Lennud: DARWIN - MANILA - KALIBO - MANILA - CEBU - MANILA - DARWIN
Rahaühik peeso: 1AUD = 40PHP, 1EUR = 50PHP
---------------------------------------------------------------------
Meie majarahva ja üldsuse hulgas on üsnagi tavaline trend käia Bali saarel, indoneesias, nii mõtlesin minagi Balil ära käia kuna see väga kaugel ka pole. Poisid on siin paarikaupa käinud ja pidi hea soe pikutada olla. Bali ise on väike saar Indoneesia saarestikus mis oma lokkava prostitusiooni ja erinevate meelemürkidega oleks justkui ideaalne meka parimates aastates olevale noormehele kui jeruusalemm juutidele. Selgus, et meiemaja Kert juba otsib pileteid ja pakkusin ennast ka kaasa, seltsis lihtsam. Kert tahtis juba piletid kohe ära krabada aga ma ütlesin, et peaks ehk enne tööjuures küsima kas saab. Kert nõus, et ootame ühe päeva vaatame mis saab, tal endal juba puhkus ette broneeritud.
Silkasin siis kikivarvul tööjuurde järgmine päev ja küsisin osakonnajuhataja käest, kas on mingit võimalust puhkust võtta 10 päeva kanti. Tema noogutas ja ütles, et kuna olete kõik siin lihttöölistena tööl, siis teie lepingu järgi võite kasvõi poolest päevast pubisse ära jooma minna kui enam tööd teha ei viitsi. Päris mõnus natuke nagu kohutusteta töölkäik. Osakonnajuhastaja oli nõus, et ma Balile lähen, palka selle aja eest lihtsalt ei saa. Kuid peale seda kohe ütles, et see on sitaks hea mõte, seal saab tina panna ja muid asju. Hoiatas kohe ette ära, et kõik tüdrukud ei pruugigi pärast kehakatete eemaldamist enam tüdrukud olla ja andis transvestiitide välimäärajana kohe paar kolm head nippi. Pidasin seda veidike humoorikaks, teades nende pede-ladyboy'de olemasolu aga ei pidanud väga keeruliseks neid teiste seast tuvatada... Oi kui vähe ma sellel hetkel ikka teadsin.
Tegin veel nädalajagu tööd ja kui kaks päeva enne väljalendu Kert minujuurde õhtul tuli virila näoga, et midagi läks nihu ja raha tuli tagasi arvele ja pileteid pole. Saaksime tagasi osta samad piletid aga juba lisa 100$ nägu. No mis nüüd siis saab. Võtsime korra google mapi lahti ja vahtisime kiiruga kuhu siis Bali asemel minna ja näpp jäi Filipiinide peale püsima. Kiire piletitekontroll ja selgus, et piletid on pea 100$ odavamad kui Bali omad ja väljalend on 2 päeva pärast. Tegime kiire makse, printisime piletid ja kott kokku.
Pärast piletite maksmist tuli mulle meelde, et üks minu endine Tartu kutseka kursakaaslane ja mõnda aega ka toakaaslane elab mõnda aastat juba Manilas - Filipiinide pealinnas nö. Meenus ka veel paari aasta tagune MSNi jutt kus ta just sinna läks ja ma rääkisin talle, et plaanin Ausi minna, et tulen su juurest Filipiinidelt läbi - teeme tassi kohvi. Ja nõnda see läks. Martin andis netis Filipiinireisija kiirkursuse koos oma tel nr ja aadressiga ning võib öelda, et olime valmis.
Pühapäeva öösel 10sept, kell 1 viskas Taavi meid Darwini lennujaama ära. Kus siis meie Kerdiga läksime sisse asju ajama. Check in tehtud, piletid taskus läksime esmasest turvaväravast läbi, kus mind sikutati eemale "juhusliku lõhkeaine otsimise eesmärgil". Seljakott tehti lahti ja mingi kärbsepiitsa meenutava kaikaga sobras mu asjade sees ja pistis selle mingisesse analüsaatorisse. Tuli välja, et ma ei olnudki viimase lähipäeva ajal ühtegi käsigranaati visanud ega nitroglütseriini kokku seganud ja pääsesin kenasti minema. Järgmine kadalipp oli mingi toll või jura kus kontrolliti, et vedelikke poleks üle normi jne. Mina läksin sealt läbi, Kert oli minu taga ja ootas järjekorras. Mina keerasin ümber mingi nurga ja järgmine passikontroll ja sealt läbisin parima ajaga ja peatusin eesolevas taxfree poes. Vaatan seljataha, väravaid kust just läbi tulen, Kerti pole. No mida kurat. Käin mööda poeriiuleid ringi, hoidmas silma ikka turvaväravatel aga tühi töö. Kert täiesti kadnud. 10 Minuti pärast keeras ta ümber nurga õilsa näoga välja ja seisis passikontrolli mehe ette. JA SIIS - kobas oma taskud läbi ja kehitas õlgu ja keeras ebavleva pilguga otsa ringi ja pani tuldut teed tagasi ja kadus nurga taha minema. No mida kurat. Seisan seal kui idioot ja ootan ja ootan kuni järgmise 10min pärast tuli ta tagasi ja astus uhke näoga läbi turvavärava nagu oleks enamvähem mingi võistluse võitnud. Selgus siis nii, et esimene kord nurgataga oli tal mingit väärt vedelikku üle lubatud normi, mis kästi tal ära visata või minema viia. Härrasmees oli kaalunud korra kaks vedeliku väärtust ja läinud tagasi õue ja põõsataha ära peitnud, lootuses see hiljem sealt üles korjata. Aga miks ta tagasitulles UUESTI ära kadus oli see, et ta oli ausa ülestunnistuse kohaselt lihtsalt pileti ära kaotanud kusagile teepeale. Tollionu oli talle andnud võimaluse tagasi minna ja pilet ehk isegi üles otsida. Lõpuks oma igavikulise edasitagas tillerdamisega tõmmati ta veel ka lõpuks pommiotsimiseks maha. Ja see kolmaskord kui ta tagasi tuli oli tal juba pilet ka üles leitud. Sõna "osavus" võtab selle peatüki kokku.
Maandusime Manilas hommikuvalges ja maa tundus olevat märg, ehk siis oli sadanud. Linn nägi nagu konkreetne peldik välja linnulennult, kui meeeeletult suur, oma erinevate linnaosadega. Agulid ja aknedeta majad ja uputused üleüldine vaesus ja puudujääk - samas üsnagi ohtlikult huvitav. Martin soovitas meil takso võtta aga kontrollida et saaks taksomeetriga takso ja et vana viimase käima ka lüliks. Hetk hiljem kimasime juba läbi meeletu liikluskaose Manila ärilinnaosa Makati poole, kus vaid pilvelõhkujad ja iga teine asutus oli mingisugune pank. Kert mainis mokaotsast, et oleks raha kah vaja vahetada, sis juht keeras mõlematpidi neljarealises maantees risti jõuga läbi vastassuuna liiklusvoolu, mis oli üsnagi huvitav aga täiesti tavaline ja tehtav temp selles riigis, pealehakkamist peab vaid olema ja viis meid mingisse urkakeskusesse raha vahetama. Liiklus samapoolne kui Eestis, mis oli meile pikaajalistele austraallastele üsnagi arusaamatu ja tuli ka välja et Filipiinid on maa, kus ringtee üksinda, autonoomselt ei toimi vaid on vaja liikluskorraldaja lustakaid liigutusi. Liiklus on täiesti segane, seosusetu ja kaootiline - kõik lähevad kuhu tahavad ja kust tahavad ja kust saavad. Käib üks massiline signaaliga tuututamine, mille süguti mõistmisesse ma ei jõudnudki. Tuututati siis kui keerati, kui mööda sõideti, kui pidurdati, kui vahele pressiti, kui maanteel inimestest mööda sõideti, kui risti vastasuuna sõidureast läbi sõideti - ühesõnaga koguaeg aga paistab, et see toimib kuidagi. On tohutu tänavarägastik, mille kohal on mõnes kohas kiirteelabürint ja igasugused kurvilised ülesalla keeramised ja sinka vonkad. Kiirtee maksis vaid 20 kohalikku. 0.5AUDi ehk siis odav. Sealt sai siis nö all tänavatel olevat ummikut ületada kiirema ja teise taseme teed mööda. Jõudsime kenasti Makati kesklinna, ja leidsime Martini maja. Tegemist oli mingi 30 kordse pilvelõhkujaga mis nägi üsnagi kena välja. Martin tuli alla ja viis meid rõõmsalt ülesse. Istusime seal mõnda aega ja rääkisme juttu ja tutvusime tema pruudiga seal, kes lubas peale Martini tööleminekut meiega kaasa linna tulla ja näidata kus mis asub. Äärmiselt oluline on fakt, et Nervie on olnud Miss Boracay mõned aastad tagasi, vot selline kaliiber. Vahepeal jõudis ta küsida, et mis te poisid üldse teha tahate Filipiinidel. Me ise olime Kerdiga seda küsimust meelega endakeskel edasi lükanud, kuna me ei teadnud midagi riigist, ei teadnud kuhu minna ja miks me seal üldse oleme. Martini pruut Nervie, seletas meile parimad kohad ära ja ta teadis täpselt kus mis asub ja otsustasime ära osta mõned siselennud kuna kõik kohad olid kusagil teistel saartel. Saagu siis ära öeldud, et Filipiinid on 7000 saarest koosnev saarepuder. Ostsime pileti Boracayle, mida peetakse nagu alati maailma parimaks rannaks. Siis ostsime kohe ära teise pileti Boracaylt - Cebusse, mis pidavat olema teine kena koht. vähemalt internetipiltide järgi oli. Mõned piletid ära ostetud, võtsime takso ja kimasime Nervie ja Kerdiga Makati kesklinna. Käisime söömas, siis ostukeskustes ja üldse paljudes erinevates kohtades. Ühes kohas pitsat süües nägin ära ka esimese ladyboy. Pikad juuksed, lakitud küüned, naiste riided - suits käis ette nii elegantse liigutusega nagu mõnel primadonnal, endal ülisuured lampjalad kuldsetest naiste rihmikutest poolenisti välja rippumas. Ma olin sunnitud kõval häälel naerma hakkama. Kogu seda Nerviega väljaskäimist saatis kõikide meeste pilgud, mõtlesin, et ehk meie kahe pika valgenahalise pärast või hoopis mina olen ilus aga kui üleüldist naiste välimust hakkasin peas analüüsima, siis sain aru küll et Nervi on ikka eriti püss. Ennem nagu ei mõelnudki sedasi, ikkagi sõbra pruta.
