Ranno Väljaots läheb Austraaliasse: Otsapidi Darwinis 22 ptk

Nagu vist mainisin tahtsid tüdrukud Broome jääda teiseks päevaks veel, et näha mingit sündmust millejaoks täpselt õige kuupäev on kus siis tekib mõõn ja kuu tõuseb üles ookeani tagant ja merepõhjast tekib peegeldus, nagu oleks trepp mis läheb kuupeale või midagi sellist. Passisime seal jah ja tõesti vesi oli üks pool kilomeetrit ära kadunud ja tulipunane kuu hakkas üles tõusma ja tekkis nagu punane jutt küll märjale ookeanipõhjale aga ega midagi väga väärt see küll polnud. Kusagil reisi keskel nägin ma ka esimest korda siin olles suure vankri ära. Varem olin ka nagu otsinud aga meil pole siin põhjanaelagi vaid lõuna-rist. Parkisime kusagil kaljude ja kanjonite vahel ja jäme mäeotsa ööseks, kuna oli ametlik parkimisala ja lubatud ööd veeta. Und polnd ja kakedasin ringi lastes silmadega üle öise taeva. Järsku plahvatas nagu, et mis kaks tähte need olid, ma tean neid kusagilt. Keerasin vaikselt pea tagasi ja otsisin ülesse ja mõtlesin kus kurat ma neid näinud olen. Siis jälle käis pauk ära et suure vankri teine täht on selline suurem ja selle kõrval on kohe kohe väike täht ka. Tükk aega venitasin kaela ja pead kui sain sellise avastusepaugu vastu pead, et ongi suur vanker - aga niii valetpidi, et ei osanud vaadata. Rippus teine rattad taevapoole ja peaaegu mailmaserva taga, nii madalal, et osad rattad hakkasid kohe silmapiiri taha ära kaduma. Sellise uhke ja õilsa avastusemuige saatel kobisin autosse magama. Broomist sõitsime edasi ühe vahemaandumisega kusagil karavanipargis ja siis jõudsime Kununurrasse. Kusagil keset sõitu pidasime teeäärde parklasse pidama ja seal põõsa nurgatagant tuli välja niii suur puu, et mina pole sellist elus varem näinud. Ta ei olnud küll kõrge aga see eest jäme ja seest tühi. Ronisime selle otsas ja mõtlesin, miks minul sellist väikesena ei olnud. Puuõõs seest oli suurem kui ühe mehe tartu korteris olnud köök. Kununurras saime kõige odavama karavanipargi reisi ajaloo jooksul. 2 inimest registreerisime ja kolmepeale läks see 7.5 dollarit öö. Hommiku panime minema ja käisime kusagil mägedevahel oleva järve ääres. Lake Argyle. Suur tamm oli seal ehitatud ja tammipealt sai üle sõita ja siis keerutades alla parklasse. Ikka võimas vaade oli seal. Pärast seda jõudsime Katherine või midagi sellist ja viimane 300km olime Darwinis väljas. Teepeal oli nüüdseks olnud juba lehmi, lambaid, emusid, kitsesid, hobuseid, ühte toonekurge nägin ka, peaaegu nagu meie oma, veits jämedam ja kael oli roheline ja pea süsimust. Tüdrukud panin mingi pilvelõhkuja ees maha, kus neile keegi vastu tuli ja ise helistasin oma tuttavatele. Selgus, et poisid ei teinudki suurt midagi muud kui panid ookeaniääres puudevahel tina. Jalutasin sinna ja passisin seal ja juba oligi pea 10 venda koos. Kõige silmapaistvamad olid kaks tüüpi: üks naaberkülas Kõnnust pärit, keda ma küll ei teadnud ja teine vend oli Sadala Agrole traktoreid müünud, nii et maailm jäi jällegi veidike väikesemaks. Käidi aga jälle poes uue kasti järgi ja varsti oli meid jub 13tk koos ja siis läksime kõik oma teed. Mina parkisin auto poiste hosteli taha parklasse ja kerisin sinna ise magama, kuna kõik hostlelid olid täis ja kusagile minna polnud. Tegelikult ma ei uurinud kaa väga. Poiste hostel maksab 210dol nädal ja kui saad pikaajalise hinna peale siis on 175dol nädal. Paar ööd magasin seal maja taga autos. Kuradi palav oli ja hommikul ärkasid higiloigust. Viimane öö tulid mingid turvamehed ja ajasid meid kõiki minema, kuna meid oli seal päris mitu ja päris mitu autot sõitis minema parklast. Öö saatsin mööda autos magades mingi muuseumi ees. Järgmine päev otsutasin ennast hostelisse kirjutada, mitte samasse aga üle tee 50m eemal. Sealt sain 175 dol nädal ja pandi 4sesse tuppa kus 3 saarlast ees juba olid.

