Teisipäev, 21. jaanuar 2014

Tai 42ptk.

Kondikava google mapsilt kui keegi tahab mu seiklust kaardilt kontrollida:
Phuket, (Patong, Rawai), Phi Phi saared, Krabi, Ao Nang, Railey, Koh Samui, Koh Phangan, Koh Tao, Phuket, Chiang Mai, Chiang Rai, Chiang Mai, Bangkok.

Et siis Tai.. see on tohutu väljakutse seda kõike siia kirja panna, sest kogu veedetud aeg siin tais mida tänaseks on juba vist üle kuu olnud ja mis kõik tundub olevat nagu üks pikk alguse ja lõputa üksainus päev täis segadusi ja hägu kus kõik päevad sulavad kokku ja võimatu on enam mäletada kus üldse algus sellel lool on. Tai eripära on veel, et mul on olnud kaks päeva järjest reeded ja nii see sassi kõik lähebki. Läksin magama reedel ja ärkasin üles ka reedel nii et nagu kaks päeva oleks järjest olnud sama päev. Selleks, et selles loos üldse mingit kronoloogilist järjestust oleks, olen sunnitud ühe käega telefonist pilte vaatama ja teise käega kirjutama ning peale selle tuli vahepeal kogemata fännide abiga välja, et siiin polegi aasta 2014 vaid hoopis 2557, sest on tegemist Budha aastatega. või midagi.

Natuke kaugemalt peab alustama, oma esimesest ringist Darwinist, kus tutvusin ühe eesti kutiga, Ivar, kes elas ja töötas darwinis. Juba seal sai mõned korrad normaalselt kino temaga ja nüüd on see jälle kätte jõudnud, kuna ivar lendas 2 kuud tagasi Taisse, Phuketi, kus ta võttis endale korteri renti ja rolleri samuti. Suhtlesime netis natuke ja Iff oli nõus mind vabalt siia endajuurde võtma ja tal ka igav. Mõeldud tehtud, andis aadressi ja natuke infot kuidas siia saada.

27 novembril maandusin rahulolev irve näol Phuketi lennujaama Tais, kus sain ilusti kenasti riiki sisse, välja arvatud passikontroll, kus tuli välja et arvuti klaviatuur ei töötanud, sellises suures lennujaamas kus tuhandeid inimesi ja saad aru klaviatuur ei tööta. Nii siis ma ei teagi, kas mind kanti kuidagi süsteemi sisse või mitte, igatahes tädi ohkas raskelt ja viipas käega, et hakka astuma. Lennujaamas ostsin nurgapoest endale kohaliku telefoni SIM kaardi ja helistasin ivarile et uurida mis seis on. Ta suunas mind õigesse kohta kus taksot võtta ja ütles et kusagil maksimum 1000 Tai bahti võib takso minna, 1000 bahti on kusagil 33 AUDi.. Lennujaama uksepeal oli kohe meeletu kari nahhaale kes hakkavad sind oma taksosse tirima ja räääkima kui keeruline sinna sõita on ja kuis raske neil on ja 2500 bahti maksab jne jne jne. Ma jalutasin Ivari õpetatud nurka kus on ametlik taksoputka ja sealt võtsin ametliku taksomeetriga takso ja hakkasime alla Rawai rajooni poole sõitma, mis on phuketi saare lõunaosas aga lennujaam põhjaosas. Vahemaa võis olla vb 40 km ja kell oli ka selline et väljas oli pime ja võiks vaiksem olla aga selgus, et siin riigis ei olegi mingit rahu ega vaikust ja liiklus oli täiesti ulme ja sõitsime sinna Rawaile mingi tund aega. Hiljem selgus, et kõige vaiksem on kas siis öösel 2st kusagile hommikul 10 kanti, sest nii inimesed natuke magavad ja hommikul vara on liiga palav midagi teha ja kedagi kusagil ei liigu nagunii. Näiteks tavaline nähtus on, et ehitajad töötavad kell 2 - 4 öösel ja keegi lõikab relakaga mingeid metalle kusagil ja valatakse segu, väljas ju jahedam ja üldse on ööd mõnusamad.
Sain ilusti kohale ja ivar tuli alla vastu mulle oma kortermajast ja nägu naeris mõlemal - pole üle aasta teineteist näinud.
Viisime kompsud ülesse ja mõtlesime, et mis nüüd siis edasi, et läheks õue mängima ja elu vaatama. Ivar noogutas mõtlikult ja ütles, et nii teemegi aga enne teeme ikka ühe viina ära kui lähme. Mõeldud tehtud, hüppasime rolleri otsa ja juba sõitsimegi mööda jahedat alleed kohalikkudesse kärakapoodidesse maailmaturu hindu uurima. Nabisime ühteteist head paremat kaasa ja läksime tagasi korterisse ja siis vestlesime kiiruga kes kus mida teinud näinud vahepeal ja peagi oligi see tähtis pudel vaakumis ja juba teist korda lühikse aja tagant kihutasime rolleriga mööda jahedat alled klubide poole. Ivar näitas kõik kohalikud pubid baarid ja ööklubid ära ja siis potsatasime mingisse prosti-baari istuma. Prosti-baar on selline koht, kus siis kõik "töötavad tüdrukud" siblivad ringi ja mängivad baaridaame ja serveerivad jooke ja tantsivad ja teevad igast tsirkust et kliente juurde saada aga samas kui sulle mõni preili istub, võid kiire ostumüügitehingu teha ja pruta endaga kaasa võtta. Seal sain ka esimest korda elus kuulda sellist asja nagu "baarimaks" ehk siis kui prutaga minema sõidad, siis baar tahab saada nn. vahendustasu, et sa ta töötaja ära viid. Aga noh selge on see, et suuremad osad naised on kõik raha peal välja ja võid vabalt ja julgelt küsida kõigi käest kas tahab kaasa tulla ja mis maksab saiapäts. Üsnagi imeline keskkond varakeskealisele meesterahvale. Prosti-baare on iganurgapeal ja klientuuriks on ikka valge turist ja nendest suur osa on vanad hallipäised mehed, kes rõõmu ja armastust on siia otsima tulnud. Nii et noored naised ja hallipäised mehed on täitsa argipäev siin. Miinusküljeks kogu selle prostimajanduse hulgas on see, et tüdrukud ei räägi väga keelt. Tahaks niisama baaris rüübet lasta ja tüdrukutega murutraktorite hindadest vestelda või midagi taolist aga no ei tule sealt mittemidagi. 
