Ranno Väljaots läheb Austraaliasse: Kambodza, 43ptk

Olles Gemmaga kokku saanud seal bussijaamas jälle uuesti hakkasime mingi uue suure rõveda bussirümakaga Siem Reapi poole sõitma. Väljas oli valge ja kell vb 4-5 päeval olime mõnda aega juba sõitnud kui sain aru, et midagi nagu ei klapi, selgus, et sõitsime valel pool teed, ehk siis samal pool mis Eestiski. No täiesti võimatu tunne oli, sest siiamaani kõik riigid ausist saati on olnud teiselpool teed. Ööpimeduses, just natuke enne linna tõmmati teeäärde suurde söökla parklasse ja kõik pidid 40 minutit ootama seal. Kes tahtis süüa see sõi aga kokkuvõttes oli see vaid jälle üks suur kokkumäng reisikorraldajate, bussifirmade ja toitlustusfirma vahel, et võimalikult palju raha riiki maha jätta turistide poolt. Õige pea logistasime jälle edasi ja järsku keerasime kusagile teelt maha, samas kui ma aknast nägin silti, et Siem Reap, et huvitav miks meid linna ei viida. Sõitsime veel mõned minutid mingeid külateidipidi kui buss järsku sõitis kellegi hoovi ja kohe katusealla ja paisis, et see oligi kogu bussijaam. Täiesti võimatu elu on aasias ikka. Seal oli juba terve tarutäis taksorolleriste ootamas ja üritasid kõik kõiki taksodesse ära vedada ja hirmasat hinda küsida. Saime Gemmaga punti mingid kanada kutid kes ka öömaja otsisid ja sõitsime kahe TUK TUKiga kesklinna mööda keerulisi külatänavaid. Kui Tais olid TUK TUKid korralikud ja tehase poolt toodetud kolmerattalised valmis liikumisvahendid siis siin oli TUKiks vaid roller, millele oli üle sadula keeratud rauast latt mis kinnitus rolleri kere külge ja üleval sadula peal siis lati keskel oli püsti polt mille külge kinnitus taha kaherattaline kaarik. Nalja kui palju, see asi oli nii algeline ja ebakvaliteetne et ei oleks sellise lahenduse peale ise kuidagi osanud tulla. Igatahes visati meid mingi hosteli ette ära mis nägi väga uhke ja puhas kaugelt välja aga seal selgus kohe, et kõik on ära broneeritud ja vabu ruume pole. Lähenevas oli hiina uus aasta seega oli linnas palju turiste. Kahmasime kotid selge ja vehkisime tuki juhte nagu parme kahe käega eemale, et meil ei ole vaja teie krdi kola aga no nii tüütud nagu need siin on polnud isegi Tais mittekeegi. Tänaval käia ei saa, kohe on "kuhu sõita vaja on" ja kui kusagil korraks peatud on kohe keegi midagi pakkumas. Saadad ühe pikalt lähed edasi sisi küsib teine, niipalju mõistust peas pole inimestel, et kui ma esimest TUK TUKi ei tahtnud siis ma ei taha su kuradi teist tuki ka.. Hostelist astud välja peatud korraks et ringi vaadata, kohe on tropid ümber ja olla ei lase. kuradi tüütu.

Vahepeale lisan, et riigis kehtib oma raha, RIEL ja samal ajal USA dollar. Usa dollar sellepärast, et rahaautomaati ei mahu rielid ära. Sest kui me seal bussijaamas raha vahetasime, siis ma sain sellise kuhja RIEle, et ma oleks võinud kellegi surnuks lüüa selle pakiga. Pool miljonit rieli sain mõne 80 euro eest vist.

Igatahes jalutasime siis sellest hostelist edasi kesklinna ja leidsime peale tükkaega koperdamist ühe külalistemaja kus oli 2ne tuba 12 dollarit ja olime nõus Gemmaga selle öö koos ühes toas veetma ja vaatama mis homme edasi saab, sest tema tahab elada bäkkeri hostelis kus palju rahvast ja palju möllu. Kanada kutid võitsid kah kõrvale toa kohe ja jäid sinna mõneks päevaks.

Järgmine päev ärkasin lõunal ja olin üle mitme päeva nüüd korralikult maganud ja Gemma oli kadunud terve päev. Kuna ma virgusin terve päev vaikselt ja käisin linnas jalutamas siis Gemma tuli õhtul ja ütles, et ma magasin nii sügavalt ja ta teadis et ma polnud viimased 36h magada saanud korralikult siis ta ei hakanud mind äratama. Üritasime järgmine õhtu ka veel netist hosteleid otsida aga kõik tundus täiesti võimatu ja saime kumbki vaid 2 ööd broneerida ühte kuulsamasse bäkkerihostelisse, kus oli bassein, katusebaar mis oli liiva täis ehk siis oleks nagu liivarannas olnud ja üldse kõige kuulsam ja moodsam Siam Reapis. Seega olime sunnitud veel ühe öö seal veetma. Vahepeal oli muga ühendust võtnud see legendaarne eesti tüdruk, kellele ma aussi lennates riia lennujaamas otsa jooksin ja pärast phuketis ivari majajuures kohtusin ning ta andis teada, et tuleb Siam Reapi. Andsin oma hosteli aadressi ja ta tuli oma eesti sõbraga sinna. Nii et saime samas hostelis ööbida ühe öö, kui mina ja Gemma pidime järgneval hommikul uude hostelisse minema. Õhtul istusin siis eestlaste, Liisi ja Heigo toas ja Gemma kolas linnas. Rääkisime maast ja ilmast ja Heigo rääkis oma kogemusi, sest ta on seal varem korra käinud ja panime paika plaani mis järgnevatel päevadel koos teha võiks ja kus käia võiks. Jõudsime siis järeldusele, et järgmine päev lähme käime ära linnast lõunasse jääval suurel järvel, millel on ujuv küla, turud jne. Kuna õhtul oli