Igapäevaseks rutiiniks on saanud mitte enda hostelis vaid teises istumine ja tööbüroodes käimine. Üks hommik võtsime ühe Tarmonimelise härrasmehega mu auto ja kolistasime kõik tööstusrajoonid läbi ja käisime ukselt uksele tööd küsimas suvalisetes kohtades. Tänaseks pole veel midagi saanud kuid kõik aga ütlevad, et varsti ja varsti. Nii meeletu tööpuudus siin hetkel, kuna märg hooaeg sai just läbi ja enam ei saja vaid on niisama rõvedalt palav, siis varsti peaks minema meeletu töötegemine lahti siin. Passime päevast päeva ja sööme 90sendiseid tuunikala konserve ja osa kaadrit käib poes tasuta võileibu söömas. Eestlasti on palju ja kõik teavad tunnevad teineteist. Osad töötavad ja osad mitte ja suurem osa otsib tööd. Kõrvalhosteli poisid on kõik väga sõbralikud ja näitavad kuidas 3dollarise pesumasinaga 3 kõrvatikuga pesu pesema panna ilma et raha sisse ei pea panema. Nende hostel on megailus. Teisel korrusel on 3 basseini ja lauad ja katusealused ja baar ja söökla. Päris mõnus olemine. Lihtsalt igav on. Katsun siin veel veidike oodata ja vaadata, ei taha kohe edasi sõitma hakata. Aga kui midagi välja ei tule siis tuleb vist edasi kihutada. Viimasel päeval kukkus veel viimane sumpatorujupp ka küljes ära... tase.

Ühes tööbüroos täitsime tund aega pabereid Tarmoga ja öeldi et poisid üks läheb homsest betoonitehasesse tööle ja teine läheb paari peäva pärast järgi. Betoonitorude valu tehas, kus peab neid kraanaga tõstma ja pärast valuvormid ümbert ära võtma ja pesema ja vb pahteldama neid. Järgmisest toast kargas välja üks teine tüdruk, et poisid mul on teile mõlemale töö: 300km tagasi Katherine poole. Et istuge mõelge ja tilistage kella kui valmis olete mõelnud kas tahate. Vaatasime Tarmoga üksteisele otsa ja hakkasime naerma ja lõime korraga kella 4sekundi pärast. Jah tahame, tõmbame maale ära ja saab rahu ja vaikust ja raha kokku hoida. Kuuks ajaks meloni farmi mitte korjama aga mingied seadmeid sättima ja hooldama. Jube hea meel oli ja päev oli korda läinud ja jäime farmeri enda kõnet ootama. Keegi helistas ja ütles et on veel mingi vahendaja vahendaja ja farmer tahab teglt 1 meest ainult. Perse. Läksime tagasi tööbüroosse ja meie betoonitorude töö oli juba järgmisele ahvile ära antud. Tüdrukud näost punased ja nii piinlikus seisus ja ütlesid et olete esimesed kes saavad mdagi, et betoonitööd tuleb juurde ka. Siis helistas järgmine hommik see sama vahendaja vahendaja et järgmine töö katherinis mangopuude hooldus ja lõikamine päaar nädalat. Ok võtame selle. Oootasime pool päeva kõnet ja helistasime ise tagasi ja vana vandus ja tatistas et kuradi sitased farmerid ei taha enam midagi ega kedagi.

Nõnda need päevad siin tõusude ja mõõnadega lähevad meeltu kuumuse käes. Öösel on ka 28 kraadi õues. Toas on mul kont ja hea jahe ja tõmban isegi lina vahel peale kui jahedamaks läheb.

