Otsapidi Darwinis 22 ptk

Nagu vist mainisin tahtsid tüdrukud Broome jääda teiseks päevaks veel, et näha mingit sündmust millejaoks täpselt õige kuupäev on kus siis tekib mõõn ja kuu tõuseb üles ookeani tagant ja merepõhjast tekib peegeldus, nagu oleks trepp mis läheb kuupeale või midagi sellist. Passisime seal jah ja tõesti vesi oli üks pool kilomeetrit ära kadunud ja tulipunane kuu hakkas üles tõusma ja tekkis nagu punane jutt küll märjale ookeanipõhjale aga ega midagi väga väärt see küll polnud. Kusagil reisi keskel nägin ma ka esimest korda siin olles suure vankri ära. Varem olin ka nagu otsinud aga meil pole siin põhjanaelagi vaid lõuna-rist. Parkisime kusagil kaljude ja kanjonite vahel ja jäme mäeotsa ööseks, kuna oli ametlik parkimisala ja lubatud ööd veeta. Und polnd ja kakedasin ringi lastes silmadega üle öise taeva. Järsku plahvatas nagu, et mis kaks tähte need olid, ma tean neid kusagilt. Keerasin vaikselt pea tagasi ja otsisin ülesse ja mõtlesin kus kurat ma neid näinud olen. Siis jälle käis pauk ära et suure vankri teine täht on selline suurem ja selle kõrval on kohe kohe väike täht ka. Tükk aega venitasin kaela ja pead kui sain sellise avastusepaugu vastu pead, et ongi suur vanker - aga niii valetpidi, et ei osanud vaadata. Rippus teine rattad taevapoole ja peaaegu mailmaserva taga, nii madalal, et osad rattad hakkasid kohe silmapiiri taha ära kaduma. Sellise uhke ja õilsa avastusemuige saatel kobisin autosse magama. Broomist sõitsime edasi ühe vahemaandumisega kusagil karavanipargis ja siis jõudsime Kununurrasse. Kusagil keset sõitu pidasime teeäärde parklasse pidama ja seal põõsa nurgatagant tuli välja niii suur puu, et mina pole sellist elus varem näinud. Ta ei olnud küll kõrge aga see eest jäme ja seest tühi. Ronisime selle  otsas ja mõtlesin, miks minul sellist väikesena ei olnud. Puuõõs seest oli suurem kui ühe mehe tartu korteris olnud köök. Kununurras saime kõige odavama karavanipargi reisi ajaloo jooksul. 2 inimest registreerisime ja kolmepeale läks see 7.5 dollarit öö. Hommiku panime minema ja käisime kusagil mägedevahel oleva järve ääres. Lake Argyle. Suur tamm oli seal ehitatud ja tammipealt sai üle sõita ja siis keerutades alla parklasse. Ikka võimas vaade oli seal. Pärast seda jõudsime Katherine või midagi sellist ja viimane 300km olime Darwinis väljas. Teepeal oli nüüdseks olnud juba lehmi, lambaid, emusid, kitsesid, hobuseid, ühte toonekurge nägin ka, peaaegu nagu meie oma, veits jämedam ja kael oli roheline ja pea süsimust. Tüdrukud panin mingi pilvelõhkuja ees maha, kus neile keegi vastu tuli ja ise helistasin oma tuttavatele. Selgus, et poisid ei teinudki suurt midagi muud kui panid ookeaniääres puudevahel tina. Jalutasin sinna ja passisin seal ja juba oligi pea 10 venda koos. Kõige silmapaistvamad olid kaks tüüpi: üks naaberkülas Kõnnust pärit, keda ma küll ei teadnud ja teine vend oli Sadala Agrole traktoreid müünud, nii et maailm jäi jällegi veidike väikesemaks. Käidi aga jälle poes uue kasti järgi ja varsti oli meid jub 13tk koos ja siis läksime kõik oma teed. Mina parkisin auto poiste hosteli taha parklasse ja kerisin sinna ise magama, kuna kõik hostlelid olid täis ja kusagile minna polnud. Tegelikult ma ei uurinud kaa väga. Poiste hostel maksab 210dol nädal ja kui saad pikaajalise hinna peale siis on 175dol nädal. Paar ööd magasin seal maja taga autos. Kuradi palav oli ja hommikul ärkasid higiloigust. Viimane öö tulid mingid turvamehed ja ajasid meid kõiki minema, kuna meid oli seal päris mitu ja päris mitu autot sõitis minema parklast. Öö saatsin mööda autos magades mingi muuseumi ees. Järgmine päev otsutasin ennast hostelisse kirjutada, mitte samasse aga üle tee 50m eemal. Sealt sain 175 dol nädal ja pandi 4sesse tuppa kus 3 saarlast ees juba olid.

Igapäevaseks rutiiniks on saanud mitte enda hostelis vaid teises istumine ja tööbüroodes käimine. Üks hommik võtsime ühe Tarmonimelise härrasmehega mu auto ja kolistasime kõik tööstusrajoonid läbi ja käisime ukselt uksele tööd küsimas suvalisetes kohtades. Tänaseks pole veel midagi saanud kuid kõik aga ütlevad, et varsti ja varsti. Nii meeletu tööpuudus siin hetkel, kuna märg hooaeg sai just läbi ja enam ei saja vaid on niisama rõvedalt palav, siis varsti peaks minema meeletu töötegemine lahti siin. Passime päevast päeva ja sööme 90sendiseid tuunikala konserve ja osa kaadrit käib poes tasuta võileibu söömas. Eestlasti on palju ja kõik teavad tunnevad teineteist. Osad töötavad ja osad mitte ja suurem osa otsib tööd.  Kõrvalhosteli poisid on kõik väga sõbralikud ja näitavad kuidas 3dollarise pesumasinaga 3 kõrvatikuga pesu pesema panna ilma et raha sisse ei pea panema. Nende hostel on megailus. Teisel korrusel on 3 basseini ja lauad ja katusealused ja baar ja söökla. Päris mõnus olemine. Lihtsalt igav on. Katsun siin veel veidike oodata ja vaadata, ei taha kohe edasi sõitma hakata. Aga kui midagi välja ei tule siis tuleb vist edasi kihutada. Viimasel päeval kukkus veel viimane sumpatorujupp ka küljes ära... tase.