jällenägemine nii rõõmus, siis järgmine hommik oli nii kohutavalt sitt olla, et kui hostelist kotid teise hostelisse suutsin vedada, siis oli silme eest must ja ajas hirmsalkombel üles. Seda juhtub siis kui sa vahel 14 päeva karskusseltsi esimees oled. Poole päevapealt saime kuidagi ennast liikuma ja võtsime tuk tuki ja sõitsime mitu km linnast lõunasse sadamasse. Sealt kallis pilet ja saime privaatpaadi, kus oli kapten, mina, liisi, heigo ja tuktuki vend tuli ka kaasa igavusest. Tikusime mööda kitsat järvetippu puude ja puust küla vahel ja jõudsime suure järve peale. Seal sõitsid ringi väikesed paadid, kus olid väikesed lapsed peal, kõigil käed pikalt et anna dollar. Kui ei andnud sõideti edasi järgmise turistipaadi juurde ja show algas jälle. Lõpuks jõudsime selle õige küla juurde kus oli kohe kohustuslik peatus kohalikus suveniiripoes, et äkki ikka ostate midagi, kusagil väikeses kastis olid krokodillid, seda kutsuti krokodillifarmiks ja no üldse igavesti valesti oli kõik. Paar väikest kerjuspoissi hulpisid suures alumiiniumpesukausis ringi ja väike pulk oli käes millega hoogu lükati. See oli küll äge pilt ja tegi kadedaks, et ise nii kunagi teha ei saanud. Ühel vaesekesel oli kauss lõhki kah mitmest kohast, et pidi kopsikuga vett välja pilduma, kui teisel kutil oli läikiv ja tutikas vann. Igal poisil käsi pikalt ees et anna dollar. Eks seal ole vaene ja raske aga no see kerjamine oli puhas kunts ja teater ja kahtlane, et see asi nii hull on, kerjataks vaid et lisa saada, ei ole võimalik, et nii sitt see elu on seal. Kõik kerjamine laste poolt oleks vaid lisa perele.

Ujuv küla oli tekkinud iseensest, ehk siis kõik kes linnas hakkama ei saa ja vaesed on ja raha pole siis riik lubas neil sinna oma küla teha. Edasi sõitsime ujuva koolimaja juurde, kus oli jutu järgmi 300 orbu. See kõik on üsna kurb vaatepilt aga tuleb korralikult sisse hingata ja mõelda, et ma ei suuda siin midagi muuta. Nii on need asjad siin olnud aastakümneid. Kooli vastu oli kuidagi kahtlaselt strateegiliselt ehitatud suur pood, kuhu meid kohe suunati, et kui tahate lastele midagi osta siis siit saate seda teha, et pole vaja küll aga see on teie enda asi aga ostke ikka midagi. Üks peen ärimees kohe poes pakkus, et parim kink lastele oleks kott riisi, sellega saavad nad mõnda aega söönuks ja pakkus kohe et võtke see 50KG ära e 50 dollarit vaid. Hakkasime heigoga mõtlema, et mis ise asjast arvaks kui oleks 5 aastane laps ja mingi tola sulle 50KG riisi tooks. Ega poleks hea meel küll. Seega otsutas heigo osta banaani ja ma tahtsin ka aga heigo ostis viimased banaanid ära ja ma pääsesingi puhta nahaga sellest loost. Edasi pandi paat seisma koolimaja ees ja heigo jagas kõigile lastele kes klassis olid banaani aga no ega see väga lastele midagi ei tähendanud küll. Ilmselt mõtlesid jälle, et jälle need kuradi turistid toovad banaane. Peagi pakkisime kola kokku ja sõitsime tagasi sadamasse. Veepeal olid mõneskohas huvitavad kõrgusmõõtmis postid, millel on näha, et vesi on kunagi olnud 3m kõrgem ja tuki vend seletas, et praegu on kuiv hooaeg ja kui sajab, siis on jõel vaid põõsatipud näha.

Järgmise päeva plaan oli käia ära Angkor Wati templis ja seda ümbritsevates teistes templites. Selleks oli sõjaplaan, et rendime kõik rattad ja saame kell 10 hommikul kokku tuttavas söögikohas ja teeme seal põhja alla ja siis panema jugama. Mõeldud tehtud, hommikul ajasin vara end püsti ja rentisin oma uuest hostelist jalgratta ja juba kimasin randevuukohta. Sõime jõime ja peagi hakkasime templite poole sügama. Ratasteks olid vanad naisterattad, milledel oli ees korv ka olemas nii et täis mäng. Sättisime ennast mööda kõige loogilisemat teed minema, mis otse templinurka välja viib kaardi järgi, sõita oli ka vaid 6km sinna. Kohale jõudes selgus, et see on vaid piletikontrollpunk aga piletit saab osta paralleel tänavalt ja et peaksime kõvasti tagasi väntama ja teist teed mööda tagasi tulema. No kurat. Mõeldud tehtud panime tuldud teed mööda tagasi ja tegime väikese lõike mööda kõrvalteid ja saime õige teepeale välja ja peagi olime piletilevi uksetaga. See oli nii ametlik värk, et igal putkal oli väike webikaamera aknataga ja pidi seal laskma enadst pildi teha ja väljastati ametlik paber sinu pildiga, et ei saaks oma piletiga kedagi teist sisse viia. Päevapilet oli kurat 20 dollarit ka veel. Hakkasime jälle räigelt edasi väntama ja tulime siis selle sama templi juurde välja aga natuke teise nurga alt ja sõitsime siis parklasse ära ja lukustasime oma rattad üheks suureks kodarapuntraks kokku. Esimene tempel oli see põhiline, mida peetakse 8ndaks maailmaimeks, ehk siis põhjus miks üldse Kambodzasse minna, Angkor Wat. Selle kohta tasuks ise natuke netist juurde lugeda ja ajalugu uurida, sest