Ivaril oli oma kohalik plika seal baaris olemas kellel oli sõbrants kaasas kes kohe vaatas mulle nii sügavalt silma ja naeratas nii meelalt et mul hakkas palavik tekkima. Aga no polnud minu maitse järgi tüdruk ja lõpuks see vist solvus ja jooksis kikivarvukil rolleripoole. Ma ka ei jõua igalepoole!! Ma olin parajast ametis minu ees baariletil tantsiva tüdruku seelikualla piilumisega ja selle kõige kõrvalt pidin veel veerandi silmaga jälgima et tüdruk tantsuhoos mulle kontsakingaga õllepudelisse ei astuks. Elu oli jälle elamist väärt. Kui kõik riigid oleks nagu Tai siis ükski mees ei tunneks ennast ebavajalikuna. Tegime mõned kerged karastusjoogid ja ukerdasime rolleriga veel ühe tiiru sellele meie alale peale ja vaatasime kuidas igas prostibaaris tüdrukute pead keerasid rollerimüra suunas ja kõik lehvitasid ja kiljusid ja üldse olime täiega olukorra peremehed. Kindel ei saa nüüd jälle olla mis järjekorras need päevad on aga vahet pole, igatahes sattusime tagasi meie maja kõrval olevasse baarirajooni ja seal jahmerdasime mingis baaris ringi kus ka letipeal tantsis mingi imeline olevus. Muudkui aga nühkis vastu posti oma parimaid naistepalasid ja kandis vaid mingit särki ja miniseelikut aga särk käis kah vahel ära ja ega see miniseelik oli ka rohkem vöö nimega mõnes teises kultuuris. No ja ma olin kusagil jääkuubikuviske kaugsel temast, vb mõned meetrid ja no see mida selle maa pealt näed on üsna palju, eriti kui midagi seljas kah pole ja kõik see tundus üsnagi ärev ja õige. Õige pea sai kell 4 öösel ja baarid pandi kinni ja siis me jäime sisse oma jooke lõpetama ja palju inimesi oli seal ja tibi tuli meiega rääkima ja vestlesime pikalt ja tundus mõistusega inimene ja rääkis keelt ka täitsa normaaselt ja oli lõbusa olemisega kui kuidagi jutu keskel tuli välja, et tal oli aastakümme tagasi üks intiimne operatsioon seljataga. NO MIDA KURADIT. ehmatasime kõik kolm sammu tagasi sest nagu ennem mainitud vastavad naispalad paistsid kõik kuradi ausad välja ja tema ütleb, et oli/on mees. Mul tõmbas üllatus pea poolenisti halliks ja unustasin hingamise ära. Selline naine ja no kurat polegi naine. Minu mõõt sai täis sellest hetkest, sest nagu varem mainitud sai, olen ma neid ladyboysid oma aasiareisidel ennemgi näinud ja suuteline neid kiiresti välja sõeluma ja minu raudne ladyboy tulemüür oli purustatud nüüdseks. Ilmselt läksime peale seda koju.. Mina ja Ivaroma koju, ladyboy oma koju, või siis mõne vähem teadjama mehe kaissu. Ka minul on kusagil mingi piir.

Järgmine hommik mõtlesime, et võiksime natuke rolleriga sõitmas käia, et ivar näitaks mulle kohti ja saart natukene et aimu saada. Nagu öeldud asusime saare lõunatipus Rawail, kus on oluliselt rahulikum elu ja kohati natuke külaelu moodi. Saare keskkohal aga läänekaldal on Patong beach mis on selle saare kõige kõige turistim koht, kilomeetreid pikk lai rand tohutute lamamistoolide ja päikesevarjudega, mille eest pead maksma loomulikult. Patongi ööelu eest mind ivar hoiatas et sellel pole piire et seal näeb asju mida pole veel varem näinud. Jäin ootama. Phuket on ise saar mida ühendab sild maismaaga nii et on eraldatud mõnesmõttes. Põhilised ringiliikujad on valged turistid ja paljud teevad ärisid siin ja ajavad kes teab mis asju. Tuterdasime Patongil natuke ringi ja liikusime tagurpidi tagasi koju. Tiksusime siin toas natuke ja õhtul läksime jälle õue siia samma meie maja nurgataha asuvasse ööklubisse. Kui kell saab 2 öösel siis baarid panevad end kinni aga 2 ööklubi on avatud vist kella 4ni hommikul, et kogu see mass liigub klubidesse edasi. Seisime seal ja juba luurasime kaks kena plikat välja, et teeme juttu kui samas hetkega oli elekter kadunud ja kogu rajoon niikaugele kui näha oli pime. Mis ripakil see ära ja nõnda ma sammusin nende kahe plika juurde, et mis me siin õues ikka pimedas sedasi seisame, et lähme meile, meil on küünlad :D Ja no muidugi ehmatasin ära kui plikad ütlesid kohe et lähme jah ja sedapsi me telefonivalguse abil meie korterisse jõudsimegi.  Ivar võtis ühe tibi enda rolleri peale ja mina ronisin teise tibi rolleri tahaistmele. Kuna meie majani on vaid mõnisadameetrit ja Ivar oli seal juba üle kuu aja elanud, suutis ta ikkagi ära eksida ja me olime teda sunnitud ootama. Mingi poolt tundi hiljem saime alles tuppa kui Ivar oli ennast jälel leidnud, Küünlavalgel olid tüdrukud isegi veel ilusamad mis pani kohe mõtlema, et äkki on rsk ladyboyd, sest need on päris naistest nagu kõvasti kenamad. Vestlesime siin mõnda aega pronksi sulamistemperatuurist kui juba oli valgus tagasi majas. Läksime plikadega sinna samassse klubisse tagasi kus me kohtusime.
Ivar elab kenas väikeses kuid hubases korteris aga naljakas on see, et tema rõdu taga, on kohe kellegi kanaaed ja mõned hurtsikud ja inimesed elavad õues mingi kilekatuse all ja see kuradi kukk kireb kõik ööd ja hakkab juba 3-4 paiku laulma. Kanaaia kõrval on kohe mingid lauad ja pingid ja katusealused kus ripuvad potid pannid ja väikesed paljad lapsed jooksevad kanaaias ringi ja on ikka tohutu kontrast.
Järgmine päev tuli siia meile veel üks Ivari sõber ja elasime kolmekesi siin väikeses korteris aga kõik oli normaalne ja mahtusime ära.