Ühes tööbüroos täitsime tund aega pabereid Tarmoga ja öeldi et poisid üks läheb homsest betoonitehasesse tööle ja teine läheb paari peäva pärast järgi. Betoonitorude valu tehas, kus peab neid kraanaga tõstma ja pärast valuvormid ümbert ära võtma ja pesema ja vb pahteldama neid. Järgmisest toast kargas välja üks teine tüdruk, et poisid mul on  teile mõlemale töö: 300km tagasi Katherine poole. Et istuge mõelge ja tilistage kella kui valmis olete mõelnud kas tahate. Vaatasime Tarmoga üksteisele otsa ja hakkasime naerma ja lõime korraga kella 4sekundi pärast. Jah tahame, tõmbame maale ära ja saab rahu ja vaikust ja raha kokku hoida. Kuuks ajaks meloni farmi mitte korjama aga mingied seadmeid sättima ja hooldama. Jube hea meel oli ja päev oli korda läinud ja jäime farmeri enda kõnet ootama. Keegi helistas ja ütles et on veel mingi vahendaja  vahendaja ja farmer tahab teglt 1 meest ainult. Perse. Läksime tagasi tööbüroosse ja meie betoonitorude töö oli juba järgmisele ahvile ära antud. Tüdrukud näost punased ja nii piinlikus seisus ja ütlesid et olete esimesed kes saavad mdagi, et betoonitööd tuleb juurde ka. Siis helistas järgmine hommik see sama vahendaja vahendaja et järgmine töö katherinis mangopuude hooldus ja lõikamine päaar nädalat. Ok võtame selle. Oootasime pool päeva kõnet ja helistasime ise tagasi ja vana vandus ja tatistas et kuradi sitased farmerid ei taha enam midagi ega kedagi.

Nõnda need päevad siin tõusude ja mõõnadega lähevad meeltu kuumuse käes. Öösel on ka 28 kraadi õues. Toas on mul kont ja hea jahe ja tõmban isegi lina vahel peale kui jahedamaks läheb.

Raha nagu on aga väga raisata  ei taha kuna see kuidas ta käes ära kaob on kohutav. Kuidagi kisub ikka õhtul kärakapoe ligi, et õhtule lahendust leida.

Õlleostmisfiasko elasime läbi: läksime Taaviga õlleskasti ostma. Nüüd oleme ju teises osariigis ja teised seadused. Iga ostuga pead dokumendi andma, mis sisse skännitakse kohapeal ja siis tuleb mingisugune tagasiside kas sul on alkoholiga probleeme ja täispeaga sõitmisi ja vb alkoholiostukeeld ka peal. Igatahes, mina vinnasin kasti letile ja Taavi passis niisama poes. Eit küsis mõlema käest dokke. Ma andisn enda oma, et mina maksan. Ei, teine mees peab ka näitama. Taavil dokki polnud ja saatsime eide viisakalt perse arvates, et viimane on idioot peast ja persest ja läksime minema. Rääkisime Tarmole ka ja naersime kõik koos aga õlle vaja ikka poest ära tuua. Läksime mina ja Tarmo tagasi. Ei müü kuna, seda sõpra ei ole kaasas kes ennem oli ja mida iganes, debiilik. Läksime tagasi ja kutsusime Taavi üle tee hostelist poodi dokumendiga. Vinnasime kasti letile teist või kolmandat korda ja mutt vaatab otsa, et aga kus see kolmas poiss on kes vahepeal ka kaasas oli.. no mine perssse värdjas rsk. Kutsusime Tarmo ka tagasi poodi ja seisime nagu debiilikud oma dokumentidega seal ja saime kasti kätte. Oleks mõni teine veel tere öelnud poes oleks selle passi vist ka tahetud. Mõtlesime et teeme värdjale tagasi ja lähme 60kesi sinna kasti ostma ja siis skännib nii et sitt vedel.

Darwin ise on pisike pisike, eriti see kesklinn ja kui õhtul taterdad ringi siis on nii vaikne, et  ei saa aru mis toimub, kuni jõuad peatänavale kus kõik melu käib ja rahvast meeletult. Ilus koht aga kodumaa rohelusest jääb ikka palju puudu. Liivaranda pole veel näinud, see eest on kivine ja igalpool on nö krokodillioht. Ajaloo kohta räägitakse, et sai rohkem pommitamist kui Pearl Harbour ja peale seda tuli veel mingi orkaan, mis lammutas veel ülejäänud maatasa. Praegu on kõik hooned modernsed ja üsnagi uue välimusega, mitte nagu Perthis.

Linna suurim firma ja artikkel on pärlid. Suur firma Paspaley vms on siin suurte suurte pilvelõhkujate omanik ja neil on laevad ja tuukrid ja igast värki. Kusagil avamerel on pärlifarm kus pärlikarbid on puuri pandud ja seal nad siis kasvavad ja mehed kontrollivad neid ja puhastavad ja mässvad nendega. See on selline koht kus vist kõik siin olevad inimesed on oma CV sisse viinud ja võtakse vb 5inimest nädalas. Vesilennukiga viiakse kohale. Suure laeva peal elad ja väikese peal siis sõidad pärlifarmis ringi ja toksid karpe peitliga sitast puhtaks ja majandad. Palju eesti inimesi on seal töötanud ja olen kohanud palju eestlasi kes on seal töötanud ja kes tahab tagasi jne.

Taavi töötab ühe kutiga kusagil laos, pakivad toiduaineid kuidagi. Siin ei saa ju lattu ka tööle kui tõstukijuhi pabereid pole. Kõik asjad on paberiga siin, väga haige. Nagu mees ei tee midagi vaid paber. Siin on tegemine 400-700dollarit. WA’s oli 250 aga ma ei teinud ära krt. Juba otsin ka turvatööd kuna midagi paremat pole liikvel ja ei tule sealt ka vist sittagi. Väga madalad lootused elu suhtest hetkel. Aga niikaua kui taskus veel koliseb ja õllekas üle tee on polegi nii kurb midagi.