seda ma siia kirjtuada ei jõua. Igatahes oli selle templi ümber 180m LAIUNE kaitsekraav, mille iga külje pikkus võis olla üle kilomeetri. Ja see kõik on tehtud 12 sajandil seega seda töötundide arvu ei tea keegi. Maapealt siis viis üle selle kraavi masiivne liivakivi sild ja jõudsid templi välismüüride äärde. Peasissekäigu hoone oli juba selline 3 torni ja paksude tunnelitega, et arvasid, et oled juba templis aga teglt oli see vaid sissepääs. Sees läks pikk kiviteee õige templini ja sinna oli ka ikka omajagu jalutada. Tempel asus selle kilomeetrise küljega ruudu keskel. Templi välissein on nagu tunnel, galerii, kus on terved seinad täis toksitud tegeleasi ja ajalugu ja kogu möll mis seal käis. Seda seinamaali kokku on 540m ja selle kõrgus võis olla 3m. Seal templis ei leia kivi ega seina ega lage kus pole mustreid. Kõik on täis reljeefe ja mitte lihtsalt tehtud vaid väga suure täpsuse ja kunstitundega. Asja tegi eriliseks, et see kõik tempel ehitati valmis ja siis alles nikerdati, seega kui sa kusagil seinal kellelgi töö käigus nina maha toksasid siis võisid kindel olla, et sul võetakse ka pea maha nii et pinge neil kivigraveerijail võis meeletu olla. Sul on võimalus seda kujundada vaid üks kord. Edasi on sein rikutud ja ma ei tea mis seal siis tehti. Reljefe oli keerukaid, sügavalt sisse lõigatud lilled ja lehed, mis jätsid mulje nagu nad ongi päris lilleõied sest nad olid ikka 4.5 cm sisse sügavaks tehtud. Rask seletada. Võimatu seletada. Selle templi eesmärk oli lihtsalt jumalt teenida, ehk siis pühakoda hinduismi jumalatele. sest toona olid nad hinduismis aga liikusid hiljem üle budismi peale. Kogu see plats oli täis igast kerjuseid ja raamatumüüjaid plus tuhandeid hiinlasi ja muid turiste, seega ei olnud seal ka rahu ega vaikust. Statistika näitab, et angkor watis käib päevas 4000 inimest läbi. seega see pole väga väike number. Templi kuju ja välimus pidi olema hinduismi mingi taevase linna maine kujutis ja ma ei teagi kes seal elas, kas ainult kuningas ja vist preestrit, sest inimesed olevat elanud templist väljas putkades igalpool. Igatahes oli meil veel meeletu kogus templeid läbi käia, sest seal kandis on neid paarikümne kui mitte rohkem kandis ja paljud neist on veel dzunglis peidus ja neid avastatakse iga natukese aja tagant kopteriga lennastes. Seega selle päästmine ja säilitamine on võimatu. Praegu käiakse üle vaid peatempleid ja taastatakse kokku varisenud osasid ja laotakse uusi seinu üles ja kõik käib peene täpsusega. Kohal on mitmeid gruppe töömehi, kes purunenud templi kive siis uutest kividest välja toksivad meisli ja haamriga ja vahetavad purunenud osasid välja, Kivi kivi haaval võetakse mingi osa mingist templist lahti, nummerdatakse kivid ja taastatakse aluspind ja sisu ja laotakse välimisekd kivid tagasi. Iidsed Khmerid, ehk siis see rahvus kes seal elas ja ehitas kasutasid ehitamiseks kahte sorti kive, üks oli pehmem, poorne ja inetu seega sellega täideti tühimikke ja laoti nähtamatusid osasid aga väliskülg kaeti liivakiviga ja graveeriti ja tehti mustreid ja kujusid.

Nonii siis oli aeg edasi vändata järgmise, taolise kuid suurema, teise kuninga aegsesse pühamusse. Tallasime selle läbi, ja lõpuks selgus see mis heigo ütles, et oled päeva lõpuks nii väsinud et ei jõua enam vahtida, kõik kivid ja templid on samad ja seda matsu on liiga palju et ühe päevaga hoomata. Templite vahel on paks dzungel ja ahvid kargvad ringi aga õnneks on suudetud teha asfalteega kaetud ring mida mööda me siis suuremad templid läbi käisime. Õhtu pimeduse saabudes hakkasime tagasi koju sõitma ja no päev otsa oli juba sõidetud ja siis tuli see välja, et liisi on suur supersportlane ja heigo vana vaasaloppeti mees ja üleüldine sporditreener ja mul oli vaja nendega siis rattaga võidu sõuda. Mul oli nii väsimus peal lõpuks ja see vokk ei läinud edasi ka enam. Kuidagi saime ikka samal ajal tagasi linna, nad vahel tegid minutise pausi, et mind järgi oodata. Hiljem selgus, et olime sõitnud midagi 40km kanti korralike naisteratastega, millel mul sõidu ajal põlved lõua alla käisid. Muidugi kroonijuveeliks olid minu vokil pidurid, mis tegid samaväärset kisa kui veoauto omad. Seega kui mina tagant tulin ja foori taga seisma jäin siis eest võttis platsi puhtaks, sest kõik kartsid kohe veoauto alla jääda. Nalja sai, korra sai mingi tüdruku kõrvale sõidetu salaja tagant ja pidureid pandud nii et vaeseke teepealt risti võsapoole sõitis ja peaagu sõbrantsiga kokku sõitis :D

