Ranno Väljaots läheb Austraaliasse: Tuul tule tagasi. 3 peatükk

On pühapäev juba ja 20:00, lähme uue tiiru peale tööle. Hommikul läksime juba 14:30 korraks välja ja tulime kuueks sööma, nüüd ootame uut ringi ja lähme. Tuult pole ja jubedalt on tööd. Eile alustasime kell kolm päeval ja lõpetasime pool 6 hommikul. Neliteist ja pool tundi vist. Ei jõua arvutada. Päev oli niii kuradi palav. 35 kraadi, ronisime kuuma vilja sees, õhku pole, kärbseid suu ja silmad täis. Vedasime neid kuradi katteid üle viljamäe ja siis laiali, õmblesime eelmise külge kinni ja kerisime lahti. Kate on 41m lai ja 24 m pikk. Kaalub 600kg. Nägu valutab, huuled kaa. Tegime siin Carnamah'is tööd ja veel öösel sõitsime 2 kohta läbi. Mike andis mulle mingi vana toyota või commodore V6 või keegi ei tea ka mis auto see on, rool igatahes jumala valel pool. Mina kihutasin sellega ja tema sõitsis oma väikese veokaga, tore on samas istuda kõrval tal kui ta 130km/h ringi lendab selleg mööda käänulist teed ja taga pole kast vaid plate millel on 3cm kõrgune serv, seal peal edasi kõik asjad lahtiselt pealt: torud, ketid, kinnitused, kastid, redelid, prozektorid - imekombel jäid kõik alles. Mina panin selle commodore kärakaga ringi ja tundus üsna ärev valelpoolteed sõita. Mike ise on huvitav kuju, arvasin, et ta on vähemalt samavana kui mina (28a. Toim.) või siis veel rohkem, aga ei, kutt on 23. näost ja kehast seda kindlasti ei ütleks.

Täna on on jalad käed ja kõik detailid suht läbi. Viljast üles ronida ei jõua. Eile öösel aitasin Mikel tema kastikasse laadida neid katteid ja muud sitta, seal väike kraana peal, mida isegi võiks öelda, et toodetakse Eestis, Narvas, käisime seal tööd tegemas kunagi. Kohas kus nii sõber Sool kui ka Hr. Muts mõlemad korraliku kõhutõve said, üks sai siis korralikult kõhu lahti ja teine kinni. Nö töömõttes. Lõpuks tõstsin ma ise selle kraanaga nodi üles ja alla ja mida iganes, ja tagatipuks ütles Mike, et võta sa veokas ja ma võtan traktori ja käime seal ja seal. Hüppasin siis suure hullu rooli ja päris põnev oli töristada. Eile päeval hakkasin ühte DVD filmi vaatama, siis tuli boss, et lähme tööle, täna ärkasin, et vaatan edasi, sain natuke vaadata, lähme tööle. Ei teagi mitu päeva läheb aega ühe filmi vaatamiseks. Igatahes kõik pakivad midagi siin ja lähen vaatan ka mis toimub. Pea nii sassis ja keha nii väsinud et jutt läheb sogaseks.

Selgus siis et läksimegi edasi tööle. Käisime tiiru 30 km eemal objektil, mina sõitsin jälle vana commodorega, õmblesime seal kiiresti ühe katte peale ja tulime tagasi Carnamahi. Läksime objekti siin ja tegime tunni või kaks. Järsku hakkas taevas nii hullult lõhkuma, et ei julgenud enam viljakuhja otsas istuda, äikesenooled käisid igalepoole maani välja, kaugemal küll, kuid üks pauk oli peakohal nii kõva et lõi meid kõike jooksuga kuhjaotsast alla. Otsustasime, et seal üleval suht ohtlik, kuna midagi väga kõrgemat kõrval pole. Tulime alla ja järsku hakkas niimoodi sadama, et ei jõudnud asjugi kokku panna. Kõik kutid läbimärjad ja vesi tõusis hetkega üle saapaserva. Panime asjad kokku ja kihutasime koju. Lõpetasime sellekskorras päeva.

Muidu on huvitav siin väljasurevas kõrbelinnas, näiteks pole ma varem näinud kuidas taevas kuu on madalamal kui tänavavalgustuslambid. Kohe nii vastu maad, justkui tahaks maa servataha ära kaduda. Papagoid kädistavad hoovis nagu pääsukesed kodumaal.