Ranno Väljaots läheb Austraaliasse: aprill 2013

On käimas 15 aprilli täiesti kaine keskpäev kus ma istun Tasmaania põhjaotsas, Devonporti linnas, kus mu praam mind homme minema viib, tagasi Melbourne.

Õuntekorjamine sai minujaoks läbi, kuna niigi kaua olen Tasis olnud ja tahtsin juba aprilli alguses tagasi pärismaale sõita ja kui siis kuu alguses lahkumisotsuse vastu võtsin ja netist praame hakkasin jälgima, siis selgus tõsiasi, et 2 praami asemel sõidab 1 kuna hooaeg lõppes ja esimene praam on 2 nädala pärast 16ndal aprillil.. Perselikukkuva üllatusena võtsin ruttu selle pileti ära ja olin sunnitud siia farmi veel 2ks nädalaks jääma, olgugi vaimselt olin juba minemas.

Farmis oli vahepeal igast pulli saanud, korjasime mingit megalihtsat sorti kus terved puud olid vaja tühjaks teha ja teenisime mõned päevad 200dollarit päevas. Kui see sort läbi sai siis hakkasid inimesed minema tilkuma ja isegi oleks läinud kui praami oleks olnud. Meile tuli natuke uusi inimesi sest osad lahkusid jne. Üks õhtu tehti meile firma poolt grilli ja õlut nii, et väga mõnus on olnud. Ilmad on juba nagu eesti september-oktoober. päeval napilt 20 kraadi ja öösel 5-10 kraadi mis on niii kuradi külm. Hommikul on õunad nii külmad, et näpud on valusad ja jääs ning korjata ei saagi eriti enne kui päike välja tuleb. Õnneks keerasime nädal tagasi kella ja saime tunnikese hommikul juurde, et siis ärkame päikesega ja lähme päikesega juba tööle aga päev ise jääb pärastpoole lühikeseks ja pimedaks.

On ka palju vabu päevu olnud, kui õunad pole veel valmis ja vihma sajab või midagi sellist.

Üks silmapaistvamaid hetki oli üks vabadest päevades, kus mõned prantslased keetsid endale narkootilise toimega mürgitaimest huvitava tee kokku, nii et mõni roomas mööda maad ringi, mõni keetis veeta makarone ja joodi kohvita kohvi. Üks härrasmees ei näinud enam kaks päeva sirgelt ja fokusseerimiskeskus oli rikkis. On mingi kohalik taim Datura, Ingli trompet, mida mingi kohalik DEBIILIK, täiesti ära suitsetanud ja joonud tegelane soovitas kõikidele kui, et ta on seda 20korda teinud ja täiesti normaalne taim on. Teda ennast vaadates poleks küll keegi seda taime puutuda tohtinud. Nõnda siis olid mõned segased vennad, kel oma pilt ja oma muusika peas jooksis mööda istandust laiali ja keda keeegi koguaeg seljatagant valvas. Päeva-kahe pärast paistsid tüübid jälle tagasi korras olema ja kellelegi nagu pidevat mõju külge ei jäänud esmavaatlusel. Natukse selle taime kohta netist uurides, selgub, et selle taime mürki kasutati vanasti inimeste mürgitamiseks ja tapmiseks.. seega täiesti ohutu tundub, Kõrvalmõjudeks võib olla, et jääd pimedaks, või eluks ajaks soodaks. jne. Mina ise istusin autos ja näppisin midagi arvutist kui märkasin, et tüüpide käitumine ei vasta kuidagi tänapäeva normidele. kes kukkus maha, kes ujus mööda muru ringi,,, kes kõndis nagu jeesus käed laiali ja kukkus sirgu maha, kes räppis niisama omaette. Sellest saadi üle kenasti.

Teine pidu oli bush-party, mis on selles riigis tuntud kui kõva narkotegemise üritus. kus siis pidu on kusagil kõrbes või heinamaal või põõsas või ükskõik kus täiesti kaugel asundusest. Sinna pannakse lava püsti. generaatorid, kõlarid, DJ'd ja kõik vajalik väikese festivali jaoks. See oli Hobarti kandis, meist mingi 200v 300 km eemal ja mina sinna pressima ei hakanud aga see eesti suurm osa nooremaid isendeid pakkisid jõuga autosid ja kihutasid pimeduse hakul kusagile kõrbe pidutsema. Viimase minuti loeng oli ühe prantsuse tüdruku poolt saksa poisile, et ära lahte LSDd korraga pane, et ühest korraga on küll :D Ulme. Vaene USA mees Vinnie, kellel polnud autotki pakkis seljakoti ja joonistas mitu suurt silti valmis hääletamise jaoks, kus olid igast linnanimed peal, et hääletades seistes siltidega näidata kuhu ta tahab. Kuna osad kutid panid õhtul ajama aga Vinnie ei saanud minema, siis ta jäi meiejuurde laagrisse, et äkki hommikul läheb hääletama.

