Ranno Väljaots läheb Austraaliasse: Veereval kivil sammal ei kasva

Kuna eelnevast postitusest on kohe 3 kuud täis, siis võib tähelepanelik blogilugeja arvata, et minuga on midagi juhtunud, arvestades sellist pikka pausi ja tühja eetrit.

Tegelikult on lugu selline, et pole olnud väga midagi kirjutada, sest midagi uut väga pole kogenud, kuna Perthiga sai ring täis. Olen küll nüüd uuesti ringiga Darwinis, 4200km põhjas Perthist. Räägiks siis lähemalt kuidas ja miks nii lood on.

Kui Perthis Taavi juures sai 2 nädalat istutud ja natuke linnas ringi sõidetud ja oma alast autotööd otsida siis selgus, et ega keegi mind tööle ei tahagi sinna. Vahepeal olin saanud oma Darwini bossi, Brianiga ühendust ja tema ootas mind pikkade silmadega tagasi Darwinisse. Sellest oli ka minu tööotsingu suhtumine üsnagi ühepoolne - tahate mind tulen homsest tööle, kui taha siis sõidan Darwinisse ja töö ootab mind. Paistis sedapidi, et keegi ei tahtnud ja ma ei kaotanud väga midagi, eriti kui veel all Perthis üsna jahedaks kiskus.

Vahepeal sai põhja-perthis kusagil eestlaste sünnipäeval käidud, mis osutus nagu ikka äärmiselt nõmedaks laiamisürituseks. Peo meeleolu tõstis lõpuks ikka ülesse see, et mul oli võimalik auto pagassis läbi Perthi koju sõita. See oli muidugi vintis peaga päris lõbus ettevõtmine aga kõik laabus kenasti. Äärmiselt huvitav oli pagassist läbi väikese nubrituleaugu välja piiluda ja pakkuda kus rajoonis või osas praegu olla võiks. Soovitan soojalt teistelegi. Arvutasin hoolega kurvi ja nurke ja sildu ja panin ennast peajärgi paika, kui juba auto seisma jäi ja Taavi maja ees olime. Minu arvutused peas olid väga valed, minuarust oleks pidanud veel tükk aega sõitma aga samas kes ütleb, et ma vahepeal silma kinni ei lasknud soojas mugavas pagassis, kiivrite ja pahtlilabidate keskel. Nõnda ma sealt tõusin Taavi maja eest, lood käes, valmis kohe kõik loodi ajama. Hommik oli õnneks kerge.

