Ranno Väljaots läheb Austraaliasse: Jumalaga Darwin

Pühendatud Marisele, minu kindlustajale Eestis.

Täna, 6nov on käes viimane päev tööjuures. Juba ammu põlesime ootusest, et saaks ükskord juba minema ja eile ja täna ei suutnud enam üldse midagi teha tööl, kui ainult kibeleda ja tunde lugeda. Kauaoodatud vabanemistunnet, mis alguses hinges oli ei tulnudki vaid pööras üldse kurvaks ja emotsionaalselt raskeks sündmuseks, kuna peaaegu 6 kuuga tööjuures on tekkinud palju palju sõpru, tuttavaid ja üldse muhedaid inimesi igast erinevast osakonnas. Tund enne töö lõppu viskasime asjad nurka ja koristasime end kokku ja käisime töökoda pidi ringi ja ütlesime rahvale, et lahkume. Osad juba teadsid, et läheme aga et see täna just on oli üllatus. Osad kohkusid täiesti ära, igatahes oli soe ja tugev käepigistus nii meestelt kui naistelt garaazist, töökojast, kontorist, ja müügisaalist. Suur boss pigistas kätt ja ütles, et poisid olete alati teretulnud, kasvõi mõne aastagi pärast. Meile juba ennem pakuti sponsorlusviisat, et saaksime nende juures veel järgmised 4-5 aastat töötada. Sponsorviisa on eesti ränduri jaoks kui püha graal. Seda pakutakse vähe ja vähestele aga meie lükkasime pakkumise viisakalt tagasi. töökoja juhataja ütles, et me vaid teeksime kõne neile kodust kunagi kui soovime tagasi tulla. Nii mõnusat sooja tunnet pole kunagi üheski töökohas olnud, olgugi et töötamise ajal väga ei tahtnud seal olla ja kõik oli tüütu ja rutiinne. Kõige rohkem on kahju meie osakonna poistest, kes on osakonna vundament. Neile ei jää enam kedagi, kes nendega võrdselt töötaks ja keda nad usaldaks ja teinekord abi küsiks. Meie Tarmoga töötasime kõvasti, kiiresti ja kvaliteetselt. Sellest ka tulemus, - mina sain enne Filipiinide reisi ületatud firmale tehtava 16 000$ kasumi piiri, millega kaasenes mulle 1200 dollarine boonus. Nagu hiljem selgus, olin mina TEINE mees terves ettevõtte ajaloos, kes selle boonust välja võitles. Esimene oli George meie osakonnast, teine mina ja lõpuks sai Walesi poiss Thomas, kes alustas minuga samal päeval aga ta on viimased 4 kuud töötanud mehaanikuna. Meie osakonna numbrid ja boonused on alati olnud kõige suuremad kogu töökoja rahvaga võrreldes - ja seda kõike lihtsalt paari tühise mittetuntud Eesti seljakotiränduri pärast. Nii, et tegelikult me tundsime ennast juba väga hästi selles masinavärgis, paraku on austraalia riik seadnud seaduse, kus meie viisaga võib ainult 6 kuud ühe ettevõtte all töötada.

Mõned nädalad tagasi alustas meil osakonnas uus eesti poiss Swen, kes on tugev ja hakkaja vend aga tal läheb natukene veel aega kuna pole asjas veel nii kaua sees olnud. Töö ja kogu korraldus ja asjamine oli meil nii käpas, et käisime tegime pooled osakonnajuhataja tööd ise ära. Võtsime endale töö laualt, tõime garaazist auto ja varuosadest vajalikud jupid. Nüüd tulevad meie asemele JÄLLE mingid täiesti mõtetud vennad, kes ei oska ega hakkagi oskama mittemidagi, ma tean seda, sest ma olen selle ajaga neid nii mõndagi näinud.

Ütlesime kõigile head aega ja kõik soovisid edu elus ja reisis ja see tegi ikka väga härdaks olemise. Inimesed keda sa tegelikult ei tunnegi ja oled vaid mõne sõna rääkinud aga ikkagi oma meeskond, sama katuse all pool aastat higistanud.

Sõitsime Tarmoga kesklinna hosteli taha ära ja parkisime auto ja ma leidsin tagaistmelt tulikuuma kuuspaki õlut. Istusime seal kui matustel, mõlemad emotsionaalselt lõhki ja ei oskanud midagi öelda. Siiamaani on veel raske olla.

Elan jälle kesklinnas hostelis juba viimased 4 päeva, kuna majarahvas kolis kõik laiali ja läksid ka rändama teise seltskonnana. Paar päeva siin veel istumist ja asjade ajamist ja shoppamist ja 3 päevapärast tangime Tarmoga paagi ja hakkame eesolevat 5000km reisi lammutama.

Ilm on läinud katastroofiliselt palavaks ja 5 kuud selges olevas taevas on tekkinud pilved ja vahel sajab kiiresti aga korralikult. Kord sadas öösel nii kõvasti, kui ma garaazis elasin, et hommikul ärgates nägin kuidas väikesest uksest voolas vesi sisse ja väike jõgi jooksis mu voodialt läbi, suurest uksest välja. Tagatippu oli tuba vihmausse ja muda täis. Temperatuur on vast kusagil 35-37 vahel aga õhuniiskus on nii suur, et vilus maas istudes mittemidagi tehes jookseb peast higi silma ja nina otsas tilgub alla. Pea päikese kätte pistes on täielik sauna tunne.

4 päeva tagasi laupäeval käisime meie osakonna 2 filipiino, Tarmo, Sweni ja Thomasega väljas pubides istumas. Kuna oli viimane nädalavahetus kus saime seda teha ja varem pole koos väljas käinud. Istusime mõningad tunnid siin ja seal ja poisid rääkisid kui kahju neil on, et me ära läheme. Vähemalt on neil Swen ja Swen on asjalik.

Enne filipiine sai käidud siit 60-70 kaugusel Adelaide Riveri nimelises kohas, kus jookseb suur mudane jõgi mis on paksult täis krokodille. Võtsime väikese paadisõidu, kus siis naiskapten näitas meiele krokse ja lõpuks pidas auriku jõel kinni ja hakkas kaika otsa pandud nööriga mille otsas rippus omakorda lihakamakas krokodille meelitama ja söötma. Kroksideks see igapäevane tavaline etendus nii et nad teadsid täpselt mis juhtub kui paat tuleb ja seisma jääb. Kroks hiilib ligi, siis sukeldub ja hüppab kuni tagajalgandeni, sabani veest välja ja üritab poolikut seapead endale ahmata. Vaid kondid ragisevad kui mingi sääreluu hambaalla jääb neile. Seda kõike oli üsna huvitav vaadata, kuna 5-6meetrised krokodillid ujusid meist mingi 1 meetri kaugusel ja põrkasid vastu paati vahel. Oleks tahtnud oleks saanud käega katsuda, aga raiped on kiired ja ilmselt oleks minule see kehvemini lõppenud. Seega jäi käega katsumine ära.

Ei oskagi midagi väga lisada, pole muud midagi öelda ka kui et olen uskumatult kurb et pean lahkuma, kuigi ei tahnud seda tööd üldse enam lõpus teha. Aga mõte, et ei näe neid inimesi enam kunagi teeb kurvaks.

selle aasta 25 novembril saab aasta täis oldud, kuus kuud sellest Darwinis. pole väga muljetavaldav.