Panime mu kaamera otsaette ja kõndisime pool päeva linnas ringi ja salvestasin meie tegevust piltide näol iga 2 sekundi taga, aega saan panen video kokku...

poiste hostel

DARWIN

SUUR PUU

TARMOGA

TAAVI

PELTAGÄNG

BOAB TREE

KUUVÄRK

EXMOUTH

EXMOUTH

BROOMI PRÜGIKASTIREKORD

BROOME

BROOME

VESI OLI JA SIIS EI ENAM EI OLNUD

PÕÕSAD

AINUKE MAANTEE VAHEL 1 RIDA

LAKE ARGYLE TAMM

LAKE ARGYLE TAMM

LAKE ARGYLE TAMM

Roadtrip 2 osa

Hommikul ärkasime kenasti ülesse, tegime väikse hommikusöögi ja hakkasime liikuma. Karavanipargist väljasõites Will viskas veel käppagi. Olime Carnarvonis ja mõtlesime, et teeme väikese tiiru linnas enne lahkumist. Seega istusime jõekaldal ja vaatasime kalu ja tüdrukud käisid linnas raha välja võtmas ja värki. Sõitsime teiselepoole linna kus oli sadama ja järjekordne ühe miili pikkune sadamakai nagu oli ka Busseltonis, kus sõitis väike tramm ja tüdrukud läksid sellega sõitma. Mina kaasa ei löönud, kuna ei viitsinud ja liiga palav oli. See eest oli sadamas muuseum, kus olid vanad auruvedurid ja traktrorid ja muud värgid mis nägid palju huvitavamad välja. See tehtud, sõitsime Carnarvonist välja ja jõudsime jällegi maanteepeale ja sõitsime edasi põhja, kuni oli mahakeeramine Exmouthi ja Coral baysse. Esimesena tuli Coral Bay mis oli väike kuurort karavaniparkide ja väga ilusa rannaga. Vesi oli helesinine ja kuni 50 meetrit rannast oli põlvedeni ja puusadeni, siis läks paugust tumemustaks ja merepind läks viimase paari meetriga nii sügavaks, et enam jalad maad ei puutunud, isegi laevad seisid seal samas ankrus. Oli juba 4 või 5 õhtu aga päike oli veel enam vähem ja niii soe oli väljas, et jooksime kõik kohe vette, kui olime järgmisse karavani parki ennast sisse registreerinud. Vees ringi taterdaes nägin ma kohe sting rayd, ehk siis need suured lapikud pannkooki meenutavad kalad millel on pikk terav saba taga. Natuke sügavamal aga enne tumedat piiri olid igasugu suured kalad, lausa poole meetri pikkused jurakad. Lihtsalt tiirutasid ümber sinu ja olid niisama ägedad. Tüdrukud panid maskid pähe ja tegid veits snogeldust ja mina tegin kaameraga veealuseid pilte ja videosid nii kaladest kui hulpivatest tüdrukutest.  Mingi hetk lahvatas mul mõte, et  viskaks vette saia või midagi, et kalad lähedamale tuleks ja saaks paremaid pilte teha. Viskasin väikese junni leiba vette ja hetkepärast kogu vesi kees poolemeetristest kaladest, lausa hirm tuli kuna nad lausa hüppasid su nina all veest välja ja rabasid terve  leiva korraga alla ning jäid veel mõneks ajaks sinna kambakesi tiirutama. Neid oli palju. Siis vaikselt haistusid ära. Ühte või kahte kala ma lausa suutsin peaaegu käega kinni püüda, sihtisin saba aga lipsasid käest ära kuigi juba oli käsi ümber neist. Paari kala müksasin kaameraga vee all ja jooksin järgi ja sain üsnagi ägedaid kaadreid, arvatavasti, kuna pärast vaadates, oli kaamera mälukaart tühi. Pask... Üsnagi varsti läks pimedaks ja läksime telkima ära. Meie kõrvale oli tekkinud väike buss, kus olid 2 saksa tüdrukut ja üks saksa poiss. Hakkasime vestlema ja selgus, et poiss ka elektrik ja reisib oma pruudiga ringi ja said veel oma küla teise tüdrukuga kusagil kokku ja võtsid ta ka punti. Kutil olid mega fotovarustused ja suuured objektiivid millega ma kuud öösel pildistasin ja väga toredad olid nad kõik. Järgmine hommik läksime kohe vara sinna tagasi, kuna tüdrukud tahtsid veel ühe päeva seal veeta, kuna kõik oli ametlik paradiis seal. Registreerisime ennnast välja karavanipargist ja parkisime auto randa aga käisime ikka pargis pesemas ja söömas. Kuna nõuti,  et jääme sinna veel järgmiseks päevaks polnud mul enam midagi muud teha kui seltsis kaasa noogutada. Aga hommikul tuli välja, et see randa kus vesi helesinine ja tore on, ei ole ikka kõige parem ja lähme ikka sinna nurga taha ja värki. Seal olid suured ja teravad korallid ja vesi oli ka veel hommikul külmem. Koperdasin siis ka põlvedeni vees pool tundi ja pildistasin kalu ja ajasin neid taga, kuni astusin mingi terava kivi või koralli otsa nii et terve jalalabast käis mega raks läbi ja arvasin kohe, et nüüd on pahasti. Taterdasin kuidagi kaldale ära ja polnudki vaja väga allapoole vaadata, sest verine jalajälg jäi must maha. Veri lihtsalt jooksis ja tilkus mööda jalalaba. Vihastasin mõttes tüdrukute ja terve maailma  peale ja hakkasin tagasi autopoole taterdama. Teepeal kohe mingid noored küsisid mis viga ja et neil juhtus ka sama asi ja andsid kohe pudeli joodi kaasa et pane peale, kuna korallid on täis baktereid. Veri jäi üsna ruttu kinni ja väga valu ka ei teinud aga ikkagi otsutasin joodi peale valdada ja vette enam mitte minna mõnda aega. Istusin siis ülejäänud aja autos ja ostsin 5 dollari eest plaastreid ja sättisin haava kuidagi kinni. Siis kohtusime teiste sakslastega uuesti rannas, kellega eelmine öö olime koos olnud ja rääkisime nendega pikalt. Poole päeva pealt oli siis aeg edasi sõita Exmouthi poole, mis on pooolsaar, kus kilpkonnad munevad ja poegivad ja kus on megapalju asju vees vaadata ja teha. Sõit oli vast mõni 155km või nii ja jõudsime kohale enne pimedat ja leidsime järgmise karavanipargi kuhu ööseks jääda. Vahepeal  võtsin poest igaksjuhuks kasti õlut, kuna viimane sai joodud Perthis  5-6  päeva tagasi.  Veetsime rahuliku öö seal ja sõitsime hommikul välja maanteepeale, kus suure kolina saatel ma seisma jäin, sest need vahvad tüdrukud käisid asju autosse taha panemas ja unustasid luugi lahti. Mina ka ei näinud, kuna ma istusin juba pikemat aega autos ja ootasin kuni nad oma banaanide igahommikuse müsli sisse hakkimise ja söömise lõpetavad. Õnneks kõik potid pannid jäid terveks ja sirgeks, üks auto sõitis küll üle millegist aga ära ei rikkunud midagi ja sõit Exmouthi rahvuspargi poole võis alata. Terve poolsaare läänekallas oli täis randu ja randu mida oli kokku vast 30 mingi 30km kohta ja lõpus oli  suur kanjonimoodi jõgi kus vesi oli ka põhjas. Vaatasime ära mis sai aga mina väga käia ei saanud ja liiga palav oli kaa kõige selle etenduse jaoks, et sõitsime tagurpidi tagasi ja käisime rannas ja sõitsime  ja käisime ikka rannas ja sõitsime. Üheskohas oli suur laevavrakk , roostes kärakas, 100 meetrit rannast, see oli huvitav. Kihutasime mööda Exmouthi poolsaarele mindud teed tagurpidi tagasi ja keerasime siis tagasi suure maanteepeale, kus tee läks üle mägede ja kogu liiv oli tulipunane ja vist ilmselt olnud tulekahju, kuna ei olnud enam puid põõsaid ega rohtu vaid tulipunane liiv ja mäed. Jõudsime maanteele ja mõnesaja km pärast jõudsime bentsukasse, kus on ka telkimisala 10dollarit nägu ja siin ma nüüd varastan lambipostist elektrit ja seda lugu kirjutan. Homme kimame edasi aga tulevik on üsna kõrb ja eriti midagi vaadata vist ei ole. Kütus siin tanklas on juba 2 dollarit liiter, Exmouthis ostsime 1.80 eest ja Geraldtonis oli 1.60 liiter. Praegu on kell 11 õhtul ja väljas on nii soe ja üsnagi valge tänu täiskuule. Isegi liiga mõnus on olla. Poolik kast õlut, mis autos kaaasa loksus päevakese on jõudnud juba üsna kuumaks minna. Esimene lonks lausa kargas turri kohe. Rohutirtsud siristavad aga sääski on üsna mitmeid.