Mõned päevad tagasi olin võtnud ühendust oma kõige esimese bossi Davidiga, kellega ka vilja katsin Carnamahs ja ta kutsus mind endale külla. Kõlas hästi, hea meelega oleks tahtnud meest näha 1.5 aastat hiljem. Kõige selle seiklustekeerise keskel oli üks eesti piff Mari, keda ma ammustest aegadest kodumaalt tean, välja uurinud, et ma olen perhtis ja kus siis kukkus mulle helistama, et ma ikka külla läheks, temal uus äge suuur basseiniga maja renditud põhjaperthis. No kuidas ma siis ei lähe, peab minema. Sama õhtu oli ka kella 7ks Davidiga kokku lepitud. Sõitsin temajuurde, käisime taga koos poes ja ajasime niisama löra. Abikaasa sättis õhtusöögi paika ja vestlesime paar tundi, samalajal kui tulivihane Mari mulle peale valis koguaeg, et ma talle juba külla jõuaks, kuna väljas on pime ja tema läheb muidu magama ära. Nõnda olin ma siis sunnitud Davidiga hüvasti jätma ja teise linnaossa edasi kimama, Marile külla. Kuna kell oli juba hilisem, siis oli vaja ruttu, ilma ajata rummi jooma hakata, et teistele järgi jõuda. Samas võid see Gin ka olla, enam polegi oluline. Maril oli tõesti uhke maja, 2 garaazi, suur bassein, 2 korrust, ülisuure lahtise köögi ja ma ei tea mitmete magamistubadega. Üleval all suured vannitoad ja mullivannid ja jutud. Ma nüüd täpselt ei tea mitu inimest seal elas aga väga palju polnud ka. ma vaid mõnda nägin. Tempo taga natuke kokteile libistada oli juba sügav öö ja mul oli kindel siht järgmine hommik Darwini poole jugama panna nii et pikale minna ei saanud, seega viskasin telekaette diivanile pikali, sättides 7-8 äratuskella ja kõik jutud. Ärkasin täiesti arusaamata kus kurat ma olen mingi lõunapaiku. No mittemidagi ei mõistaja peale selle niii sitt olla. Õnneks aitas Mari jalad alla ja ütles, et vist pole mõistlik täna sõitma hakata. Soigusin vb mingi pool tundi veel temajuures üritades ärgata ja pilved silmist saada. Ma ainult oigasin ja ägisesin ja ajasin ikka peale, et mina panen kohe jugama. Mari üritas igatpidi abiks olla ja arvas, et muud pole anda aga majakaaslasel LSD'd ikka oleks :D Kuidagi ei tundunud õige hakata 70'date põhinarkootikumi 12tunnise laksu all 4000 km sõitma nii et see jäi ära. Praegu isegi natuke kahetsen, oleks vb Tasmaanias ärganud. Korjasin oma taskud oma laialipudenenud esemeid täis ja adjöö ja tuld. Nõnda ma seal ekslesin põhja perthis, täielik Vaabi-Karla pohmell - vesi ka sees ei seisa. Ei tea kuhupoole isegi suund võtta. Kuidagi sain ikka google mapi järgi selgeks kus asun ja mis suunda võiks võtta. Kuna päeva oli perses nagunii, siis ma väga ei lootnud midagi, võtsin suunaks, väikese ümbersõiduga põhiteest, Carnamahi peale. Et käiks korra oma esimeses kodulinnas ära. Postitädi ka seal, ehk annab kirju ja värki. Võtsin talle tahvli shokolaadi ka teenete eest isamaa heaks. Andsin korralikult pedaali, et jõuda sinna enne 4 sest mäletamist mööda kõik asjad pannakse 4st kinni. Sõit oli 300 km kanti. Paljud kohad tulid teepeal tuttavad ja südames mõnus tunne. Jõudsin viperusteta Carnamahi ja peatusin postimaja ees. Läksin sisse ja tädil silmad peas suured et mida sina siin teed - mäletas ikka mind. Korjas oma kirjad ja rääkisin mõne sõna juttu ja sõitsin Davidi maja juurde, maja kus ma elasin seal töötades. Väravad ja uksed olid lukus, kuid David ütles eelmine päev, et võin vabalt sinna minna ja öö veeta et võti on seal ja seal. Ma majja ei hakanud minema vaid pikutasin kenasti autos öö ära sirvides oma kirju. Tõsine patakas oli. lootsin juba, et mul on sõpru aga näe, vaid vaenlased. 90% kirju oli nii sydney kui melbourne sildade ja tunnelite maksud ja maksude tähtaja ületanud maksud jne jne. Olin neid prügikasti visates ilmaelu peale päris pettunud. Naeratuse tõi vaid suule kiri mingist advokaadibüroost, et kui sa kohe 2.5$ ära ei maksa, siis on Victoria politseil õigus sulle 100dollarit trahvi teha, eks lase käia. Victoria politsei võib oma nägu imeda, sinna on vaid mõned tuhanded kilomeetreid maad :D

Esimene tuhatkond kilomeetrit põhjasuunas saab sõita mööda 2 erinevat teed. seega kuna ma ühte olin täpselt aasta tagasi sõitnud siis seekord valisin teise tee. Naljakas oli et aeg põhja sõita oli täpselt päevapealt sama mis eelmine aasta. Sõidust pole väga midagi kirjutada, sest kõik sama ja midagi uut pole. Kuna esimene laks sai saksa piffidega sõidetud siis ööbisime karavaniparkides aga nüüd üksinda rahus sõites keerasin õhtul suvalisse teeäärsesse taskusse ja viskasin siruli ja hommikul esimese valgusega andsin minna jälle, hommikune red bulli maitse suus. Mõnes kohas peatusin ka teepeal, kui nägin huvitavat maastikku, mis võiks sisaldada väärismetalle v nii. Käisin ilma detektorita jalutamas ja uurimas. Ühest kohast leidsin tohutu kvartsimäe. keset punast liivakõrbe on kõrge kõrge lumivalge kvartsimägi ja kartulisuurusi kvartsikamakaid terve preeria täis.

Kui mul Tasmaanias Henryga vaidluseks läks kas austraalias on võimalik näha suurt vankrit või mitte, siis tema mind ei uskunud, sest mina olin kindel, et eelmine aasta nägin. Kuna seekord oli aastaaeg sama ja asukoht austraalia suhtes sama siis hoidsin öösel silmad lahti ja nii oligi. ilus suur suur vanker loperdas jumala tagurpidi madalal silmapiiril. Nii et Henry, kui sa seda loed, siis said täiega ära!