Kambodza võrreldes Taiga on ikka kõvasti vaesem ja veel rohkem ebakorrapärasem. Üle piiri tulles juba paljad lapsed madistasid ringteel ja ajasid teineteist ratastega taga. autod ja kõik see transpordi teema on suurte ratastega puust käsikärud ja kõik käib käsitsi. Mina kes vaatasin, et Tai on vaene ja kole aga nemad vaatavad et saaks vaid kuidagi Taisse tööle. Siam Reapis oli elu mõnus, väike linn, odavaid söögikohti igalpool. Öömajaks leidsin endale reisibüroo teisel korrusel asuva kahese toa ja maksin üksinda elamise eest vaid 5dollarit ööö. Üle tee oli kohe resto ja nurga taga oli ööturg ja pubitänav seal samas ja nurgapood ka. Pubitänav oli üks lühike tänav kesklinnas mis oli tihedalt täis tikitud baare ja klubisid mõlemal pool teed. Tänav oli vaid jalakäijatele ja see oli öösiti nii pungil valgeid pidutsejaid et sealt läbi oli tükk tegemist et tungida. Kõikide baaride muusika peksis üksteisest üle ja see oli korralik kompott, et sellest eemale hoida. igas poes ja baaris ja restos on wifi internet nii et see on täis ulme. ja ei tule sisse vaskkaabliga vaid täisa optika mäng igalpool. Seega oli mul terve oma ja kõrvaltänava kohtade netiparoolid teada ja istusin alati väljas ja alati netis asju uurides. Nurgapood oli kihvt puhas väikene pood kus nurgas tehti head kohvi ja teieses nurgas oli kassa. Osta oli limpsi soksi kärakat nuudleid ja kõike mida vaja peaks tänaval minema. Nõnda meil siis kujunes välja liisi ja heigoga, et saame alati poeplatsil kokku ja võtame kohe midagi sealt samast poest ligi ja jutustame niisama ja peame plaane. Kõik tundus nii odav poes ja oli kaa. Süüa sai 1.5 -2.5 dollari eest aga tundus ikkagi nagu kallim kui Tais. Aga tais sai söödud koguaeg mingi riisi kanaga siis nüüd leidsin mingi uue söögi ja seda pidi kogueag sööma. mingi supilaadne-karri-kana-ühepajatoit, riisiga. Järgnevad päevad ei toimunudki suurt midagi, korra võitsime heigoga veel rattad ja käisime mingieid külatänavaid sügamas ja lõpetasime mööda neid labürinte alati kellegi hoovis arvates, et see tee viib kusagile välja. Mõnede päevade pärast lendasid heigo ja liisi vietnami ja mina jäin üksinda. Võtsin vabalt ja raiskasin lihtsalt aega mittemidagi tehes kuni ükspäev oli selge, et templitest jäi väheks ja pean uuesti minema ja vaatama lemmikkohad üle uuesti ja vb midagi sellist millest eelminekord mööda sõitsime.

Mõeldud tehtud, võtsin vokirendist uue naisteratta ja sügasin mööda tuttavat teed angkor wati poole. Sõitsin sinna ja tegin paar tundi ringi seal ja vaatasin kõik need seinamaailingud uuesti üle ja nüüd olin natuke targem, kuna olin eelnevail öil netist vaatanud paar pikka filmi angkori kohta. Igatahes see päev läks ka väntamise tähe all aga ma tegin natuke väikesema ringi kui eelmine kord, et vast 20-25 km kanti. Seekordne vokk ei teinud pidurdamisel ägedat häält aga see eest viskas kõvemal tallamisel kohe keti või hammakad kusagil ringi ja kerisid tühja õhku. Need olid need korrad kus ma tundsin rõõmu, et sõitsin naisterattaga. Püsti sõita ei saand üldse, siis käis ainult ragin ja ka väntade laagrikuulid olid hääle ja loksu järgi kandilised ja juba ammmu. Enne pimedat olin tagasi kodus.

Vaikselt viskas koppa ette juba seal väikeses kolkas ja nüüd tuleb jälle minna ajas tagasi esimesse darwini aega, kus ma tuvusin Timo nimelise tallinna tüübiga ja teadsin, et ta on kambodzas, sihanoukvilles. Timo on üldiselt nüüd viimased 8 kuud aasias ringi kolanud ja suurema osa siinseid riike läbi käinud ja nüüd naases tagasi kambodzasse. Ega ma sihanoukvillest suurt midagi muud ei tea kui seal on eestlaste hotell, millest 3-4aastat tagasi eesti televisioonis räägiti ja juba ammu oli plaan sinna külla minna. Rääkisin Timoga kokku, et hakkan sättima ja tal oli vaid hea meel, sest tal oli plaan lähis-saartele kolama minna aga nüüd saab kahekesi minna. Broneerisin oma enda kodus asuvast reisibüroost bussipileti sihanoukville õhtusele 7sele bussile, hommikul 12 kolisin sealt välja ja siis edasi istusin terve päev seal neil piljardiruumis ja toksisin kuule kokku ja lõin aega surnuks. Piletil oli väljumisaeg 7 ja mulle öeldi, et takso tuleb järgi, ise kusagile minema ei pea ja kui kell oli 7 siis kedag veel polnud. töötajad ka firmat kätte ei saanud ja üldse täielik infosulg. Igatahes peale kaheksat tuli mingi tuk mulle järgi ja viis mind bussipeatusesse, mis tegelikult oli üsnagi kõrvalasuv tänav ja ma oleks võinud sinna ise jalutada kui oleks teanud. Seal tänaval oli 2 bussi, esimene ülbitsev värdjas saatis mind oma bussi juurest järgmisse, sealt saadeti tagasi esimesse. Siis vaadati, et sul kella 7ne buss aga meil väljas juba kell 8. rääkisin ju et takso ei tulnud ja päev otsa ootasin. Kogu see kari ahve kes seal busse teenindas oli nii ennast täis ja nii kuradi ülbed et need võiks kõik seinaäärde ritta panna ja tuld anda. Kedagi ei koti, kõik isutvad äärekivil ja kastide otsas lebos ja irvitavad. Lõpuks üks näitas näpuga kontori poole mis seal samas oli ja rääkisin kontoris loo ära ja nad juba teadsid mind ka, sest