Makati, olles Manila äri-linnaosa on kaetud täielikult mehitatud valvega - iga 50-100 meetripeal seisab kenas vormis turvamees, kaaslaseks kas siis pumppüss ja revolver või suisa automaat. Kõik hambuni relvastatud. See oli kõik nii võõras, nähes neid igalpool seismas, isegi ostukeskuse uksed olid neid täis koos metallidetektorite ja kus siis sind läbi kobati ja kott ka läbi vaadati. Tohutus relvahirmus elavad nad. Kui takso või mingi auto mõne pilvelõhkuja alla parklasse keeras, siis peeti see kinni ja vaadati pagass läbi ja harjavarreotsas oleva peegliga vaadati ka põhja alla, et pommi poleks. Alguses oli üsnagi veider ja isegi hirmuäratav aga pärast oli juba hea ja turvaline tunne neid nähes. Kuna seal on kokku kogunenud hästi palju maailma äriettevõtteid ja panku siis mõni maja kokku lasta võiks kellelegi teisele tohutut kasu tuua. Kesklinnas veeresime õhtuks tagasi koju, ootasime Martini ära ja läksime kusagile samasse kanti kesklinna välikohvikusse istuma. Pärast mõnda tundi oli mõistlikum koju tagasi sõita ja seal mõnda filmi vaadata ja rahulikult ühiselt kooliaega meenutada. Järgmine hommik tegi Nervie meile süüa ja Martin sättis tööle. See päev oli meil Kerdiga kahepeale linnas kolada ja sõitsime taksoga kusagile teise linna otsa, mereäärde, lennujaama kanti kus oli megasuur ostukeskus The Mall Of Asia. Käisime seal kui peata kanad pool päeva ringi ja läksime õhtupimeduses tagasi koju. Tegime mõne rahuliku joogi ja mõtlesime Kerdiga ööelu otsima minna. Vaatasime enavähem kaardipealt ära kus suunas minna ja üsnagi pea sähvivad tuled ja reklaamid ja roosad sildid andsid meile märku, et oleme õiges kohas. Tegemist siis nö härrasmeeste tänavaga, kus palju turiste ja elu kestab hommikutundideni ja baar, milles istusime on 24h lahti. Koperdasime edasi tagasi mõned korrad tänavad läbi. Teeääred kõik massaasi pakkuvaid tüdrukuid täis, viagrat pakkuvaid vanamehi ja elu kees ikka korralikult. Viskasime veel päeval Martini juures "Pohmaka" filmist pärit nalja, et "Meie hundikari on öises tänavas liikumas, otsimas kokaiini ja proste", alguses tundus see päris hea nali, aga kuna proste oli nagunii terve tänav täis, siis kokaiinipakkumine tuli Kerdile alles poole tunni pärast. See pakkumine tegi ikka meile palju nalja, et siin vist on kõik müügiks ja kui ei ole müügiks siis tehakse. Naersime veel, et kui tänava alguses relva küsiks osta, siis tänava lõpuks oleks see ka taskus. Paraku jäid kokaiinid ja relvad siiski ära. Tegime kerged napsid ja jalutasime mööda tänavat nälginud libusi palgeist näpistades edasi. Kõik "massaasi" tüdrukud jagasid aga visiitkaarte ja seda iga ringiga mis me edasi tagasi käisime. Iga keldriklubi uksel oli keegi härrasmees kes ikka hõiskas Hello Sir, Hello Sir. tulge aga sisse ja vaadake oma silmaga. Ühte piilusime sisse, oli täiesti pime ja tühi stripibaar kus vaid lava oli silmailu täis. Meile kuidagi Kerdiga ei istunud, oma raskelt teenitud raha nii kergekäeliselt käest ära anda ja ühtegi sellisesse auku enam ei roninud. Siirdusime tagasi 24h baari ja mulisesime niisama leti ääres istudes nagu filmis. Vahepeal muudkui aga kui tooliga ringi pöörasid, siis keegi naise välimusega poiss lehvitas ja tegi käega endapoole viipavaid liigutusi, ma tundsin ennast kui jumal. Pedede seas endiselt populaarne olla on ka ikkagi saavutus, olgugi et rõve. Miski kell võtsime julguse kokku ja tormasime sellest pedekarjast niimoodi läbi ja pea jooksujalu, et keegi kusagilt küljest krabada ei saaks ega külge ei haagiks. Sellest kadalipust tulime õnnelikult ja päris puhtalt välja. Nalja kui palju. Kert soovitas ühte teist nurgapeal olevat "rahuliku olemisega" baari aga me jätsime need vahele õnneks, sest hiljem kodus internetist uurides selgus, et üks oli kääbuste baar ja teine ladyboyde oma.
Hommikul panime asjad kokku ja sõitsime taksoga lennujaama ja sealt tõmbasime Boracay poole teele. Boracay on tegelikult üks megaväike saar ühe teise suure saare kõrval aga seal pole lennujaama, seega peab Manilast lendame keskmise saare peale ja sealt tund bussiga sõita praamisadamasse ja sealt läheb 15 minutiga üle ja jõuad Boracayle. Manilast lendu ja maandusime Kalibo lennujaamas ma arvan, et Panay saarel. Sealt kohe pakuti busse ja praamipileteid. Võtsime mingi lagnueva mikrobussi ja tunnine sõit ootas ees. Peale 10 minutit jäi buss kusagil kõrvalteel seisma ja kõik välja ja bussi vahetus. Edasi läks juba korralikuma bussiga. Ilm oli pime ja vihmane. Nõnda me siis tormasime läbi mingi krdi saare kus kogu elu on koondunud selle tee äärde. Majad/putkad on meeter kuni kaks teeääres ja igalpool keegi istub ja vahib niisama. Mõnelpool olid riisipõllud ja seal tehti mingeid loodusseaduse vastaseid toiminguid miskte käsikombainidega nii, et ainult rohtu lendas mingist torust. Tee oli libe ja teades sealseid rehve ja autode tehnilist olukorda, siis mäkke tõustes ja sealt laskudes mööda kõveraid teid oli natuke hirmus. Eriti pärast seda kui kusagilt kurvist paistsid ainult tagurpidi oleva veoauto rattad. Jõudsime Kalibo linnast elusana Katiklani linna kus asus praamisadam. Sealt pidime veel tasuma sadamamaksud ja nagu hiljem selgus on igalpool mingid varjatud maksud. Vesi tormas ja oli kuradi tuuline aga laest olevast väikesest monitorist tulev Rambo 4 viis põhjamineku mõtted peaaegu täitsa peast. Sõit ise kestis tõesti ainult sama kaua kui Rambo ise filmi lõpukaadris suure kuulipildujaga üksinda terve armee lödiks laskis, ehk siis kümmekond minutit. Jõudsime praamiga Boracay sadamasse. Sadas ja oli tuuline aga külm polnud. Probleemina kerkis esile transport, õigesse kohta. Nagu lugeja aru võib saada, siis ei tulnud ainult mina ja Kert praamiga üle vaid veel mõnikümmend matsi. Kõik seisd hapude nägudega ja kogenumatel oli kaasas vihmavari - kohalikud ilmselt. Saime lõpuks mingi külgkorvi ja katusega motikaraipe mis õlisuitsu saatel meid sihtkohta hakkas sikutama. Mõnus oli olla kohe, ehkki küll pea oli kaelast saati viltu, kuna keegi pole arvestanud pikemat sorti eurooplastega. Saar nii väike ja teed nii kitsad, et autosid oli väga vähe. Kõik transa külkameeste bisbess. Nervi andis veel Makatis olles oma sõbrantsi numbri, kes seal miskit öömaja bisnesit ajas ja käskis kindlasti talle helistada ja tüdruk pidi juba ootama pikkade silmadega. Juhutus hoopis nii, et selle motika peale, juhi taha ronis veel miski vanem naisterahvas ja sõitis samasse kohta ja küsis mis poisid olete. Selgus et tegemist oli kohaliku ametliku turismiarendaja ja info inimesega ja vedas meid kohe pea laiali otsas kusagile kitsukesse tänavasse, et seal pidavad öömaja saama ainult 1500 kohaliku eest öö ilusas konditsioneeriga ruumis. See teeb 37AUDi öö kahepeale mis on mõistlik. Esimesed majad olid kinni aga kusagil näkkas ja maksime rendi ja läksime sisse. Tegemist on täpselt rannapeatänavalt ära keerava kitsukese tänavaga, kuhu üks perekond arendab järjest edasi ja edasi. Majad kahekorruselised, rõdude ja garniiside ja nikerdustega. Tohutult meeldis. Helistasin sellele Nervie sõbrantsile ka, et ära muretse me saime koha kus ööbida. Ta küsis kus oleme, ma vaatasin tühja pilguga ringi ja ütlesin, et ei tea aga pärast lähme välja kusagile ja tüdruk või tüdrukud pidid sama tegema ja pidid meiega liituma ja pidid mulle SMSi saatma kui valma on. Mina siis elementaarloogikale baseerudes mõtlesin, et kui mina talle helistan, siis temale ju jääb minu nr. Panime Kerdiga padavai ajama sealt kusagile melu keskele ja istusime Itaalia restosse ja nosisime kõhud täis ja tegime mõned joogid. Tüdrukud ikka ei saada sõnumit, kell juba hiline, sitta kah ju siis arvasid et me saime koha ja ei vaja enam abi või on neil tegemist juba jne. See mõte peast visatud. Mingivahe istus meie kõrval mingi tüüp, kes kangest kõõritas pead ja üritas tajuda mis keelt me räägime kuni lõpuks küsis. Ütlesime, et eestlased ja tulime täiega puhkama. Oli kohalik filipiini kutt, rääkis meile oma elust ja elab Californias jne. Kuna me Kerdiga ka sittagi ei teadnud sellest Boracayst siis panime ette plaani koos uue tuttava ja selle sõbraga edasi kusagile hängima minna. Poisid rääkisid kohalikku elu ja mida teha ja mida mitte ja näitasid näpuga möödakõndivatest tüdrukutest, et see on mees ja see on mees ja see ka. Meil Kerdiga võimatu uskuda. No täiesti naised - teised irvitavad me jumala endast välja. Lõpuks hakkas endale ka tekkima selline parem arusaam kes kus ja kui palju tal varustust ikka kaasas on. Aga tõesti, tänaval patseerivaid tüdrukuid pidasime me küll baaris istudes täiesti 100% tüdrukuteks vaid mõni oli koleda kolli näoga, et see võis küll poiss olla. Küsisime tyypide käest, et miks need vennad siis ennast nii riietuvad ja käituvad. Lihtsaltöeldes tuli välja et on tegemist täiesti pesuehtsate pederastidega, kes üritavad siis turiste ära rääkida raha teenimise eesmärgil ja üsna suur hulk on ka nö pervoturiste kes tulevadki ainult gayseksi pärast. Ja hiljem ikka juba käies rohkem ringi ja nähes rohkem siis neid pedesid oli ikka meeeeeeletult palju tänavapildis. Nüüd juba kordades targem hoidusime kõikidest tänaval endid pakkuvatest "tydrukutest" kaarega mööda. Lõpuks said nad aru, et ei toimi värk ja hakkasid ise ründama. No nii pealetükkivad ja aru ka ei saa ja sitasti ka öelda ei taha. Kert üritas käte ja jalgade selgeks teha, et tema ikka tunneb vaid kirge vagiinade vastu mitte selle meeste asja vastu. Aga siis no ei saa aru raiped, lõpuks sai Kert ühest ladyboyst tänava otsas lahti kui kõristi kinni võttis ja kõvasti perse saatis. Olime küll sigaväsinud aga pidutsesime ikka Kerdiga varase hommikuni ja magasime õnneks terve pool päeva maha ja sai jälle ennast normaalsesse rütmi - kes see ikka puhkusel sellises kohas kell 22 magama läheb.