Sõitsin üles Broomi ristmikuni välja ja keerasin Darwini peale, kuna Broome jääb teepealt maha. Seal tankides märkasin, et terve auto tagasein on täppe ja paska täis. Lähemalt uurides selgus, et auto põhjaalune tagant diffri kandist oli läbimärg ja differ tilkus. Kartsin et nüüd ongi perses kogu lugu, kuna differ ulgus juba aasta ja 34 000km tagasi. Katsusin, et gardaan ka loksub kahtlaselt, ehk siis on ikka laager omadega otsas ja nii suur loks, et sõi esimese tihendi ka ära. 1500km oli veel sõita, 2 päeva. Mõtlesin, et keset kõrbet juba olles et vahet pole vaatab kaugele läheb. Eelneva 110km/h asemel lasin edasi vist 100ga v lausa 90ga ja nõnda need kaks viimast päeva. Hiljem Darwinis diffri õlipunnist näppu sisse ajades selgus, et pool diffirit veel paksu õli täis, et pole karta midagi aga seda ma ju teepeal ei teanud, arvasin, et viimanegi tilk on välja lennanud ja laagrid kohe kuumenevad üle ja jooksevad kokku või lahku.

Ühesõnaga 2 päeva pärast õlifiaskot jõudsin kenasti õhtul Darwinisse ja keerasin ühe korterelamu parklas autosse kerra kuna muud paremat pähe ei tulnud. Järgmine päev käisin Holdeni esinduses ära ja kutsuti juba järgmiseks päevaks tööle. See päev oli veel siis aega sisse seada ja endale elamine leida. Läksin laksust oma vanasse hostelisse ja selgus, et 175dollari asemel on nädal 235 see aasta. No mida kurat. Nõnda ma käisin päris sitaks hosteleid läbi ja kõik olid hinda tõstnud kuni leidsin koha FrogsHollow. mis üsna linna keskel ja nädal 160 dollarit 8 matsiga toas. Toas oli neli 2kordset voodit ja kapid ja üsnagi suur ruum. Olin juba ära unustanud, mis moodi voodi selja all maitseb, sest viimati sai voodis magatud Melbournes, mitu kuud tagasi. Tuba siin paksult prantslasi täis ja ilge pidu laamedamine ja lõugamine igalpool. täiesti tavaline hostel, ise polnud vaid harjunud enam. Üsnagi piinarikas aeg oli see. vähesed unetunnid, kuna aknataga oli laud ja kümned prantslased reas röökimas. Hakkasin juba aru saama inimestest, kes endale automaadi ostavad ja kusagil asutusse sisse astuvad ja paar salvetäit inimestesse tühjaks lasevad. Peale selle oli huvitav näha kuidas inglise poiss öösel hostelitoa põrandale kuseb. See oli siis nüüd teine kord kui mu silmad sellist asja näevad. ja just Darwinis.

Sedasi sai siis elatud 2 kuud või sinna kanti hostelis kuniks sai leitud uus koht, uus koht on nagu ka hosteli tüüpi aga mitte selline läbu vaid korralike inimeste jaoks. See on nagu puhkekorterid mida inimesed saavad rentida kui siia linna tulevad reisima jne. Maja on 3 korruseline suur U kujuline kus keskel on suur bassein. Üsnagi kena ja korralik 2 toaline. Teises toas elab keskealine hiina paar, kus ma arvan, et naist siin hüüti jiribiribinn ja mehel nimeks lihtsalt junn. Maksan 150 nädalas ja korteris on külmkapp ja pesumasin ja rõdu ja pliidid ahjud ja kogu teema. Eriti klassika on see, et holden asub 5 minutit jalutamist üle silla, nii et autoga ma ei ole ammu sõitnud, ka frogshollow hostel oli siin üsna läheda. vaid 1km kõndida nii et ma autot pole kasutanud tööl käimiseks. Plus siin saab hoovis tasuta parkida ka mis on üsnagi suur bonus autokasutajale siin riigis. Autoga käin vaid poes ja niisama vahel linnas asju ajamas aga seda aega on väga vähe. Juttude järgi saab siit hoonest ka osta profesionaalset seksiteenust litsenseeritud asjaarmastajatelt, plus kärakapood on ka 100m mis tõstab kogu kinnisvara hinda mu silmis tugevalt!

