Esmaspäev, 25. november 2013

SINGAPUR 40PTK.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama aastatagusest telefonikõnest, mille mu sõber Meos mulle tegi ja see oli ja jäigi tema ainukeseks. Kogu selle kaugekõne sisu oli selline, et temal tuleb üks sõber Aussi ja et äkki võib ta minuga suhtlema hakata ja küsida ja uurida kuidas elu on ja vb aitan tööd leida. Mul muidugi täitsa ükskõik, mina elasin Darwinis garaazis uhkelt samal ajal ja oleks talle sinna töö ka saanud aga härrasmees otsustas Perthi minna ja jäädagi sinna aastaks. Aga see ei olnud üldse mingiks takistuseks, et me omavahel netis ei suhtleks ja isegi võib välja öelda, et tekitasime mõned telefonikõned aeg-ajalt omavahel. Härrasmeheks osutus Tauno tallinnast ja mõni kuu enne minu Ausi lõppu ta helistas mulle ja rääkis oma südamelt ära, kuidas temal oleks vaja aasiasse kolama minna ja teadis, et minulgi hakkab aeg täis saama ja ehk võiks koos lõbusalt aega aasias veeta. Minul muidugi sellest hea meel, sest seltsis segasem ja ka turvalisem. Samal ajal üks argentiina kutt, kellega ma koos tasmaanias õunu korjasin andis teada, et temal sama plaan aasiasse jalajäljed jätta, et mida mina sellest arvan. Argentiina-Lucianoga pidasime vahel nõu ja pidime koos kusagil Kuala lumpuris kokku saama või nii aga tal tuli hetkel mingi muu asi vahele, et lubas Tais järele jõuda. Vahepeal selle kõige darwini elu keskel, suutsime Taunoga pärast mitmetunnist telefonikõnet mõlemad leida sellised lennud, tema siis perhtist ja mina darwinist, et saame Singapuri lennujaamas kokku ja vaid tunnise vahega. Tauno oli ise omast vabast ajast teinud korraliku uurimustöö singapuri ja kuala-lumpuri kohta ja välja otsinud head odavad hostelid ja ära broneerinud ja üldiselt välja uurinud kus mis toimub ja mida tegema peaks. Ma jätsin selle osa siis ise täitsa mõtlemata ja läksine tema pakutuga kaasa, mis hiljem osutus jah tubliks tööks tema poolt.
Nii siis juhtuski minuga selline ootamatu vahejuhtum reedel 15 nov 2013, kus andsin hostelivõtme ära ja istusin seal pool päeva aega surnuks lüües ja oma lendu oodates. Transpordiks sain eesti saaremaa poisid kes mu tuulevuhina saatel Darwini lennukipeatuse ette 20dollari eest viisid. äss diil.
Ennem nagu ei saanudki aru, omal viimasel vabal nädalal Darwinis, austraalias, et nüüd ongi kõik aga viimasel päeval tabas see mind ikka päris suure hoobiga - kõik elu mida ma olin õppinud nautima ja armastama viimase 2aasta jooksul lõppes ühe päevaga... päris raske koorem, teadmine, et tehniliselt nagu enam tagasi tööle minna ei saa nii lihtsalt.
Istusin siis mõned tunnid Darwini lennujaamas ja nukrutsesin ja üldse oli sitt tuju ja olemine, kuni lõpuks oli mul aeg peale istuda. Istusin akna all ja olin üsna väsinud ja tahtsin magada aga nii kuradi ebamugav oli, et panin vast pooleks tunniks maksimum silmad kinni. Lend ise oli kusagil 4h vb isegi 6h ei mäleta enam ja kõik läks libedalt ilma ootamatu vahemaandumiseta Pelikanisaarel. Enne maandumist oli ilusti lennukist näha see tohutu kaubalaevade kogus mis seal sadamasse minekut ootasid, neid oli tuhandeid rivis kusagil singapuri otsas. Pilvelõhkujad kumasid jätsid oma akendevalguses kenad jäljed musta öösse. Singapuri lennukipeatuse kohta lugesin enne internetist, et on üks maailma võimsam ja arenenum ja pidi väga palju ajasisustusvahendeid olema aga need ilmselt kõik tolliala sees, mina aga maandudes tulen teist kaudu ja tulen ju jaamast välja. Kõik see läks väga libedalt ja õige pea olingi rahulikult Singapuri-mees. Mul oli veel tunnike aega Taunot oodata ja siis võtsin aeg ja sõitsin ühest terminalist teise ja siis kolmandasse jne. Singapuri jaamal on 3 terminali, mille vahel sõidab siis kõrge taeva all tasuta kiired pisikesed rongid siis nõnda ma üritasin leida mingit infot siit sealt, et kuhu Tauno maanub ja kus ma talle vastu peaks minema. Ja peab tõdema, et nõnda ma leidsin ta lennu isegi üles ja passisin pingipeal ja nägin kaugelt suure kotikoormaga lähenevat eestlast. Muidugi täiesti ajalooline hetk, sellist härrasmeest lõpuks oma silmadega ka ära näha. Pisike törts juttu ja hakkasime otsime võimalusi linna liikuma. Tauno oli vaadanud meile hosteli ilusti