läbi. igaüks eri suunas. Mina võtsin kaardi järgi vaatamisväärsused ja panin seda rada pidi. mis triin tegi, ei tea.

Käisin suurel raudsillal millest me öösel üle sõidsime. sealt nägi sydney lahte või jõge või kurat teab mis veeallikat, millel oli sydney ooperimaja. Jalutasin niipalju kilomeetreid et ei saanud ise ka aru, kummas otsas jalad või käed on. Õhtul võtsin rongi ja sõitsin tagasi sinna vahejaama, kust siis viimase päikese järgi vaatasin kus ida või lääs on ja panin jalgsi idasuunas ajama ja jõudsin kenasti hostelisse välja. parkisin auto jälle osteli taha ära ja olime öö seal. Vahepeal, ülekeskmiselt nupuka inimesena võtsin ma rooli alt kaitsmebloki kaane maha ja siis sõidu ajal kui suunda näitasin ja suunad ei töötanud, koputasin ühe käega näpuotsaga releepihta, et see siis jälle tulesid vilgutama hakkaks. Nõnda see sõit siis läks, käed jalad tööd täis Canberra poole.

Teepeal keerasime Blue mountainsi rahvuspargi peale, kus on suured kaljud ja kanjonid. Sealt võtsime suuna Canberra peale.420 km oli Sydneyst Canberrasse. Valisime sealt Blue mountainist mingi kõige lühema tee, mis oli äärmiselt käänuline ja keerutas üle mägede ja läbi orgude ja oli tohutult ilus maastik. Suutsin unustada, et olen Austraalias, Kõik oli roheline ja hästi mägine, eeldan, et Alpides oleks samasugune olukord. Ja siis nägid minu silmad asja milleks ma ei olnud valmis - palgimets. Kuusemännilaadne paks mets ja metsaveo autod. Tohutud lageraided ja uued istandused kohe peal. Keerutasime seal mägedes pikalt kuni õhtuks jõudsime Canberrasse. Canberra on eraldi territoorium ACT. Australian Capital Territory. Seal saime ööseks kõige kallima hosteli milles ma olen elus olnud, see eest oli jube ilus ja puhas ja väga korralik. Hommikul jalutasime natuke ringi seal ja sõitsime edasi tagasi. Käisime ära Royal Australian Mint'is. ehk siis riigi münditehases. Seal oli pood kus sai münte osta. erinevaid juubeli ja mis iganes münte. näha filmi müntide tegemisest. ja kogu seda ajalugu ja sai ülevalt akendest vaadata tsehhi sisse kus mündid liikusid liinipeal ja kuidas robotid vehkisid valuutad mähkida. See oli tõeliselt äge koht. Ostsin endale ühe uue mündialbumi, 20sendiste oma. ja väikese pudeli, kus sees on kullaleht rulli keeratud, mingis vedelikus. Kuidagi oli tunne et oleks vaja. Suunatulede tööreziim oli nüüdseks juba räigelt rikutud ja paugutasime tanklasse et veits paakida ja seal oli mingi autoteeninduse moodi koht ka kust ma küsisin kas Fordi esindust pole lähedal. Tuli välja, et 5km kaugusel ongi selline institutsioon olemas. Mõni hetk kiirteel ja olime tööstusrajoonis pargitud fordi esinduse ees. Rabasin relee pihku ja tõttasin uksest sisse ja viskasin lauale, et ford falcon AU 2000a suunatulereleed on sul või. Selgus, et on isegi mõned isendid laos olemas. Välja tuli ka tõsiasi, et 45 dollarit tükk. Küsisin selle peale, et kas see on parim mis sa suudad teha? Vastuseks oli siis ebavlev 34.60 mis ma olin ka kohe rõõmsalt nõus maksma. Ajasin veel vanaga leti taga veits löra ja mõne minuti pärast oli uus relee paigas ja kõik suunad töötasid nii nagu oleks tehasest välja sõitnud sellega äsja. Jugasime fordist minema ja kohe nurgapeal oli rehvitöökoda, kuhu oma puuduva varurattaga otsustasin sisse keerata. Läksin jälle jutuga, et mul rehv on korras aga mul oleks sisekummi vaja, et varuratta jaoks. Kohe oli jälle hala lahti et ebaseaduslik jne jne et osta uus rehv jne. Ma ka alla ei andnud kuni lõpuks vana lõi käega, et saad sisekummi ja mustalt ja sulas, et mine räägi rehvitehnikuga. Viskasin ratta teenindusse ja juba enne kui aru sain veeretati nurgast heas korras kasutatud rehv välja ja väänati ilma sisekummita peale ja kogu see pull läks kokku maksma ainult 20 dollarit. See oli see sama rehv, millel oli auk küljepeal kui ma auto ostsin ja mida parandada ei saanud. seega sain aasta tagasi sinna sisekummi sisse aga nüüdsesks sõi see rehv selle sisekummi ära ilmselt oleks ta ka järgmise ära söönud, nii et läks hästi et sain sisekummi asemel korraliku rehvi alla.

Canberrast, pärast tohutut autotaastamisremonti saime välja alles 2 päeval ja ees oli 600+ km. Nii ma siis istusin vaikides roolitaga, uhkelt vilgutamas suunatulesid isegi siis kui polnud vaja kuni me jõudsime Melbournini välja. Vahepeal oli osariik muutunud Victoriaks. Triin skännis netist hosteleid ja leidis ST Kilda rajoonis Oslo nimelise hosteli, kus hind kõrgem aga pole kesklinn ja auto saab kusagile tänavale ikka ära sokutada. Bronnisime 2 ööd ja pimedas jõudsime kohale. Viskasime asjad tuppa ja kolisime Triinu oma tohutu pagasiga autost välja ja jätsime auto kõrvaltänavasse seisma ööks.

Hostel on ilmselt mingisuguse esimese Victoria aegne ja remont on jäänud ka sinna samasse ehitus-sajandisse ja kallim on ka kui kesklinn aga midagi pole teha, autoinimese mured suurlinnas. Rand on lähedal. elu keeb. kesklinna saab trammiga. busse pole, trammimajandus. Liiklus oli ka päris normaalne kui me õhtul sisse jõudsime, trammirajad olid loomulikult uus asi, sest sydneys neid polnud.

Paar päeva olen lihtsalt maganud, sest ei jõua enam olla, väsimus nii meeletu. Kuna Melbournes on ainut 2.1 miljonit inimest, sis ma helistasin oma eesti kodukandi naabriplikale, Signele, kellega ma siis siin meie rannas kokku sain. Ja üle üldse võiks mainida, et Melbourne on üle rahvastatud Torma valla inimestega, sest signe oli mul lasteaia kaaslane, plus üks Kersti on siin samas, kes oli mu lasteaias jne... elu on täielik auster.

Kui ma ennast korra jõudsin välja magada, siis läksin trammiga linna ka kus tuikusin mõned tunnid ja tulin koju tagasi. Triin on nüüdseks kadunud tundmatus suunas ja olen jäänud jälle rõõmsalt üksinda, nii nagu kõige parem on.

Ära suutsin maksta ja broneerida oma homse praami, mis mind Tasmaaniasse viib. ees on ootamas 10h praamisõit 4ndasse osariiki, Tasmaania.