minu reisikorraldaja oli nad kätte saanud ja loo ära rääkinud. Võttis mu pileti ja sodis 7me 8ks ja saatis mind mingi vennaga bussijuurde. Sealt saadeti jälle bussi tahaotsa, et kott ära panna, seal oli mingi trapea kes saatis mind ringiga tagasi oma kottidega, et tal on ruum täis, ja lõpuks võisin oma kotid bussi vedada. Ma olin nii vihane rsk kogu selle asjaajamise peale et oleks tervele sellele pasamajale tahtnud pommi alla panna. Buss oli järgmine shokk - istmete asemel olid mingid pikutamisasemed, kus seljatugi oli peaaegu maaga tasa ja jalad said ette pikalt välja lükata. Minu koht oli muidugi taga, rattakoopa peal ja mootori kõrval ja mina oma jalgu sirgu ei saaanud. Lamati kõrvuti aga õnneks mulle kedagi kõrvale ei tulnud, seega ma sain kägaras üle kahe voodi olla. Ja see pole veel kõik. sinu peakohal oli järgmine tase kus olid samasugused kuradi voodid ja ruumi absoluutselt polnud. Teed olid perse järgi kehvas olukorras, tundus nagu kohati oleks asfalt üles võetud ja ainult kruus vahel, sest buss hüppas ja peale seda hakkas kohe kusagilt tolmu sisse tulema, seda tundsin vaid nina kaudu, sest buss oli täiesti kottpime. Edasi sõitsin nii, et tõmbasin särgikaeluse üle nina ja viskasin magama. Vahepeal ärkasin mingisuguse vahepeatuse peale ja toimus jälle hirmus sagimine ja andmine aga mul oli nii hull uni, et olin nõus kasvõi vales kohas üles ärkama, mina üles ei tõuse saagu mis saab. Mõne ajapärast magasin jälle ja ärkasime kusagil peatuses kus buss kamandati kõik tühjaks ja öeldi et oleme kohal. Aega võttis kogu see sõit kusagil 10 tundi ja vahemaaks oli ainult 550km. Müstika. Bussist välja ronides tundust nagu oleks meid maha pandud kusagile prügimäele aga enne kui aega ringi vaadata olid juba tuk tuki mehed kõik karjas ümber ja üritasid kõik oma takso peale vedada. Ma vajasin natuke aega arusaada kus me oleme kuni ma olin nõus ühe jobuga rolleriga linna sõitma 4 dollari eest. Kotid visati rolleripeale ja sõit võis varahommikuses teadmata kohast alata sihanoukville poole. Ütlesin, et tahan eestlaste hotelli juurde saada ja pärast mõnda kilomeetrit olimegi kohal. Läksin sisse seal ja nägin palju kohalikke töötamas seal ja samas oli leti taga üks blond tüdruk ka ja ma olin üsnagi kindel, et talle võib selges eesti keeles tere öelda. Tegime mõned sõnad juttu ja käisin registratuurist tuba küsimas aga selgus, et kunagi meedias kõval häälel kuulutatud 10dollarine tuba eestlasele ei eksisteeri ja kõige odavam on 18$ ja järgmine 24$ ja need mõlemad olid täis ja kolmas võimalus oleks olnud 33$ mis oli 6 korda kallim kui ma olin nõus öö eest maksma. Tegin kiire kohvi seal ja ajasin tsikiga veits juttu ja ta lubas mul oma kotid temajuurde jätta mõneks ajaks kuni ma suudan endale uue koha leida. Jama oli see, et kell oli varane ja kõikide hostelite väljumisaeg oli 12-1 paiku seega keegi ei teadnud palju neil vabu kohti on ja kõik voodid olid hõivatud. Jalutasin kogu selle 4 tänavat milles sihanoukville koosneb läbi ja olin nii kuradi vihane sest kõik kohad olid kinni ja mis vabad olid olid mingi haige hinna eest. Käia ka vabalt ei saanud sest kõik sitapead tüütavad iga 5m tagant tänavapeal ja kõndida ei lase. Ma juba kahetsesin et sinna üldse tulin, oli ju ilus odav elu siem reapis päev tagasi. Lõpuks leidsin mingi koha kus tuba oli 10 dollarit öö ja võtsin selle kiiruga ära. Seal kohe käidi välja, et täna on 10 ja homme 20 ja ülehomme ka 20 dollarit sest hiina uus aasta on. Ma võtsin vaid ühe öö ja olin kindel et leian parema koha õige pea kui kell natuke rohkem on. Käisin tagasi eestlaste hotellis ja sõin PELMEENE üle 26 kuu. Neil pidi olema mingi venelane kes neid teeb ja toob neile. Hind 4 dollarit aga no mis teed. Maitses hea ka. Lõpuks meenus blondil tsikil, et nurgataga on ööklubi ja bäkkerihostel et prooviks ma sealt tuba leida. Jalutasin 10m sinna ja leidsingi toa, kus voodikoht oli 2 dollarit. Nõus kohe järgmiseks päevaks koht olemas. Vahepeal ostsin kohaliku kõnekaardi telefonile ja sain Timole helistada ja lõpuks pimedusehakul sadas timo minujuurde uksest sisse. Läksime kohe õue jalutama ja näitas kohti natuke ja lõpuks viis meid oma vana klassivenna baari. Seega oli seal 3 gruppi erinevaid eestlasi kes väikses kohas asju ajavad, eestlaste hotell, siis eestlate rannakohvik ja eestlase baar. Passisime seal poolde öösse välja ja edasi läksime mingite teiste seltsimeestega keda timo ammu teab siit juba, slovaklased, nende tsiklite ja bagidega kusagile järgmisse baari mis asus rannas. Lõime neist lahku ja hakkasime timoga niisama rannas kokse libistama ja tegime juttu maast ja ilmast ja kes kus mida tegi. Öösel läksime kenasti laiali, mina oma 10 dollarisse kohta ja timo kusagile 6-7 km eemale randa kus tema öömaja asus.