Nõnda me paar päeva tiksusime seal Kerdiga edaspidi juba kahekesi, käisime 20m kauguses kodupoes õlut juurde toomas või seal söömas. Nagu näha on elu suuteline ise korrektuure tegema - vanemas eas härrasmees, kes meie saabumisõhtul praalis seltsidaamidega kallites restoranides istus kolmanda päeva hommikul üksinda väsinud ja võidunud olemisega kodupoe trepil ja rüüpas odavat õlut.
Boracay see osa kus me olime oli üks pikk, mõni kilomeetrit pikk rannariba, millel olid palmid ja seal rannast 50m kaugusel läks üks tänava. Kogu see äri ja hotellid ja baarid olid kõik otse rannaääres ja nende vahele siis tekkis üks pikk peatänav ja seal keerasid maha väikesed kitsad ummiktänavad. Kõige selle juurde kusagile mahtus veel meeletu turu/kaubanduse labürint.
Mingil päeval otsutasime, et võiks midagi näha kah, ja sõitsime kolmerattalisega kusagile saare keskele ja rentisime Bagi. Bagisõit oli tegelt jumala mõtetu, sest bagid koos sõitjatega kogutud kokkku ja kõik sõitsid üksteisejärel nagu pooletoobine pardipere. Sõitsime teiselpoole saart ka randa vaatama, saare keskel kõige kõrgemal mäel käisime, kust nägi pea kõike saaart ning sõitsime tagasi. Teepeal müüdi kõike aga aga üks silmapaistvamaid ja meeldejäävamaid kohti oli üks lahtine katusealune, kus mingi tuli hõõgus vanast autoveljest aga ilus korralik värvilne silt - "24h vulkaniseerimine" - juhtub öösel rehv purunema üksikul külateel tema maja ees, kohe abi võtta. Mõtlesime ka mingipäev paadi koos kohalikega võtta ja saarele ringi peale purjetada aga kuna ilm oli sitt koguaeg ja süda läikis siis jäi see ära.
Boracayl oli meil oma-tänava-turvamees. üks natuke vb totu olemisega relvastatud sõbralik tegelinski, kes ilmus iga õhtupimedus välja ja seisis või kõndis tänaval edasi tagasi. Hello Sir oli tal alati kui me tulime ja naeratus näol. Turvalisem olla kohe kui keegi jalutab. Vahel oli tal tänavaotsas veel mingi semu seltsiks - Crocs'e kandev tohutusuure revolvriga turvamees. Elu on üritati nii turvaliseks ajada, et turva korjas kõike sorti tüdrukkaaslastelt dokumendid ära, pidades neid potensiaalseteks prostideks või hullemaks, pärast kui tydrukud lahkusid või mis iganes tagastati ka dokumendid. Muidugi ma eeldan, et see käis vaid filipiino tüdrukute kohta.
Kui juba nii igav hakkas üks õhtu, otsutasime endale ajutised henna tatoveeringud teha. Need pidid ikka midagi nõmedat olema. Kert jäi lapsest saati soovitud ankrule kindlaks aga mina pidin tükk aega mõtlema, et mis võiks veel idiootlikum olla. Lõpuks oli otsustatud, HELLO KITTY aga piraadina, sääreluud ja värgid. Kiiruga leidsime netist isegi pildid üles ja Kert salvestas telefoni, et kui paras aeg peaks kätte tulema. Ja polnudki vaja pikalt oodata, kui olime varahommikuse ringiga kusagil meie kohast eemal täiesti suvalises salongis, mis tegels ka päris tattoodega, ja istusime letis ja irvitasime oma värskete hennade üle. Üleliigne tint kästi maha pesta peale paari tundi aga mul läks meelest ja läksin magama. Hommikul oli varane ärkamine, sest vaja minema minna, aga voodisse jäi lina sisse 2-3 erineva nurga all olevat Hello Kittyt. Mälestused. Varane ärkamine käis üsnagi kenasti, kuna öösel viskasime turvale nalja, et tule toksi meid kell 7 hommik ülesse, meil vaja lennukipeale minna. Ja ära sa märgi, vana tuligi ja koputas meie klaasuksele - HELLO SIR.
Seljakotid selga ja tuld, jalutasime rannaalalt välja kuni jõudsime tsiklite sõiduteele, hüüdsime enesele kolmerattalise tsikli ja sõitsime praamisadama poole teele. Vana viskas meid mingisse teise sadamasse kui me ennem tulime aga sealt sai ka ilusti üle. Paadiks oli väikesem nagu puidu ja metalli segust tehtud alus, millele oli külgede peale paralleelselt kerega pandud mõne meetri peale bambusest toed, nagu abirattad - stabilisaatorid ma eeldasin. Loksusime tasakesi üle ja ees ootas bussitee ja väike mikrobuss ootas seal aga ruumi oli vaid ühele seal. See sõitsis minema ja uus tuli ette, see tuli pool täis ja nõnda me siis ootasime ja ootasime, et keegi veel peale tuleks - lennukile ikka vaja peale tunniajast sõitu jõuda. Mingi 30-40 mins ja siis tõmbas buss täie pasaga pooltühjalt minema. Mugasin Kerdile eelnevat meenutades, et loodatavasti ei pea poolel teel bussi vahetama nagu alguses. Ja kusagil keset mägist teed ütlesin Kerdile, et hullem on seljataga, nüüd jõuame kindlasti - sel hetkel käis nii kõva pauk bussi põhja alt nagu keegi oleks tahtnud altpoolt tuppa tulla. Buss jäi seisma kusagile U pöörde peale mägedes ja vana läks välja vaatama. Imelikul kombel jäi ette vasaku ratta juurde seisma ja vangutas pead. Mõtlesin, et see ei olnud rehvi pauk, vaid mingi kõva metall, et mida ta sellest rehvist vahib. Nõnda siis passis seal ja teised sõitsid mööda ja naersid oma bussidega. Seisime jälle mingi väärtuslikud 10 minutit seal v rohkem, kuni vana hüppas bussi ja hakkas vaikselt edasi liikuma. Selge, rehvid terve, lendas vedru. Esiots veits vasta maad ja natuke aeglasemalt liikudes ja üles alla õõtsudes sõitsime edasi kuni bussijuht leidis eneses jälle kindluse ja bussikere laiali ei vajunud ja hakkas edasi täiega kihutama. Ütlesin Kerdile, et mina enam ei ütle iialgi sõnagi selle kohta, et kusagile jõuame. Siis hetkepärast olime juba linnas kusagil kus toimus järjekordne bussivahetus. Aeg hakkas juba napiks jääma aga uue bussiga sõitsime vast 5-10 minutit ja olime juba lennujaamas ja tormasime sisse, maksime jälle lennujaama maksu ja kihutasime lennukiga tagasi Manilasse, kus istusime paar tundi lennujaamas ja lendasime järgmise lennuga järgmisse kohta - Cebu.
Cebu on natuke rohkem lõunas kui Boracay aga väikese saare asemel on tegemist meeletusuure linnaga. Lennujaam jäi Cebust endast natuke kõrvale teise saare peale - Mactan. Muidugi maandusime kenasti viimase päevavalgusega ja olime üsnagi suures jamas, kuna kumbgi enam ei teadnud mis peale hakata sellest Cebus või kuhu üldse minna. Käisime võtsime ATMist mõned tuhanded kohalikku raha välja ja läksime lennujaama sisse tagasi ja otsisime internetipunkti. Sealt veidike lugesime mis teha ja kus minna ja otsutasime täna esimesse hotelli jääda ja homne päev Boholi saarele ennast seada. Leidsime, et sellel samal saarel kus lennujaamgi asub, kuhu just maandusine, asub veel väike Lapu-lapu nimeline linnake ja seal on neti järgi hea odav ööbida. Võtsime takso ja sõitsime sinna, vast mõned kilomeetrid ainult ja jõudsime sinna viimase päikesevalgusega sisse registreerida. Pestud, kustud kammitud, küsisime mis suunda esimene kaubanduskeskus jääb ja panime jalgsi jugama. See osa oli juba natuke kõhedam. Ei näinud turvamehi, vaid igast imelikke seltskondi ja inimesed jõllitasid meid kui kahte võõrast. Jõudsime viperusteta kenasti poodi ja vaatasime veits ringi ja jalutasime hotelli poole tagasi. Teepeal nägime 24h internetipunkti ja põikasime läbi, et Cebust tagasi Manilasse pilet osta paari päeva pärast, sest seda piletit me Martini juures veel ei ostnud. Netiputka oli täis ja meil polnud passe ka kaasas, et pileteid osta ja lubasime pärast tagasi tulla. Hiljem käisime sealt läbi ja vaatasime hoopis netist kuidas Boholi saarele saab ja mis transporte kasutada jne, piletid ostsime hoopis järgmisel hommikult. Saime õhtul targemaks, et vaja praamipeale minna ja siis auto rentida. Mõeldud plaan paigas, kuna kõik oli juba teada ja paar putkat edasi keegi grillis liha ja lauldi karaoket, siis seadsime sammud sinna. Oli mingi kohaliku venna peldikubaar - paar lauda ja kogu lugu. Peremees ise vaarus vaevu ringi aga tõi meile viisakalt õlled. Kõik jõllitasid meid aga seekord lihtsalt uudistavalt ja sõbralikult. Jõudsime õlle suule panna kui juba tuli kusagilt jooksuga pikkade juustega ladyboy - pederast. Ja hakkas pihta sama jama ja keerutamine ja ei saa rahus õlut ka juua. Mõtlesin et keeran selja ja joon edasi aga siis sain just aru, et selga küll keerata ei tohi. Põhimõtteliselt oli kõik sinnamaani okei kui mingi sitane pedarast tuli ja rikkus õhtu ära ja olime sunnitud minema hotelli nurgataha peitu pugema ja seal õlut jooma. Kert muutus kuidagi näljaseks sekundipealt ja läks nina püsti teiselepoole teed järgmisse suminasse süüa ostma. Mina jäin õlusid valvama ja vaatama kuidas koerad seda omavahel teevad. Kert tuli tagasi mõned vardad liha näpus ja peab ütlema, et maitses hästi küll. Sojakaste oli kilekotiga kaasa pandud, mille rebenedes paiskus suurem osa väärt eliksiiri mulle jalgadele ja jalgade ette maha. Kuna pidime vara ärkam viskasime ennast varakult voodi ja keerasime kondi ilusti külma peale ja ventilaatori ka õhku tiirutama, kuna olime enne pangetäie pesu pesnud ja riided rippusid igasuguste maalinurkade ja kuplite otsas. Tööjaotus oli hea, kus siis Kert pesi ja loputas mõlema riided ja ma riputasin enda omad kuivama.