Samal ajal kui mina jõudsasti kilomeetreid murran, tüdrukud kas magavad autos või täidavad päevikuid. Mõlemal on paksude kaantega märkmik, juba mitmes, mis on ääreni täis kirjutatud ja kuhu siis päeva sündmused kirja pannakse, pastaka vahendusel. Sisse veel kleebitakse ajakirjadest välja lõigatud pilte kleeplindiga ja kui mõlemad lehed on täis kirjutatud ja enam ruumi pildi jaoks ei ole, siis pannakse pilt kahe lehe vahele väikeste kleeplindist hingedega. Nii et äärmiselt vilgas lõika/kleebi osakond toimub autos. Käärideks on taskunoast välja tulevad käärid ja neid siis jagatakse omvahel, kui kellelgi on vaja midagi lõigata. NB! Rebimistehnikat ei ole siiani täheldanud.

Hommikul pakkisime ennast kokku ja kihutasime 270km Karrathasse. Karratha on väike äärmiselt segane kaevanduslinn. Ise on ta väike aga meeletupalju sagimist ja siplemist, kuna väga palju kaevanduseinimesi liigub seal. Linn ise näeb välja, nagu seda alles oleks terves tükis ehitama hakatud, suured teetööd, kaljude lõhkamised ja teede tegemised käisid igalpool. Suured soolakaevanduse tiigid paksu valge soolaga ja rongid ja mega palju kraanasid ja kaevandustehnikat. Käisime poes, ostsime süüa ja sõitsime edasi 15km Dampieri, kuna ühel oli vaja teha mingist koera kujust pilti, aru ma ei saa. Sõime seal lõunat pargis ja kihutasime tagasi suure maantee peale ja järgmise 270km pärast olime Port Hedlandis. Port Hedland on teine suur kaevanduslinn, mida ennast pole ollagi aga meeletult kaevanduste pärast üle rahvastatud. Mu boss juba ütles, et seal võid maksta 1000dollarit nädalas öömaja eest. Jõudsime sinna laupäeval ja pimedas ning ainuke karavanipark mis leidsime oli suletud ja nädala üür näkku oli 350 dollarit. Jube mis see näkku teeb üheks ööks. Ja ilmselt oli see kõik ka täis ja broneeritud kuna autod seisid selle kõrval parklas juba. Sõitsime pimedas natuke edasi ja sõprade soovitusel leidsime ühe rekkade tankla, kus rekkad oma haagiseid vahtetavad ja seal seisavad. Ööbida seal ei tohi aga mu sõbrad tegid seda enne meid seal ja said hakkama. Me sinna ei jäänud, kuna parklanurgast läks väikene kruusatee kusagile krossirajale ja sinna me ennast ööseks sisse seadsime. Juba teine öö on megalt sääski, oleme teise kliimavööndisse jõudnud. Juba kusagil Exmouthi juures oli silt, et ületate 26nda paralleeli, ma ei tea küll mis see tähendab. Plikad panid katusealla telgi  püsti ja ma ise seal samas kõrval magasin autos. Peksin sääsed laiali autos ja magasin. Ärkasime vara, kella 6st enne enne minema panna kui keegi sõitma tuleb sinna või mis iganes. Tegime tiiru Port Hedlandis endas ja sõime ja sõitsime välja Broome poole. Broome näitas hommikul 620Km. Pole viga, eile tegime ka 600km. Lõunaks oli selles pool juba läbi ja istusime tunnikese teeääres olevas tanklas ja kohvikus. Sõit oli suht sirge ja igav. Kui Exmouthis olid suured pruuni värvi termiidi kuhilad, sellised kõvad liivast ja ma ei tea millest tehtud, minust poolteist korda kõrgemad, siis siin juba on täiesti tuhkhallid kuhilad. Juba mitmendat päeva jalutavad teepeal täiesti suvaliselt lambad, emud ja lehmad. Kas nad on kusagilt põgenema saanud või elavadki metsikult ma ei tea. Silmad tuleb lahti hoida, sest teeäär on täis korjuseid ja autostangesid. Vahel näed sarvilisi kitsi, siis lambaid talledega ja lõpuks nägime veidraid lehmi. Lehmad  olid imelike suurte rippuvate kõrvadega ja paaril neil oli megasuur küür kaela peal nagu kaamlil. 50Km enne Broomi oleks nagu keegi nupust roheluse sisse lülitanud. Lihtsalt plaksust oli kõrged rohelised suured heinamad kõrgemate puudega eelneva madala kuiva kõrbe asemel. Lehmakarjad ja loomad igalpool aedikutes teeääres. Pilt läks kohe olulisemalt rõõmsaks kui rohelust nägime. Vahepeal  roomas üks 70cm pikk sisalik laisalt üle tee, et olin sunnitud pidurdama kuna ei tahtnud teda lödiks sõita. Eelnevad päevad on ka päris lõbusad olnud, kuna oleme sõitnud mööda kõrbe küll aga vahelduseks on olnud üksikud suuremad mäed ja orud ja kaljunukid. Jõudsime 4ks päeval Broomi ja tüdrukud läksid linna infopunkti elamist ja olu uurima. Sealt öeldi, et õige aeg on sõita linna teise otsa randa kusagile kaljude vahele kuna seal ilus vaade päikeseloojangule ja homseks on miski atraktsioon kuu ja mäe ja veega, mis juhtub ainult kindlatel päevadel ja homne on täpselt see va õige päev. Lisaks pidid olema mingid ööturud jne. Leidsime lõpuks ühe haagissuvila parkla ja tüdrukud läksid võtsid jällegi kord kahele ilma elektrita telkmisplatsi niikaua kui ma autos ootasin. Sõitsime siis kiiresti ja salaja sisse ja nüüd oleme küll kõige ilusamas karvanipargis iial. Suurte puude all on meeletu teedelabürint ja siin on sadu ja sadu kohti kus parkida ja väga palju rahvast on siin. Tavaliselt oleme maganud lageda taeva all aga see on nagu park ja meenutab kangest Kuremaal toimuvat Jõgevatreffi. Väga väga ilus on siin ja vaikne. Ainult sääsed teevad liiga. Istume siin pimedas kella 22 paiku oma platsi kõrvalplatsil kus on postis elekter ja kõik näpiva ja laevad oma telefone ja läpakaid. Homseks jääme veel siia Broome ja siis sõidame edasi Darwini poole. Spidomeetril on Perthist saati ette kerinud 3700 km või midagi.