Raha nagu on aga väga raisata ei taha kuna see kuidas ta käes ära kaob on kohutav. Kuidagi kisub ikka õhtul kärakapoe ligi, et õhtule lahendust leida.

Õlleostmisfiasko elasime läbi: läksime Taaviga õlleskasti ostma. Nüüd oleme ju teises osariigis ja teised seadused. Iga ostuga pead dokumendi andma, mis sisse skännitakse kohapeal ja siis tuleb mingisugune tagasiside kas sul on alkoholiga probleeme ja täispeaga sõitmisi ja vb alkoholiostukeeld ka peal. Igatahes, mina vinnasin kasti letile ja Taavi passis niisama poes. Eit küsis mõlema käest dokke. Ma andisn enda oma, et mina maksan. Ei, teine mees peab ka näitama. Taavil dokki polnud ja saatsime eide viisakalt perse arvates, et viimane on idioot peast ja persest ja läksime minema. Rääkisime Tarmole ka ja naersime kõik koos aga õlle vaja ikka poest ära tuua. Läksime mina ja Tarmo tagasi. Ei müü kuna, seda sõpra ei ole kaasas kes ennem oli ja mida iganes, debiilik. Läksime tagasi ja kutsusime Taavi üle tee hostelist poodi dokumendiga. Vinnasime kasti letile teist või kolmandat korda ja mutt vaatab otsa, et aga kus see kolmas poiss on kes vahepeal ka kaasas oli.. no mine perssse värdjas rsk. Kutsusime Tarmo ka tagasi poodi ja seisime nagu debiilikud oma dokumentidega seal ja saime kasti kätte. Oleks mõni teine veel tere öelnud poes oleks selle passi vist ka tahetud. Mõtlesime et teeme värdjale tagasi ja lähme 60kesi sinna kasti ostma ja siis skännib nii et sitt vedel.

Darwin ise on pisike pisike, eriti see kesklinn ja kui õhtul taterdad ringi siis on nii vaikne, et ei saa aru mis toimub, kuni jõuad peatänavale kus kõik melu käib ja rahvast meeletult. Ilus koht aga kodumaa rohelusest jääb ikka palju puudu. Liivaranda pole veel näinud, see eest on kivine ja igalpool on nö krokodillioht. Ajaloo kohta räägitakse, et sai rohkem pommitamist kui Pearl Harbour ja peale seda tuli veel mingi orkaan, mis lammutas veel ülejäänud maatasa. Praegu on kõik hooned modernsed ja üsnagi uue välimusega, mitte nagu Perthis.

Linna suurim firma ja artikkel on pärlid. Suur firma Paspaley vms on siin suurte suurte pilvelõhkujate omanik ja neil on laevad ja tuukrid ja igast värki. Kusagil avamerel on pärlifarm kus pärlikarbid on puuri pandud ja seal nad siis kasvavad ja mehed kontrollivad neid ja puhastavad ja mässvad nendega. See on selline koht kus vist kõik siin olevad inimesed on oma CV sisse viinud ja võtakse vb 5inimest nädalas. Vesilennukiga viiakse kohale. Suure laeva peal elad ja väikese peal siis sõidad pärlifarmis ringi ja toksid karpe peitliga sitast puhtaks ja majandad. Palju eesti inimesi on seal töötanud ja olen kohanud palju eestlasi kes on seal töötanud ja kes tahab tagasi jne.

Taavi töötab ühe kutiga kusagil laos, pakivad toiduaineid kuidagi. Siin ei saa ju lattu ka tööle kui tõstukijuhi pabereid pole. Kõik asjad on paberiga siin, väga haige. Nagu mees ei tee midagi vaid paber. Siin on tegemine 400-700dollarit. WA’s oli 250 aga ma ei teinud ära krt. Juba otsin ka turvatööd kuna midagi paremat pole liikvel ja ei tule sealt ka vist sittagi. Väga madalad lootused elu suhtest hetkel. Aga niikaua kui taskus veel koliseb ja õllekas üle tee on polegi nii kurb midagi.

Panime mu kaamera otsaette ja kõndisime pool päeva linnas ringi ja salvestasin meie tegevust piltide näol iga 2 sekundi taga, aega saan panen video kokku...