Paar päeva elasime seal kolmekesi ja siis oli mul aeg edasi liikuda, sest minu sõber Luciano, Argentiinast, kellega tutvusin tasmaanias õunu korjates oli jõudnud oma otsaga Phuketi, Patongi randa ja aeg oli koos edasi seiklema minna. Meil oli juba enne netis ära räägitud, et mõlemal saab Ausi aeg enamvähem samal ajal läbi ja et oleks koos toredam seiklema minna. Nõnda ütlesin Ivarile pakaa ja kihutasin soolast hinda makstes taksoga oma 20km ja sain Patongi randa kus lõpuks suutsime Lucianoga teineteist ka leida. Lucaino oli tegelikult juba eelmine õhtu sinna maandunud ja järgmise pool päeva siblis ringi, et leida mingi odav koht kus elada ja selle ta lõpuks leidis. Oli kusagil kõrvaltänavate segas üks hosteli moodi korralik koht kus olime paar ööd. Õhtul läksime kohe õue mängima, sealne peatänav kus kõik see pornoshow käib pannakse õhtuks autodele kinni ja jäävad vaid jalakäiad. Kahelpool teed on ainult klubid pubid ja kõik istumisasutused,, Baarides tantsivad tüdrukud lettidepeal ja väljas seisavad ka nappides riietes tüdrukud kes kõik üritavad sind ära vedada oma baari,, Meeletu konkurents on seal. Rahvas muidugi palju ja tänaval ei mahu liikuma kõik sikutavad sind varrukas ja pakuvad igast mõtetut sitta igal sammul. Kogu see asi viskas nii ruttu kopa ette, et oli tahtmine hoopis kusagile keldrisse vaikuse ja rahu kätte põgeneda, ning siis see juhtus: Igalpool pakuti, piletied ja kutseid PING-PONG showle,, ja kui natuke fantaasial lennata lased siis võid juba ette kujutada mis see olla võib.. igatahes võtsime väljakutse vastu, sellist asja juba igapool ei näe ja läksime kusagile tumedas tänavas roosade lampidega ümbritsetud ukseavast sisse. Seal sees oli natuke rahvast istumas siin seal ja keset seda ruumi oli lava, kus peal siis nappides rõivastes daamid jalutasid ja "etteasteid" sooritasid. Lausa kava oli koostatud pea paarikümnest numbrist mida vaadata saab. Kõik need hõlmasid ikka naisterahva paremate palade eriotstarbelist ärakasutamist. Jõudsime just sellel ajal kui üks naine sikutas niidi otsa seotud õmblusnõelu oma tähtsast kohast välja, järgmine etteaste näitas kuidas sealt on võimalik elus kanaarilind välja võtta, siis kükitati väikese ümmarguse akvaariumi kohal ja libistati sujuvalt kalamaime akvaariumisse ühekaupa. Tõeline estraad. Hetke pärast ilmus järgmine naine kes minu oma silmade alla sünnitas elusa kanaarilinnu. Siis kukkus sealt igast pingpongi palle välja järgmisel naisel. Üks ilmselgelt vanem ja kogenum estraadiartist suskas sinna kolm läidetud sigaretti ja pahvis selle kaudu neid sigarette nii et tuba oli tossu täis. Siis tulid kolm naist korraga lavale ja andsid meile kui publikule täispuhutud õhupallid ja viskasid ise selili ja laadisid poolemeetrise torujupi ming paberist noolega ja sättisid selle otsapidi osava liigutusega jälle samasse avausse ja siis tulistasid tugeva näogrimassiga õhupalle rahva seas sodiks. Ja ma arvet ei pidanud, aga vast kümnest pallis paar noolt läks vaid mööda. Praegu eu tulegi rohkem meelde mis seal veel oli aga no korra kannatas käia enam tagasi ei kipu sinna. Kusagil tänavapeal grilliti mingeid vorste ja asju meil oli parasjagu juba nälg ka tekkinud ning mõtlesime, et võtame kumbki ühe grillsardelli. Luciano võttis paar amspu ja viskas ülejäänud vorsti minema aga mina sõin lõpuni ja alles siis taipasin et kuidagi veider maitse. Lulu kirtsutas aga nina ja ütles et nii küll hea enam pole ja jõudsime randa välja kus tema oksendas ja siis ma mõtlesin, et mis siin siis pikka ikka oodata ja oksendasin seal samas kõrval. Sedasi me öökisime seal kahekesi kõrvuti poolde põlve loksus soe merevesi. Õnneks oli järgmine päev olukord muutusteta soolterindel.
Nagu ma vist mainisin passisime seal paar ööd ja siis tabas mind selline ootmaatu kõhuhäda, esmakordselt, kus turvalisest peltaraadiusest välja ei julgenud nagu minna. Nõnda me siis tiirutasime seal ja võtsime ühe lisa päeva juurde Patongis minu seisundi pärast. Kui juba natuke nagu soliidsemaks läks siis võtsime piletid PHI PHI saarele, kuhu siis sai sedasi. Mikrobuss tuli meile hommikul hotelli järgi, viis meid sadamasse, sadamas ootas praam mis sõitis mõned tunnid ja olimegi phi phil.
PHI PHI on selline äge saar mis on natuke nagu liivakellakujuga, et siis kaks jämedat otsa ja keskelt peenike. Saar pole väga suur ka ja natuke jalutades leidsime endale toreda hosteli, kus võtsime kahese toa ja wc duss oli toas ja kaks voodit ja mõnus rahulik koht. Esimene päev läks rahulikult, tutvusime natuke saarega ja jalutasime ringi, päris reisile ei tahtnud minna kohe, sest väsinud ja mul oli see peltavalmidus olukord ikka veel. Paar päeva oli püsivalt vaja arvestada oludega enne pikemaid otsi ja pärast seda läks korda. Järgmine päev jalutasime ka niisama tühja ja õhtul läksime randa, kus siis paar kolm rannabaari või klubi on laiendanud ennast liivaribale, kus rahvas möllab ja kõva muusika on. Klubid olid seal välja mõelnud erinevad tulemängud, et rahvas meelitada. Keerutati diislisees leotatud köisi kahe mehe vahel nagu suur hüppenöör ja kõik kes tahtsid käisid hüppamas, hiljem lisati veel teine nöör, et kaks nööri keerlesid samal ajal meetrise vahega aga teises tempos. Kui enne oli lihtne ühe nööri alt hüpata siis nüüd oli vaja kaks korda rohkem tööd teha sest nööre tuli mõlemalt poolt. Siis oli põlev rõngas kus sai läbi hüpata ja sitaks äge oli. Kuna kõik olid hüdropurjus siis neid hüppajaid oli palju kes igatpidi läbi rõngaste kargas ja hüppenööridesse takerdus ja no niipalju karkude ja lappide ja sidemetega inimesi pole ma kunagi varem näinud nagu PHI PHIl. See oli tavaline et põlev nöör jäi kusaile ümber jala kinnni või hüpati hüppeliiges paigast jne jne. Elu on täielik seiklus seal. Isegi minule meeldis.