2 saksa preilit ja üks eesti hurmur Roadtrip Perth->Darwin 20 ptk

Hommikul kargasin 8st püsti ja läksin välja kaamerat armatuuri külge monteerima, et saaks oma sõitudest teha ilusa pika videofilmi. Lõikasin lõikuritega armatuuri vaipkatttesse koleda augu ja kaamera kahepoolse teibiga kinnitus läks sinna plärtsi läbi ja armatuuri külge kinni. Mina olin valmis.

Regasime ennast hostelist välja ja kell 10.20 alustasime sõitu põhja perthi poole, sealt suurest kaubamajast telgi tüdrukutele ja madratsi ja muud eluks vajaminevat ja söögipoolist. Alles kell 2 päeval saime perthist välja ja jõudsime Two Rocksi, mida ma kõige oma hingepõhjas vihkan sinna kaotatud kaamera pärast. Mina jätsin kõik asjad autosse ja läksin käed taskus randa -  vähemalt pole midagi kaotada. Käisime seal tiiru. sõitsime edasi Lancelini ja juba läkski pimeaks. Leidsime karavaniparkla, mis maksis 11 või midagi dollarit nägu öö veetmine seal. Dussid ja peltad ja grillid jne kõik seal hinna sees. Võtsime ilma elektrita telgiplatsi kuna see kõige odavam. Sättisime telgid ja värgid püsti ja siis naersime et madrats ei mahu telki aga 90kraadi pöörates mahtus, aga 3 sinna kül ei mahtunud. Pole viga. ma magan autos, Rullisin enda tänaseks juba 2 joogamatti lahti ja viskasin sinna hunnikusse. Oma tuliuue kordagi kasutamata teki andsin ka tüdrukutele ei tea küll miks. Ise siis magasin autos ja oli veits pehmem küll kui 1 joogamatiga ja külm ka ei olnud.

Hommikul dussid ja värgid ja väike grillimine peekoni näol ja teele. Mõnede hetkede pärast olime Lancelinist kõik teeääresed külad läbi sõita ja jõudsime Cervantese lähedale, kus oli suur suur vaatamisväärsus The Pinnacles. Kollase liivaga kõrbealal oli 10 tuhandeid looduse poolt vormitud kivisambaid, mille vahel läks autotee ja said teeääre peatud ja minna jalutama sammaste vahele. Väga kihvt koht.

