No nii nüüd oleme siis jõudnud niikaugele, et töö on läbi. See oli minu Austraalia ajaloo kõige pikim teenistus, mis kestis täpselt 6kuud ehk siis ka maksimum mis olla saab. Eelmine aasta panin nädal või kaks enne lõppu minema kuna nii kõrini oli. Seekord läksid need kuud ikka väga kiiresti ja nagu ei olegi aru saanud, et olen 6 kuud järjest tööl olnud. Ei ühtegi vaba päeva ega puudumist. Esimesed kolm kuud sai teha meeletult ületunde ja laupäeviti vehtitud kui võimalik aga viimased 3 kuud on olnud täpselt normaaltunnid koguaeg ja pole midagi nagu rahaliselt laiata.
Viimaseks päevaks osutus reede ja täpselt see üks reede kuus kus firma grilli korraldab nii et kõik läks kenasti, õgisin ennast veel lõunal ümmarguseks ka peekonist ja znitslitest. Viimaseks päevaks tõmmati selline haige töö kaela et see võis ka kõige hullem päev olla minu seal töötamise ajaloos aga kuna mul oli suht savi, sest viimane päev oli siis ma sellest jurast väga osa võtma ei kippunud ja tuiasin niisama tüütasin teisi töökojas. Tööks oli mingi Jeep grand cherokee "kuulikindlaks" ehitamine. See tegelt oli vaid põhja alla meeletud raudplaadid ja asjad panna, kaitsmaks siis mõlemat kütusepaaki ja käigukaste jne plus raskest rauast küljeastmed mis karpide külge kinnitusid. Mina tegin muu nodi ära ja filipiinid pidid need jalarauad panema aga neil ei tulnudki välja see. Minu osa oli ka haige kuna meil tõstukit pole sis ma pidin auto all roomama ja rinnapealt mingeid raudplaate üles suruma ja samal ajal polte läbi torkama. Siis tuli välja, et mingid augud ka omavahel ei klapi, ikkagi JEEP. perse. Paagikaitsmed läksid lihtsamalt, kuigi õpetus algas sõnadega: tõstke auto üles ja laske mõlemad paagid tühjaks. no kus ülesse pole tõstukitki meie osakonnas ja kui läheks garaazi tõstukipeal siis ie saaks filipiinid oma astmelaudu teha, nii ma siis vandusin ja tatistasin ja peksin jalaga kõike kola mis teepeal ette jäi kuni mu töödejuhataja hakkas ka sama tegema. siis käisime tagusime kahekesi asju jalaga et niisama äge oleks. Igatahes oma eesti ajuga sain ma maas auto all lebades paake tühjaks laskmata need paagi kaitsmed tehtud ja minu osa oli valmis. Aga filipiinidel jäigi kõik pilla palla laiai ja auto jäi nädalavahetuseks sisse. Samal ajal anti mulle veel kõrvaltöid ka mingite teiste autode näol nii et mu lootus viimasest heast tööpäevast purunes. Aga sitta sellega pole lugu.
Sama reede õhtu läksime töökaaslastega, osakonnajuhataja ja töödejuhatajaga linnapeale laiama ja istusime pubis ja ajasime niisama mula ja näha inimesi töökojast väljaspool peale tööd on ikka teine asi.
Nüüd ma siis istun suurem osa aega kodus koti peal ja üritan nina enne õhtut toast mitte välja pista, sest kurat no palav on. Esimene esmaspäev töötuna oli ikka hea tunne küll, et ei pea enam minema, aga no reziim ikka suht perses, et ärkan vara üles ja õhtul vajun ka nii vara ära. Loodan, et tulen sellest jamast ruttu välja. Hea on olla ilma tööta, sest tead et kõik on läbi ja midagi enam teha pole ja uut tööd vaja otsida pole. Oleks veel pool aastat jäänud siis peaks tööd otsima ja siplema aga nüüd on hea vabahooga minna.
Hostel on üsna vaikne ja rahulik ja toad on pooltühjad nii et hea mõnus on olla. suurem osa inimesi on Darwinist lahkunud parematele jahimaadele. Hostelis on ka mingi seltskond vanemaid kiilakaid täis tätoveeritud joodikuid kes näevad välja nagu nad oleks parema osa oma elust kusagil kongimajas olnud aga üldiselt on kõik nooremad kui mina plus kõik on sõbralikud ja saavad omadega hakkama.