lennujaama ja kesklinna vahele, linna metroopeatuse lähedale, et hea liigelda aga selgus, et kell oli juba 12 ööse kanti ja rongid enam ei sõitnud, oh tauno tauno kes siis nii kodutööd teeb, ja võtsime takso. Nüüd oli siis selline huvitav koht, kus kaardipealt vaadatuna ja üpris pisikesena tundunud Singapur oli osutus ülemõistuslikult suureks ja see tilluke ots lennujaamast hostelisse osutus pea pooletunniseks 100km/h sõiduks. Õnneks on mõistlik linn ja on kiirteed ja kuidagi loogiline olemine. Majadeks vaid kortermajad, kohati lasnamäe tunne aga no arhidektuur on tiba teine ja olemine ei ole nii kandiline aga mõte jääb samaks. Saime taksoga kohale sinna ja ei suutnud kuidagi seda hostelit üles leida ning taksojuht ka ei tea ja telefonikaardi järgi olime täitsa kohal. Lõpuks märkasime suure, teisenimelise hosteli sildi alt väikese A4 suuruse paberi, kus oli hostel kirjas. Kell võis julget 1 paiku öösel olla ja koht tundus kahtlane ja selline hiinalinna urgas et päris huvitav oli alguses. Saime kenasti hosteli sisse ja sealt selgus, et meie privaat kahene tuba on hoopis teises majas, ehk siis kehtis kunagine sadalamoodi reklaaminemine kus silt seinal ütleb, et hostel on teises majas. Tuba oli igatahes julgelt nii suur, et peale seal asuva kahekordse voodi jäi veel ruumi ülegi voodist vaevalt alla ronida ja seljakotid mahtusid vaevalt ära. Aga see polnudki porbleemiks, kuna kasutasime tuba vaid magamiseks ja seal vägapalju ei viibinud. See korter või asi millesse toad oli tehtud oli kunagi suurem olnud ja sealne üks tuba oli sis jagatud kipsseinaga kas kaheks või kolmeks väikeseks toaks. Arhidektuuriliselt julge lahendus oli viinud kipsseina täpselt akna keskele, nii et meie tuppa jäi pool akent ja seinataga elaval kohalikul vanamehel kes kunagi ei maganud jäi teine poolt akent. Kui meie kell 4 ööselkoju tulime siis temal tuli põles ja krõbistas kogueg mingi kilekotiga. Meie kuulsime seda kenasti, sest kipsseina, mis tubasid poolitas ja akna vahel oli julgelt nii lai vahe, et oleks võinud vabalt võisaia risti keerata ja sealt naabrimehele ulatada aga seda ainult kui on rohkelt võid ja juust maha ei kuku. WC ja duss ühes kabiinis, et kui keset pesu häda peaks tulema siis pole probleemid. Veeboilder on väike elektriboiler dussiseinal kust vesi läbi jookseb vaikselt ja kohe samal ajal soojendab, et sooja vett ei hoita vaid tuleb koheselt. Aasia. Igatahes, käisime võtsime singapuri raha välja automaadist, kuna meil seda valuuutat ennem polnud. Singapuri dollar SGD, on nö samavõrdne Ausi AUDiga, maksime ära ja läksime oma majja pesema ja kasima ja valmistusime õue mängima minema. Kella 2ks öösel jõudsime nö peorajooni ja see oli ikka täiesti klassika ja ennenägematu pilt. Esimese asjana nägime mingit politseinspektorit kes üksinda tänavaääres seisis keset melu ja kirjutas mööda sõitvatele autodele sõidupealt trahve välja oma märkmikusse või mida iganes ta tegi oli kuradi naljakas. Kohalikud autonumbrimärgid on nii pikad, et Tauno arvas, et kui nii edasi läheb, siis peab hakkama autonumbreid juba ümber stangenurga keerama. Igatahes koht oli Clark Quay, kus tuhanded inimesed, noored, terved tänavad paksult inimesi täis. Kõik naised mehed nii üles löönud ja üldse ausist tulijana oli mul seal väga raske olla, sest pole selliseid riideidki mida seal kõik kannavad. Ainult nö parimad shikid ülikonnad ja naised kõrgetel kontsadel ja no nagu mingi glamuurifilm. Võib julgelt lisada, et ma oma kulund teksade ja hawaiisärgiga väga sisse ei sulanud. No terve see tänav oli igast tuikujaid täis ja nägime kuida naised pudelist sillapeal rummi otse kurku valasid ise kõrgetel tikkudel õõtsudes. Igatahes esimese poole tunniga oli selge, et mina siit enam iialgi ära ei lähe, sest see  mis siin toimub on täielik tase. See melu oli minujaoks enneolematu, ja mitte labane vaid kõik olid soliidsed, ei mingit rüselust ega tõmblemist. Oli toredaid tüdrukuid kes üle pingi istudes selili vajusid ja kes pingipeal külili vajus ja mõni oli lausa ennast täis oksendanud. Jalutasime seal ringi ja no võib öelda, et ikka päris paljud tüdrukud vaatasid nii sügavalt silma ja naeratasid, et isegi enam ei osanud olla. Kenasid