Tööl on üsnagi palju asju muutnud aga laiaslaastus täiesti sama teema. Täpselt samad autod. samad seadmed. Mõni uus mudel on välja tulnud ja mõni uus lisaseade.

Vahetunud on ka osakonnajuhatajad ja töömehed jne. Sisse sulandusin kohe kiiresti, hakkasin sealt peale kus vanasti pooleli sai jäetud. Imekombel nagu ei mäleta kuidas mida teha aga kui tegema hakkad siis tuleb kohe iseenesest. nii et kusagil rakumälus on kõik asjad ikka veel meeles. esimesed 2 kuud sai käidud 7.30-3.30 st et oleks pidanud koju minema 3.30 päeval aga mul lubati kauemaks jääda kuna soovin rohkem lisatunde ja raha teha. Teised panevad kellaga koos minema siis mina töötan ikka edasi ja ülemused on väga rahul minuga. Vahel vaadatakse imelikult, et sa oled ikka veel siin, et mine koju ära nüüd. Rahaliselt on see hea ja ületundidega teenib 1.5kordselt rohkem. Ka kogu selle 2.5 kuu jooksul on mul olnud vaid 3-4 vaba laupäeva, sest kui võimalik on siis ma lähen tööle. Eelmine aasta sellist lõbu väga polnud. töötasime esmasp-reede 8-4ni ja oli koguaeg üks ja sama nadi palk, nüüd ületunnid annavad kõvasti juurde. Ja ega siin pole mul midagi muud teha kah. Pole kusagil käinud ja ei plaani minnna kaa. sest eks olgem ausad, väismus on suur pikalt töötades. Praegu tundub tööl kõik korras olevat ja ülemused on rahul ja usaldavad ja annavad mulle keerulisemaid töid kui teistele, mis on küll sitt aga nad teavad, et ma teen ära. On tulnud uusi eesti poisse ka tööle, nii et meil on 3 eestlast kokku osakonnas ja tuli uus prantslane ja nepaalikutt ka. Nii siis on mul nii oma töö teha kui ka teised käivad küsimas. Meie üks vana filipiino enam ei ole töökojas vaid pandi kontorisse seega töötavate meeste vägi vähenes.

Esimene päev tööl oli nagu oleks koju tulnud, inimesed tulid tervitasid, uurisid mis teinud olen jne. Väga soe tunne.

Kusagil juunis oli V8 supercars darwinis, ehk siis mingi austraalia võistlussari kus on tavalise välimusega ülivõimsad autod ringrada sõitmas. Ka minule kukkus pilet sülle kuidagimoodi saladuslikult ja läksin ka asja kaema. Tõesti oli vägev. Terve ilm suitsu ja võistluskütuse hõngu täis. Rada oli selline sile asfaltrada keerutades ühtepidi teistpidi nagu vormelirada v nii. Sõitsid mitu eri klassi, vana klassikaline usa raud, siis sedaanid, ja siis kastikad. See müra mis need 5Liitrised V8 üles ehitatud autod teevad on ulme. Kõrvad uluvad kui start antakse. Iga käiguvahetus käib pauk ja tuld lendab. Stardisirge ääres seistes ja vaadates kuidas vennad 250ga sust mööda sõidvad paneb pea ringi käima ja ei tea kuhu enam vaadata ja silmad ei registreeri ära enam mis toimub. Pea käib ringi ja süda läheb pahaks aga sitaks äge on. Autod on nii kiired, et mu telefoni kaamera ei suuda pildistada vaid venitab pildi ära :D olgugi, et tegemist hea telefoni ja väga normaalse kaameraga.

Jaanipäev läks nagu eestlastele kohaselt: joodi täis ja pead löödi teineteisel lõhki, ise jäin täitsa ilma kuna lahkusin kohe kui olin kohale jõudnud.

1 juuli oli siin osariigi / terriotooriumipäev, eestis tuntakse seda päeva andersoni jaaneku sünnipäevana. Mereääres lasti paar tonni rakette ja oli samavõimas kui eelmine aasta, üks tugevamaid ilutulestikke siin maal.

Endalgi oli samas kronoloogilises järjekorras sünnipäev, ei teinud midagi, puhkasin ja pikutasin.

Polegi midagi rohkem rääkida, veedan suurema osa aeg tööl ja pool laup ja pühap olen toas konditsioneeriall peidus ega taha päikest ega basseini nähagi. vb muutub see ka varsti.

Siiamaani on kõik korras ja kannatan siin ilmselt viisa lõpuni ära. Eks annan teada.