Edasi kimasime kõik Indian Ocean Drive külad läbi ja jõudsime suurema Brand Highway peale. Nii meeletult hakkas sadama et lausa kallas nii et nähtavust polnud üldse aga seima ka ei jäänud. 10min pärast viskasin pildi selgeks jälle ja  kulgesime edasi, kuni jõudsime välja vana tuttava Geraldtonini. 400KM Perthist. Oma Carnamah tööperioodi lõpus sõitsima Geraldtonid täpselt sama rada pidi tagasi Perthi seega oli mulle kõik see eelnev tuttav ja nähtud. Geraldtonis leidsime kena karavanpargi ja veetsime öö seal. Tädile ütlesime, et oleme kahekesi ja seda sama asja kordasime ka tulevikus. Keegi nagu autot vaatama ei tule ja  pole väga viga, natuke ikka odavam. Hommikul tahtsime sisseoste sooritada aga oli pühapäev ja kõik suletud. Seega tulistasime edasi kuni jõudsime Kalbarri linna. 580 Perthist. Liigume küll suurel kiirusel aga aega võtavad kõik need vaatamisväärseused ja Geraldtonis kolasime ka lõunani  lõdvalt välja. Kalbarri on niiiiiiiiii ilus et paha hakkab - väike laht ja  ümbritsev maapind tõuseb kõrgemaks ja jätab sellise pooliku kausi mulje. Hommikul grill ja edasi järgmisse Kalbarri rahvusparki mis oli peateest jälle 30km maha keerata aga see oli veel kruusatee ja maailma kõige rohkem treppis olev tee. Pool tundi kolistamist ja kartsin et tagasi tulles pole enam ei rattaid ega peegleid autol olemas. Kogu seda reisi saatis Aerosmithi duubelplaat. Kuid isegi minule, kui tulihingelisele Aerosmithi fännile sai seal pooletunnisel raputaval kruusateel sellest kõigest kõrini kuna selle lõhkumise peale Steven Tyler poole tunniga ühest lausest "Dude looks like a lady" kaugemale ei jõudnud. Ja jälle hüppas plaat tagasi ja  "Dude looks like a lady".  Jõudsime lõpuks mingisuguse kanjoni äärde kus oli jõgi põhjas ja see keeras U pöörde seal. Mäeotas oli suur kivilahmakas kus auk oli sees ja mida kõik vaatama on tulnud. No oli võimas küll ikka. Kruusatee sinna vaheldus hetkega kuldkollasest liivast tulipunase liivani. Ja siis oli ju vaja seisma jääda ja tüdrukud tahtsid liiva koju kaasa viia. Ma ei tea kust ta selle välja võlus aga äkki oli ühel kummikinnas käes ja suure hooga vehkis ta selle kollast liiva täis. Ma küll soovitasin, et selle kindaga saaks ta teha lõdvalt 5 poolprofessionaalset pinnaseproovi, iga sõrme sisse erinev aga kes mind ikka kuulab. Igatahes lõpuks  oli tal kummikinnas nii punnis liiva täis aetud, et mulle meenutas see martsipanist lehmaudarat ja soovitasin seda hellalt hoida. Kalbarri ise oli suurest Brand HWYs juba mahasõit ja tegi paarisaja km ringi. Veel enne Kalbarrit nägime roosat järve mis oli tõesti roosa ja suurte suurte soolakamakatega. Tagasi suure maantee peal ja sõitsime edasi põhjapoole Monkey Miasse. Järjekordne 155km maantelt mahasõitu aga kõige hullem, et tagasi tuli tulla sama teedpidi mis andis meile lisa 300 km kuid ei viinud meid sihtpunktile lähemale. Monkey Mia on üks poolsaaretipus asuv delfiinide lemmikkoht. Koguse poolsaar, kus ka Monkey Mia asub on Shark Bay nimeline ja kuulub UNESCO maailmapärandi hulka. Ehk siis tõsine värk. Loodus oli ilus ja tee läks sirgelt ja pikalt üle mägeda ja läbi orgude. Vahepeal oli mahakeeramine Shell Beach ehk siis merekarbirand vms. Kus liiva ei olnudki vaid oligi ainult üks merekarbijahu ja merekarbid. Sadakond meetrit lainelist rannariba kõik teokarpidest. Palju polnudki vaja kui juba topiti teine kummikinnas merekarpidest punni ja see nägi välja nagu oleks kaksteistsõrmiksoolest keegi grillvorsti teinud. Edasi. Lõpuks oli juba iga 5-10 km peal mingi mahasõit, mis viis looduskaunisse kohta ookeani äärde aga meil lihtsalt ei olnud aega neid läbi käia, seega valisime suuremad teeviidad mis seega näitavad et on ägedamas asjd kui väiksed viidad. Samuti nagu Eestiski on pruunid liiklusmärgid mis näitavad ajaloolisi ja turismi ja ilusaid kohtasid. Monkey Mia oli poolsaare tipp aga sinna me välja ei jõudnud päris. 25km jäi puudu sest pime oli ja jõudsime Denhami nimelisse linna kus otsisime karavaniparki. Jõudsime 6 läbi õhtul ja putka oli kinni aga sõitsime ikka sisse ja otsisime vaikse kohta ja tüdrukud panid telgi püsi ja ma magasin jälle autos. Mõtlesime et kui vahele jääm ütleme, et öösel tulime ja tahtsime hommikul maksta kuna kedagi kätte ei saanud. Selle asemel tegime hoopis poool 8 äratuse ja  8 sõitsime väravast välja ja olime uhked ja õnnelikud tasuta magamisplatsi, grillimise ja vetsude dusside eest. Tegime väikese lõuna 5km pärast Little Lagooni nimelise järve ääres, kus olid ka tasuta grillimiskohad. Sealt edasi 25km ja olime Monkey Mias ja jõudsime just selleks ajaks kui delfiinide kolmas ja ka viimane söötmine toimub. Tegelikult polegi seal suurt muud midagi, kui kamp vabaltelavaid delfiine ujub randa ja osadele neist annavad oma töötajad kala süüa või siis saad ise ka näpuvahelt kala anda. Paarimeetri kaugusel oma jalgadest nad seal ukerdasid ja luristasid vett ja õhku oma kuklaaugst välja. vast 10minutit toimus see etteaste, kui kõik 5 delfiini mida lubati toita said paar kala ja kogu gäng tõmbas tagasi avamerele. Aga ega nad kaugele ei läinud. Passisid vast 100-200 m kaugusel rannast ja tulid lähemale ja sis tagasi jne. Tüdrukud võtsid kanuu ja plätserdasid sellega tunnikese, ma kolasin niisama rannas ringi. Ranna äär oli kuurort või nagu puhkekeskus, mõned baarid, restod, elamud. EMUd kakerdasid autodevahel ja inimeste vahel ringi ja sõid mingid marju ja pasandasid neid samakiirelt ja samatervelt teisest otsast välja. Siis läks kogu see 9 peane emupere ookeani ennast pesema või jahutama. Välja tulid nägid välja nagu mädanenud rookatused või hirmsad tuustid, mitte et nad ennem paremad välja nägid. Üks emu oli nii suur, et kui tõusis püsti ja kaela sirgu ajas ja natuke nagu punnitas ka siis nokkis mingeid marju puuotsast ja oli minust ehk isegi pikem. 

Mõne aja pärast sõitsime tagasi 25km Denhamisse kuna eelmine õhtu ei olnud aega ringi vaadata. Käisime kohalikus muuseumi ja arenduskeskuses kus oli ka laevavrakkidelt nodi ja  pilte ja isegi üks näidissein oli laotud seguga merekarbitplokkidest. Ehk siis kusagil peaks olema rand või karjäär kus merekarbid on nii tihedalt kokku pressitud ühtseks massiks, et sealt saab ehitusplokke välja lõigata. nägi välja nagu lumivalge fiboplokk aga teokarpidest. 