naisi oli ikka hordides ja nüüd malaisias tagasi vaadates on kuradi kurb küll. Enne kõike seda ise oma silmadega nägemist uskusin ma mingit reisikirjeldust kusagilt tähtsast portaalist, et singapuri minnes ei tasuks väga alkoholiga liialdada, sest kohalikud väga ei tarbi ja võid ennast narriks teha. Kle mine arene sina kes sa selle jutu kirjutasid. Seal olles jäi mulje, et kui mällerisse ei joo ja ümber ei kuku siis polegi nagu pidu olnud.. Peod kestavad kella 6ni hommikul ja inimesed ei väsi ja panevad võidukalt. Austraaliaga võrreldes on ikka täiesti teine, sest matsi-austraalias on naistel juba kell 10-12 õhtul kingad näpuotsas ja kakerdavad paljajalu läbi linna koju siis siin kell 4 hommik olid veel kõik kõrgetel kontsadel plus ausis on mehed klubis plätade ja surfarimaikaga päris paljud, või nendes klubides ja pubides kuhu nii sisse lastakse, kollase helkurvestiga otse töölt tulnud mehed naised on igapäevane nähtus oma raudninadega saabastes pubis istumas. Aga mitte Singapuris -  see on klass omaette, vahepeal olin teinud jooksva turuuuringu ja jõudnud järeldusele, et singapur on samakallis ja kohati kallim kui austraalia, söögid hiinalinnas on küll odavamad aga viskihindadest ei hakkaks praegu üldse rääkima. Kohalik keel ei ole mitte "ENGLISH" vaid "SINGLISH", ehk siis neil on omamoodi inglisekeel mida on raske aru saada ja kui nad omavahel räägivad siis on kõigil teistel lõbus kes seda ei keelt ei taipa. Plus nende inglise keel on ka üsnagi raske taibata, nagu aasiakatel ikka on.
Tauno oma tubliduses mitte ei otsinud meile ainult hostelid ja asjad vaid isegi suutis internetis ühe kohaliku sõbrantsi leida, kes klubist välja tuikus ja meiega sõbrustama hakkas. See tüdruk Sandra osutus parimaks leiuks mida tahata võõras linnas, tema sõbralikkust ja tahtmist meid aidata ja viitsimist me saime tunda kõik need järgnevad päevad Singapuris, kus ta meid igalepoole sisse sebis, viis ja näitas kõike ja kõiki ja rääkis kus mida teha. Superlahe inimene. Rääkisime temaga juttu seal peorajoonis pingipeal mõned tunnid ja läksime Taunoga, küll kahekesi aga kindlameelselt tagasi oma hosteli pikutama kell 4 hommikul. 
Järgneval varahommikul oli meil kindel siht Singapuri uurima hakata ja olime endale pannud paika punktid ja sihid ja hakkasime seda vaikselt täitma. Esimene ja ka kõige kindlam punkt on arhidektuuriline supertöö, püha graal lausa, MARINA BAY SANDS hotell. Ehitis koosneb siis kolmest kõrvutiseisvast pilvelõhkujast, mille peal asub laevakere meenutav megasuur platvorm, kus on suur bassein ja põhimõtteliselt võid basseini servast alla vaadata 57 korrus. Basseini me minna ei saanud kuna see on hotellikülalistele ja öö seal on 400-kuni lõpmatu arv dollareid öö eest aga see eest saab pileti osta 56 korruse vaatedekile 20 dollari eest. Tehtud, piletid käes ja juba panime täie pasaga liftiga kõrvu lukustades taevapoole nagu kanderakett. Ilm oli muidugi keeruline, pilves ja tibutas ja tuulutas ja oli niisama nõme. Saime mõne aja vaateplatvormil, ehk siis laevaninas ringi käia ja ümbrust uurida, kuni tuli jälle kiiruga üks niipaks pilv, et ujutas jõuga, nähtavus oli mõnikümmend meetrit ja äikest peksis ilusti kõrgehoonete vahel. Käisime veel peale vihma seal üleval ühe tiiru ja siis panime liftiga veel kõrgemale 1 korruse ja peagi leidsime ennast hotelli katusebasseini väravate ees, kus vaidlesime ühe ülbe turvamehega aluguses, et me tahame sinna restorani ju minna ja sealt edasi siis juba leidsime mingi kuti kes valvas basseinisisenemist. Võtsime telefonid pihku ja mängisime et tegime teineteisest pilti ja küsisime kas võiks väravast korra sisse piiluda ja pilti teha, lubati. nõnda me siis tegime jälle teieneteisest pilti ja iga pildiga liikusime sammuke basseinile lähemale kuniks üsna kõrval olime. Tegime mõned klõpsud ja oli ikka uhke krt küll see värk seal. bassin koos palmidega jne. See kõik oli nö selle montsrumhoone maapealne osa, maaalune osa osutus ka meeletuks suureks, kus olid ainult kõige kallimad, firmapoed, riided, kellad jne. Ja kusagil ostukeskuse sügavustes oli all lausa kanal, mis oli vett täis ja millepeal sai väikese paadiga teha 50m otsasid nagu oleks veneetsias. Väga hull. Aga pea hoogu, see ei ole veel kõik, kusagile sinna mahtus veel ma-ei-tea-mitme-korruseline-kasiino. See oli mingi 100m korda 100m ruum, esimene korrus, mis oli niiiiiiiiiiiiiiii paksult täis mänguautomaate et nene vahel jalutamine oli täitsa peadpööritav. Kift oli see, et igalpool olid tasuta veepudelid, kohviautomaadid ja igal automaadil oli tuhatoos lähedal ja vanad tagusid ainult nuppe ja tõmbasid suitsu ja jõid kohvi. Seal oli tuhandeid inimesi ja miljoneid dollareid õhus. Jalutasime nina norus selle läbi ja siis läksime tagasi koju.