Hommikul kolisin välja sellest pellerist ja jalutasin 100m edasi järgmisse pellerisse ja viisin asjad tuppa ära. Seal oli muidugi üllatus. kahekordsed voodid aga kõik olid kokku ehitatud, ehk siis esimesel korrusel oli pikk lavats kus kõik madratsid olid kõrvuti ja inimesed magasid reas üksteiste kõrval aga see va teine korrus kus minu voodi asus oli ikka täis üllatus. Teisel korrusel oli ära jagatud nagu 2ks voodis aga voodid olid sedasi lollakalt , et üks magas seina ääres ja teie voodi ääres, et kui ma öösel koju tulen, siis pean kellegist võhivõõrast üle ronima et oma kohale saada. See oli nagu sitaks pede lahendus aga mul oli juba kõigest nii sitt eees ja oma viimaste aastatega sellist elu näinud et ma isegi ei mõelnud selle peale. Kuna teist inimest ei olnud kohal siis jäi vaid loota, et sinna ilmub mõni kaanestaar rootsi iluuisutamis naiskonnast. Paraku nii hästi ei läinud kuna sinna ilmus mingi pilukas kutt ja keeras kohe magama ja hommikuks oli läinud. Aga enne kui sellelni jõuan siis räägin seda, et võtsin selle voodi ära ja läksin siis mototaksoga sinna kaugele kus timo elas ja sain seal taga kokku ja passisin mõnda aega seal ja timole meenus, et siin rannas peaks ka olema bäkkerihostel. Läksime siis sinna ja selgus, et öö on 6 dollarit 14ses toas ja tuba nägi väga äge välja ja olin nõus, broneerisin 4 tuba endale ja varsti sõitsin tagasi linna taksoga. Jalutasin ringi seal ja timo oli nii keerulises pohmellis eelmisest õhtust, et teda ma rohkem ei näinudki see päev vaid ise läksin tegin mõned õlled eestlaste hostelis ja lugesin Onu Bella elulooraamatut. See oli nii haarav, et olin möödaminnes jõudnud 70 lehekülje peale ja väljas oli juba kottpime, seega tuiasin natuke ringi ja läksin hostelisse, ronisin üle piluka oma kohale ja magasin oma päikeseprillid hommikuks pooleks.
Järgmine hommik kotid kokku ja tänavapeale ja rolleritakso tõi mind siis timo randa ära ja ma registeerisin ennast hostelisse sisse ja jäin timot ootama. Viskasime ujukad jalga ja tuiasime tema juurde. Minu hosteli ja timo vahel on 300m randa. Tema elab otse rannapeal 10m merest õlgedest bungalos aga mina elan suures hostelis, kust on 40m veeni. Plus mul on veel rannabaaar ka, mis asub kohe ranna ääres.
Elu on siin vaikne, poode ja melu pole, on vaid vaiksed rannabaarid, odavad ja kallid, mõned restoranid. Kõik söök ja jook on kallis siin aga midagi teha kah pole. Oma hostelis on toitlustus ka seega saan siin süüa. Timo tutvustas mulle siit 2km kaugsel asuvat külapoodi, kus saab osta burgeried, muidu igapäevast pudi padi, bensiini ja mida iganes vaja peaks minema. Käime seal päevas korra kaks burgerid söömas, sest need on tõesti head. Timo elukohas on kajak, või kanuu vms. Läksime sellega ükshommik sõitma, sest tema nurgatagant läheb kohe jõgi ka kusagile dzunglisse ja ta polnud seal ise käinud. Sügasime mingi tunnikese jõepeal ja tulime tagasi randa. Vesi on siin nii soe et kui vette hüppad on soojem kui väljas, olgugi et õues on 28-30 kraadi ja pidev tugev päike. Päris hea rahulik tunne on hinges, et pole kusagile enam kiiret ja kusagile ei pea oma kotte vedama enam ja jään ilmselt lõpuni siia välja.
Siin rannas on nagu mitu erinevat tsentrit. Rannaäär hakkab sihanoukvillest pihta ja tuleb siia. Vahepeale jääb Otres 1 rand, ja sealt edasi on 2km rannast Otres 2 rand kus meie asume. Ülejäänud alad nende vahel on tühjad. Kihvt ja esmakordne asi mis nägin on lohelennuk või deltaplaan, see kolmnurkse riidest tiivaga, mootor taga, aga all pole rattaid vaid mingi paat. ühesõnaga veest tõusev ja maanduv deltaplaan. Pole nagu paat ja pole nagu lennuk vaid rohkem nagu paatlennuk.

Järgmine päev oli täis erinevaid huvitavaid seiklusi: kõigepealt oli timol oma distantspruudiga suhtelõpp, siis tema elukohas üks slovaklane ostis endale ahvi, siis üks tema kohas elav bagirendiga tegelev kutt keeras meie nina all suure hooga bagiga 2 korda üle katuse, nii et lendas ise kabiinist välja ja jäi kusagile teele maha kui bagi edasi rullus, siis timo jõi ennast kurbusest purju ja mul oli öö otsa kõht lahti. kogu lugu.
Timo sõpside ahv oli alguses mõned päevad väga nukker ja eks teda oli halvasti koheldud ja vist isegi rahustite all hoitud koguaeg nii et ta istus vaid omaette pea käppadel ja väga ei sotsialiseerunud. Kuid juba paar päeva hiljem kui ma randa mööda timo juurde jalutasin olid lood teistsugused - kõik külakoerad, keda on igas elukohas mitu tükki oli ahv randa pikkuse järjekorda ritta seadnud ja kedagi ligidale tulla ei lasknud. Ahv patseeris rannamajakese ees kõht punnis ja rind ees ja hüppas kargas kui mõni koer lähemale tulla tahtis. Hetk hiljem olid juba kõik koerad talle ringis kallale läinud, nii et värske kindral pidi jalga laskma kaugustesse ja siis terve timo pererahvas läks ahvi koerte käest päästma. Ahv, olles siis mitme inimese vahel, oli jälle rind punnis ja ässa täis kuni koju sai. Kodus tuli masendus ilmselt peale ja istus vaid pea norus nurgas. Nõnda see laiamini ja koerte joonele sättimine kestis oma 5-6 päeva kuni üks ööse olid koerad ikka kambaka ära teinud ja ahvi maha murdnud. Eks ahvi lend oli liiga kõrge ka. juba hakkas inimestele kätte kinni jne.
Sedasi me vaikselt vegeteerisime seal timoga nädalapäevad, kuni otsustasime ennast kokku võtta ja naabersaarele sõita, mida kõik taevani kiitsid.

