Ranno Väljaots läheb Austraaliasse: märts 2013

25 veebruari hommikul kella 6st astusin hostelist välja, väljas oli pime veel aga linn elas juba. Hüppasin autosse ja sõitsin tunde järgi sadama poole, sest kaardi järgi tundus see seal samas kõrval olevat. Natuke tiirutamist ja olin juba praami järjekorras. See sõit läks lihtsalt. Praam oli küllaltki suur aga mitte nii suur nagu eesti-rootsi vahelised aparaadid. Üsnagi kiirelt sai praamil olev üks ühiskasutatav korrus läbi kolatud ja igab hakkas. Reisijateks olid ka ainult vanad ja koledad inimesed ja neid oli liiga palju. Ühe laeva otsas oli kino ja teises mingi bänd esinemas. Bänd oli siis süntesaatorimees ja mingi naine inisemas, seega ma võtsin kinopoole. Kinost näidati mingit vanat buratiinolaatset multikat ja hiljem jääaja multikat nii, seal pimedas ja pehmes toolis ma magasin rõõmsalt paar tundi. Külm oli sest kõik konditsioneerid puhusid igalpool. 10 tunnine reis tundus magades üsnagi lühike. Pimeda hakul jõudsin Tasmaaniasse, kus autoga välja sõites otsitakse kõik autod läbi nö et sa ei veaks taimi ja puuvilju ja muid keelatud esemeid, sest nad üritavad tasmaania omapärast loodust säilitada. Mul peale nuudlite polnudki midagi muud nii, et see läks kergesti. Pärast tuli küll meelde, et pagasnikus on lääne asutraaliast leitud ülisuur seedri või mingi muu puu käbi koos seemnetega aga olgu.

Nagu öeldud oli juba pime ja kell hakkas 8-9 õhtul saama. Teadmata kuhu või mida teha sõitsin mcdonaldsisse einestama ja siis lihtsalt niisama käe jala järgi sõitma kusagile suvas suunas. Tegin plaani, et hakkan lääneküljest alla sõitma ja tulen pärast idast tagasi üles, kuna see praamisadama linn oli üleval põhjas ja keskel. Kõht täis panin Põhjarannikut pidi läände jugama ja teeääres näitas mingi pruun silt mingi kanjoni peale. Pruunid sildid on siis siin nagu mingid vaatamisväärsused, Mõtlesin, et magan öö seal ära ja hommikul vaatan kanjonit nii et paha hakkab aga tuli vaid välja, et terve järgmise päeva sadas vihma. Öö kanjoni ääreses parklas oli mõnus, seal oli palju autosid ja karavane parkimas, ööbimas. Õhtune sõit sinna kanjoni poole oli vaikne, sest loomi oli hirmsat moodi teepeal. Informatsiooni kohaselt mis praamis öeldi, siis 1 miljon looma saab aastas surma Tasmaania teedel. plus seal on mingi ainulaadne ärikas Tasmanian Devil. mingi väike kassisuurune elukas ja need on väljasuremisohus, seega sõitsin vaikselt ja nägin igast tüüpe teel sibamas aga pihta ei õnnestunud kellelegi saada. Tagasi sisi selle hommiku juude, kus sadas ja ajas sita keema pask ilm. sõitsin aga edasi lääne poole ja teeäärest leidsin mingi ilusa küla Stanley, kus oli vanaaegsed varemed ja üliilus mägine loodus ja külaääres ookeani serval oli ülisuur mägi, mille otsas sai ronitud. Teel mäkke sõbrunesin ühe shveitsi tüdrukuga kes oli alles austraaliasse saabunud siis jalutasime kahekesi mäel tiiru peale ja rääkisin natuke siinsest austraalia elust. Öö veetsin mööda sealsamas Stanely rannaääres suurte puude all oli täiesti tasuta puhkeala ookeani ääres. Edasised päevad olid lihtsalt seosusetud sõitmised läänerannikupoolt alla pealinna Hobarti poole. Magasin autos, kord metsas, kord järvede ääres, kord suure tammi ääres jõepeal ja kord sain isegi karavanipargis tasuta ööbida kuna tädi oli nii sõbralik ja ütles, et võid vabalt olla öö.