Taksodeks olid suuremalt osalt uuemad hundayd, mõned aastad vanad aga spidokapeal oli juba 400 000-500 00km ja kui ükshetk vana kandilise pelleriga sõitsime, siis sellel oli digitaalne odomeeter jäänud toppama 999 999km peale ja seda ilmselt kümmekond aastat tagasi. Nii et sellest võib aimu saada mis linn ja elu seal on. Üleüldine elu tundub olevat hea, sest autodeks on vaid viimased mudelid ja väga uhked ja luksmasinad kesklinna rajoonis. Hiinalinnalähistel, Geylangis, kus meie elasime, oli vaesem rahvas ja seal olid natuke keskpärasemad masinad segi pargitud jumala uute mersude ja audidega.
Õhtul pärast Marina bay sandsi läksime uuesti linna. Transpordiks kasutasime päevasel ajal metrood, mille jaam oli meie hosteli taga 50m ja õppisime seal seda korralikult kasutama. Singapuris on tore, et kõik asjad on puhtad, rongid oleks nagu eile sõitma pandud, kõik säravad. Jaamad on puhtad, igalpool on tablood ja informatsioonid jooksevad ja näitab millal rong tuleb jne. Üldjuhul iga 3minuti tagant tuli rong. Alguses oli natuke arusaamatu sest ma pole eriti metroodega tegelenud, vaid korra sydneys aga lõpus panime nagu kohalikud. Metroos oli automaatkus puutetundlikult ekraanilt valisid koha kuhu tahad, seal vajutasid peale, viskasid raha sisse, ja said kaardi ja läksid värava alast sisse. Pidid vaid leidma üles platvormil õige poole kuhu sa minna tahad. Ja järgmine tase on see, et singapuris on metroojaam ja tunnel seinaga piiratud, ehk siis mitte nagu sydneys ja usa filmides, kus võid perroonilt alla hüpata ja sinna jalutama minna. Singapuris on klaasseinad vahel iga 3m taga on automaatselt avanev uks kui rong seisma jääb ja seina uks avanaeb samal ajal kui rongi oma. Kõik see teeb jaama puhtamaks, kuna rong ei too kaasa tolmu, plus vaiksem on kaa, rongi müra sisse väga ei tule. Metroojaamasid on erinevaid, osad maapeal platvormil nagu tavalisel rongil, osad on siis maasees korrus või kaks. Rekord metroojaama leidsime oli vähemalt kolmekordne maa sees, ehk siis mitu erinevat liini sõidab sellest jaamast läbi ja erinevatel kõrgustel. Rongid on viimane tase, uksekohal on tablood LEDidest mis näitab kuhupoole rong sõidab ja järgmise peatuse ära ja kus kaugel asub jne. Rongid on mehitamata ja sõidvad ise. Eees ja taga on suured aknad ja sealt on kift vaadata kuidas tunnelis sõidetakse. Väga hull süsteem on seal, sest edaspidi ja tagurpidi sõitvad rongid kasutavad sama tunnelit ja mööda sõidavad vaid siis kui tunnel läheb peatuses kaheks. Seda on tunda kuidas vahel rong sõidab aeglasemalt. nagu ootasks millal teine teepealt ära läheb jne. Kindlasti inseneeringu tipptase.
Pärast sellist pikka juttu metroodest jõudsime ilusti linna tagasi õhtul ja saime peorajoonis Sandraga kokku. Kuna ta käib seal iga nädalvahetus sis tunneb ta kõiki ja kõike ja tegi meid ühe ägeda välimusega DJga tuttavaks ja lubas meid klubisse sisse smuugeldada sest pilt oli 30 dollarit. Niisama meid sisse ei lastud siis Sandra viis koos DJga meid järgmisse klubisse kus saime käepeale templi ja ajasime niisama mula seal ja mingiajapärast sebisid nad meile käele teise templi veel. sest 2 selle klubi templit võrdub selle kallima klubi pääsmega ja siis oli meil pääse olemas. Läksime kallimasse kohhta siis nüüd tasuta sisse ja Sandaral oli mingi kümmekond sõbrantsi seal kõik letiääres kuhjas plus DJ andis neile pudeli viina ja mingit koksid ja asjad klubist tasuta ja siis Sandra muudkui valas aga kokse kokku ja sokutas neid mulle. Mingiaeg tuli küll selline tunne, et puhtalt sellest välja ei tule kui veel sellise tempoga peab peale valama aga siis sai vist õnneks viin otsa. Ühesõnaga