Ükskord juhtus minuga huvitav vahejuhtum ühel nädalvahetusel, kus nägin et kogu see kriminaalide punt seisvad hoovis ümber laiali kistud auto ja üks äss majandas midagi salongis ja kiskus asju laiali ja põletas päev otsa kaitsmeid. Kuna oli vaba päev ja mõned õlled ära joodud siis ei saanud ka mina sellest hoogsast autoremondist niisama mööda kõndida ja läksin kah sinna uurima mis teema on. Selgus, et va vana ford ei lähe käima, ei luba ka mitte, räägiti mingist immo pealeminekust ja värgist tähtsatel nägudel. Mul juba näpud nii sügelesid et tahaks kusagilt midagi kätte haarata ja kaasa lüüa ütlesin ühele rahusteid neelavale härrasmehele et ma ise kah elektris kõva äss. See kohe et ossapoiss pane aga ja hõiskas kaitsmeässale autosse et siin elektrik ja et kas abi on vaja. See kaitsmepõletaja käratas et temal pole abi vaja ja ärgu tulgu siin kurat õpetama tema teab ise mis viga on ja perse kõik. No aga ma ei saanud ikka asja nii pooleli jätta ja tuiasin ringi ja passisin kõrval ja rääkisin auto omanikuga juttu kes oli kohalik ausi vanamees. Mingihetk viskas kohalik spetsialist põlend kaitsmed käest ja kõndis minema uhkel sammul et tema ei saa oma tööd teha kui kõik targutavad ja segavad teda. Niipalju kui ma kuulsin siis oli ta terve selle päeva seal oma kaitsmetega tossutanud ja isegi salongilae lambi lahti võtnud, et see pidavat olema tähtsa imma blokiga seotud, mis mind muigama pani kuigi mul pole õrna aimugi mis viga võiks olla. Sitta sellega mina seda ei puudu mähkigu ise seal edasi ja läksin minema. Õhtupimeduses tuli autoomanik minujuurde, et näe tema spetsialist ei olegi käima saanud ja kas ma saaks autot ise vaadata mingi päev. Vastasin et võimalik aga mul pole ka õrna aimugi aga mind ennast huvitab küll. Paar päeva hiljem tulin töölt koju, sain omanikuga kokku ja läksime autot vaatama. Julgelt võib öelda, et 15minutit hiljem auto käis, ja ei läinud mitte ühtegi kaitset kogu protsessi käigus. Uhke värk. Kahju vaid et kohalikku sitapead seal samas lähedal polnud seda nägemas.
Nüüd on siis veel mõned päevad jäänud darwinis passida ja ongi lend Singapuri ja sealt mõnedepäevade pärast teel Kuala-Lumpurisse ja edasi on veel kõik lahtine.
Ootamas on uued kohtumised, uued inimesed ja uued seiklused.
Laomees Dave
Jeep
Töödejuhataja Todd
Kasutatud autod Danny
Nissani-Vishnu
Mitch please :D
Holdeni-Jessie
järgmine
Uus Pathfinder
Eesti poistega grillimas
meie hosteli tagune bassein
15-20cm pikkune tegelane
Kristjan ja Alo selliste nägudega jaapani naisi jälgimas
Japsid
ja lähebki prügimäele
toodi mõni varuosa mulle paigaldada
enne
pärast
ikka veel pärast
Korralik nissan näeb selline alt välja
sõber DM'iga autosid näppimas
seal taga OLI linn..