Pealinnas hobartisse jõudsin jällegi kord pimedas. Teadmata kuhu ööbima minna võtsin netist kaardi lahti ja nägin, et linna lähedal läheb mingi keerutav tee kusagile mäe otsa, ehk on seal hea olla. Panin suuna sinnapoole ja kusagilt mäe alt näitas silt 12km mäe otsa, nõnda ma siis sõitsin tasakesi, kuni järsku üsna tipu läheda tulid laksust pilved või udu või midagi taolist, nii et nähtavus oli 10m ja tuul puhus ja kõigutas autod, tegin tipule tiiru peale, suur parkla oli üleva ja autod parkisid seal aga tunne oli , et seal hakkab ikka sitaks külm, seega sõitsin natuke allapoole tagasi, pilvedest välja ühe parkla juurde, kus veel mingi buss parkis. Sättisin ennast ka sinna kõrvale kusagile ja esiklaasist oli imeilus vaatepilt öise linna peale. Öö oli hirmus külm. õnneks oli mulle seltsiks pudel rummi, ja tükk juustu, muidu ilmselt poleks puhta nahaga välja tulnud sellest loost.

Jägmine hommik oli ametlikult nii sitt olla, et Hobartis jalutamisest midagi välja ei tulnudki. Tunniajane jalutuskäik tõi juba surma silmade ette, seega koperdasin tagasi autosse ja panin sealt linnast ajama. Sõitsin 80km kanti Port Arthurisse, mida eesti poisid mareebas soovitasid. See oli kena poolsaar, mille kroonijuveeliks oli ajalooline linnak, osaliselt varemetes, ehk siis esimene maabumiskoht tasmaania ajaloos. Seal oli siis vangla, kuhu vange toodi, kirikud ja haiglad ja terve kompleks asju mere ääres. Kõik ilusad kivimajad ja väga suured ja võimsad.

Kõik nähtud, tehtud hakkasin idapoolest ülesse sõitma ja jõudsin varsti tagasi algusesse ja käisin uuesti seal samas kanjonis ööbimas, lootuses see kanjon ära ka näha ükskord. Käisin seal õhtul jalutamas, väike rada ja vaateplatvormid, teepeal kohtasin kahte madu, üks peenike soolikas ja teine juba suurem ja tugevam. Plätadega vihmametsas - kõvademeeste moodi. Õhtul vahtisin läpakast filme ja öö oli jahe ja kuna läpaka toide tuleb autoakupealt, siis hommikuks oli tugev üllatus võtit keerates, et starter ei käinud ringigi, olgugi, et tuled olid tugevad ja näiliselt oli aku täis. Õnneks oli kõrval mingi vanapaar viimast hetke kaarti vaatamas omas bussis, et sõitu minna. Küsisin kas neil kaableid on, et särtsu anda. Tuli välja, et ongi. Sõitis bussiga ligi ja ma viskasin juhtmed peale juba et läheb andmiseks aga vanamees tuli, et ei ei nii ei saa, ära pane aku miinust aku peale pane auto kerge külge tal bussil, et ta ei taha et elektroonika maha põleks tal. See hetk pani mind juba mõtlema, et sellel härrasmehel polegi kõik väga korras, kuna see sama aku miinus läheb jämeda kaabliga 30cm edasi kere külge, siis mis kuradi vahet seal on kust ma seda pauku võtan. Pani ise kusagile otsa ringi ja laeme ja laeme ja minu auto ei luba ka. Juba sada mõtet peast läbi, et starter perses, ise asun täiesti perses ja kõik rahasummad jooksid peast läbi juba miinusmärgiga. Vanamehe arvates olid mul akuklemmid oksüdeerunud, kraapisin puhtaks et talle headmeelt teha, aga tuli välja, et see ikka ei sobinud, sest tal oli juba liivapaber käes ja nühkis sellega klemme ja nagu tähelepanelik lugeja võib arvata, ei tulnud sellest loost ka midagi välja, auto ikka ei lubanud. Siis tuli taibukal vanahärral idee, et äkki pole mul autoakus vett sees ja keeras punnid maha ja vaatas neid ja nägi, et tõepoolest on igast potist 1cm pealt vett puudu, et see peabki probleem olema, ma lihtsalt enam ei viitsinud seletada ka talle, et niikaua kui akuplaadid on veeall pole vahet kus kaugel kõrgel see vesi on seal. Valasime vett peale ja näed, ikka ei midagi. Juba oli selline tunne, et saadaks nad kuradid perse ja ootaks mingit muud autot kes tuleb. Lõpuks tuli endal niipalju oidu pähe, et vanamehe autokapoti alla ka vaadata, et näha mida ta seal teinud on ja märkasin, et oli oma keelatud miinusklemmi pannud mingi raudplaadi külge, mis hoidis kahte plastmassi koos, nii et sealt poleks sajandi jooksul ka elektrit tulnud. Tõstsin otsa ringi ja andsime 2 minutit särtsu minu omale ja keerasin plärtsti võtmest oma auto käima. Vot selline on siinse riigi õppetund, kuidas täiskasvanud meesterahvas, kes on üsnagi ennast täis ja tark, ei ole suuteline akujuhtmeid peale panema ja mind vaadati kui noort idooti, kes võiks üldse vait olla. tramaivõi! Järgmine peatus oli autopood kust sai 140dollari eest uus aku peale tõstetud, kuna ei taha riskida kusagil lääneaustraalia kõrbes sellega, et autot käima ei saa... 140dollari eest seal kusagil otsa saada oleks vägagi narr tunne endal.