Mingipäev võtsime päevase paadireisi ümber phi phi ja väikese lõunasaare. Paadiks oli puust paat, millel nagu tais kombeks, oli tahaotsa liigendipeale pandud mingi suvaline auto diiselmootor ja sealt otsast läks pikk  toru vette mille otsas oli propeller. See mootor oli täpselt asetatud liigendile, et seda sai keerata igas suunas ja propat sai veest välja tõsta, mootorit andis peaaegu ringi peale keerata, et propelleri keerab kusagile paadi külje peale ja saab isegi natuke tagurdada. Moootor ja vars on liigendil raskuskeskmes ja seega  istub ise seal rahulikult, kaptenil on vars pihus ja sellega ta juhib. Natuke suurematel on veel rool ka , et pikema sõidu ajaks fikseeritakse mootor paika ja roolist juhitakse paati. Mootor võetakse lahti vaid kohapeal manööverdamiseks jne. Kindlustunnet eriti juurde ei lisanud paadimehe poolt kaasa võetud lisa starter mootorile ja 17 võti... See pisike diiselmootor keeratakse põhja ja see mürin ja kolin mis saelt tuleb annab koguaeg tunda, et kohe kohe peaks igas suunas hakkama kepse ja kolbe lendama aga näe kuidagi ikka toimib ja kestab see asi. See väike vaene diiselmootor on niii põhjas, et ülevalt viskab aga keevat vett välja ja hirmus kahju temast kohe. Igatahes võtsime selle paadireisi ja peale meie oli veel vb 7-8 inimest ja pläristasime phi philt minema. Sõitsime kusagile põhja babuse saarele, mis polnd nagu midagi. siis tiirutasime veel kusagil ringi ja vaatasime selle saare mägisemaid osasid. Vesi on oma miljonite aastatega uuristanud ilusad labürindid liivakivilaadsesse saare mäestikku mille vahel läksid nagu väikesed jõed ja sirged kaljuseinad läksid taevasse. Plädistasime seal ringi ja sõitsime lõunasaarele, kus oli ka vaatamist ja lõpuks jõudsime kõige tähtsamasse kohta Maya bay, milleks sinna minna sai üldse, siis oli päike juba nii madalal, et selle lahe rohelisest sinisest veest polnud midagi alles ja äike oli kaljude taga peidus ja üldse oli väga vale aeg selle jaoks. Turiste oli niii meeletult palju maya bays ja kõik oli paksult paate täis, et meie paat pidi teiste paatide vahele pauguga ennast sisse kiiluma. Paat ikka kiikus ja lekkis ja pritsis vett nii kõvasti üles, et kõik see lendas näkku ja suhu ja nii soolane vesi, et süda läks pahaks. Lekkekontrolliks oli paigaldatud väike pilsipump, mida juhtis plastpudelist tehtud ujuk, et kui vesi tõusis natuke, siis pudel tõusis üles ja ilmselt lühistas mingid juhtmed ära,, vaevalt, et seal lülitit kasutati, kogu paati hoidis koos nöörid ja traadid ja taoline teema. Koju tagasi jõudsime siis kui, olime lainetevahel päikeseloojangu ära vaadanud ja peab tunnistada, et avamerel loksutas omajagu, nii et mõlemal oli pärast jalad risti all ja süda paha.
Järgmine päev läksime saare vaate kohta, ehk siis meie hosteli tagant minev trepp viis saare kõige kõrgemasse tippu ja sinna ikka andis ronida,, kui trepp sai läbi siis oli vaja mööda teed edasi venida, lõpuks jõudsime tippu ja nägime saart ülevalt, kuidas ta keskelt peeniksese pihaga supermodelli meenutas. Õhtul jälle liivaranda tulerõngastesse keksima ja juba oli järgmine hommik käes.
Järgmine päev, kolmas või neljas, teadmata, võtsime paariks tunniks kanuu,, või kajaki, või kuidas keegi,, ja läksime sellega merepeale ukerdama. Alguses oli hea ja mõnus ja sõitsime mingisse ilusasse randa ära vaikselt ja passisime seal natuke aega aga kui siis uuesti põlvenis olevas vees paati ronisime ja sellega kohe tagurpidi käisime pani mõtlema, et mis kurat merepeal saab kui veel natuke lainet ka on. Igatahes oli meil mingi kilomeetri või kahene avameretripp ees aga see läks kuidagi ümberminemata nii et oli tore. Vahepeal saime tuttavaks ühe pesuehtsa hiina tsikiga ja hängisime sellega ringi ja vestlesime maailmaasjadest. Nii need päevad läksid PHI PHIl ja oli aeg edasi liikuda. Phi phi oli selline hästi kitsaste tänavatega kus autosid polnud ülse, pole ruumigi, vaid kastiga rollerid sõitsid öösel ringi ja korjasid tänavanurkadele laotud prügikotte kokku. Taksosid polnud vaid kui tellisid endale takso, siis keegi tuli käsikäruga ja pani su pambud käsikärru ja lükkas neid sinu eest. See oligi kogu takso.