läheb lahti
tegemist on mangopuuga
Meie hostel seal
ainuke normaalne prantslane riigis
chrysler 300C
chrysler 300C
Machod laimid kasvamas keset Darwinit
Geckod tegemas vist seda vanageckode asja - kindel pole
darwin
darwin
darwin
darwin
lainebassein, mingi asi toodab laineid ja kõik on õnnelikud
Nädal tagasi kolisin sealt korterist välja, jälle tagasi samasse vanasse hostelisse kus ennemgi sai elatud. ainuke vahe on nüüd selles, et kui vanasti oli see pungil täis öösiti karjuvaid prantslasi siis nüüd on rahvast poole vähem, lausa tunne vahel et kedagi ei elagi siiin. Mõnusalt vaikne ja rahulik on olla ja saab öösiti magada ja tunne on parem kui varem. Toas elab veel teine eestlane kellega ma tutvusin siin 4 kuud tagasi elades. Võtsime kätte ja tegime toa korda ja viskasime minema tohutult mingit nodi ja riideid ja sitta mis vedeles siin juba pikemat aega nii et tore on. Tööle on nüüd 5min pikem maa jalutada kui eelmisest kohast aga pole probleeme.
Auto müüsin augusti keskel maha 100 dollarit kallimalt kui ostsin ja see mure kaelast ära, sest siin on märg hooaeg algamas ja kõik pagevad siit minema. lõpp kilometraaz austraalias sõidetud sai 34 000km mis ise olen koguaeg roolis istunud. Juba mitu kuud jalamees, töölkäimine on ikka koguaeg see aasta jala olnud aga poes käisin ikka autoga mis nüüd on siis natuke keerulisem. Aga nüüd hostelis elades on pood mõnisada meetrit eemal et pole viga.
Tööjuures on viimased paar kuud üsna vaikne ja kohati on isegi mehi koju saadetud poole päeva pealt sest tööd pole anda ja niisama istuda ei lasta. Ja kuna tööd vähe ja oleme järgi jõudnud kõikide eelnevate tegemata töödega siis ei lubata enam ületunde ja laupäeval käin ka väga harva tööl, mis iseenesest on jama sest raha tuli ületundide eest 1.5 kordselt. praeguseks on jäänud vaid normaaltunnid 38 tundi nädalas.
Tööle tuli nais osakonnajuhatajale abiks üks 33aastane austraalia mees kes on meile töödejuhatajaks. või noh tegeleb meiega, varuosadega ja kõige jooksva sest nais osakonnajuhatal pole aega kõikidega tegeleda ja paberied teha jne. Uus kutt on normaalne vana, selline minu masti mees, kellega on hea kino teha, nalja visata ja arutada kellel on müügiosakonnas kõige suuremad tissid või perse. Keerukamad tööd tulevad ikka veel minule ja mõni päev tagasi paigaldasin holdeni kastikale mingi täiesti uue känguraua ja võin julgelt öelda, et olen Northern Territory esimene ja ainuke vend kes seda on ette pannud. Tööd on jäänud veel teha 4-5 nädalat siis saab viisa järgi töö õigus otsa, sest üle 6 kuu samas kohas töötada ei tohi. Tööjuures mainisin, et kohe panen minema aga mis te arvata, et kas tahaksite mind siia tulevikus tagasi või ei, mispeal osakonnajuhataja ütles, et me peaksime peast täiesti lollakad olema, kui me sind tagasi ei tahaks. Selline veidike kindluse tunne tekkis juurde. Minu suur austus ja tugi Brian, kes mind alguses üldse töölevõttis eelmine aasta, läks töölt ära teise kohta tööle. Üks nädalavahetus ta helistas ja kutsus mind välja ja võttis mu peale ja sõitsime darwini parimad vaated ja pargid ja kohad läbi mida ma ise ei teanudki ja rääkisime tööst, tulevikust, ärist, eestist, austraaliast jne. Nii et tehniliselt on mul nüüd 2 töökohta kes mind ootaksid siia tagasi ja see on küll väga hea uudis.
Kui töö saab läbi siis oleks veel aega 2nädalat siin olla kuni viisa läbi saab aga ma usun et ma panen kohe aasia poole jugama, sest siin 2 nädalaga raiskan ma rohekm raha kui aasias kuu kahega.
Huvitaval kombel olen siin kohanud mitmeid oma Tasmaania õunafarmi kaastöölisi nii et paisab see olema siin väike riik. canada tsikk käis siit läbi tuleb kohe tagasi, itaalia kutt elas samas hostelis kus mina, prantsuse kutt töötab ööklubis, üks prantsuse tsikk tuleb kohe veel siia. nii et ikka näeb tuttavaid võõras riigis.