Öösel ärkasin üles kurk valus, keerasin külge ja magasin kaua sai. Kuna toas puudus aken või muu avaus kust ilmaelu kontrollida siis oli õhk paks ja raske olla. Õnneks saime veel tasuta hommikust süüa ja panime kotid seljas minema 24h netipunkti poole, sest arva ära, piletid tagasi Manilasse olid ikka ostmata. Rabasime kiiresti netist piletid, võtsime takso ja sõitsime praamisadamassse. See oli ka mingi mega segane ja arusaamatu värk, kuna mitmed vedajad ja mitu järjekorda ja siis aeg ikka tiksus ja pool tundi oli väljasõiduni aega aga meie seisime alles 10m järjekorras, lõpuks saime kenasti piletid kätte ja panime kikivarvul praamiterminali poole jugama, kus siis oli vaja jällegi kord tasuda terminali tasu ja läksime kenasti praamipeale. Kuna mul oli kurk veits haige, siis sain seal veel rohkem peale külmetada, kuna see kajut või asi oli meeltult külm ja kylmetaud tuul puhus ainult õhurestidest sisse. Sõit oli rahulik ja muhe kuna näidati telekast mingit nõidade tapmis kino ja Gladiaatorit ka.
Boholi saarel maabusime tunni pärast kenasti ja hüppasime ruttu välja esimesse lõõskavasse päikesesse ja mõne ajapärast oli kondid jälle soojad ja ilus ollla. Sadamakai oli täis külgkorviga taksotsikleid ja nõrgematel oli väntadega külgkorviga jalgratas, bussid, rollerid jne. Kõik üritasid ennast meile transpordiks pakkuda aga linn paistis vast 400m kaugusel ja seega jalutasime ja soojendasime ennast. Väike linn Tubigon, kus mingi vana pakkus kohe kohe ennast meile sõitjaks ja pakkus igast pakette jne. Vaatasime üle ja kaupesime pea poole odavamaks ja saime endale pooleks päevaks transa, mis meid läbi saaare sõidutas, läbi tähtsamate kohtada ja saare tipust üle silla järgmise saarepeale ööbima viskas. See oli elu - täiesti reaalne maaelu. Üks tee läheb sinka vonka ja kõik majad on ehitatud 2-3 meetri kaugusele teest. iga natukse aja tagant on mingi maja ja sealt teest edasi maja tahapoole on täielik dzungel. Bambused kasvavad kimpudena, banaaanid, koookosed ja kurat teab mis kõik veel. Majad on räbalad ja ilma akende usteta. mõned viltu ja ainult bambusest hütid. Transpordiks oli meile väikene mikrobuss, kus ees kaks kohta ja taga on pikalt kaks istet kummalgil pool pikal serval - nagu sõjaväe transpordil istuvad mehed õlad kõrvuti kahes rivis. Me rentisime selle endale kahepeale koos juhiga ja hüppasime taha kongi, mis tagant ja mõlemast küljes oli lahti, katus ilusti peal. Nõnda me siis õõtsusime ühest teeäärest teise tohutus suitsus ja vingus aga alla ka ei andnud. Kurk läks juba sellest vingust väga imelikuks ja pähe hakkas vist ka. Jõudsime Boholi saare keskele kus asub mingi loodusnähtus Chocolate Hills - mis on siis hirmus suur hulk imelikke mäe junne üksteise kõrval. Nagu Kukuruse mäed oleks kõrvuti aga suuremad. Ühe mäe otsa oli nn, keskus ehitatud, kus said trepist üles minna ja näha ringiratast teisi mägesid, üsnagi mõnus oli. Kakerdasime sealt alla ja panime bussiga edasi kuni tegime järgmise peatuse kusagil ei tea kus aga seal oli metsast mingi osa võrguga ära eraldatud ja seal elasid mingid väikesed rusikasurused ahvid, kes kõik raiped magasid keset päeva oksa külge klammerdunult. Olid väikesed küll aga ma pole eriti loomasõber. Sealt sõitsime edasi kuni Boholi saare läänekaldal olevasse linna Tagbilaran, kus Kert läks keskusesse rummi ostma ja mõned õlled ka et mõnusam oleks, mina jäin juhiga jutustama. Kert tuli poes mõneajapärast endiselt veel üllatunud-hämmeldunud nägu, et tema leidis pudeli rummi 60 kohaliku eest, mis on siis 1.5 dollarit. Suurepärane, ja kihutasime juba bussiga üle silla järgmise saare peale - Panglao. Bussijuht viis meid mingisse väga väga väga ilusasse puhkekeskusesse kus pidasime plaani öö veeta ja lausa nõus sellist krõbedat hindagi maksma ja juba makstud läksime tuppa vaatama kui selgub et üks suur voodi on vaid. Kuidagi kohmetuses vaatasime kahekesi sellele võtmetega eidele otsa ja suuutsime vaid öelda, et 2 voodit oleks vaja. Kuna kahte voodit välja ei tulnud kusagilt, siis keerasime otsa ringi võtsime raha tagasi ja hakkasime nuputama mis edasi. Õnneks oli meie bussijuht veel seal ja ta viskas meid järgmisse kuurorti kus hind oli talutav aga ainult ilma konditsioneerita tuba oli.. Sitta kah võtame ära. Jäime ööseks sinna ja see koht oli ikka täiesti mega. Ulme botaanikaaed oli see kõik kokku, eritüüpi majadega, kivimajad, punutud bambusest majad jne jne jne. Seal saime väikese terassiga toa 2 korrusel ja maja oli justkui tehtud punasest tellisest ja kaetud bambusest kootud võrguga. Kõik selle juures oli täiest vapustav välja arvatud kondi puudumine ja väljas oli palav. Õhtul läksime randa jalutama ja niisma kolama kui kusagil rannatreppidel olev kamp kohalikke tüdrukuid meid teretama hakkasid ja nende kõrvale istuma kutsusid. Kert ei saanud nagu jälle midagi aru ja mühises midagi üle õla ja koperdas õhtupimeduses edasi, samas kui mina nägin seltskonda sulandumist. Jäin sinna jutustama kui Kert ka tagasi tuli ja ka seltsi sadas. Rääkisime päris hilisööni seal pinkidel aga mu pea valutas päevast külmetamisest ja nina oli ka paistes seega ma ei jõudnud seltsielu elada. Tegime mõned joogid ja plikad vedasid meid kusagile rannast eemale väikesesse linna, mis rannajoone ja kuurortite taha peitu jäid ja näitasid seal kohalikke kohti ja klubisid pubisid. Öösel Kerdiga koju minnes ja pea valutas ja sitt olla ja magamata pikalt viskad voodisse aga nii palav on et magada ei saa. Kõik aknad lahti, ja siis tulid korraga parv sääski tuppa ja hakkasid hakkima meid. Mina magasin mõned minutid ja hommikul ütlesin, et on ilus koht küll aga perse siia ma ei jää. Ja läksime sellesse samma külla tagasi kohta otsima, mida tüdrukud eelmine öö näitasid. Seal hind sama. maja täieesti peldik. vesi haises aga oli ilus uus kont seinal ja 2 voodit sees. Ütlesime et võtame ja läksime registreerisime eelmisest välja ja vedasime kola sinna uude kohta ja tegin vist lõunauinaku.
Õhtul pidime eilsete tüdrukutega kokku saama aga saime täiega üle ja kedagi ei tulnud nii et tõmbasime niisama nina täis ja läksime magama.
Ärkasime hommikul ja võtsime kotid selga ja jalutasime 10m ja võtsime auto mis meid teise saarepeale tagasi viis ja praamisadamasse maha pani. Sealt praami peale, mis oli seekord pikem sõit, kuna sõitsime tagasi veits teisest kohast kui maabusime. Kusagil 2h valukülma ruumi, kus ma vinnasin endale kohe teksad lühikestele pükstele otsa aga see ei teinud eriti tuju paremaks. Õnneks jõudsime Cebu sadamasse ja ma olin veel elus, võtsime takso ja lasime ennast ilusasti ostukeskusesse viia. Seal sõime ja läksime netipunkti vaatama tänast öömaja, kuna plaanisime Cebus ööbida, mitte seal lennujaamaga saarel kus mõned päevad ennem peatusime. Meenus, et eelmine õhtu oli üks purjus baaridaam soovitanud meile kohta ööbimiseks ja ka kohta kuhu pärast välja minna. Kert kirjutas need tähtsad asjad veel tähtsamalt ülesse. Saime hotelli nime internetist otsides üsna üllatuse osaliseks, et rent on tundide järgi ja kui edasi kolasime siis selgus, et sinna üksi, ilma prostita sisse ei saagi. Muhelesime kergelt ja leidsime sealt samast kommentaarist järgmise kohta ka Cebu keskel. SoGo hotel. Takso ja sinna.