Järgmine peatuspaik oli Krabi rajoon, AO NANGi nimeline koht, kuhu oli vaja jälle paartundi praamiga loksuda aga see oli juba siis mandrimaa jälle. Sõit läks rahulikult ja jõudsime viperusteta kohale. Sadamast võtsime takso ja see viskas meid kümmekond km Krabi linnast välja AO NANGi ja sealt leidsime mingi odavamapoolse backpackeri hosteli kus elasime 12 inimeses toas, mis oli täisa OK, sest rahvast väga polnud seal. Mingid rootsi tsikid olid aga nad elasid kapi taga, vahepeal tulid mingid hollandlased, siis argentiina kutte ja nii see elu muutub backpackeri hostelis. Esimene õhtu läksime kohe jalutama, ranna lähedal asusime, vesi oli must ja tume ja sogane ja sinna ei kippunud, jalutasime mööda randa edasi, kuni leidsime huvitava puidust kõndimistee, mis kusagile mägedesse läks, see kant on üldse mägine. Mõeldud tehtud ronisime kusagilt sealt vahepealt peale ja hakkasime sammuma. Väljas oli pime kah kohe ja nõnda me tõusime ja tõusime ja lõpuks langesime jälle alla ja tulime välja hoopis teisest rannast, see rand oli meie rannast eraldatud, ehk siis sinna oleks saanud minna paadiga aga mitte väärtmööda. Üleval ronisid ringi ahvid igalpool ja huvitav oli. Seal järgmises rannas saime aru, et see on mingi rikaste kuurortid ja hotellid, rannas olid üles seatud toolid, kus võid oma äsjakihlunud pruudiga kallist shampat libistada ja üldse ilus oli kogu see rand. See kõik oli siimaani nii argipäev, kui selle ranna lõpust leidsime plastmassist moodulitest tehtud veepeale ujuva silla. See oli kandilistest kastidest tehtud, mis kuidagi kõik olid omavahel seotud ja oli küljepeale liikumiseks liiga jäik aga see eest üles alla kõikus ilusti iga laine järgi. See oli tõeliselt lahe kui seal peal käisime, tuikusime ja oleks koguaeg ümber kukkunud ja mõnus selline vati peal käimise tunne oli. Kakerdasime sealt sillalt tagasi ja läksime mööda tuttavat mägi-laudteed tagasi oma randa kus jooksime varsti otsa mingitele keskealistele eestlastele, kellega ma natuke juttu rääkisin ja läksime koju ära. Järgmine päev vist passisime niisma seal AO NANGis, mis on vaid üks kaks tänavat aga kuidagi lahe oli seal. Põnevaks kohaks oli Mr. COCKi välibaar. ehk sis keset kitsast tänavat oli üks vanamees üles seadnud riiulid ja toolid ja müüs seal õlut ja kõike kärakat ja ma ei tea miks aga seal oli alati kõige rohkem inimesi. terve tänav oli rahvast täis ja osad isegi seisid autoteel. Õlle hind oli pea sama mis poes nii et mingit tulu sealt väga ei teeni aga vana olevat 25aastat seda seal teinud ja igapäev viimased 25aastat on olnud happy hour. See oli selline koht mis kindlasti tuleb läbi käia ja kus tuleb olla ja oma silmadega näha seda. Igatahes tänav oli blokeeritud ja üksikud kes läbi trügisid sealt ei saanud aru mis siin toimub ja miks siin niipalju inimesi on. Asi jäi mulle lõpuni müstikaks, olgugi et istusin ise seal ka pool õhtut. Järgneval päeval võtsime paadrireisi selle sama regiooni kolmandasse randa, kuhu üldse maadmööda ei saa, Railey beach. Seal rahulikum ja rohkem kaljusid ja kõik kaljud nööre ja ankruid täis. paljud mägironijad käivad seal ronimas. Seal on ka koopaid ja kuidagi teine miljöö. Jalutasime seal ringi kuni leidsime mingi heinamaalt läbiniidetud raja mida mööda hakkasime kusagile ma ei tea mis randa jalutama. Jalutasime mõnedsajad meetrid kuni asutsime ühele rohelisele üsna keskmistmõõtu maole peaaegu peale ja siis otsustasime ikka tagasi keerata ja asfaldi peal edasi kõndida. Seal rannas oli ka selline imelik situatsioon et järgmine rand oli mere poolt ära lõigatud ja sinna pidi kuidagi saama aga ei osanud minna. Käisime vaatasime küll kaljude vahel ja keegi ei osanud midagi öelda ka kuni lõpuks nägime, et inimesed lähevad kusagile ja tagasi ei tule. või siis tulevad mingid teised inimesed. Läksin asja uurima ja sain pihta pointile. Alguses me ei osanud üldse nii kõrgelegi vaadta, et arvata et sealt mingi rada läheb või midagi aga tegelt oli vaja kusagile kaljunukist ja palgist üles ronida ja sis läks tallatud rada läbi dzungli, kaljude ja värkide vahel järgmisse randa. Käisime seal ka ja ronisime uuesti pimedas tagasi esimesse randa kus võtsime paaditakso ja sõitsime ära oma randa. Seal AO NANGis jällegi kohtasin eestlasi, seekord minust natuke nooremaid ja tuli välja veel et ida virust ja on ühiseid sõprugi. Põhimõtteliselt polnudki tänaval varem tais eestlasi näinud kogemata aga nüüd AO NANGis juba teine kord. Venelasi on see eest nii palju, et Phuketis on paljud sildid vene keeles ja phuketi lennujaam on ka tai-inglise ja venekeelne. Venelase tunneb kaugelt ära oma üliuhke hoiaku ja aeglase ässaliku sammu järgi, nagu ta omaks seda kohta.
Juba jällemingi järgmine päev ao nangis ja võtsime seekord natuke pikema paaadireisi ette, sest seal kahe tänavapeal jõlkudes elus edasi ei jõua. Seekord oli mingi 4-5 tunnine trip kusagile Tub Islandi peale. Ehk siis maakeeli oli kolm sellist saart, keset merd, mis asuvad T tähelises asetuses ja iga T tähe tipus on saar ja mõõna ajal avaneb nende vahel liivariba ja saab vabalt jalutada, Meie jõudsime sinna kella 2 paiku päeval, kus pikem riba oli juba vee all, põlvini vesi aga lühem osa oli veel lai liivariba. See oli tõeliselt ilus koht, ilusaim varemaist kõigist. Jalutasime põlvini vees T tähe tippu kus oli veel liivarand ja passisime seal niikaua kuni see hakkas ka vee alla minema ja meil oli vaja tagasi möööda pikemat teed minna, mis oli oma paarsada meetrit pikk. Karstin et ehk tõstab vee nii kõrgele et ei saagi tagasi, Õnneks oli vast napilt nabani ja seal vees andis ikka ukerdada, et tagasi jõuda meie paadi juurde. Õhtuks jälle tagasi kodus. käisime söömas ja ma läksin massaazi ja kõik tundus nagu et oleks korras. Võtsime mõned õlled ligi ja isutsime hosteli ees kui järsku mingi kutt uksest välja lendas ja oksendas oma sisikonna välja sinna samma võrkaia vastu. Mõtlesime, et täis aga ta sõber ütles et toidumürgitus ja kõht valutab jne. Me ei osand midagi arvata, jõime edasi ja luciano hakkas mingiaeg hädaldama et kõht teeb liiga. Polnudki palju vaja kui ta iga minuti tagant vetsus käis. Mul pold häda keskit jõin mingi rootsi-uusmeremaa kutiga õlut edasi, kuni järsku poole lonksupealt sai limiit täis ja enam ei lähe. Tunned, et enam nagu kõht ei liigu üldse. Läksin voodisse ära. Luciano tõttas ikka pelta vahet ja ma tunnen, et nagu sangpomm on kõhus, ainult selili sain voodis olla. kõhuli kohe valutas. Paar tund üritasin magada aga ei tulnud välja ja kui ükshetk luciano oksendades välja jooksis siis jooksin mina ka ja ropsisin sama kuulsaks saanud traataiaääres. 3 venda ühe õhtu jooksul. Siis aga mul alles algas see pelta teema. Ei saand pükse ülessegi kui jälle vaja tagasi minna. Päeval olime endale ostnud juba järgmise saarele minekuks piletid aga lõime sellele kõigele käega ja magasime järgmise pool päeva voodis kõhud kõveras. Meil läks veel paistab et hästi, kui ma ühe kuti käest küsisin, et kuidas sõbral tervis, siis vastas, et sõber haiglas, et ära muretse, haigla siin samas kõrvalmajas kui tahad ka minna :D Aga meil mingit pikaajalst teemat polnudki, mõlemast avauesest torud puhtaks ja juba järgmine päev ostsime uued piletit järgmisele saarele KOH SAMUI.