Kaks eesti tsikki tulid darwinisse kodust kellest ühte ma teadsin ja ta tõi mulle ilusaid asju kodust.
Plaan oli reisida veeel teadmata pika aja siin ja sealpool austraaliat - uus meremaa, fiji, vanuatu, bali, singapur, malaisia, tai, laos, vietnam, kamboza, nepaal. aga kui nüd välja tuli et mu pass saab järgmine juuni läbi, siis väga reisida ei saa, sest riikides on nõue, et sisenedes peab pass veel kehtima 6 kuud ja minul saab sis jaanuaris see 6 kuu nõue läbi, mis tähendab et jaanuari keskel pean valima veel mingi viimase aasia riigi kuhu sisse minna ja seal siis edasi mõne aja tiksuda. Kuhu ma lähen ei tea veel täpselt, kuid mõned punktid on paigas: Sinapur, Kuala-lumpur, tais kusagil midagi ei tea veel kus, Cambodia - eestlaste hotell sihnaukvilles ja ankor -wat templid. eks näis kuidas graafik on aga kardan, et pean veebruaris koju tulema ja selle valge pasa sees sumpama hakkama mis ei ole kokaiin.
Ja sellega võtamegi kokku viimased 2.5 kuud sest midagi ei tea ega pole öelda.
eestivana käis külas
saag sisse ikka kuidas muidu
see läheb sellele peale
lihtne bluetoothi paigaldus mazda 2
lihtne bluetoothi paigaldus mazda 2
Mazda 2 karbilaiendite paigaldus, jällegi ülisitt töö mida
keegi varem teinud pole
chrysler 300C
uus raud
jeep grand cherokee tagurduskaamera paigalduse väike osa
Kuna eelnevast postitusest on kohe 3 kuud täis, siis võib tähelepanelik blogilugeja arvata, et minuga on midagi juhtunud, arvestades sellist pikka pausi ja tühja eetrit.
Tegelikult on lugu selline, et pole olnud väga midagi kirjutada, sest midagi uut väga pole kogenud, kuna Perthiga sai ring täis. Olen küll nüüd uuesti ringiga Darwinis, 4200km põhjas Perthist. Räägiks siis lähemalt kuidas ja miks nii lood on.
Kui Perthis Taavi juures sai 2 nädalat istutud ja natuke linnas ringi sõidetud ja oma alast autotööd otsida siis selgus, et ega keegi mind tööle ei tahagi sinna. Vahepeal olin saanud oma Darwini bossi, Brianiga ühendust ja tema ootas mind pikkade silmadega tagasi Darwinisse. Sellest oli ka minu tööotsingu suhtumine üsnagi ühepoolne - tahate mind tulen homsest tööle, kui taha siis sõidan Darwinisse ja töö ootab mind. Paistis sedapidi, et keegi ei tahtnud ja ma ei kaotanud väga midagi, eriti kui veel all Perthis üsna jahedaks kiskus.
Vahepeal sai põhja-perthis kusagil eestlaste sünnipäeval käidud, mis osutus nagu ikka äärmiselt nõmedaks laiamisürituseks. Peo meeleolu tõstis lõpuks ikka ülesse see, et mul oli võimalik auto pagassis läbi Perthi koju sõita. See oli muidugi vintis peaga päris lõbus ettevõtmine aga kõik laabus kenasti. Äärmiselt huvitav oli pagassist läbi väikese nubrituleaugu välja piiluda ja pakkuda kus rajoonis või osas praegu olla võiks. Soovitan soojalt teistelegi. Arvutasin hoolega kurvi ja nurke ja sildu ja panin ennast peajärgi paika, kui juba auto seisma jäi ja Taavi maja ees olime. Minu arvutused peas olid väga valed, minuarust oleks pidanud veel tükk aega sõitma aga samas kes ütleb, et ma vahepeal silma kinni ei lasknud soojas mugavas pagassis, kiivrite ja pahtlilabidate keskel. Nõnda ma sealt tõusin Taavi maja eest, lood käes, valmis kohe kõik loodi ajama. Hommik oli õnneks kerge.