Sogo asus kusagil täiesti päraperses, aguli keskel kusagil väga hullus kandis. Teeääres magati treppide peal juba päeval ja kõik müüsid kõike tänaval. Selle rajooni eripäraks olid mitmed elektrimootirharju müüvad vanamehed kui ka sai kõrgsuvepihusteid osta. Hotell ise oli seest äärmisel uhke välimusega ja 2 voodiga tuba koos kondiga oli üsnagi mõistliku hinnaga ja see läks loosi. Tuba oli suur ja 2 suuuurt voodit, vannituba, seif, telekas, telefon. Tuhatnelja dussialt läbi, pudel rummi ilma ajata lipsu taha ja juba suutsime esimese pimeduse varjus liikuda selle linnaosapoole kus pidi ööotsa nalja saama. See oli vaid kilomeeter või kaks meie hotellist ja oli Mango Avenue. Seal olid baarid ja möllud ja naised ja kõik pakkusid endeid ja muid asju. Lõime praegu kõigele käega ja jalutasime tagasi hotelli kuna oli liiga vara. Hotellil oli all oma väike poeke ja sealt varustasime ennast õllega ja läksime tuppa ära. Pikutasime veitsa ja tõmbasime hiljem taksoga tagasi sinna. Leidsime siis üles selle klubi ka mida meile eelmine öö purjus baaridaam soovitas, kuigi juba eelnevat fiaskot tema soovitatud hotelliga arvesse võttes suhtusime sellesse klubisse natuke eelavamusega. Aga selgus, et pileti peab ka ostma ja me just ühe ostsime teise klubisse mis täiesti tühi on, siis ei hakka siia ostma vaid jääme õue veitsa kontrolleerima. Istusime baariletitaha klubi ukse ees ja hakkasime jooke tellima. Minust vasakul istusid kaks pilkuat. Tüdrukud, üks oli nii kissis silmadega, et nägi vaevalt välja ja lürpisid mingit õlut. Ma siis küsisin, et kus kurat te pärit olete. Korea oli vastus, mida ma veits ootasingi. Hakkasime vestlema ja Kert oli ka kohe huvitatud 2 minutit kuni mingi filipiini rahamaias daam ta mõistuse mingi kõrvapuhutud fantaasiaga üle ujutas, nii et ta ei saanud enam minu ega Korea piffidega suhelda. Kord üritas meiega rääkida aga nii kui pea keeeras meie poole nii filipiino vedas ta ikka mujale poole ära. Vestlesin siis põgusalt meie keelte vähesest omavahelisest erinevustest Eesti ja Korea vahel ja sain tüdrukute kohta ka mõndagi huvitatvat teada. Üks projekteerib laevu ja naftaplatvorme ja läheb varsti Norra Bergenisse midagi tegema ja teine elab Dubais ja on Air Asia stjuardess. Kuna tüdrukud tahtsid klubisse sisse minna ja Kert oli mul seljatagant ära kadnud, sis ma ka ühinesin piffidega ja sain mingi tasuta joogi lipiku ka. Sitt oli seal sees, kuna juttu ajada ei saanud väga ja piffid kippusid pärast paari õllet tantsima. Üritati mind ka kaasa vedada aga ma ütlesin, et ma ei tantsi, põhimõtteliselt. Kuidagi ikkagi juhtus nii, et ma avastasin ennast keset tantsuplatsi 2 korea pifiga. Üritasin ennast kuidagi välja vabandada aga ei õnnestunud. Pärast 2 minutit ühelt jalat teisele hyppamist küsis üks koreakas, et mida sa teed ? :D Mispeal mul oli vaja "kohe Kert üles leida" ja tõmbasin kikivarvul baariletijuurde tasuta jooki välja võtma ja siis tagauksekaudu minema. Mõnda aega suuutsin väljas lauataga edasi tiksuda kuni mind ikkagi LõunaKorea poolt üles leiti ja öeldi, et nad lähevad koju ära. Küsisid, et kus ma ööbin. SoGo ütlesin, üks hakkas täiega naerma ja ütles, et see on üleaasialine seksikett kuhu naisi ööseks ära veetakse. Ma olin nii uhke! Ja läksime seal samas baariuksees laiali.
Tegin 6 ringi baarile peale ja Kerti ei ole. no kohe üldse ei ole. Ah pohhui ma lähen koju, mõtlesin, ja hakkasin takso poole sättima. Taksopeatuses üks hõikas, et taksot või. Vastasin et jah, tegi mulle ukse lahti ja istusin sisse. Siis pistis enamvähem pea uksest sisse, et anna raha, ma olen taksopoiss ja olen taksopoiss. Mul pole midagi väikest anda talle ütlesin, et kui ei meeldi siis ma oskan oma jalal ka järgmisse taksosse istuda tainas. Kadus minema ja ütlesin Sogo hotelli nyyd ja kohe. Hakkasime liikuma ja teed natuke teadsin ka ja nägin, et õiges suunas panime minema aga siis meenus, et meie tänav oli ühesuunaline, et peab teisest otsast kuidagi ringiga sisse minema aga ma ei ole sealt käinud. Järsku läks maru lagedaks ümber, lagunenud majad ja ei ühtegi inimest ega midagi. Vana aga sõitsis ja sõitsi ja küsisin, et mis mässad vii mind SOGO hotelli. Siis keerutas ja jõudsime peagu Radisson SASi mis oli teises linna otsas. Siis ma ei osanud midagi öelda, kuna übritsesid lagunenud vabrikud ja olime kusagil sadamavahel ja üldse läks maru hirmsaks. Kuna oli öö ja mul telefon tühi ja ei tea üldse kus olen ka, siis ma ütlesin, et vii mind sinna tagasi kus ma peale tulin. Siis ta ei saanud aru, oli nooremapoolne naga, ja siis mingi järsku otsustas, et ta üldse enam inglise keelt ei räägi. Aga kui naisi oli vaja pakkuma hakata oli jälle keel suus. Sõitsime mööda inimtühja tööstusagulit, ainult kodutud ja tänaval magavad inimesed ja koperdajad. Ma ei osanud nagu perse ka teda saata sellises kohas, et ootan kuni jõuab kusagile rahvastatud kohta, siis vaaatab. Ükshetk nägin nagu silti mis enamvähem peaks meid linna tagasi viima, ütlesin et keera nüüd paremale ja nüüd ikka otse ja otse kuni olime keset kuradi turuplatsi. Kahepool olid letid ja see kus me läbi sõitsime, ei olnud kindlasti autode sõita. Aga vana pani edasi sibulalettidevahel. Kui ma enam midai arvata ei osanud ega ühtegi mõtet pähe ka ei tulnud kuidas ära lahendada, siis nägin lõpuks kusagil McDonaldsit ja käisikisin seal kinni pidada. Siis talle ei sobinud ja oli vaja hakta kodutute prostituutide käest küsima ikka kus suunas vaja sõita on aga kui käratasin, et mäkdonalds nüüd ja kohe siis jäi seal seisma. Uks oli ka lukus nii et ei saanud lahti ka ise seest teha. Sain mäkki sisse, viskasin talle sõidu eest mingit pudi ka aga olin rahva keskel natuke paremas tujus kui lagunenud sadamakaide vahel. Seal oli turvamees ka ja küsisin kus suunas sogo on ja turva võttis mulle takso maja eest ja olin 5minuti pärast hotelli ees. See 20-30 minutit keerutamist ei kellegimaal oli täitsa huvitav aga kindlasti mitte üksinda. Kahekesi oleks võinud sellst täitsa lõbusa seikluse saada. Läksin kohe sirgelt hotellituppa ja Kerti pole. Kuna ta oli erti täis kui ma teda viimati nägin klubis, siis hakkasin muretsema kuhu tehaste taha teda viidud on. Muretsemise asemel käisin all fuajees poes ja vinnasin sülemitäie õlut tuppa, kell hakkas 3-4 hommikul saama. Vaatasin telekat ja ootasin nagu ema oma varapubekaeas poega koju. Kert tuli süüdimatu pilguga, et käisis saaatis Daamid koju ära. Vähemalt oli korras ja kõik hästi. Läksime uuesti õue hotelli ette seda õhku hingama mida selline koht sulle pakkuda võib: üle tee magas keegi diagonaalis treppidel. Meie hotellitöötaja magas pea külmkapi peal. Turvamees nokkis teri nii et pea käis vastu pumppüssi toru. Aga väljas veel elu kees, kui olime õlle lahti korkinud ja ukse ees elu vaatasime, jõudis käia 5-6 taksot ennast meile pakkumas. Paar kupeldajat pakkusid naisi, või siis kanepit või naisi ja kanepit. Kuna me ikkagi lõpuks huvitatud ei olnud, ei jäänud naabermaja multiärimehesl (kupeldaja, pagar, narkodiiler) enam muud üle kui naised siia tuua, et me näeks neid. Seal ei kehtinud enam "EI" ka ja juba saadeti keegi väikese külgkorviga jalgrattaga nurgataha proste tooma. Me raiusime kindlat ei kuni lõpuni välja aga see hetk oli seda väärt kui pimda nurgatagane keeras kõver kolmerattaline jalgratas välja, nii et terve külgkorv oli proste lausa täis tuubitud, põlved ja õlad üksteise vahelt läbi põimitud. Naersime hoolega aga puudus fotokas selle kõige jäädvustamiseks. Paraku jäid kõik ikka pika ninaga ja me keerasime ringi ja läksime telekast Discoveryst vaatama kuidas karjääriautosid tehakse. Ja jõime mõne õlle ka.
Kuna see hotell oli ka meil võetud 24 tunniks, väga imelik ajaarvestus, siis oli meil hea rahulik magada, sest lennuk Cebu-Manila läks alles kell 4 või midagi sellist päeval.
Lend läks kenasti ja olimegi naks Manilas ja taksoga juba Martini maja juures kuhu me siis üles potsatasime ja Nervie meid juba meelsasti vastu võttis. Istusime seal rahulikult veel need mõned õhtud ja koperdasime laupäeval 22sept Manila-Darwin lennupeale ja saabusime pühapäeva varahommikul koju kus siis taksoga majja ära tulime. Majaette jõudes oli meid kõike, kaasaarvatud taksojuhti ootamas üllatusm, meie maja sissesõiduteel kus autod seisavad magavad kaks poissi meetrise vahega kõrvuti tikksirgelt. Taksojuht vaatas silmad peast ära kui seisma jäi ja Kert talle ütles, et need on meie sõbrad. Kuna meil jäi taksost 5 kulli puudu, pidime ühe neist, magava Taavi üles äratama ja talt raha pommima. Taksojuht juba kibeles algusest peale, et saaks ruttu minema siit. Õues magamise peale tõi Taavi haleda vabanduse, et nad passivaid vargaid. Taavi tuli meiga tuppa ja Hendrix jäi õue edasi magama. Toas magas veel üsnagi rippuvas asendis keegi diivani peal. Nimelt oli vahepeal olnud Taavi sünnipäev, mis oli kestnud pikalt, umbes sama aja kui meie ära olime, mille käigus oli Taavi ka suutnud ära kaotada Kerdiga kahepeale ostetud auto.
NB! Varahommikustele Darwini lennujaamast lahkujatele jääb kindlasti pikaks ajaks meelde töötavate vihmutite vahel kanakombel põõsas sibliv väsinud olemisega kolmekümnendate aastate alguses olev härrasmees, kes lõpuks võitja näoga oma kalli pariisi roosivee põõsast välja võttis.
Lõpp.
Nõnda me paar päeva tiksusime seal Kerdiga edaspidi juba kahekesi, käisime 20m kauguses kodupoes õlut juurde toomas või seal söömas. Nagu näha on elu suuteline ise korrektuure tegema - vanemas eas härrasmees, kes meie saabumisõhtul praalis seltsidaamidega kallites restoranides istus kolmanda päeva hommikul üksinda väsinud ja võidunud olemisega kodupoe trepil ja rüüpas odavat õlut.
Boracay see osa kus me olime oli üks pikk, mõni kilomeetrit pikk rannariba, millel olid palmid ja seal rannast 50m kaugusel läks üks tänava. Kogu see äri ja hotellid ja baarid olid kõik otse rannaääres ja nende vahele siis tekkis üks pikk peatänav ja seal keerasid maha väikesed kitsad ummiktänavad. Kõige selle juurde kusagile mahtus veel meeletu turu/kaubanduse labürint.
Mingil päeval otsutasime, et võiks midagi näha kah, ja sõitsime kolmerattalisega kusagile saare keskele ja rentisime Bagi. Bagisõit oli tegelt jumala mõtetu, sest bagid koos sõitjatega kogutud kokkku ja kõik sõitsid üksteisejärel nagu pooletoobine pardipere. Sõitsime teiselpoole saart ka randa vaatama, saare keskel kõige kõrgemal mäel käisime, kust nägi pea kõike saaart ning sõitsime tagasi. Teepeal müüdi kõike aga aga üks silmapaistvamaid ja meeldejäävamaid kohti oli üks lahtine katusealune, kus mingi tuli hõõgus vanast autoveljest aga ilus korralik värvilne silt - "24h vulkaniseerimine" - juhtub öösel rehv purunema üksikul külateel tema maja ees, kohe abi võtta. Mõtlesime ka mingipäev paadi koos kohalikega võtta ja saarele ringi peale purjetada aga kuna ilm oli sitt koguaeg ja süda läikis siis jäi see ära.
