Ranno Väljaots läheb Austraaliasse: mai 2013

Käes on 1 mai ja osades ringkondades peetakse seda kui blogikirjutamispäevaks, eks ma panen ka oma panuse.

Hommiku 6ks olime oma praamiga tasmaaniast kenast melbourne jõudnud ja visati kõiki välja. Saime sadamaparklas veel henry kristeliga kokku ja rääkisime mõne sõna juttu ja nemad panid omas suunas jugama ja ma perthi poole.

Linnast sain kenast päikese järgi välja sõidetud ja peagi olin linnast väljuva kiirteepeal ja läänepoole sõitmas.

All Victoria osariigis on ikooniline Great Ocean Road ehk siis ilus keerutav tee kaljudepeal otse ookani serval. Seal oli palju keerutamist ja uimerdamist, kuna kõik tahavad seda teed sõita ja oma suurte karavanhaagistega blokivad kõvasti liiklust. Great ocean road asub kõrge kalju peal ja seal on sambad ja käigud mis on vee poolt uurisdatud kõvasse liivakivi kaljusse. Vaadata oli palju. Vesi oli eelnevate aastamiljonitega lammutanud kõvasti rannaäärt ja mingitest kõvemadest kivimitest sambad ja moodustised olid keset vett alles jääänud. Samuti oli vesi raiunud suured lõhed ja koopad ja käigud maasisse mille vahel sai jalutada. Oli huvitav nähtus London Bridge, mis oli väljaulatuv maaosa ookeani millele vesi oli alla tunnelid uuristanud ja nägi nagu kena sild välja. Pilt seletab pärast paremini. Igatahes suurem osa ausi keskel asuvat lõunaosa on terva kõrge kaljuga, nagu keegi oleks taevast laseriga lõiganud rannaääre.

Sain sellest osast läbi siis jõudsin tagasi suure maanteepeale ja jõudsin ilusate kuuse v männilaatsete metsade vahele. Need kasvasid kenades ruudustikies ja oli eraldi blokkides ja kenasti hooldatud. Ilmselt mingi riigi palgireserv või midagi, igatahes oli see ilus vahelduseks korrapärast ruudustikku näha sirgete tüvedega puudega. Öö veetisn mingis puualuses parklas ja hommikul varavalges sai jälle rooli istutud. Kuna päevad on kõik sassis nagunii siis võib öelda, et ületasin South Australia piiri üsnagi kiiresti, 2.3 päeva ja peagi olin Adelaides, SA pealinn. Adelaides mind miski kinni ei pidanud, seega ma sõitsin lihtsalt lõdvalt linnast läbi ja ei peatunud et ringi vaadat. Väljasõitmine ostus natuke keerukaks lõpus, kuna google mapi järgi olev tee oli ümberehitusel ja tehti kõrget taevasse ulatuvat kiirteed ja natuke keerutades sain kuidagi poolelioleva teeehituse vahelt läbi ukerdatud ja olin juba Adelaide unustanud. Kusagil keset SA läks samuti tee üsnagi ookeani ääres ja oli palju parklaid kus ringi vaadata ja kaljudel pildistada. Samas asus ka Nullarbori lagendik v kus kasvas vaid kanarbik ei ühtegi puud. täiesti lage maa niikaugele kui silm ulatas.Huvitavaks tegi selle ajalukku minema päeva see, et keset seda lagendikku läks taevas süsimustaks ja äike hakkas peksma ühest maailmaotsast teise. Nii ma siis sõitsin edasi, varju pole nagunii minna kusagile ju. Lootus oli et ehk lööb ennem mõnda kõrgemasse rekkasse või karvanihaagisesse kui minu autosse. kauaoodatud pauku aga ei käinud, korraga olin pilve alt väljas ja maa täiesti kuiv ja päike lõõskas nagu oleks mingi täiesti teine päev hakkanud. Taevas oli range sirge joon kus oli must ja kus oli sinine jälle. Kuna oli konkreetne eikellegimaa siis puudusid tanklad ja järgmine tankla oli WA-SA piiripeal, kus oli piirilinnak vms. Kütus oli kurat 190c liiter, 130 asemel siis ma kalkuleerisin, palju mul järgmisse asulasse oleks ja võtsin mõnikümmend liitrit peale igaksjuhuks, kuna mu bentsuseier näitab täpsemini õhurõhku kui kütuse hulka. Teepeal oli mingi silt 80km järgmisse tanklasse ja mul seier hõljus madalal ja sõitsin rõõmsalt edasi ja seda tanklat ei tulnudki. Õnneks jõudsin veel järgmisse tanklasse, isegi kütusetuli ei põlenud. See oli muidugi klassikaline väiketankla kus kütus oli VEEL kallim kui piirilinnakus nii igatpidi persest. Panin veel natuke peale, sest teadsin et kohe tuleb suurem asula.

WA-SA piir oli veel klassikaline sellepoolest, et teepeal oli kontrollpunkt kus otsiti enamvähem autod läbi, et ei viiks üle puu ja juurvilju, kardetakse viiruste ja putukate ja umbrohu levikut. Selle läbisin kenasti, nagu ka ülejäänud austraalia varem, kui WA piirilt 4 km edasi ment kinni pidas ja otsustas 100$ trahvi kirjutada kulund rehvi eest, mis kunagi sydneys sai alla pandud. No mida iganes. Sõitsin mõnisada km edasi kui kuulsin küljepealt mingit kolinat ja nägin peeglist kuidas rattakilp hakkab must maha jääma. Tõmbasin teeäärede ja keerasin otsa ringi sõitsin tagasi kus kolin hakkas ja läksin teiselepoole teed otsima, sinnasuunale kustpoolt kilp minema pani. Selgus et ssee sama ratas mis see ment nuhkis seal nii et ma ei suutnud enam ebaõnne mitte uskuda. Kahlasin pool tundi võsas edutult, kuni kuradile saatsin ja minema plaanisin sõita. Falconeid on ausis piisvalt et järgmiselt kilp ära sikutada. Kõndisin tagasi autojuurde ja see kuradi kilp mis teiselepoole teed lendas oli auto kõrval maas põõsas jumala valel pool teed. Müstiline vahejuhtum igatahes, mina tegin kiirelt sääred sealt.