Mõned päevad tagasi olin võtnud ühendust oma kõige esimese bossi Davidiga, kellega ka vilja katsin Carnamahs ja ta kutsus mind endale külla. Kõlas hästi, hea meelega oleks tahtnud meest näha 1.5 aastat hiljem. Kõige selle seiklustekeerise keskel oli üks eesti piff Mari, keda ma ammustest aegadest kodumaalt tean, välja uurinud, et ma olen perhtis ja kus siis kukkus mulle helistama, et ma ikka külla läheks, temal uus äge suuur basseiniga maja renditud põhjaperthis. No kuidas ma siis ei lähe, peab minema. Sama õhtu oli ka kella 7ks Davidiga kokku lepitud. Sõitsin temajuurde, käisime taga koos poes ja ajasime niisama löra. Abikaasa sättis õhtusöögi paika ja vestlesime paar tundi, samalajal kui tulivihane Mari mulle peale valis koguaeg, et ma talle juba külla jõuaks, kuna väljas on pime ja tema läheb muidu magama ära. Nõnda olin ma siis sunnitud Davidiga hüvasti jätma ja teise linnaossa edasi kimama, Marile külla. Kuna kell oli juba hilisem, siis oli vaja ruttu, ilma ajata rummi jooma hakata, et teistele järgi jõuda. Samas võid see Gin ka olla, enam polegi oluline. Maril oli tõesti uhke maja, 2 garaazi, suur bassein, 2 korrust, ülisuure lahtise köögi ja ma ei tea mitmete magamistubadega. Üleval all suured vannitoad ja mullivannid ja jutud. Ma nüüd täpselt ei tea mitu inimest seal elas aga väga palju polnud ka. ma vaid mõnda nägin. Tempo taga natuke kokteile libistada oli juba sügav öö ja mul oli kindel siht järgmine hommik Darwini poole jugama panna nii et pikale minna ei saanud, seega viskasin telekaette diivanile pikali, sättides 7-8 äratuskella ja kõik jutud. Ärkasin täiesti arusaamata kus kurat ma olen mingi lõunapaiku. No mittemidagi ei mõistaja peale selle niii sitt olla. Õnneks aitas Mari jalad alla ja ütles, et vist pole mõistlik täna sõitma hakata. Soigusin vb mingi pool tundi veel temajuures üritades ärgata ja pilved silmist saada. Ma ainult oigasin ja ägisesin ja ajasin ikka peale, et mina panen kohe jugama. Mari üritas igatpidi abiks olla ja arvas, et muud pole anda aga majakaaslasel LSD'd ikka oleks :D Kuidagi ei tundunud õige hakata 70'date põhinarkootikumi 12tunnise laksu all 4000 km sõitma nii et see jäi ära. Praegu isegi natuke kahetsen, oleks vb Tasmaanias ärganud. Korjasin oma taskud oma laialipudenenud esemeid täis ja adjöö ja tuld. Nõnda ma seal ekslesin põhja perthis, täielik Vaabi-Karla pohmell - vesi ka sees ei seisa. Ei tea kuhupoole isegi suund võtta. Kuidagi sain ikka google mapi järgi selgeks kus asun ja mis suunda võiks võtta. Kuna päeva oli perses nagunii, siis ma väga ei lootnud midagi, võtsin suunaks, väikese ümbersõiduga põhiteest, Carnamahi peale. Et käiks korra oma esimeses kodulinnas ära. Postitädi ka seal, ehk annab kirju ja värki. Võtsin talle tahvli shokolaadi ka teenete eest isamaa heaks. Andsin korralikult pedaali, et jõuda sinna enne 4 sest mäletamist mööda kõik asjad pannakse 4st kinni. Sõit oli 300 km kanti. Paljud kohad tulid teepeal tuttavad ja südames mõnus tunne. Jõudsin viperusteta Carnamahi ja peatusin postimaja ees. Läksin sisse ja tädil silmad peas suured et mida sina siin teed - mäletas ikka mind. Korjas oma kirjad ja rääkisin mõne sõna juttu ja sõitsin Davidi maja juurde, maja kus ma elasin seal töötades. Väravad ja uksed olid lukus, kuid David ütles eelmine päev, et võin vabalt sinna minna ja öö veeta et võti on seal ja seal. Ma majja ei hakanud minema vaid pikutasin kenasti autos öö ära sirvides oma kirju. Tõsine patakas oli. lootsin juba, et mul on sõpru aga näe, vaid vaenlased. 