Boracayl oli meil oma-tänava-turvamees. üks natuke vb totu olemisega relvastatud sõbralik tegelinski, kes ilmus iga õhtupimedus välja ja seisis või kõndis tänaval edasi tagasi. Hello Sir oli tal alati kui me tulime ja naeratus näol. Turvalisem olla kohe kui keegi jalutab. Vahel oli tal tänavaotsas veel mingi semu seltsiks - Crocs'e kandev tohutusuure revolvriga turvamees. Elu on üritati nii turvaliseks ajada, et turva korjas kõike sorti tüdrukkaaslastelt dokumendid ära, pidades neid potensiaalseteks prostideks või hullemaks, pärast kui tydrukud lahkusid või mis iganes tagastati ka dokumendid. Muidugi ma eeldan, et see käis vaid filipiino tüdrukute kohta.
Kui juba nii igav hakkas üks õhtu, otsutasime endale ajutised henna tatoveeringud teha. Need pidid ikka midagi nõmedat olema. Kert jäi lapsest saati soovitud ankrule kindlaks aga mina pidin tükk aega mõtlema, et mis võiks veel idiootlikum olla. Lõpuks oli otsustatud, HELLO KITTY aga piraadina, sääreluud ja värgid. Kiiruga leidsime netist isegi pildid üles ja Kert salvestas telefoni, et kui paras aeg peaks kätte tulema. Ja polnudki vaja pikalt oodata, kui olime varahommikuse ringiga kusagil meie kohast eemal täiesti suvalises salongis, mis tegels ka päris tattoodega, ja istusime letis ja irvitasime oma värskete hennade üle. Üleliigne tint kästi maha pesta peale paari tundi aga mul läks meelest ja läksin magama. Hommikul oli varane ärkamine, sest vaja minema minna, aga voodisse jäi lina sisse 2-3 erineva nurga all olevat Hello Kittyt. Mälestused. Varane ärkamine käis üsnagi kenasti, kuna öösel viskasime turvale nalja, et tule toksi meid kell 7 hommik ülesse, meil vaja lennukipeale minna. Ja ära sa märgi, vana tuligi ja koputas meie klaasuksele - HELLO SIR.
Seljakotid selga ja tuld, jalutasime rannaalalt välja kuni jõudsime tsiklite sõiduteele, hüüdsime enesele kolmerattalise tsikli ja sõitsime praamisadama poole teele. Vana viskas meid mingisse teise sadamasse kui me ennem tulime aga sealt sai ka ilusti üle. Paadiks oli väikesem nagu puidu ja metalli segust tehtud alus, millele oli külgede peale paralleelselt kerega pandud mõne meetri peale bambusest toed, nagu abirattad - stabilisaatorid ma eeldasin. Loksusime tasakesi üle ja ees ootas bussitee ja väike mikrobuss ootas seal aga ruumi oli vaid ühele seal. See sõitsis minema ja uus tuli ette, see tuli pool täis ja nõnda me siis ootasime ja ootasime, et keegi veel peale tuleks - lennukile ikka vaja peale tunniajast sõitu jõuda. Mingi 30-40 mins ja siis tõmbas buss täie pasaga pooltühjalt minema. Mugasin Kerdile eelnevat meenutades, et loodatavasti ei pea poolel teel bussi vahetama nagu alguses. Ja kusagil keset mägist teed ütlesin Kerdile, et hullem on seljataga, nüüd jõuame kindlasti - sel hetkel käis nii kõva pauk bussi põhja alt nagu keegi oleks tahtnud altpoolt tuppa tulla. Buss jäi seisma kusagile U pöörde peale mägedes ja vana läks välja vaatama. Imelikul kombel jäi ette vasaku ratta juurde seisma ja vangutas pead. Mõtlesin, et see ei olnud rehvi pauk, vaid mingi kõva metall, et mida ta sellest rehvist vahib. Nõnda siis passis seal ja teised sõitsid mööda ja naersid oma bussidega. Seisime jälle mingi väärtuslikud 10 minutit seal v rohkem, kuni vana hüppas bussi ja hakkas vaikselt edasi liikuma. Selge, rehvid terve, lendas vedru. Esiots veits vasta maad ja natuke aeglasemalt liikudes ja üles alla õõtsudes sõitsime edasi kuni bussijuht leidis eneses jälle kindluse ja bussikere laiali ei vajunud ja hakkas edasi täiega kihutama. Ütlesin Kerdile, et mina enam ei ütle iialgi sõnagi selle kohta, et kusagile jõuame. Siis hetkepärast olime juba linnas kusagil kus toimus järjekordne bussivahetus. Aeg hakkas juba napiks jääma aga uue bussiga sõitsime vast 5-10 minutit ja olime juba lennujaamas ja tormasime sisse, maksime jälle lennujaama maksu ja kihutasime lennukiga tagasi Manilasse, kus istusime paar tundi lennujaamas ja lendasime järgmise lennuga järgmisse kohta - Cebu.
Cebu on natuke rohkem lõunas kui Boracay aga väikese saare asemel on tegemist meeletusuure linnaga. Lennujaam jäi Cebust endast natuke kõrvale teise saare peale - Mactan. Muidugi maandusime kenasti viimase päevavalgusega ja olime üsnagi suures jamas, kuna kumbgi enam ei teadnud mis peale hakata sellest Cebus või kuhu üldse minna. Käisime võtsime ATMist mõned tuhanded kohalikku raha välja ja läksime lennujaama sisse tagasi ja otsisime internetipunkti. Sealt veidike lugesime mis teha ja kus minna ja otsutasime täna esimesse hotelli jääda ja homne päev Boholi saarele ennast seada. Leidsime, et sellel samal saarel kus lennujaamgi asub, kuhu just maandusine, asub veel väike Lapu-lapu nimeline linnake ja seal on neti järgi hea odav ööbida. Võtsime takso ja sõitsime sinna, vast mõned kilomeetrid ainult ja jõudsime sinna viimase päikesevalgusega sisse registreerida. Pestud, kustud kammitud, küsisime mis suunda esimene kaubanduskeskus jääb ja panime jalgsi jugama. See osa oli juba natuke kõhedam. Ei näinud turvamehi, vaid igast imelikke seltskondi ja inimesed jõllitasid meid kui kahte võõrast. Jõudsime viperusteta kenasti poodi ja vaatasime veits ringi ja jalutasime hotelli poole tagasi. Teepeal nägime 24h internetipunkti ja põikasime läbi, et Cebust tagasi Manilasse pilet osta paari päeva pärast, sest seda piletit me Martini juures veel ei ostnud. Netiputka oli täis ja meil polnud passe ka kaasas, et pileteid osta ja lubasime pärast tagasi tulla. Hiljem käisime sealt läbi ja vaatasime hoopis netist kuidas Boholi saarele saab ja mis transporte kasutada jne, piletid ostsime hoopis järgmisel hommikult. Saime õhtul targemaks, et vaja praamipeale minna ja siis auto rentida. Mõeldud plaan paigas, kuna kõik oli juba teada ja paar putkat edasi keegi grillis liha ja lauldi karaoket, siis seadsime sammud sinna. Oli mingi kohaliku venna peldikubaar - paar lauda ja kogu lugu. Peremees ise vaarus vaevu ringi aga tõi meile viisakalt õlled. Kõik jõllitasid meid aga seekord lihtsalt uudistavalt ja sõbralikult. Jõudsime õlle suule panna kui juba tuli kusagilt jooksuga pikkade juustega ladyboy - pederast. Ja hakkas pihta sama jama ja keerutamine ja ei saa rahus õlut ka juua. Mõtlesin et keeran selja ja joon edasi aga siis sain just aru, et selga küll keerata ei tohi. Põhimõtteliselt oli kõik sinnamaani okei kui mingi sitane pedarast tuli ja rikkus õhtu ära ja olime sunnitud minema hotelli nurgataha peitu pugema ja seal õlut jooma. Kert muutus kuidagi näljaseks sekundipealt ja läks nina püsti teiselepoole teed järgmisse suminasse süüa ostma. Mina jäin õlusid valvama ja vaatama kuidas koerad seda omavahel teevad. Kert tuli tagasi mõned vardad liha näpus ja peab ütlema, et maitses hästi küll. Sojakaste oli kilekotiga kaasa pandud, mille rebenedes paiskus suurem osa väärt eliksiiri mulle jalgadele ja jalgade ette maha. Kuna pidime vara ärkam viskasime ennast varakult voodi ja keerasime kondi ilusti külma peale ja ventilaatori ka õhku tiirutama, kuna olime enne pangetäie pesu pesnud ja riided rippusid igasuguste maalinurkade ja kuplite otsas. Tööjaotus oli hea, kus siis Kert pesi ja loputas mõlema riided ja ma riputasin enda omad kuivama.
Öösel ärkasin üles kurk valus, keerasin külge ja magasin kaua sai. Kuna toas puudus aken või muu avaus kust ilmaelu kontrollida siis oli õhk paks ja raske olla. Õnneks saime veel tasuta hommikust süüa ja panime kotid seljas minema 24h netipunkti poole, sest arva ära, piletid tagasi Manilasse olid ikka ostmata. Rabasime kiiresti netist piletid, võtsime takso ja sõitsime praamisadamassse. See oli ka mingi mega segane ja arusaamatu värk, kuna mitmed vedajad ja mitu järjekorda ja siis aeg ikka tiksus ja pool tundi oli väljasõiduni aega aga meie seisime alles 10m järjekorras, lõpuks saime kenasti piletid kätte ja panime kikivarvul praamiterminali poole jugama, kus siis oli vaja jällegi kord tasuda terminali tasu ja läksime kenasti praamipeale. Kuna mul oli kurk veits haige, siis sain seal veel rohkem peale külmetada, kuna see kajut või asi oli meeltult külm ja kylmetaud tuul puhus ainult õhurestidest sisse. Sõit oli rahulik ja muhe kuna näidati telekast mingit nõidade tapmis kino ja Gladiaatorit ka.