tasuta sisse ja täis ka tasuta,, plus ilusad naised igalpool. miks mitte singapuri elama jääda eks. Klubi klubiks, läksime õue jalutama, sest kogu see peoosa oli justkui poolkaares mida ümbritses jõgi, mis läbi linna voolas. Majad olid valgustatud ja sillad mis üle jõe läksid olid värve vahetavate LEDidega kaetud, et siis korra oli terve sild roheline, siis sinine, siis punane. See oli jalakäiate sild ja see oli niiiiii paksult rahvast täis, sest kõik istusid sillaäärte peal ja panid pidi plus kes istuda ei saanud, pidi rummi seisupealt kurku kallama. Tase. Sandra oli nii kift, et tuli meile teinekord õhtul külla ja istus meie maja nurgapeal olevas välikohvikus meiega öösel ja rääkis juttu. Soovisin ühte teise pubisse sisse asutada kuid ta keelas ja ütles, et me tema järgi läheks, siis kõndisime järgmise pubini ja läksime sealt sisse, selle tagauksest välja peldikusse ja peldiku kaudu esimesse pubisse sest nii sai tasuta sisse :D super
Kuigi Singapur on täielik Aasia kõrgpunkt on siiski tegemist aasiaga - keegi ei passi kodus, turud, nurgapoed, söögikohad avatu 24h, rahavast küll vähem aga elu käib terve öö. Vanad mehed jalutavad ringi, ajavad asju, keegi ei paista vinguvat et väsind on jne. Plus mis singapuris ehmatas mind on see, et kõik on elektroonikafanaatikud. No kõigil on tahvelarvutid, nutitelefonid ja sellised asjad peos mida ei oska ise kasutatagi. Vahet pole kas vanad või noored. Vana värisev taksojuht keeras ühe käega öösel rooli ja teisega vaatas iPhonest oma lemmikseriaaali plus terve takso oli mingit tehnikat täis. metroos kõik tiksuvad ninad tahvelarvutites ja klapid peas. vanad noored. nii et ärge hädaldage kodus, et ei oska telekas kanaleid paika panna...või ei mina ei oska seda kasutada.
Singapuri eri on veel see, et on puhas, nätsu müüakse vaid apteegis, maha viskamisel suur trahv, sama suitsukonidega jne jne, kõik on kõrgelt trahvitav ja paistab täitsa töötavat see asi. Inimesed on sõbralikud ja mis meile pähe taunoga ei mahtunud, et kuidas nad ära elavad, jutt mis sandra oma palgast rääkis ei saa kuidagi lubada sellist elu nagu seal elatakse... ei taipa, hammustaks selle lahti oleks oma eluga seal kah kohe..
Igatahes ühel neil järgneval päeval läksime uuesti marina bay sandsi kanti tiksuma, sest seal on maailma suuruselt teine ilmaratas, esmene on londonis ja teine singapuris. Pileti oli vb 33 dollarit aga no nahhui ega tagasi ikka niisama ei tule seda vaatama, et kui siin siis tuleb teha. Ratta läbimõõt on.... trummipõrin..... 150 MEETRIT. Terve ringi tegemiseks on aeg 30 minutit ja kõik gondlid on puhtad ilusad, istepingiga plus konditsioneeriga. Nõnda me seal siis õõtsusime - kaks tola, üks ei julge alla vaadata, ilma et paha hakkaks ja teine ei saa üles vaadata nii et paha ei hakkaks :D Olime siis kahekesi singapuris eks ja jalutasime selle ratta juures enne peale minekut ja kassanäed, eestlased kõnnnivad mööda. me ei sekkunud vaid lisasime sammu, et saaks gondlisse ilma nendeta. Ühesõnaga saime selle pöördseadmega kusagile 160 meetri kõrgusele ja nägime vaata et marina bay sandsi basseini, sest kõrgus tuli midagi samasugust. 
Suurem osa vaatamisväärsusi oli ära vaadatud ning kohustuslik osa tehtud siis võtsime natuke vabamalt. Läksime meie rajooni õhtul jalutama. Selline koht kus tegelt väga vist ei tahakski jalutada. Käisime puu-juurvilja turul kell 2 öösel mis täitsa vabalt funktsioneeris veel.. müüjad ajasid oma asju ja valmistasid aju ette järgmiseks päevaks ja kõrval oli väike nurk laudade toolidega kus siis hilisöised juurviljahuvilised veel istusid ja hea paremat kohe seal turul süüa said. Kõige märkimisväärseks jäi vili nimega Durian, vist. mis haises nagu solgitoru juba enne katki lõikamist. Näeb selline ananassi ja tavalise suvise kodusiili ristusugutis ehk siis ümarovaalne puuvili teravate okastega. Mingi vana lõhkus neid seal matseetega ja pakkus meile maitsa. Tauno proovis esimesena ja tema negatiivne näohoiak tekitas minus kõhklust seda asja proovida aga ma tegin seda siiski. Aga õnne see mulle ei toonud.- olin sunnitud jooksujalul turult autodevahele jooksma ja limonaadi peale valama oma vägagi tuimale keelele, millega ma natuke maitsesin seda okserooga. Kohalikud paistsid nautivat seda, sest millise õndsa näoga üks hiina eit seda sisse endale mätsutas oli kole vaadata. Väga veidraid puuvilju ja asju oli seal müügil ja saime natuke maitsa ka sest Sandra oli meiega ja koheselt meisse suhtuti teisiti kui turistidesse.