Sel hetkel kui rahavas minema tormas, maandus täilik pidu meie hoovipeale - kohale sõitsid/orienteerusid 3 itaalia naist, kes kusagil mujal töötavad ja elavad aga teavad meie inimesi. Kõik olid nii purjus, kuna neil oli tööl olnud veinimaitsmine, ehk siis nende viinamarjade veini mida nad ise korjasid vms. Kõige paremini püstiseisev tüdruk oli ilmselgelt rooli pandud ja teine koperdas autost välja krahmas kohe kusagilt peedipudeli välja ja tuli meile pakkuma, mis peale ta ise ronis autokatusele kust ta siis hetkepärast tantsuhoos mulle pähe sadas. Natuke edasi uurides, tuli auto tagaosas riidekola ja pasa alt välja veel üks tüdruk, keda varbast sikutades vaikselt autouksest välja oksendas. Elu24. Kuna oli ka eesti Henry ja prantsuse Maxi sünnipäev, siis tiksusime väljas laagris kuni pimedaks ja külmaks läks ning läksime teise kohta edasi istuma - Rotilossi. Farmis on 3 ööbmiskohta, laager, rotiloss ja kivimaja. Meie sihtmärk oli see õhtu rotiloss, kus olid kõik inimesed kohal ja neist keegi ei läinud narkopeole. 3purjus itaalia naist oli ka juba ristirästi diivanipeal ja üleüldse oli see põnev kommuun ja elamine. USA, korea, jaapan, prantsusmaa, uus-meremaa elanikud oli selle lossi enese alla võtnud, rent oli kallim ka loomulikult kui laagris. Passisime seal kuni kõik ära kukkusid ja jäime 3 eestast ja usa vinnie edasi sinna istuma ja asju ajama kui kell 3 mulle ka aitas ja minema läksin. Autos hakkkasin filmi vaatama ja leidsin veel istmevahelt pool pudelit rummi nin passisin seal veel edasi kuni hommikul üles ärkasin. Vinnie sai järgmine päeva itaalia tüdrukutega narkopeole ja meie jäime laagrisse arupidama kas minna nüüd pudelipoodi või kohe.

Kui vinnie tagasi jõudis päevade pärast peolt, sellel ajal oli meil kõigil nagu mitu päeva vaba, sellest ka pikk pidutsemine, rääkis ta ikka huvtavaid lugusid täiesti perses inimestest. Kui nad olid kohale tulnud oli üks täiesti sodi vend tulnud ja öelnud Vinnile, et ettevaatust, puuotsas on kaanid. Sellise avalduse peale ei oska muidugi keegi väga muret tunda, kui see tuleb täiesti perses venna poolt. Hiljem selgus, et pilvikul oli õigus kaa. Vinnil oli jalapeal mingi 5cm kaan olnud millle ta oli robinal maha kiskunud ja lõkkesse visanud. Teine põnev jutt oli tal ühest täiesti sodist vennast, kes tuli täiesti õnnetu näoga vett küsima ta käest, sest mitekellelgi polnud vett seal peol :D ka mitte Vinniel.

Üksreede korjati rahvas kokku ja läksime kohalikku pubisse, kus oli enne meid veel 6 inimest. Kohalikud väga rahul polnud kui meie 20 inimest peo üle võttis ja seal tuli ütlemist aga vajus vaikselt ära ja löömat polnudki. Üks prantuse väike poiss tõsteti kõripidi laealla aga see oli sellest, et ta oli kellegi 60aastase naise kõrvale istunud ja juttu puhuma hakanud. Meie naised läksid kõik platsile tantsima ja meie mehed valisid masinast muusika ja kohalikel polnud võimalust enam rääkida ega midagi, eks ajas turri neid.

Eelviimasel päeval tuli ühel vanemal. 40+ midagi uusmeremaalasel Seanil idee korjata kambapeale raha kokku ja osta kärakat ja liha ja minna välja kusagile farmist loodusesse grillima. Kaasa vedasime kusagilt 40kg paksu raudplaadi mille lõkkepeale telliskividele asetasime ja Sean grillis lambaribisid ja kotlette ja vorsti ja tegime burgereid ja sõime ja jõime kusagile pimeduseni ja sõitsime tagasi farmi. See oli raske aeg, sest oli vaja maha jätta kõik need inimesed kellega viimane kuu või rohkem koos tööd tehtud ja juttu aetud. Vahetatud nr ja infod ja nimed jne. Eks näis mis aastad toovad..

Kui meie aeg kätte sai siis 11 aprillil ütlesime kõigile head aega ja tõmbasime tuld 3 kesi 2 autoga, eestlased seega. Kristel Henry sõidavad ka melbsi sama peäv ja sama praam mis minaga, plus vist ka itaaliapoiss Valerio. Võtsime kolmepeale natuke matkamist ette kuna see on seal saarel kohustuslik. Valisime Cradle Mountain rahvuspargi ja tegime seal ühepäevase matka, kus vallutasime cradle mountaini vale tipu ja siis õige tipu ka ja siis mina istusin pool peäva ja ootasin kuni need segased kusagilt kaugel tipult tagasi tuleksid ja siis koperdasime kõvasti edasi tagasi seal mägedes ja järvede vahel ja esimese pimedusega jõudsime tagasi autoparklasse. Mina vb käisin 15km aga nemad vast 25 või midagi sellist.

Järgmine plaan oli võtta teine kõrvalasuv mägi ette järgmine päeva ja selleks sõitsime mööda jubedaid metsateid kusagile täiesti olematusse kohta, et teha 2päeva matk ja ööbida mägedes väikeses onnis. Kohale jõudes nägime juba tagasitulevaid matkajaid kelle riided olid paksud kaetud kaanidega. Sellest sai mulle siiber ja ööbisn niisama autos ja sõitsin järgmine päev minema, ilma mäkke ronimata. Henry ja Kristel läksid ronima ja sellest ajast saati ei ole ma neist midagi kuulnud. Kuna see oli eile siis arvatavasti täna või homme annavad nad endast märku ja siis kimame tagasi melbourne.

Läbisin üksinda 4450km saarepeal, mis on vist Eestiga sama suur või väikesem, nii et ise ka aru ei saa kuhu ma need kilomeetrid panin.
Kogu lugu.