Boholi saarel maabusime tunni pärast kenasti ja hüppasime ruttu välja esimesse lõõskavasse päikesesse ja mõne ajapärast oli kondid jälle soojad ja ilus ollla. Sadamakai oli täis külgkorviga taksotsikleid ja nõrgematel oli väntadega külgkorviga jalgratas, bussid, rollerid jne. Kõik üritasid ennast meile transpordiks pakkuda aga linn paistis vast 400m kaugusel ja seega jalutasime ja soojendasime ennast. Väike linn Tubigon, kus mingi vana pakkus kohe kohe ennast meile sõitjaks ja pakkus igast pakette jne. Vaatasime üle ja kaupesime pea poole odavamaks ja saime endale pooleks päevaks transa, mis meid läbi saaare sõidutas, läbi tähtsamate kohtada ja saare tipust üle silla järgmise saarepeale ööbima viskas. See oli elu - täiesti reaalne maaelu. Üks tee läheb sinka vonka ja kõik majad on ehitatud 2-3 meetri kaugusele teest. iga natukse aja tagant on mingi maja ja sealt teest edasi maja tahapoole on täielik dzungel. Bambused kasvavad kimpudena, banaaanid, koookosed ja kurat teab mis kõik veel. Majad on räbalad ja ilma akende usteta. mõned viltu ja ainult bambusest hütid. Transpordiks oli meile väikene mikrobuss, kus ees kaks kohta ja taga on pikalt kaks istet kummalgil pool pikal serval - nagu sõjaväe transpordil istuvad mehed õlad kõrvuti kahes rivis. Me rentisime selle endale kahepeale koos juhiga ja hüppasime taha kongi, mis tagant ja mõlemast küljes oli lahti, katus ilusti peal. Nõnda me siis õõtsusime ühest teeäärest teise tohutus suitsus ja vingus aga alla ka ei andnud. Kurk läks juba sellest vingust väga imelikuks ja pähe hakkas vist ka. Jõudsime Boholi saare keskele kus asub mingi loodusnähtus Chocolate Hills - mis on siis hirmus suur hulk imelikke mäe junne üksteise kõrval. Nagu Kukuruse mäed oleks kõrvuti aga suuremad. Ühe mäe otsa oli nn, keskus ehitatud, kus said trepist üles minna ja näha ringiratast teisi mägesid, üsnagi mõnus oli. Kakerdasime sealt alla ja panime bussiga edasi kuni tegime järgmise peatuse kusagil ei tea kus aga seal oli metsast mingi osa võrguga ära eraldatud ja seal elasid mingid väikesed rusikasurused ahvid, kes kõik raiped magasid keset päeva oksa külge klammerdunult. Olid väikesed küll aga ma pole eriti loomasõber. Sealt sõitsime edasi kuni Boholi saare läänekaldal olevasse linna Tagbilaran, kus Kert läks keskusesse rummi ostma ja mõned õlled ka et mõnusam oleks, mina jäin juhiga jutustama. Kert tuli poes mõneajapärast endiselt veel üllatunud-hämmeldunud nägu, et tema leidis pudeli rummi 60 kohaliku eest, mis on siis 1.5 dollarit. Suurepärane, ja kihutasime juba bussiga üle silla järgmise saare peale - Panglao. Bussijuht viis meid mingisse väga väga väga ilusasse puhkekeskusesse kus pidasime plaani öö veeta ja lausa nõus sellist krõbedat hindagi maksma ja juba makstud läksime tuppa vaatama kui selgub et üks suur voodi on vaid. Kuidagi kohmetuses vaatasime kahekesi sellele võtmetega eidele otsa ja suuutsime vaid öelda, et 2 voodit oleks vaja. Kuna kahte voodit välja ei tulnud kusagilt, siis keerasime otsa ringi võtsime raha tagasi ja hakkasime nuputama mis edasi. Õnneks oli meie bussijuht veel seal ja ta viskas meid järgmisse kuurorti kus hind oli talutav aga ainult ilma konditsioneerita tuba oli.. Sitta kah võtame ära. Jäime ööseks sinna ja see koht oli ikka täiesti mega. Ulme botaanikaaed oli see kõik kokku, eritüüpi majadega, kivimajad, punutud bambusest majad jne jne jne. Seal saime väikese terassiga toa 2 korrusel ja maja oli justkui tehtud punasest tellisest ja kaetud bambusest kootud võrguga. Kõik selle juures oli täiest vapustav välja arvatud kondi puudumine ja väljas oli palav. Õhtul läksime randa jalutama ja niisma kolama kui kusagil rannatreppidel olev kamp kohalikke tüdrukuid meid teretama hakkasid ja nende kõrvale istuma kutsusid. Kert ei saanud nagu jälle midagi aru ja mühises midagi üle õla ja koperdas õhtupimeduses edasi, samas kui mina nägin seltskonda sulandumist. Jäin sinna jutustama kui Kert ka tagasi tuli ja ka seltsi sadas. Rääkisime päris hilisööni seal pinkidel aga mu pea valutas päevast külmetamisest ja nina oli ka paistes seega ma ei jõudnud seltsielu elada. Tegime mõned joogid ja plikad vedasid meid kusagile rannast eemale väikesesse linna, mis rannajoone ja kuurortite taha peitu jäid ja näitasid seal kohalikke kohti ja klubisid pubisid. Öösel Kerdiga koju minnes ja pea valutas ja sitt olla ja magamata pikalt viskad voodisse aga nii palav on et magada ei saa. Kõik aknad lahti, ja siis tulid korraga parv sääski tuppa ja hakkasid hakkima meid. Mina magasin mõned minutid ja hommikul ütlesin, et on ilus koht küll aga perse siia ma ei jää. Ja läksime sellesse samma külla tagasi kohta otsima, mida tüdrukud eelmine öö näitasid. Seal hind sama. maja täieesti peldik. vesi haises aga oli ilus uus kont seinal ja 2 voodit sees. Ütlesime et võtame ja läksime registreerisime eelmisest välja ja vedasime kola sinna uude kohta ja tegin vist lõunauinaku.
Õhtul pidime eilsete tüdrukutega kokku saama aga saime täiega üle ja kedagi ei tulnud nii et tõmbasime niisama nina täis ja läksime magama.
Ärkasime hommikul ja võtsime kotid selga ja jalutasime 10m ja võtsime auto mis meid teise saarepeale tagasi viis ja praamisadamasse maha pani. Sealt praami peale, mis oli seekord pikem sõit, kuna sõitsime tagasi veits teisest kohast kui maabusime. Kusagil 2h valukülma ruumi, kus ma vinnasin endale kohe teksad lühikestele pükstele otsa aga see ei teinud eriti tuju paremaks. Õnneks jõudsime Cebu sadamasse ja ma olin veel elus, võtsime takso ja lasime ennast ilusasti ostukeskusesse viia. Seal sõime ja läksime netipunkti vaatama tänast öömaja, kuna plaanisime Cebus ööbida, mitte seal lennujaamaga saarel kus mõned päevad ennem peatusime. Meenus, et eelmine õhtu oli üks purjus baaridaam soovitanud meile kohta ööbimiseks ja ka kohta kuhu pärast välja minna. Kert kirjutas need tähtsad asjad veel tähtsamalt ülesse. Saime hotelli nime internetist otsides üsna üllatuse osaliseks, et rent on tundide järgi ja kui edasi kolasime siis selgus, et sinna üksi, ilma prostita sisse ei saagi. Muhelesime kergelt ja leidsime sealt samast kommentaarist järgmise kohta ka Cebu keskel. SoGo hotel. Takso ja sinna.
Sogo asus kusagil täiesti päraperses, aguli keskel kusagil väga hullus kandis. Teeääres magati treppide peal juba päeval ja kõik müüsid kõike tänaval. Selle rajooni eripäraks olid mitmed elektrimootirharju müüvad vanamehed kui ka sai kõrgsuvepihusteid osta. Hotell ise oli seest äärmisel uhke välimusega ja 2 voodiga tuba koos kondiga oli üsnagi mõistliku hinnaga ja see läks loosi. Tuba oli suur ja 2 suuuurt voodit, vannituba, seif, telekas, telefon. Tuhatnelja dussialt läbi, pudel rummi ilma ajata lipsu taha ja juba suutsime esimese pimeduse varjus liikuda selle linnaosapoole kus pidi ööotsa nalja saama. See oli vaid kilomeeter või kaks meie hotellist ja oli Mango Avenue. Seal olid baarid ja möllud ja naised ja kõik pakkusid endeid ja muid asju. Lõime praegu kõigele käega ja jalutasime tagasi hotelli kuna oli liiga vara. Hotellil oli all oma väike poeke ja sealt varustasime ennast õllega ja läksime tuppa ära. Pikutasime veitsa ja tõmbasime hiljem taksoga tagasi sinna. Leidsime siis üles selle klubi ka mida meile eelmine öö purjus baaridaam soovitas, kuigi juba eelnevat fiaskot tema soovitatud hotelliga arvesse võttes suhtusime sellesse klubisse natuke eelavamusega. Aga selgus, et pileti peab ka ostma ja me just ühe ostsime teise klubisse mis täiesti tühi on, siis ei hakka siia ostma vaid jääme õue veitsa kontrolleerima. Istusime baariletitaha klubi ukse ees ja hakkasime jooke tellima. Minust vasakul istusid kaks pilkuat. Tüdrukud, üks oli nii kissis silmadega, et nägi vaevalt välja ja lürpisid mingit õlut. Ma siis küsisin, et kus kurat te pärit olete. Korea oli vastus, mida ma veits ootasingi. Hakkasime vestlema ja Kert oli ka kohe huvitatud 2 minutit kuni mingi filipiini rahamaias daam ta mõistuse mingi kõrvapuhutud fantaasiaga üle ujutas, nii et ta ei saanud enam minu ega Korea piffidega suhelda. Kord üritas meiega rääkida aga nii kui pea keeeras meie poole nii filipiino vedas ta ikka mujale poole ära. Vestlesin siis põgusalt meie keelte vähesest omavahelisest erinevustest Eesti ja Korea vahel ja sain tüdrukute kohta ka mõndagi huvitatvat teada. Üks projekteerib laevu ja naftaplatvorme ja läheb varsti Norra Bergenisse midagi tegema ja teine elab Dubais ja on Air Asia stjuardess. Kuna tüdrukud tahtsid klubisse sisse minna ja Kert oli mul seljatagant ära kadnud, sis ma ka ühinesin piffidega ja sain mingi tasuta joogi lipiku ka. Sitt oli seal sees, kuna juttu ajada ei saanud väga ja piffid kippusid pärast paari õllet tantsima. Üritati mind ka kaasa vedada aga ma ütlesin, et ma ei tantsi, põhimõtteliselt. Kuidagi ikkagi juhtus nii, et ma avastasin ennast keset tantsuplatsi 2 korea pifiga. Üritasin ennast kuidagi välja vabandada aga ei õnnestunud. Pärast 2 minutit ühelt jalat teisele hyppamist küsis üks koreakas, et mida sa teed ? :D Mispeal mul oli vaja "kohe Kert üles leida" ja tõmbasin kikivarvul baariletijuurde tasuta jooki välja võtma ja siis tagauksekaudu minema. Mõnda aega suuutsin väljas lauataga edasi tiksuda kuni mind ikkagi LõunaKorea poolt üles leiti ja öeldi, et nad lähevad koju ära. Küsisid, et kus ma ööbin. SoGo ütlesin, üks hakkas täiega naerma ja ütles, et see on üleaasialine seksikett kuhu naisi ööseks ära veetakse. Ma olin nii uhke! Ja läksime seal samas baariuksees laiali.