KOH RONG saar, sellele jaoks ostsime minu hostelist mõlemad edasitagasi piletid, kus tagasitulek oli lahtine, et vali ise mis päev tulla tahad. Pileti sees oli taksosõit ka sadamasse. Taksoks osutus muidugi ei midagi muud kui presentkatusega kastiauto, millega me paarikesi alustasime ja lõpuks oli see nii punnis rahvast täis, et istuti põrandal ja seisti püsti jne. Kolistasime lõpuks randa ära ja läksime praami peale. Praamiks oli puust 10-12m pikk laeva laadne asi, kus me võtsime katuse dekile timoga kohad sisse ja jäime päikest võtma. Kuna paat oli lihtne ja labane puudusid tal nagu küljemootorid ja tuul puhus teda koguaeg vastu teisi paate külgepidi ja meil läks poolt tundi aega et paat kätte saada ja teele minna. Kogu sadamas asuv kohalike bande lükkas paati igatpidi kuidas saadi ja pärast seda kui olime kõikidel teistel paatidel väljaulatuvad osad ja ankrud küljest sõitnud siirdusime oma väikesele rahulikule 2 tunnisele merereisule. Sõit oli rahulik ja lainet väga polnud seega oli muretu ja jõudsime veel päevavalgusega KOH RONGile. Seal vaatasime, et paadis niipalju rahvast, et kuidas kurat me öömaja leiame, seega ronisime paadi katusele ja hüppasime sealt esimestena sadamakaile ja panime 7penikoorma saabastega ranna poole ajama. Suht kohe leidsime mingi bäkkpäkkeri kus öö oli 6 dollarit ja võtsime kohe selle ära.
Hostel oli 3 kordne puust kergehitis millel all oli lahtiste ja kõverate laudadega põrandaga baar ja suured kõlarid peksid tümakat otse randa ja meie läksime kusagile 3ndale korrusele, kus selgus, et merepoolsel küljel pole seina üldse olemaski ja voodid on seega avatud muusikale ja tuulele. Õnneks oli vooditel sääsevõrgud ja meid väga ei morjendanud see, et üks sein puudu oli, katus oli ju peakohal. See päev väga midagi teha ei jõudnudki aga järgmine päev hakkasime saart läbi kolistama, niipalju kui sai. Muidugi peab ära märkima, et tegemist on üsnagi väikese saarega ja üsna uus on seal see turism, et seal pole teid, elekter on õhtuti generaatoriga jne. Küla ja kogu tsenter asub otse rannaliiva sees ja seal siis tuigeradad paljajalu kogu selle kanalisatsiooni sita ja muu sees aga muidu oli täitsa normaalne. Jalutasime mingit dzungliradamööda natuke kuni tulime teisest servast välja ja seal oli silmade järgi kusagil 3 km pikkune tühi rannariba ja läksime seda vaatama. Passisime päeva seal ja järgmise päevaks oli plaan minna teiselepoole saart, mööda peenikest rada mööda ja kus peab kaljudel turnima ja vahel on vaja köitest kinni hoida kui ronid üles alla. See rand tuli välja, et on veel pikem ja veel vähem asustamata ja paljud lähevad sinna päikeseloojangut vaatama. Me nii romantiliseks ei läinud ja jalutasime sama mägidzungel teed mööda tagasi pearanda.
Meie hosteli eripäraks oli sealsed töötajad. need olid nagu mingist skinheadide filmist välja astunud, kiilakad ja täiesti täis tatoveeritud vennad kes olid koguaeg nii pilves purjus ja tuikusid nagu nad oleks praegu kalalaeval tormisel ilmal. Pilves olek tähendab siis kanepit, mida ma pole isegi ausis niipalju näinud nagu seda kambodzas on. Ei kohtagi kedagi, kes maha istudes kohe kanepikotti ja pläru välja ei võtaks. Isegi minu hosteli rannabaaris oli lausa suur kandik kõikide rullimistarvikutega et võta keera kui soovi on kuna seal pidi see nii odav olema. Lisan, et seda ei suitseta mitte noored ainult aga kõik keda kohta, 52a naisterahvas kes seal asju ajas tuli alati istus maha võttis õlle ja pani pläru ette tossama, plus muud äritegelased seal. Nii et sellesmõtte on huvitav koht.
Tagasi koh rongi skinheadide juurde, kuna nagu ka maismaal oli siin saarel tohutult palju koeri ja kõik see sama süsteem nagu maal toimus ka saarel - igal kohal ja asutusel on mingi oma koer, kes saab läbi siis mõlema teise poole naabri koertega aga ülejärgmistega on juba kiskumine. Nõnda me istusime vahel tunde ja vaatasime kuidas koerad omavahel maid jagavad ja see tekitas kõvasti nalja. Jälle kuni mõni meieõuele kaklema tuli siis tuikus mõni kiilakas meilt suure vaevaga välja ja ajas harjaga ja kõva kisaga koerakarja laiali ise klientide laudade otsa koperdades ja klientide ees koerte eest arusaamtus pominas vabandas. Kuna nad olid niii kinni siis nende jutt oli nagu mõnel vanal rolling stonesi liikmel kus vahel sooviks subtiitreid alla saada, et mõista mis sealt parasjagu tuleb.
Üksvahe tekkis idee mingit leidmatuks osutunud koske mägedesse otsima minna. Mindi paljajalu loomulikult läbi dzungli, mina ja timo ja veel üks aafrikast pärit kutt. Tuiasime mööda kivklibu mis oli nii terav plus igast oksad ja juurikad ja mingit koske me ei leidnud ja otsutasime tagasi keerata. Kivid olid nii teravad ja nüüd juba ka kuumaks ka läinud et igavene piin oli sealt tagai saada, teepeal astusin veel mingi kaktuse ka jalga nii, et jalalaba üks külg oli peenikesi okkaid paksult täis. Osasid ei saanudki kätte.