90% kirju oli nii sydney kui melbourne sildade ja tunnelite maksud ja maksude tähtaja ületanud maksud jne jne. Olin neid prügikasti visates ilmaelu peale päris pettunud. Naeratuse tõi vaid suule kiri mingist advokaadibüroost, et kui sa kohe 2.5$ ära ei maksa, siis on Victoria politseil õigus sulle 100dollarit trahvi teha, eks lase käia. Victoria politsei võib oma nägu imeda, sinna on vaid mõned tuhanded kilomeetreid maad :D
Esimene tuhatkond kilomeetrit põhjasuunas saab sõita mööda 2 erinevat teed. seega kuna ma ühte olin täpselt aasta tagasi sõitnud siis seekord valisin teise tee. Naljakas oli et aeg põhja sõita oli täpselt päevapealt sama mis eelmine aasta. Sõidust pole väga midagi kirjutada, sest kõik sama ja midagi uut pole. Kuna esimene laks sai saksa piffidega sõidetud siis ööbisime karavaniparkides aga nüüd üksinda rahus sõites keerasin õhtul suvalisse teeäärsesse taskusse ja viskasin siruli ja hommikul esimese valgusega andsin minna jälle, hommikune red bulli maitse suus. Mõnes kohas peatusin ka teepeal, kui nägin huvitavat maastikku, mis võiks sisaldada väärismetalle v nii. Käisin ilma detektorita jalutamas ja uurimas. Ühest kohast leidsin tohutu kvartsimäe. keset punast liivakõrbe on kõrge kõrge lumivalge kvartsimägi ja kartulisuurusi kvartsikamakaid terve preeria täis.
Kui mul Tasmaanias Henryga vaidluseks läks kas austraalias on võimalik näha suurt vankrit või mitte, siis tema mind ei uskunud, sest mina olin kindel, et eelmine aasta nägin. Kuna seekord oli aastaaeg sama ja asukoht austraalia suhtes sama siis hoidsin öösel silmad lahti ja nii oligi. ilus suur suur vanker loperdas jumala tagurpidi madalal silmapiiril. Nii et Henry, kui sa seda loed, siis said täiega ära!
Sõitsin üles Broomi ristmikuni välja ja keerasin Darwini peale, kuna Broome jääb teepealt maha. Seal tankides märkasin, et terve auto tagasein on täppe ja paska täis. Lähemalt uurides selgus, et auto põhjaalune tagant diffri kandist oli läbimärg ja differ tilkus. Kartsin et nüüd ongi perses kogu lugu, kuna differ ulgus juba aasta ja 34 000km tagasi. Katsusin, et gardaan ka loksub kahtlaselt, ehk siis on ikka laager omadega otsas ja nii suur loks, et sõi esimese tihendi ka ära. 1500km oli veel sõita, 2 päeva. Mõtlesin, et keset kõrbet juba olles et vahet pole vaatab kaugele läheb. Eelneva 110km/h asemel lasin edasi vist 100ga v lausa 90ga ja nõnda need kaks viimast päeva. Hiljem Darwinis diffri õlipunnist näppu sisse ajades selgus, et pool diffirit veel paksu õli täis, et pole karta midagi aga seda ma ju teepeal ei teanud, arvasin, et viimanegi tilk on välja lennanud ja laagrid kohe kuumenevad üle ja jooksevad kokku või lahku.