Tegin 6 ringi baarile peale ja Kerti ei ole. no kohe üldse ei ole. Ah pohhui ma lähen koju, mõtlesin, ja hakkasin takso poole sättima. Taksopeatuses üks hõikas, et taksot või. Vastasin et jah, tegi mulle ukse lahti ja istusin sisse. Siis pistis enamvähem pea uksest sisse, et anna raha, ma olen taksopoiss ja olen taksopoiss. Mul pole midagi väikest anda talle ütlesin, et kui ei meeldi siis ma oskan oma jalal ka järgmisse taksosse istuda tainas. Kadus minema ja ütlesin Sogo hotelli nyyd ja kohe. Hakkasime liikuma ja teed natuke teadsin ka ja nägin, et õiges suunas panime minema aga siis meenus, et meie tänav oli ühesuunaline, et peab teisest otsast kuidagi ringiga sisse minema aga ma ei ole sealt käinud. Järsku läks maru lagedaks ümber, lagunenud majad ja ei ühtegi inimest ega midagi. Vana aga sõitsis ja sõitsi ja küsisin, et mis mässad vii mind SOGO hotelli. Siis keerutas ja jõudsime peagu Radisson SASi mis oli teises linna otsas. Siis ma ei osanud midagi öelda, kuna übritsesid lagunenud vabrikud ja olime kusagil sadamavahel ja üldse läks maru hirmsaks. Kuna oli öö ja mul telefon tühi ja ei tea üldse kus olen ka, siis ma ütlesin, et vii mind sinna tagasi kus ma peale tulin. Siis ta ei saanud aru, oli nooremapoolne naga, ja siis mingi järsku otsustas, et ta üldse enam inglise keelt ei räägi. Aga kui naisi oli vaja pakkuma hakata oli jälle keel suus. Sõitsime mööda inimtühja tööstusagulit, ainult kodutud ja tänaval magavad inimesed ja koperdajad. Ma ei osanud nagu perse ka teda saata sellises kohas, et ootan kuni jõuab kusagile rahvastatud kohta, siis vaaatab. Ükshetk nägin nagu silti mis enamvähem peaks meid linna tagasi viima, ütlesin et keera nüüd paremale ja nüüd ikka otse ja otse kuni olime keset kuradi turuplatsi. Kahepool olid letid ja see kus me läbi sõitsime, ei olnud kindlasti autode sõita. Aga vana pani edasi sibulalettidevahel. Kui ma enam midai arvata ei osanud ega ühtegi mõtet pähe ka ei tulnud kuidas ära lahendada, siis nägin lõpuks kusagil McDonaldsit ja käisikisin seal kinni pidada. Siis talle ei sobinud ja oli vaja hakta kodutute prostituutide käest küsima ikka kus suunas vaja sõita on aga kui käratasin, et mäkdonalds nüüd ja kohe siis jäi seal seisma. Uks oli ka lukus nii et ei saanud lahti ka ise seest teha. Sain mäkki sisse, viskasin talle sõidu eest mingit pudi ka aga olin rahva keskel natuke paremas tujus kui lagunenud sadamakaide vahel. Seal oli turvamees ka ja küsisin kus suunas sogo on ja turva võttis mulle takso maja eest ja olin 5minuti pärast hotelli ees. See 20-30 minutit keerutamist ei kellegimaal oli täitsa huvitav aga kindlasti mitte üksinda. Kahekesi oleks võinud sellst täitsa lõbusa seikluse saada. Läksin kohe sirgelt hotellituppa ja Kerti pole. Kuna ta oli erti täis kui ma teda viimati nägin klubis, siis hakkasin muretsema kuhu tehaste taha teda viidud on. Muretsemise asemel käisin all fuajees poes ja vinnasin sülemitäie õlut tuppa, kell hakkas 3-4 hommikul saama. Vaatasin telekat ja ootasin nagu ema oma varapubekaeas poega koju. Kert tuli süüdimatu pilguga, et käisis saaatis Daamid koju ära. Vähemalt oli korras ja kõik hästi. Läksime uuesti õue hotelli ette seda õhku hingama mida selline koht sulle pakkuda võib: üle tee magas keegi diagonaalis treppidel. Meie hotellitöötaja magas pea külmkapi peal. Turvamees nokkis teri nii et pea käis vastu pumppüssi toru. Aga väljas veel elu kees, kui olime õlle lahti korkinud ja ukse ees elu vaatasime, jõudis käia 5-6 taksot ennast meile pakkumas. Paar kupeldajat pakkusid naisi, või siis kanepit või naisi ja kanepit. Kuna me ikkagi lõpuks huvitatud ei olnud, ei jäänud naabermaja multiärimehesl (kupeldaja, pagar, narkodiiler) enam muud üle kui naised siia tuua, et me näeks neid. Seal ei kehtinud enam "EI" ka ja juba saadeti keegi väikese külgkorviga jalgrattaga nurgataha proste tooma. Me raiusime kindlat ei kuni lõpuni välja aga see hetk oli seda väärt kui pimda nurgatagane keeras kõver kolmerattaline jalgratas välja, nii et terve külgkorv oli proste lausa täis tuubitud, põlved ja õlad üksteise vahelt läbi põimitud. Naersime hoolega aga puudus fotokas selle kõige jäädvustamiseks. Paraku jäid kõik ikka pika ninaga ja me keerasime ringi ja läksime telekast Discoveryst vaatama kuidas karjääriautosid tehakse. Ja jõime mõne õlle ka.
Kuna see hotell oli ka meil võetud 24 tunniks, väga imelik ajaarvestus, siis oli meil hea rahulik magada, sest lennuk Cebu-Manila läks alles kell 4 või midagi sellist päeval.
Lend läks kenasti ja olimegi naks Manilas ja taksoga juba Martini maja juures kuhu me siis üles potsatasime ja Nervie meid juba meelsasti vastu võttis. Istusime seal rahulikult veel need mõned õhtud ja koperdasime laupäeval 22sept Manila-Darwin lennupeale ja saabusime pühapäeva varahommikul koju kus siis taksoga majja ära tulime. Majaette jõudes oli meid kõike, kaasaarvatud taksojuhti ootamas üllatusm, meie maja sissesõiduteel kus autod seisavad magavad kaks poissi meetrise vahega kõrvuti tikksirgelt. Taksojuht vaatas silmad peast ära kui seisma jäi ja Kert talle ütles, et need on meie sõbrad. Kuna meil jäi taksost 5 kulli puudu, pidime ühe neist, magava Taavi üles äratama ja talt raha pommima. Taksojuht juba kibeles algusest peale, et saaks ruttu minema siit. Õues magamise peale tõi Taavi haleda vabanduse, et nad passivaid vargaid. Taavi tuli meiga tuppa ja Hendrix jäi õue edasi magama. Toas magas veel üsnagi rippuvas asendis keegi diivani peal. Nimelt oli vahepeal olnud Taavi sünnipäev, mis oli kestnud pikalt, umbes sama aja kui meie ära olime, mille käigus oli Taavi ka suutnud ära kaotada Kerdiga kahepeale ostetud auto.
NB! Varahommikustele Darwini lennujaamast lahkujatele jääb kindlasti pikaks ajaks meelde töötavate vihmutite vahel kanakombel põõsas sibliv väsinud olemisega kolmekümnendate aastate alguses olev härrasmees, kes lõpuks võitja näoga oma kalli pariisi roosivee põõsast välja võttis.
Lõpp.
Manila - Makati
Makati - Martini kodu
AV02 Kooli kokkutulek
6s korrus - Puhkekorruse rõdult Martini juures
6s korrus
Martini pool
Aknast on ilus
Perepilt
No ei ole rahul
Martini ukse juures taksot ootamas
Kaubamajasid ühendavas galeriis. neid oli palju ja segsed
Makati keskel
Makati keskel
Me ümber kivist linn on taas. Meie toa aknast
ootan uut Investorit
Manila - Makati, bussid
Pargis automaadimees
Boracay lendkaabeldus
Boracay, meie ööbimiskoht, rõdu
Boracay meie ööbimine
Boracay, meie tänav. seal lõpus oli kodupood ja edasi jäi kohe peatänav ja rand
Boracay - Kohalik turulabürint
Boracay turutänav
Boracay banaanid
Boracay - bagi laenutus
Boracay saare mingi teise külje rand
Boracay teine saarepool
Boracay
Boracay
Korea grupi ATV
Boracay tänavad
Boracay keskel mäe otsas
Boracay külgkorvis
Boracaylt lahkumas praamiga või paadiga
Paaditransport Boracay
Manila
Manila - Makati, Martini aknast
Martini pruut
Turist Manilas
Rahamasin
Pesupäev
Mall of asia parkla
Mall of asia promenaad
Boracay meie rõdult
Boiler Boracay moodi
Boracay rannas peatänav
Kusagil teeääres Boracayl
Vehimas
Elu Boracayl
Elion
Kohalik tele või raadiojaam
elu Boracayl
Turist Boracayl
Seda pilti leiab netist kohe kui Boracay otsida
Üks paat on mereteel
Sitt ilm Boracay
Naised merele
Tudi
Jälle Boracay keskel läbi teise fotoka
Täto
Ankru-kunn
Mctan - Lapu lapu city, Cebu kõrval
Rahulik trantspordipäev Lapu lapu linnas - Mctan
Praamiterminal, ootame Boholi pääsemist
Boholi väikelinn
Boholi väikelinn
Rentisime bussi koos juhiga
No tule ometi - Chocolate Hills - Bohol
Chocolate Hills - Bohol
Chocolate Hills - Bohol
Chocolate Hills - Bohol
Chocolate Hills - Bohol
Chocolate Hills - Bohol
Pärdikud - Bohol
Pärdik - Bohol
Mingi sild - Boholi ja Panglao saare vahel
Jõge forsseerimas
Meie 4-5 tunnine tasko
Alona Beachi konditsioneerita sääski täis tuba
Sama koht, rõdu
Ja see sama
Banaanid elutoas
Alona beach resort meie toa ees
Alona Beach rand
Alona Beach rand
Alona beach rand
Alona beach resort
Sama koht
Sama koht
Sama koht
Alona beach resort
Kusagil üks neist lendudes, tehti meiele luxust
Lapu Lapu city, üle silla jääb Cebu
Bussi-Ranno. Varurattaid on.
Riis või mingi muu teema
Chocolate Hills - Bohol
Chocolate Hills - Bohol
Mida sa ahv magad - Bohol
Võimalik et Panglao
Cebu cityst kodupoole
Jälle Manila
Manila Makati - bambus
Prisma
Martini juures
Keeruline olla koos Martiniga
Cebu agul, seisan meie SOGO hotelli ees. Öösel oli hull
SOGO hotell seest oli igati korras
Meie tuba - SOGO
Tudi tuli peale valvelauaneiule
Cebust kodupoole
Cebu
Cebu
Cebu
EI saa lubada, et päris kõik kirjutamise hetkel meeles oli ja ajade järjestus 100% õige on.