Tagasi autosse ja sama teedpidi tagasi kuni sama ristmikuni sama North West Coast HWY peale ja sõit edasi Carnarvoni poole. Õhtuhilja jõudsime siia pimedas ja leidsime tühja karvanipargi ja mõtlesime, et teeme sama mis eile, et ei maksa kui võimalik. Koputasin ja lasin kella küll kontori uksel aga kedagi ei tulnud. Parkisime ennast ära aga siis tuli mingi taskulambiga vana Will uurima mis teeme ja kas maksime jne. Tema ise ka siin ööbib ainult aga kõik käivad sisse välja kudias tahavad ja nii pole ilus. Käisime Williga koos kontori uksel aga kedagi ikkagi välja ei tulnud. Will arvas et kui me talle 20dol 3 inimese eest öö eest maksame siis on ok küll ja ta toimetab hommikul selle kontorisse. Ehk toimetab ka. Igatahes istun ma nüüd siin Carnarvonis ja kell on kohe 12 öösel aga mõtlesin, et teen oma Blogipäevad tasa, sest ei ole aega lihtsalt kirjutada ja paljudes kohtades pole elektrit ka väga võttta et pikemalt arvuti taga nokkida.

No selge.. Homme on uuus päev.

Mendid, Perth, 2 eesti kutti ja 2 sakslannat 19ptk

Niisiis Perthis käisin Anul külas. Anu on nagu minu  EESTI MAJA kus peab igakord läbi käima ja kruusi kohvi küsima. Sättisin seal arvutit ja magasin öö autosgi akna all aga maru külm oli. Järgmine päev käisin shoppasin asju endale, tekke ja magamisvärke ja väikse pliidi ja gaasiballoonid sellele.

Autos ei viitsind magada, sis sõitsin Fremantelisse mis on 20 km Perthist Edelas. Seal võtsin koha sisse vanasse korra käidud hostelisse Pirates, kus mind naojärgi juba vaata et ära tunti ja veetsin seal öö ja ajasin teiste asukatega pula. Hommikul jalutasin veel viimaseid tiire linnapeal seal, käisin vahvas meremuuseumis kus oli igast nodi mis laevavrakkidelt leitud ning otsustasin lõpuks ära käia Rottnest Islandil, mis on vast 20 km või nii Fremantlest läände. Läksin praamisadamasse ja võtsin piletid edasi tagasi ja 4 tundi kohapeal olekuaega. 70 dollarit rsk aga noh mis teha, tagasi pidin saama kiirpaadiga, sellest vast see kallim hind. Saarepeal laenutasin 15dollari eest jalgratta ja läksin ringitama kuna seal ei ole mittemingisugust autoliiklust peale politse ja kiirabi ja hooldus ja haljastusautode. Kimasin edasi tagasi ja vahtisin siin ja seal aga ei näinud ma midagi sellist millepärast kõik sinna turismisaarele lähevad. Rottnest island on ainulaadne, kuna seal elab väike kopra, orava, vesiroti ja siili osadest koosnev elukas, Quokka. Ja lõpuks ma nägin paari neid teepeal ringi ukerdamas ja pidasin oma tuhatneljakihutava jalgratta kinni. Minema nad ei läinud vaid tulid mu mahavisatud seljakott nuuskima. Jõudsin krabada mõned pildid ja videod neist oma telefoniga ja väntasin kui pedaali-nahaal edasi. Viskasin ratta laenutusse tagasi ja käisin veel saare poodides ja elu olu vaatamas. Tagasitulek oli kuradi huvitav, sest üsna  jahe oli juba ja pidime minema kiirpaadiga. Tuligi paat. üsna suur 2 megamootoriga kerge paat vast 20-30 kohaline. Meile anti õnneks vihmajakid peale ja öeldi, et hoidke kõvasti kinni. Kuna mul oli nii pask olla viimased mitu päeva, siis ma paadinina asmele ronisin keskele, kuna seal on nagu veitsa rahulikum kui ninas. Aga kaptenil oligi õigus, raputas ja lõhkus ja viskas mis kole, nina käis vast 3-4 meetrit üles alla ja üle laine kahe laine vahele hüpates sai paadi kõvasti maast lahti nii et mootorid ainult vingusid õhus. Lahe oli.

Vahepeal magasin veel ühe öö ühes teises hostelis, mida igaviru rahvas kiitis aga see selleks.

Tellisin endale uu GOPRO kaamera ära, kuna poes seda sees ei olnud, ja nad pidid selle Sydneyst tellima, siis sain jälle 400 asemel 350ga. Jäingi seda ootama, et kui kaamera käes, sis saab ometigi sõitu minna ja perthist lahkuda.