KOH SAMUIle saime sedasi, et mikrobuss korjas meid hosteli eest üles, siis viis meid linnast välja, kusagile suvalise maantee äärde,, ja jäi sinna seisma.. seal ootas juba meid suur buss,, teadmata on siiani miks seda kõike nii vaja oli organiseerida. Igatahes suur buss viskas meid pärast 3 tundi sõitu sadamasse ära. Sealt praamipeale ja mõne tunnipärast KOH SAMUI. Jõudsime nagu ikka viimase valgusega. Sadamas käidi kohe peale oma taksojutuga ja kõndisime sealt parem minema kiiresti ise kohta otsima. Jalutasime pool tundi ringi ja see koht oli küll täiesti tajumatu, ei ühtegi öömaja ei taksosid enam ei midagi. Eeltöö oli ju täiesti tegemata läksime niisama hea õnne peale. Jalutasime tagasi sadama võtsime esimese takso ja küsisime kus on randa ja kus oleks odav ööbida, takso viskas meid üles saare põhjatippu ja viis kohe mingi hosteli ette, sest nad saavad ka raha kui klienti viivad, seal tuli välja, et 2 voodiga tube pole ja ühes voodis ikka ei maga. Väljas pime, kopp ees. väsinud. jalutasime sealt minema tagasi kusagile suure teepeale ja hakkasime suvalises suunas astuma. Lõpuks ma märkasin mingit ala kus olid nagu mingid veidrad putkad ja see meentuas natuke nagu austraalias karavaniparki või mingit öömajalaadset. Märkasin taikeelset sodipudi silidipeal kus oli kirjas 200 bahti,, küsisisin esimese käest sealt kohe kas see on öömaja või mis värk on. Selgus, et ongi terve putka öö 200 bahti ainult ja kuna meil oli kõrini kõigest, siis võtsime ära, see oli ikka megaodav. Selgus ka kohe, miks ta nii odav oli. Mingi puidust kandiline putka, bambuskatus, lage nagu väga polnud oli kohe katus, peldik oli ja duss oli ka veel majataga olemas, külm vesi nagu ikka. vett pidi potti kopsikuga peale valama. ja kaks voodit oli kokku lükatud, Pohhui saab hakkama. Igaksjuhuks põletasime natuke sääseküünlaid niikaua kuni pea valutama hakkas ja läksime magama. Ma käisin veel korra õues jalutamas ja leidsin mingi prostibaari kus viskit pakuti ja selle raha eest sai piljadrit ka mängida. Mingi plika liimis ennast kohe minukülge kuni ma mõned jooogid tegin ja tagusin taga pildjardit. Olen vast 10 mängu elus varem teinud ja nüüd kohe üle mitme aasta sogase peaga panin plikale nii ära esimese mänguga et see vandus ja tatistas. Nemad ju mängivad seal igapäev aastast aastasse kui kliente pole. Järgmise mängu sain ise pähe ja kolmanda mänguga tehti nii üksnull, et ma sain ka mängu käigus paar korda palli lüüa. Baari ilmus mingi tüüp leti taha ja ma ka vehkisin seal midagi teha ja hakkkasime rääkima. tuli välja, et lõuna korea ärimehe moodi mees, kes turismiga seal saarel tegeleb. Õhtu krooniks oli ikka se tibi kes tahtis ilmselt minuga kusagile sooja kohta ära ronida. Võtsin taskust 70 kohalikku bahti välja ja vaatasin talle otsa ja küsisin kas selle eest baarist saab midagi või? ühe õlle. vastas ta ja keeras selja ja kõndis minema :D raha ju pole mis enam passida.... liiiga naljakas oli. Rääkisin vast tunnikese koreakutiga juttu ja läksin oma bambuskatusega puukuuri pikutama. Järgmine hommik õnnestus meil kusagilt käeviibet appi võttes pidada kinni mingi taksobuss, kes arvas, et ta teab kuhu me minna tahame, sest olime ju uue hosteli netist välja vaadanud eelmine õhtu. Sõitsime tükk aega põhjaotsas idakaldale ja seal visakas meid ühes kohas maha ja viipas käega, et siit hakake astuma ja oletegi kohal. Paraku see nii polnudki. Leidsime mingi turistiinformatsioonikoha ja seal selgus, et ma oleme paar km vales suunas, sama tee aga liia lõunas. Hakkasime tagasi jalutama, Lulu oli kogaeg hirmus vihane kui midagi perse läks, olgugi, et ta ka midagi paremini teha ei osanud, mina olin lihtsalt niisama stabiilne, et läks perse, läks perse mis enam teha. Jalutasime räige palavusega siis need paar km tagasi põhjapoole ja jõudsime lõpuks oma hosteli ette, samast majast olime enne mööda sõitnud, ma nägin seda maja aga ühtegi siliti ei olnud seega ei osanud kinni pidada kaa... Seal saime endale ilusa kahese toa ja puhas ja korralik. Olime seal mõned ööd vaid, sest kuigi rand oli lähedal, siis randa pääseda oli alati mingi perse, sest kõik resortid ja ööbimiskohad on kogu rannajooone nii kinni ja täis ehitanud, et pead nende alast läbi jalutama, et vee äärde pääseda. Üks õhtu mõtlesin, et võtan julguse kokku ja proovin mingit veidrat jooki, mida igalpool poes müüakse, Öeldi, et see on Tai viski. ma võtsin igaksjuhuks natuke väikesema pudeli ja pull lugu on, et pudel on rõngaga kiirkorgiga, nagu saku on ice pudel. tõmmad punni maha sis enam kinni panna ei saa. Istusime lucianoga toas kui ma korgi maha sikutasin ja see hais mis sealt tuli pani luciano kohe pead vangutama. Ma tegin mingi hästi kerge lahja kokteili alustuseks ja see IKKA haises ja maitses nagu sitt. Ma usun, et kui pidurivedelikul oleks mingi maitse siis ta maitseks täpselt nagu see viski. Kaugele ma ei jõudnud sest eneseusk jäi väheks ja punnitama kah ei hakanud. Pärast hakkasin mõtlema, et kõik tekst pudelil tai keeles, aru ei saa, äkkki mingi tehniline piiritus, pidurisüsteemi läbipesuks või midag sellist. Läksin küll voodi pikali aga iga 5 minuti tagant avasin igaksjuhuks silmi, et kontrollida kas ikka veel nägemine alles on. Hommikul olin nii kõva nägija, et oleks võind vabalt uue pudeli võtta. Selle asmel aga ostsime meie kõrval asuvast turismibüroost järgmise pileti KOH PHANGNANi saarele.