Veelkord tuleb ära mainida Tauno kodutöö tublidus, sest meie hosteli paralleeltänavale jäi nö "punaste laternate tänav" kus siis õhtul erinevad vahvad tüdrukud pakkusid erinevaid vahvaid lahendusi õhtu sisustamiseks. Kuna meil oli selge, et seda teed me ei lähe siis tüdrukutega juttu ajama võime ikka minna. nii turuuuringu mõttes ja silmaringi avaradamisks. Neid punkte oli paar tükki tänava peal kus naised seisid uhketes riietes ja nii mõnigi nägi päris ahvatlevalt moodne välja. Kontrollisime seal asju tükk aega ja uurisme visuaalselt seda ilu ja elu olu. Kõrval seisid uhked autod kus siis härrasmehed sees istusid ja juhendasid seda rajooni ja jälgisid ,et kõik kontrolli all oleks. Algne soov tüdrukutega elu mõttest ja võibolla isegi Aino Perviku hilisemest loomeperioodist vestelda kukkus läbi, kuna nad ei osanud suurt rohkemat kui, "pool tundi 100 dollarit", inglise keeles rääkida. Mõni vaeseke oli kohe nii kõneoskamatu, et lubas lausa 1 dollari eest pooltunnikese veeta. Meile pakkus see lõbu laialt ja peagi lahkusime, mainin juurde, samas seisus nagu me sinna tulime. Koju ära magama, homme on uus päev.
Järgmine päev meenus mulle kusaglit et netis räägitakse koguaeg mingisugusest tänavast kuhu me isegi veel ei ole jõudnud ja meil olid mõtted otsas nõnda me sinna läksimegi. Osutus ilusaks tulede ja vildega kaunistatud tänavaks tohutute ostukeskuste ja taolistega. Me jõudsime sinna nädalvahetusel ja tänavad olid niiii täis rahvast, et sealt läbi tungida oli lausa võimatu nõnda me läksime vaid vooluga kaasa. Me peajagu pikemad seal pundis kaks valget mees, ei tea kas meile vaadati ikka pikalt silma naiste poolt ja keerati veel pead möödudes järgi. Jõudsime mingisuguse koha  juurde, mis oli Lucky Plaza nimeline ja seal olid ainult naised, ja peab mainima et terve see singapur on ainult naised ja minuarust peaks terve see maailm sedasi olema! Igatahes mingi suur mitmekordne, natuke vanema moega teenindus,-kaubanduskoda mille äärest me astusime kusagile keldripoodi sisse juua ostma, kus nurgast ma leidsin mingi kapivahelise prao millest me läbi asutsime, nagu Narnia kapist tulime välja teiselpool metsikusse musta turgu meenutavasse asutusse. Terve korrus meenutas mulle 90date Jõhvi turgu välja arvatud sellega, et kõik kiskusid sind enda boxi ja muudkui hõikasid ja karjusid et meil kõige parem kaup jne. Kuna mul austraalia otsaga elektroonikat ja singapur/malaisia on inglismaa ots siis mul oli vaja adapterit et asju laadida. Asutsin esimesse box sisse küsisin kas adapterit on või. Jaa muidugi on ütles vana ja hakas otsime, ei leidnud ja siis sai teine mees poes sõimata, et oli müügiks olnud adapteri maha müünud :D  Läksime järgmisse boxi kus üks vana tahtis 45dollarit, ma kordan 45 dollarit ülemineku eest, et see nii hea universaalne ülemaailma toimiv jne. Ma ütlesin et pohhui, mul vaja seda mis siisn toiimub ja et teine mees pakkus mulle 8dollariga nurga taga sama asja. Siis sain ise sõimata, et ma ei öelnud, et oma odavat adaptrit, mis pange tähele polnud leti peal vaid leti all peidus, tahan. Aga see kõik pakkus niipalju nalja, et mida iganes. Käisime esimesed 4.-5-6 korrus läbi kui jõudsime ülessepoole kus läks vaiksemaks ja vägapaljud boxid olid rendiks jne ja terve korrus läks kuidagi kahtlaseks labürindiks ja keerutamiseks nii et me seal ekslesime ikka julgelt kui kusagilt nurga tagant tuleb välja väikne klaasuks millel open silt ja ledid vilguvad. Mingi pubi mõtleb eesti mees kohe kui ta selle ukse lahti teeb. Asutsime sisse, nagu kohalikud kombed siin seal aasias on lauldi kõvasti karaoket ja mehed jõid õlut jne. Kahtlane tundus kohe laksust see koht, sest niikui sisse asutsime olid meild tüdrukud ümber.. ikka käsi ümber meile jne.. Ma ei osanud muud arvata alguses, et ju ma pean siis ikka nii lahe olema, et kõik mind lennult tahavad. Tellisin ühe õlle mis maksis 4 dollarit algul aga kui ma poolepeal