Ühesõnaga 2 päeva pärast õlifiaskot jõudsin kenasti õhtul Darwinisse ja keerasin ühe korterelamu parklas autosse kerra kuna muud paremat pähe ei tulnud. Järgmine päev käisin Holdeni esinduses ära ja kutsuti juba järgmiseks päevaks tööle. See päev oli veel siis aega sisse seada ja endale elamine leida. Läksin laksust oma vanasse hostelisse ja selgus, et 175dollari asemel on nädal 235 see aasta. No mida kurat. Nõnda ma käisin päris sitaks hosteleid läbi ja kõik olid hinda tõstnud kuni leidsin koha FrogsHollow. mis üsna linna keskel ja nädal 160 dollarit 8 matsiga toas. Toas oli neli 2kordset voodit ja kapid ja üsnagi suur ruum. Olin juba ära unustanud, mis moodi voodi selja all maitseb, sest viimati sai voodis magatud Melbournes, mitu kuud tagasi. Tuba siin paksult prantslasi täis ja ilge pidu laamedamine ja lõugamine igalpool. täiesti tavaline hostel, ise polnud vaid harjunud enam. Üsnagi piinarikas aeg oli see. vähesed unetunnid, kuna aknataga oli laud ja kümned prantslased reas röökimas. Hakkasin juba aru saama inimestest, kes endale automaadi ostavad ja kusagil asutusse sisse astuvad ja paar salvetäit inimestesse tühjaks lasevad. Peale selle oli huvitav näha kuidas inglise poiss öösel hostelitoa põrandale kuseb. See oli siis nüüd teine kord kui mu silmad sellist asja näevad. ja just Darwinis.
Sedasi sai siis elatud 2 kuud või sinna kanti hostelis kuniks sai leitud uus koht, uus koht on nagu ka hosteli tüüpi aga mitte selline läbu vaid korralike inimeste jaoks. See on nagu puhkekorterid mida inimesed saavad rentida kui siia linna tulevad reisima jne. Maja on 3 korruseline suur U kujuline kus keskel on suur bassein. Üsnagi kena ja korralik 2 toaline. Teises toas elab keskealine hiina paar, kus ma arvan, et naist siin hüüti jiribiribinn ja mehel nimeks lihtsalt junn. Maksan 150 nädalas ja korteris on külmkapp ja pesumasin ja rõdu ja pliidid ahjud ja kogu teema. Eriti klassika on see, et holden asub 5 minutit jalutamist üle silla, nii et autoga ma ei ole ammu sõitnud, ka frogshollow hostel oli siin üsna läheda. vaid 1km kõndida nii et ma autot pole kasutanud tööl käimiseks. Plus siin saab hoovis tasuta parkida ka mis on üsnagi suur bonus autokasutajale siin riigis. Autoga käin vaid poes ja niisama vahel linnas asju ajamas aga seda aega on väga vähe. Juttude järgi saab siit hoonest ka osta profesionaalset seksiteenust litsenseeritud asjaarmastajatelt, plus kärakapood on ka 100m mis tõstab kogu kinnisvara hinda mu silmis tugevalt!
Tööl on üsnagi palju asju muutnud aga laiaslaastus täiesti sama teema. Täpselt samad autod. samad seadmed. Mõni uus mudel on välja tulnud ja mõni uus lisaseade.
Vahetunud on ka osakonnajuhatajad ja töömehed jne. Sisse sulandusin kohe kiiresti, hakkasin sealt peale kus vanasti pooleli sai jäetud. Imekombel nagu ei mäleta kuidas mida teha aga kui tegema hakkad siis tuleb kohe iseenesest. nii et kusagil rakumälus on kõik asjad ikka veel meeles. esimesed 2 kuud sai käidud 7.30-3.30 st et oleks pidanud koju minema 3.30 päeval aga mul lubati kauemaks jääda kuna soovin rohkem lisatunde ja raha teha. Teised panevad kellaga koos minema siis mina töötan ikka edasi ja ülemused on väga rahul minuga. Vahel vaadatakse imelikult, et sa oled ikka veel siin, et mine koju ära nüüd. Rahaliselt on see hea ja ületundidega teenib 1.5kordselt rohkem. Ka kogu selle 2.5 kuu jooksul on mul olnud vaid 3-4 vaba laupäeva, sest kui võimalik on siis ma lähen tööle. Eelmine aasta sellist lõbu väga polnud. töötasime esmasp-reede 8-4ni ja oli koguaeg üks ja sama nadi palk, nüüd ületunnid annavad kõvasti juurde. Ja ega siin pole mul midagi muud teha kah. Pole kusagil käinud ja ei plaani minnna kaa. sest eks olgem ausad, väismus on suur pikalt töötades. Praegu tundub tööl kõik korras olevat ja ülemused on rahul ja usaldavad ja annavad mulle keerulisemaid töid kui teistele, mis on küll sitt aga nad teavad, et ma teen ära. On tulnud uusi eesti poisse ka tööle, nii et meil on 3 eestlast kokku osakonnas ja tuli uus prantslane ja nepaalikutt ka. Nii siis on mul nii oma töö teha kui ka teised käivad küsimas. Meie üks vana filipiino enam ei ole töökojas vaid pandi kontorisse seega töötavate meeste vägi vähenes.