Hommikul tuli mikrobuss meile järele, viis sadamasse, seal oli nagu ikka praam, ja mõne tunni pärast olimegi rahulikult Koh Phagnanil. Koh Phagnanil läksime, sest luciano teadis rääkida, et seal on iga kuu full moon party, ehk siis vähem inglisekeelt rääkivatele blogilugejatele Täiskuu pidu. Internetis kirjutab, et saa sai alguse vast 1988 aastal, kui mingi hea seltskond oli seal kellegi sünnipäeva pidu korraldanud ja sellest oli nii kõva üritus saanud, et nad said seal järgmine aasta uuesti kokku ja nii see asi oli kasvanud. Samuti kirjutas, et iga kuu on osavõtjaid peost kusagil 10 000 kuni 30 000. ja keegi mainis et aastavahetusel on osavõtjate arv 90 000 kandis. kes teab vb on tõsi. Iga netileht kirjutab ja hoiatab inimesi narkootikumide kasutamise eest, jälgida oma jooke, et keegi sisse midagi ei soputa, sest kohalikud üritavad inimesi ära kustutada ja siis kõik rahad ja värgid ära varastada. Igatahes saarele juba sadamas sisenedes olid suured hoiatussilidid üleval, seega peab olema populaarne värk see uinutamine. Meil oli netis juba järgmine backpacker hostel valmis vaadatud, asus saare lõuna osas keskel. sealt oli peopaike 7km ja täitsa normaalne asukoht. Toas oli meil vist 9 kahekordset voodit ja suurem osa aega oli see kõik tühi, seal ju ainult magati,, rohkemaks seda ruumi ei kasutatud. ruum ise oli väga suur kah. Hostel oli sitaks lahe ja inimesed kes seal töötasid samuti. Rand jäi mõnisadameetrit üle tee ja oli täita okei. Saare probleemiks on see, et kui on täiskuupidu tulemas jälle, siis on ööbmisaeg miinimum 3-5 päeva, et inimesed ei tuleks vaid üheks ööks ja järgmine päev minema ei pane, hosteliomanikud üritavad ka raha teenida, Meie võtsime vist kolmeks või neljaks ööks. Esimene päev läks niisama hostelijuures tiksudes. Suht ruttu oli selgeks tehtud, et meie hostelist sada meetri eemal on kohe kaks prostibaari teine teiselpool teed. Käisime seal piljardit mängimas ja tüdrukutega vestlemas. Järgmine päev dussiall pead pestes tuli kohe meelde, kuidas sai taharuumi peltasse tõtates peaga vastu uksepiita joosta nii et ukseraam tahtis eest ära kukkuda. Pea jäi alles. Seal samas baari kõrval asus üks veidra moega hoone millele me nime ega otstarvet ei osanud alguses anda. Maja oli madal punasest tellisest ehtiatud lao moodi karp millel seinad lõppesid enne ära kui katusni jõudsid ja katus seisis postide peal. Palju erinevaid uksi läks sinna ja mõtlesime, et peab mingi laohoone olema. Õhtuhämaras saime selgusele, et see on mingi prostide teenenduskoda, ehk siis see tohutu siblimine ja üleslöödud tibide kari seal edasi tagasi sisse välja siiberdas oli pilt selge. Nalja tegi vaid see, et ega neil nagu lage polnudki, vaheseinad ilmselt ainult aga kui tahad siis võid naabrile üle seina eilse ajalehe visata või rinnahoidjaid vahetada omavahel. Kui see müsteerium oli ära lahendatud, oli õige aeg täiskuupeole minna, sinna minekuks hääletasime mingi taksobussi, mida oli kõik kohad täis selle peo tarbeks. Jõudsime kenasti randa, ostsime käepaelad, et sisse saada ja läksime randa. Muidugi peab ennem ära mainima, et kõik inimesed olid ostnud endale mingid enamvähem ühekordsed maikasärgid, kus oli peal FULLMOONPARTY kirjas ja nägid välja nagu mingid ühe bioloogiafirma kloonid. Teine asi oli kehamaalingud, igalpool sai endale lasta mustreid ja asju joonistada, ilusti sinise UV lambi all kõik hiilgas ja olid nagu fosforist ja kurb oli vaadata kuidas täiskasvanud inimesed üks asi ennast täis sodivad mis on veel OK aga sellepeale polnud joomise kõrval aega mõelda, et see värv hiilgab ainult UV lambi all ja kui sealt minema kõnnid siis oled nagu täisplätserdatud idioot. Jõudsime siis lõpuks randa, kus see pidu toimus. Rand vast umbes kilomeetri pikkune ja iga natukse aja tagant oli lava ja suured kõlarid ja eri muusika. Ikka elektrooniline reiv oli kõik. Rahvast nii palju et ära ei mahu. Märgata oli ikka tugevat alkoholi ja narkootikumidehõngu sest üksildased inimesed kõlariseina äääres üksinda ürgseid liigutusi tegema niisama ei kipuks. Palju oli sellised kes mähkis täitsa üksinda kusagil keset randa ja kes teab mis muusika või lava sel hetkel temajaoks meeltes oli. Julm andmine käis ja vahepeal süüdati suured kirjad. fullmoon party, samasugusd köiest punutud diislis immutatud kaltsud olid tõmmatud kõrgele taeva alla ja seal nad musta suitsu välja ajades põlesid, Äge oli. Kusagil ranna otsas olid pandud rauast torud üles, nagu spordiplats, kus sai lõuga tõmmata ja mingeid kangivigureid teha. ei tea miks küll aga seal oli meeletu rahvas kes üritas seal keerutada ja saltosid teha ja mida iganes. Näo võttis naerule kui vaatasid kuidas proteiinijoogiga ülespumbatud palja ülakehaga briti poissmehed oksad laiali kangi alla kõndisid aga siis kui vaja ennast üles tõmmata siis tuli vaid nina kangini ja ongi kogu jõusaal. Minagi oleks võind oma makaronidega seal rohkem lõuga tõmmata. Aga kui punnis, kuigi kasutuid käsi ja ülakeha pole ega siis naised ei vaata kah, seda