olin siis ja maksma hakkasin maksis järsku 12 dollarit. no perse mida iganes. Naised aga kleepusid nagu margid ümbrikul meie külge ja et ostke jooke neile jne. Me pakkusime lihtsa lahenduse, et kui te siin jutu järgi töötate siis võite juua siin ise palju tahate ja äkki toote meile ka tasuta kärakat. Kuidagi ebameeldivaks läks see nühkimine seal lauaääres et kallasin õlle ruttu alla ja ütlesime naistele et ei osta me midagi teiele ja läksime minema. Keerasime ümber labyrindi nurga ja arva ära mis seal oli. järgmine baar, tüdrukud lausa tormasid läbi ukse meie juurde ja ümbert  kinni ja et lähme ikka sisse jne. See kõik jättis kahtlaselt  hapu mulje ja siis kunagi hiljem ikka tuli välja, et olime korduvalt pesuehtsasse litsimajja sisse astunud, millel on natuke teine nimi ja olek aga idee on sama. See oli lucky plaza tipphetk sest me arvasime, enne pubisid, et oleme kõike näinud aga eksisme rängalt. Lucky plaza on kõige suurema juuksurisalongi tihedusega ruutmeetri kohta mida ma elus olen näinud.. sest igal korrusel oli vähemalt 5 juuksurisalongi ja masaasikohtadest ei hakkaks üldse rääkima.
Nõnda me siis hoidsime nendest kõrtematest korrustest eemale ja patseerisime madalmatel ja skännisime tüdrukuid ja vaatasime ringi kuni keegi tegi pakkumise sellisesse kohta minna nagu Orchard Towers, mis pidigi litismaja olema. No siukest kino tahaks ikka näha. Tegemist on soliidses eas kõrghoonega, mille esimesel korrusel on jälle tavaline teenindus-kaubanduskoda, rätsepad ja ülikonnad ja mida iganes. Ülikonda ei soovinud sel hetkel väga ja sõitsime esklaatoriga üles. Korrus oli keskelt nagu tühi auk et said alla vaadata aga ümberringi läks selline rõdu moodi kõnnitee kõikide putkadega, nagu seda on Tartu kaubamajas. Nii kui mei sealt esimeselt korruselt peanupud üles lükkasime, jooksid ringiratast kõikides putkades asuvad naised tüdrukud uksepeale ja ainult hello sir, mazaaas mazaas.  No selge. korralik kuradi mitmekordne litsimaja. Tegime tiiru peale esimesele korrusele, jälgisime mängu, vestlesime tüdrukutega, mõned lausa soliidses eas daamid. Kõigil pidi olema korruse parim mazaas ja pidi väga õnnelikult kõik lõppema. Sama jutt järgmises kolmes korruses... Siukest asja peab oma silmaga nägema... Mõni oli lõunapausil ja imes nuudleid purgist, meid nähes oli kohe krapsti uksepeal valmis naerusuiselt pulgad pihus. Et põnev, plus huvitav vaadata, sest aasia naiste vanust ei oska küll keegi kunagi pakkuda. Lahkusime sealt hoonest naerusuiselt ning kõht oli valus naermisest. Muidugi iseenesest on tore et on selliseid kohti ametlikult võtta, asutud alt läbi võtad uued ülikonna enne kui daamidega kokku lähed.
Viimasel päeval võtsime takso ja sõitsime bussijaama, mida me ei suutnud loomulikult üles leida, sest seda jaama tegelikult polnudki olemas, oli vaid kontor ärimajas ja buss jäi lihtsalt lambist keset teed maja ees seisma ja võttis meid peale. bussipiletid olid  juba netis ära ostetu darwini ajas ja kogu reis oli ilust sinnani ära planeeritud tauno poolt plus edasigi. Bussis oli peale meie veel 6 inimest ja buss oli suur ja kunagi üsnagi uhke olnud, istmed laiad ja mugavad ja sai alla pikali peaaaegu lasta. Sõitsime kusagile piiripunkti, kus käisime passi näitamas ja õnneks oli mul alles üks templiga paber mille lennujaamas sain, mida lahkudes vaja ette näidata. Mina seda ei teanud ja mitu korda keerutasin seda prügikastikohal näppudevahel kuni tauno soovitas seda siiski alles hoida, riigist lahkumise eesmärgil. Järgmine peatus oli jälle ruttu kus sisenesime Malaisiasse ja läksime pagasiga läbi. Vb oli neid veel ega ma ei mäleta, maganud suht vähe ja väsinud kah.
 Riik on rikas ja inimesed kaa aga on ka indusid või pakistaanikuid kes magavad õues äärekivipeal rivis ja tulevad sinna tööle mõneks kuuks ja lähevad siis "rikastena" koju tagasi. Nii et muidu väga tore koht kus ollla. kui vaid pappi oleks. Riik ise on täielik arhitektuuri-meka ja kes veel tahab kunagi mulle öelda mis on õige ja mis on vale ja kuidas oma elu elama peaks võiks enne Singapuris ise ära käia.
Nõnda võibki hakata kokku tõmbama seda singapurireisi mis kestis vist 4 päeva ja mille käigus ei saanud viga ükski prostituut.