Esimene päev tööl oli nagu oleks koju tulnud, inimesed tulid tervitasid, uurisid mis teinud olen jne. Väga soe tunne.
Kusagil juunis oli V8 supercars darwinis, ehk siis mingi austraalia võistlussari kus on tavalise välimusega ülivõimsad autod ringrada sõitmas. Ka minule kukkus pilet sülle kuidagimoodi saladuslikult ja läksin ka asja kaema. Tõesti oli vägev. Terve ilm suitsu ja võistluskütuse hõngu täis. Rada oli selline sile asfaltrada keerutades ühtepidi teistpidi nagu vormelirada v nii. Sõitsid mitu eri klassi, vana klassikaline usa raud, siis sedaanid, ja siis kastikad. See müra mis need 5Liitrised V8 üles ehitatud autod teevad on ulme. Kõrvad uluvad kui start antakse. Iga käiguvahetus käib pauk ja tuld lendab. Stardisirge ääres seistes ja vaadates kuidas vennad 250ga sust mööda sõidvad paneb pea ringi käima ja ei tea kuhu enam vaadata ja silmad ei registreeri ära enam mis toimub. Pea käib ringi ja süda läheb pahaks aga sitaks äge on. Autod on nii kiired, et mu telefoni kaamera ei suuda pildistada vaid venitab pildi ära :D olgugi, et tegemist hea telefoni ja väga normaalse kaameraga.
Jaanipäev läks nagu eestlastele kohaselt: joodi täis ja pead löödi teineteisel lõhki, ise jäin täitsa ilma kuna lahkusin kohe kui olin kohale jõudnud.
1 juuli oli siin osariigi / terriotooriumipäev, eestis tuntakse seda päeva andersoni jaaneku sünnipäevana. Mereääres lasti paar tonni rakette ja oli samavõimas kui eelmine aasta, üks tugevamaid ilutulestikke siin maal.
Endalgi oli samas kronoloogilises järjekorras sünnipäev, ei teinud midagi, puhkasin ja pikutasin.
Polegi midagi rohkem rääkida, veedan suurema osa aeg tööl ja pool laup ja pühap olen toas konditsioneeriall peidus ega taha päikest ega basseini nähagi. vb muutub see ka varsti.
Siiamaani on kõik korras ja kannatan siin ilmselt viisa lõpuni ära. Eks annan teada.
8 mehe hostelituba
minu pesa hostelis
pean siiani üheks ägedamaks autoks siin
uus nissan patrol
uus nissan patrol
meiemaa Marit pesulas
Holden, mis väga holden polegi
kole kole kole
4 tundi autopesu
lägib küll
vana korter. oi kui palju siin sai pikutatud
ford falcon
hostelis, meie uksest pilt
kalamehe unistus
holden
holdeni uute autode parkla, väike osa sellest
frogshollow hostel hoovist
holden colorado 7
V8 supercar
V8 supercar
V8 supercar
V8 supercar
oh kus on,, öäöääüõä, silindrid
V8 supercar
V8 supercar, ka mersu eksis ära, aga õnne see talle ei toonud
50 centi album
jaanipäev, endisete ja praeguste töökaaslastega ja teised
meie frogshollow hostel
darwini kohtumaja, vist
darwin
hiina tempel ?
minu uus kodu
köök
minu uus kodu
minu uus kodu
minu uus kodu, kärakapood 100m.
kängururaud tegemisel
meie osakond
kõvakatte paigaldus
lõunapaus eestlased ja mingi muu kutt
kusagil teel darwinisse kasvas rohi sedasi, mitmes kohas lausa