Koh Rongil oli olnud nädalajagu tagasi suur tulekahju, kolm kõrvuti olevat maja põlesid maha. Arvestades sealseid olusid ja tuletõrjumiseks puudumatut tehnikat on ime, et ainult 3 majaga asi piirdus. Meie naaber oli veel alles, aga tema sein oli juba auguliseks põlenud. See muidugi ei seganud teda väga, samal ajal kui vineerist lage löödi ja põlenud sina seestpoolt kaeti müüdi juba kokteile ja pidi käis täies hoos.
Päevad möödusid ja oli aeg tagasi maismaale tuikuda seekord juba natuke torimisemal merel ja veel väikesema puustpaadiga. Jõudsime pimeda hakul maale ja läksime tagasi minu hostelisse, endale kohta võtma aga selgus, et kõik oli ära võetud ja järgi jäänud olid vaid püstkojad. Kuna mul oli vaja vaid üks öö seal veeta ja järgmisel päeval juba pealinna sõita siis mind väga ei kottinud kas ma magan õues või sees. Saarereisiks olin oma suure koti timojuurde jätnud ja nüüd oli see aeg ära tuua. vahepeal oli timo koht ka välja renditud nii et ta oli ka üsnagi sama kodutu kui mina. Õhtul tegime kohustuslikud lahkumisõlled meie rannabaaris ja ajasime tsikkidega jutu kuni ma kitarri tõin ja üle 2a mängida üritasin ja tuli välja, et tuligi mäng välja ja ise olin nii rahul ja baaritädi tõi aga muusikule tasuta õlut ette. Mingit pidi ronisin sinna püstkotta magama, tõmbasin sääsevõrgu alla endale ümber ja ikkagi hommikul ärkasin jalad põlevedest saadik sääsevõrgu alt välja ja terve keha ära söödud. Mis seal ikka, ütlesin kõikidele hüvasti ja mu takso tuli järgi ja viis mind bussipeatusekohta mis asus lihtsalt kusagil keset tänavat.
Buss tuli ette, viskasin kotid peale ja sõit pealinna, Phnom Penhi poole võis alata. Distantsiks on kusagil 250km kanti aga nagu kambodzale kohane osatakse seda vahemaad sõita 5-6 tundi. Jõudsin päevavalguses pealinna ja võtsin takso ja sõitsin oma ettebroneritud hostelisse.

Phnom Penh, tundus alguses sisse sõites nagu ma oleks kusagiel prügimäele kolinud. On küll pealinn aga sitane kui kurat, kõik prügi ja pudelieid ja plastikjama täis. Hostel on tore, viisakas puhas, asub turistirajoonis, mis teeb kõik söögijoogi kalliks aga kohe kõrval on jõgi ja esplanaad ja kuningakoda jne.
Järgmine hommik tutvusin käigupealt mingite saksa austria tüdrukutega, kes hakkasid kusagile sõitma taksoga ja kuna ma ka tahan sinna minna siis on seltsis odavam. Läksime ühte põhi vaatamisväärsust vaatama - Killing Fields ehk siis Tapmis Väljad.
Tapmisväljade kohta tasuks lugeda kambodza ajalugu 1975-1979 kus neil tõusis liidriks Pol Poti nimeline kommunist ja lihtsalt öeldes, tappis kambodza 8 miljonisest populatsioonist ära 3miljonit. Tapeti kõik haritlased, doktorid, teadlased, õpetajda ja no ühesõnaga kõik kes võiks ohtu talle kujutada ja süüdistati reetmisest ja piinati niikaua kuni kõik võtsid süüks need olematud kuriteod. Ja kui kedagi tapeti, siis tapeti terve suguvõsa, et keegi kätte maksma ei tuleks. Jõudsime nende kahe tsikiga tapmisväljadele, kus meile anti audiogiidid, ehk sisi kõrvaklapid mingi seadmega kus sai jalutades ja kohti vaadates kuulata sealset ajalugu ja kus mida keda kuidas tapeti. Rääkisid ka kohalikud kes seal pääsesid sellest kuidagi ja isegi üks hukkaja rääkis ja tunnistas oma süüd. Kohaks oli lihtsalt mingi lagendik, mis tänaseks on vaid auke täis, aga need olid kunagi olnud massihauad kuhu kõik sisse lükati ja tapeti mis käes oli, sest kuule raisata ei saanud. Väga jube ja kõhe oli neid lugusid kuulata kellel perekonnad laiali saadeti, naised naistekolooniasse lapsed lastekolooniatesse jne. Tapeti kõike, mehi naisi lapsi. Seal oli üks suur puu, mille vastu imikuid surnuks löödi. Jalgadest kinni ja vasta puud ja auku. jube. Selleks päevaks oli tuju täitsa nullis ja tüdrukud ei soovinud enam genotsiidimuuseumisse minna edasi aga olid nõus seal ringi jalutama niikaua kui ma sees käisin. Takso ootas meid seal kus ta meid maha pani ja viis meid genotsiidmuuseumisse. Mina läksin sisse. Oli suur aiaga piiratud ala kus asusid mitmed vanad koolimajad ja neist oldi tehtud vangalad ja piinamisasutused. Seal oli seinte kaupa, tahvlite kaupa pilte inimestest keda hävitati. Pol Pot oli käskinud rangelt registrit pidada ja kedagi ei tohtinud välja jätta. tema arvates oli tappa süütu inimene õigem kui lasta süüdi olev näppudevahelt minema. Seega pole midagi imestada, et see on siin täilik dzunglimaa ja inimesed on täiesti harimatud ja ei tea mittemillegist mitte midagi ja millegagi hakkama ei saa.
Nõnda ma jalutasin oma viimased järelejäänud päevad Phnom Penhis ringi ja viimasel päeval istusin siia hosteli voodisse maha ja hakkasin seda blogi, mida siam reapis alustasin, lõpetama.
Homme on sõit lennujaama ja kogu viimane 3 kuud aasias reisimist on ametlikult läbi. Aeg on koju jõuda.

Kodus näeme.
pildid on täiesti segamini: SR - siam reap, SH - sihanoukville, PP - Phnom Penh