Jõudsin oma eelnevalt kallilt paagitud autoga Norsemani, sealt keerasin otsa Kalgoorlie peale. kuulsaim kullalinn siiaani kus asub ausi suurim avatud kullakaevandus. See on nii suur auk, et sealt ei paista väga need 2-3korruselised karjääri autod väljagi. Pilet sedas vaatama oli 70daala seega perse see ka. Kalgoorlies sain vanemate kullaotsijatega kokku ja rääkisme õhtu otsa juttu. Kutsusid kaasa paarisaja km kaugsele kõrbesse aga ütlesid, et minu detektoriga pole seal midagi teha, nende 5000$ ja kõvad pead ja värgid ja ikka suurt midagi ei leia. Kahmas taskust 5-6 väikest kullajunni välja, vaevalt et seal untsigi oli, ja see pidi olema 2 kuu töö,,, see on siis 1650 dollarit 2 kuuga.. kõlab nagu 2.5 nädala töö töökojas töötades. Ma nendega kaasa ei läinud ja läksin ise omateed tagasi norsemani poole ja tegin mõned peatused teeääres ja käisin võsas piikustamas. kohe esimsel sekundil oli selge, et siit küll midagi ei luba. Maapind nii tugevalt mineraliseeritud ja täis metallimaaki et detektor ulub koguaeg ja minuoma ei leia sealt metallipudivahelt seda kullatera. Paar tundi piiksutasin ja sain aru, et polegi väga mõtet enam ja sügasin alla Esperance poole minema. Hommikul sõitsin Esperancest minema ja jõudsin kenasti Albanysse. Järgmine hommik olin Denmarkis kus asub puutippudes kõndimisteed. Mõtlesin selle läbi teha ja otsin pileti ja sain ürgmetsas kolada huvitavate suurte puudevahel ja tõesti oli rauast teed tehtud maa ja taeva vahele 40m kõrgusele. Õõtsusin seal 400m ringi ära teha ja olin üsnagi rahul sellega. Samas lähedal on Pemberton kus asub 70m kõrgune puu mille külge on metallist jalaastmed pandud ja sealt saad nagu keerdtrepist üles kõndida. Seda kasutati vanasti metsatulekahjude avastamiseks. üleval platvorm ja värgid. Sinna ma paraku ei läinud kuna elu tõi ette muusi muresid.

Pärast 33 000Km kenasti käitumist hakkas mu ford kenasti tatistama ja takte vahele jätma ja juba jäi mulje, et ei vea perthi väljagi. Plaan oli jõuda Busseltoni, kus ma eelnev aasta olin ja pean ausi ilusaimaks kohaks. Auto tatistas nii kenasti nagu läbilastud mootoriga propellerlennuk, ühtlaselt sõites oli täiesti ok aga nii kui gaasi sutsu vajutasid hakkas plödisema ja möödasõidudki jäid üsnagi kesiseks. Mõtlesin, välja, et viskan Busseltonis kiiresti küünalad ringi ja vaaatame seda asja. kenasti sain busselton ja käisin fordi esindusest läbi, kus pakuti vaianti 60dollari eest diagnost teha. Ma kuidagi keeldusin lahkelt sellest võimalusest ja otsin kõrvalasuvast poest 6 uut küünalt 25ka eest ja läksin järgmisse esindusse küünlavõtit küsima 10ks minutiks et viskan küünald poees ringi. Lihtne rida 6 mootor, küünlad püsti reas nagu koogil. Vana hakkas plödisema, et ei annagi võtit mulle, et kui tahan siis võib 30minutiga ära vahetada, miiinimumaeg ja 55dollarit. Väga jälle ei jäänud nõusse ja koperdasin järgmisse garaazihoovi. Seal viskas mingi noor naga mulle võtmed kätte ja 10 min hiljem oli aeg siis katsetada mis toimub. Auto läks käima, ei lonka, kena. Aeg natuke võimu ka proovida, kui pidureid all hoides korra käik sees gaasi sai puudutatud ja rehvialt uljas vile üle hoovi käis oli selge, et autoga on korras. Viskasin tüübile võtmed tagasi lauale ja sõitsin rannaäärde laiama. Seal jooksin kohe otsa tasmaania columbia töökaaslasele ja otsutasime öösel muulipeal kolada ja siis ma teadsin head kämpimisala 10km linnast ja sinna me sõitsime õhtupimeduses. Hommikul ütlesin head aega ja sügasin Perthi poole ajama. Mõnede tundidepärast olin Perthi kesklinnas ja otsisin üles legendaarse väliseestlase Taavi Aruse korteri ja siin ma siis nüüd istun. Kohe on nädal kah täis siin istudes ja tööd otsides aga seis on umbes sama sitt nagu aasta tagasi siin, nii et vaatame mis saab.

Teel olin vist 7-8 päeva ja 4500km kanti seljataga. Ametlikult on ring peal ja süda rahul. Perthis on ajalooteadlaste arvates soe, päeval 25-28 aga minuarust peaksid nagu sooja definitsioon ümberdefineerima, sest mina ei suuda siin enam pikalt külmetada.