Anu juurde ka ei tahtnud enam tagasi minna autosse magama vaid keerasin otsa Perthi läänekaldale ja otsisin parklat rannas kus varem olin öö mööda saatnud. Passisin seal autos ja kolasin kohalikku netiportaali ostamüüjavahetajne et panen üles kuulutuse, et sõidan Perthist Darwinisse 4000+km kas keegi tahaks kaasa lüüa. Enne kui midagi sisestama hakkasin, leidsin kohe mõnetunnitaguse kuulutuse et kaks saksa tüdrukut otsivad küüti Darwinisse. Helistasin ja nad tahtsid kokku saada. Kohtumispaik Old Swan Barracki hosteli lähedal, seda rajooni tundsin ma hästi. Sõitsin sinna ja saime kokku ja rääkisime ja kõik olid nõus rahad kokku panema ja söögi ja elamise ja kütuse 3ks jagama. Mul ka odavam. Küsisid mis teen jne. Ma vastasin, et niisama kodutu olen ja ei ole hosteli kohta ja ka kuradi kallis on. Neil sellepeale turgatas, et nende hostel odavam ja vaba ruumi, et ma tuleks sinna. Leppisime kokku, et nad lähevad ees ja uurivad kas on autoparkla ka ja kas on vaba ruumi ja helistavad. Ma asjatasin ringi veel ja kell oli juba 21 õhtul kah kui nad helistasid et on vaba koht ja panid selle nö minujaoks kinni. Hakkasin siis läpaka ja google mapi abil otsima seda, ei olnud väga kaugel. Mõni kilomeeter ainult aga no ei leia maja üles. Leian juba vana hoone ja nimi peal kõik sama mis hosteli mida ma otsin aga kõik pime ja aed ümber ja katus maha lõhutud, kell aga tiksub omasoodu, 22 oli registratuur avatud. Sõidan ja tiirutan ja tiirutan ja peatun ja vaatan tänavanimesid ja läpakast kaarti ja sõidan juba selle tänava peal kus peab olema ja krt, vilkurid seljataga. Punane ja sinine. No mis nüüd siis, tõmbasin ära kusgile maja taha parklasse. Politsei, mees ja naine tulevad akna alla. Naine rahulikum aga mees kukks kohe tõukama ja taskulambiaga autot läbi valgustama. JA siis hakkas pihta: oled joonud? kaua sa ausis oled olnud? mis teinud? kas koguaeg perhtis? oled narkootikume teinud? mis kola sul autos on? mida sa seal istme all peidad? ja siis trr trr trr järjest tuli niipalju küsimusi et mul läksid juba esimesed vaikselt meelest äragi. Näitasin load ja öeldi et näe eestlane ja anti load tagasi, siis pandi toru nina alla puhusin sinna kah ajaviiteks. ja küsmusi tuli ja tuli. Tahtsid läpakat näha ja kelle läpakas ja tee lahti ja näita mis kaarti sa seal otsid jne jne jne. Lõpuks vaatasid vist et siit ei luba ka isegi midagi. bäckbäcker, raha ei ole. midagi maksta ei suuda, et ei tee trahvi ega midagi. Ütlesid et head teed ja läksid autopoole tagasi. Huhh. aga vähe sellest. mees keeras otsa ringi ja tuli tagasi et näita veel arvutist kaarti. Näitasin ja sis ütles et sõida meie järgi me viime su kohale. Isutsin autosse ja sõitsin nende järgi, keerasime maja tagant välja ja 10meetri pärast jäime seisma ja mendionu ütles et oled kohal. Sõitsid minema. Eraautoga olid ka veel. peded.

Hüppasin hosteli uksest sisse ja tegin registratuuri ära ja rääkisin mis juhtus. Kõik olid äärmiselt imestunud aga see ei keelanud neil kõigil kanepi järgi edasi haiseda. Autovärav lükati lahti ja parkisin sinna ennast 4ks päevaks. 

Käisin otsisin juuksurit, et 5 kuu kogutud teosed maha ajada, lõpuks linnast leidsin kõige odavama 18$ ja lasin 6 mm pikkuseks. järgmiseks 5ks kuuks korras sellega.

Üks hommik seal ärkasin, et täna enam õlut ei joo aga kui hoovipealt sissetulles registratuuris kõvalhäälel kahele poisile TERE ütlesin, siis teadsin juba ette, et õnne see mulle ei too. Need sama kaks kutti, keda ma olin kunagi kuid tagasi Fremantle samas hostels kohanud. Üks vana laulukooripoiss ja teine klaverikitarrist. Nõnda me siis läksime linna, mõni km jalutada, et vaatame mis kinu ka näidatakse, kas tuleb ameerika pirukas uus või ei tule. aga kuna seda ei tulnud, siis otsutasime veits varem õllekasti kasuks, et varem magama saada. Vahepeal käisme kitarripoes ja ostsime mulle kitarri mis maksis 140dollarit ja häälestaja mis maksis 40dollarit ja kaasa sain koti ja paki keeli ja medikaid ja maksin kokku 150dollarit :D Odav pask kitarr aga midagigi. Vinnasime õllekasti kolmevahel hostelisse tagasi ja potsatasime kohe hoovipeale katusealuse alla lauataha. Tegime mõned kitarripalad teise kutiga ja kolmas kutt laulis lõdva randmega huvitavaid laule peast, mida annab pähe õppida. 3 tunnipärast olime sunnitud seadma sammud esimese kärakapoeni, kuna õlu sai otsa. Ma teadsin veits lähedamat punkrit ja siis jalutasime sinna aga ikkagi 1,5-2km. jagasime õllekasti kolmepeale ära ja käisme Mcdonaldsist läbi ja tagasi hostelisse. Õige pea läks kõigijaoks pimedaks. Hommikul sain poistega kokku ja nad andsid võtme ära ja registreerisid ennast välja kell 10 hommikul, kuna pidid diagonaalis üle ausi lendama Gold Coasti. Nende õnnetuseks läks lend alles öösel 12 ja nad jäid hosteli õuepeale istuma. Kella 2-3 vahel päeval hakkas ühel härral janutama ja ütles, et sitta kah käiks poes ära.. Mul ka polnud ausa mõtte vastu midagi, ja viskasime pikkadel sammudel 2km jälle poodi uue kasti järgi. Asja tegi nende jaoks veel huvitavamaks, et ühel härral oli vist eelmine päev viisa läbi saanud või midagi sellist. Törisesime sama targalt edasi kuni kõik otsa sai ja ma ilmselt läksin magama või krt teab. Vahelduseks nägin ühte tüdrukut SEB pinkalkulaatorit kasutamas aga minu katsumus TERE öelda läks luhta, kuna ta oli hoopistükis rootslanna.

Päevi läks ja läks ja mu kaamerat ei kusagil. Vahepeal oli jälle mingi kuradi riigipüha kus isegi lipp ei lehvinud. Oli juba neljapäev kätte saabunud, mis pidi olema kaamera saabumise päev aga ei sittagi. Juba väljas pea pime ja miagi teha polnud läksin mcdonaldsi kvaliteetrestorani ja lõpetasin oma burgerid kui kõne tuli, et su kaamera on kohal. Küsisin, kas olete veel avatud, jah kella 6ni. vaatasin kella. 5:45. oota ma tulen juba. Viskasin nodi prügikasti ja panin jooksujalu perthi põhjapoolt kesklinna. jõudsin 10 minutiga kohale ja maksin oma osa neile ära, viskasin kaamera kotti. 6 õlut ka igaksjuhuks peale ja koju hostelisse tagasi.

Saksa tüdrukud juba nii lootusetult tüdinud mu kaamera ootamisest, neile tegi see palju rõõmu, et homme reede ja saame välja sõita. kui reedel ka kaamera ei oleks tulnud siis oleks pidanud ju veel laup ja pühap ka niisama linnas olema ja raha raiskama. Kõik läksime ära magama ja jäime uut põnevat päeva ootama.

Quokka video