Loodus Tasmaanias on lopsakas ja sõnajalad kasvavad paksu puust tüvega 4-5 meetri kõrgusele ja siis tulevad veel ülevalt tüve otsast sõnajala lehed, mis omakord on 3m pikad, nagu väikesed palmipuud. Maastik on mägine, on järvesid ja kõrgalasid ja platoosid. Üleval keskel kaardi mõistes asus mingi kõrgala, kuhu vaikselt sõitsid ja ei saagi aru, et kusagile väga kõrgele sõidad. Kuid kui pärast teist teed tagasi sõidad ja alla vaatad on ainult suured langused ja väikesed külad kusagile kaugetes orgudes, siis saab aru küll, et olid kõrgel. Keset seda suurt platood oli suur järv millele ma ringi peale sõitsin ja ööbisin kusagil väikese laguuni ääre, vägailusas loodused, laguunis ujusid mustad luiged ja kõik loodus elas. Jänesed kängurud kõik olid olemas.

Kusagil keset seda tiirutamist hakkas juba üle viskama ja helistasin eesti poiste käest saadud nr ühele õunafarmi managerile ja küsisin tööd. Saadeti siis kuupäev ja firma nimi SMSiga kuna toimub proovipäev ja sissejuhatav jutuajamine. Nõnda ma siis 7 märtsil tulin siia farmi ja siia kogunes igasugust rahvast kokku. Proovipäeval oli loomulikult ka eesti riik mitme isikuga esindatud, keda ma siin saarel polnud veel kohanud, eestlast ma mõtlen. Tegemist oli ühe eesti paariga, minuvanused nö ja tulid just austraaliasse ja see õunafarm jäi neile kuidagi teepeale ette ja tulid sõitsid läbi ja küsisid tööd. Seltskond on muhe, argentiina, columbia, canada, eesti, uus meremaa, saksamaa, taiwan ja persetäis prantslasi aga toredaid prantslasi. Õnneks pole ühegi iirlast. Kogu see meie kaader 15inimest ilmselt, elame siin farmis autodes bussides ja telkides, suur plats meie oma. Elutingimused on üsna sita lähedased aga see eest on nalja kui palju. Tööjuures on siis idee korjata õunu, kas siis kõik või valikuliselt värvi järgi. Puid on erinevaid, osadel pole redelit vaja, osadel on ainult redelimäng. Seljas, või õigemini kõhupeal on kott, nagu koolikotimoodi traksidega, kott on kõvast materjalist korvi laadne isegi, mille põhja saab alla lasta ja sealt tuleb veel üks kott välja millega vaikselt õunad lased kasti. kast on umbes meeter korda meeter ja 60cm kõrgust nii, et seda korjame 40 minutit kuni tund kahepeale sõltuvalt õunade suurusest ja kas koberdad redeliga või teed maapealt. Osad blokid on lihtsad saad maapealt korjata ja on mõnus, redeli omad on see eest täiesti sitt ja aeglane. Raha makstakse kasti pealt sõltuvalt raskusastmest. 34-37-40 dollarit kast kusagil. Töötan koos kohaliku poisiga Matt. Oleme 8 päeva järjest teinud ja pole kurta, rahasummad on naljakad aga ega ma kaua siin ei plaani olla. mõni nädal veel. Eestlased on toredad ja argentiinacolumbiacanadataiwani tiim on ka super kes elavad siin samas õuepeal.

päevane temperatuur on 25-30 kandis aga öösel on sitaks külm. Hommikul tekialt välja ronides mõtled, et oleks võinud eile vallandatud saada. Hingeõhk aurab ja kõik riided on seljas aga ikka on külm. ja siis vaatad kuidas osad tulevad lühikeste pükstega ja t-särgiga ja mõtled oma päritolumaa peale ja ei saa midagi enam aru. Mõne nädala pärast olen tagasi pärismaal ja peesitan kusagil lõuna-austraalia rannas mõeldes tagasi selle põrguliku külma peale. 3000+km on juba sellel väikesel saarel seljataga. tundub lausa võimatuna