Sanda ja DJ

Maandumisel kaubalaevad

SGD

Clark quay. peorajoon

Meie hosteli tagaõu

Singapuri nuudlid

Meie tänava kandis

Rongijaamas

Marina bay sands

Investorid

Linn

Kanal 

kanal ostukeskuse põhjas

koridor marina bays

Marina bay sandsi makett

Marina bay katuselt



vaateratas ja singapuri F1 rada

ujuv jalkaplatvorm


vaateplatvorm 56 korrus

marina bays

sajab

linn

see see katusebassein

infinity pool katusel

Kasiinonurk

kasiino 1 korrus

kasiino

linn




marina bay sands





pardid vist


peotänav

DJga

hiinalinna lähistel

hiinalinn

indu tempel vist


toidupoest saab seeni koos mättaga osta

tilluke bullike

udune ostutänav

peotänav, jõeääres

jäätee

koonuspannkook

kella 2ne öine turg

turg

kobarkaamerad

meie rongijaama ees

ilmaratta mingi söögigondel



singapuri vormelirada





metroo

edasi

sinna!!

valikut on

meie tuba


bussis malaisia poole

meie hosteli ees rongipeatus

meie trepp ja pornopood

lor 25a tänav






sajab, ühes kohas

kasiino

mingi veider park

orchard rd

natuke on inmesi

orchard rd