on austraalia mulle õpetanud. Hoopis põnevam vahejuhtum leidis aset rannast eemal kärakapoe ees kus tutvusime 21aastase austria kutiga, kes oli jalgrattaga austriast taisse sõitnud. Vaid paar riiki oli lennanud, sest riik ei olnud viisat võimaldanud. Seega tal tuli kusagil 10 000 km kanti rattal, Isegi India sõitsis läbi. Tubli mees. Nalja sai edasi, keegi palus tal endast pilti teha ja ulatas talle oma iphone, aga kuidagi nadilt, nii et see hakkas maha kukkuma, austria poiss üritas seda päästa aga lõi hoopis telefoni õhtust vastu oma õllepudelit. Juhtus nii et ekraan oli paugust ämblikus kohe. Mõtles, et nüüd saab haledalt tappa tüübikäest, aga see täis telefoniomanik vaatas viltuse peaga ja lausus mornilt et ära muretse. Tuiasime seal peol ringi ikka edasi ja tagasi ja kusagil ranna otsas vedeles mingi vend, kedagi keegi üritas toibutada ja see absull jalgu alla ei saanud, kas oli liiga täis või sai mingit silmatilkadega jooki kohalikult ei tea. Vahepeal kohtasime AO Nangis hostelis elavat naabrikutti, kelle sõber oksendas end haiglasse, aga vaeseke oli nii purjus, et ei suutnud meid meenutatagi alguses. Meie igatahes läksime viimase pimedusega minema sealt ja jõudsime hostelisse mis oli täiesti tühi, kedagi ei olnud veel peolt tagasi. Müstika. ma nagu vanainimene seal kobistasin ringi,, oleks peaeagu nõusid pesema hakanud igavusest.
Ühtetel neil järgmisetel päevadel rentisime rollerid, Lulu enne ja pani ühe suunas ajama kuna ma magasin ja ma rentisin hiljem ja panin ka kusagile suuunas ajama. Sõitsin saarel ringi niipalju kui kannatas ja kuniks päike hakkas ära vajuma ja siis oli juba rolleriga t-särgi väel natuke  jahe. Vahepeal isegi märkasin suures rollerihoos teeääres rootsi tüdrukut, kellega ma mõned päevad Darwinis ühes hostelitoas elasin, aga oma sõidutuhinas ma ei hakanud taga juttu tegema enam. Väike maailm. Teeääres on igalpool mingid väikesed putkad kus saad pesu pesema viia, või rollerit remontida, või rehve vahetda rolleril ja isegi bensiini saab osta, mis on ennem klaaspudelisse valmis villitud kui tanklasse enam ei jõuaks. Hinnavahe on ka peaaegu olematu ja ei tea millest need inimesed ära elavad seal. Saime uusi tuttavaid ja semusid igast maailma otsast ja sellega võib selle Koh Phagnani reisi kokku võtta. Edasi oli vaja liikuda järgmisele saarele Koh Tao.
Selleks käisime ise rolleritega sadamas õhtul hindu vaatama ja teadsime et reisi pikkus on vast mingi maksimus 1 tund ja valisime kõige odavama aluse ja sõitsime õhtul tagasi ja viisime rollerid ära. Järgmine hommik võtsime taksobussi ja sõitsime õigeks ajaks randa ja seal ootasime veel mingi üüratu tunni, kuniks nad oma praami valmis saavad. Kui lahesopist välja saime ja natuke avamerele siis oli selge, et väga haige laine on väljas laevamootoritest oli tunda, et need õrnalt tiksuvad ega väga kiirust peale ei keerata. Sellest juba piisas, et mõne ajapärast hakkas suures ühiskajutis okset lendama ja suurem osa rahvas ronis välja ja istus paadi taga otsas oleval kauba jaoks mõeldud platvormil. Lulu käis viskas ka väikese okse aga ma hoidsin hambad ristis ja pidasin lõpuni välja. Paat oli selline kahekorruseline ja mitte kõige väikesem aga sellise lollaka vana olemisega, et iga kord kui lainepõhja kukkusime siis kõik sisu naguses ja tunne oli et kohe läheb alus pooleks. Paadinina kõikumise apmlituud võis olla oma julge 5 meetit,  ning nii kui üle laine sõitis sis tundsid kõhus kuis läks õõnsaks ja kukkusid kusagile sügavusse, nii kui seal vett puutusid oli juba järgmine laine ees ootamas see tuli vahepeal üle laevanina ja küljeaknad olid vee all. Üsna lühikese aja jooksul oli eestaknast näha nii taevas kui siis otse sügavat vett. Ma olin üsnagi kindel, et see on lõpp. Pakkisin oma passid ja pangakaardid tihedalt kõhukotti, et kui on minek siis saab vähemalt uue raha välja võtta automaadist. Lulu ronis ka näost valgena üles kaubadekile ja no seal polnd enam ruumi sest kõik see oli nii täis. Siis arvas üks härrasmees üleval dekil et ronib koridorist välja üles paadi kabiini kõrvale istuma ja seda ta tegi. Mõnda aega istunud seal pani ta nii räige okse maha, et tuul ja kõik see möll pühkis tema sisikonna mööda paadiserva kõik taha istuvate inimeste peale, kes natuke polnudki enam asjaga rahul. Seal samas taga pani kohe üks tibi uhke okse maha,,, rahvas aga jooksis ühes äärest teise, et märjukesega mitte pihta saada. No täis tsirkus rsk. pärast tuli välja, et seiklesime üle 3 tunni seal merel ja alles enne Koh Taod läks vaiksemaks ja tundsid kuidas propellerid põhja löödi ja saime natuke kiirust ka enne lõppu sisse. Vahepeal istusid seal sees hambad risti ja vaatasid ainult taha ja nägid ikka oma eelmist saart ja ette vaadates uut saar näha veel polnud ja mõtlesid, et viimane tund aega on juba nii sitt olla olnud ja kes teab kaua seda veel kannatama peab ja  mis kuradi pärast seda kõike jama vaja on. Maabusime elusalt, Tuikusime mööda tokkide otsa ehitatud peenikest puidust sadamakaid randa ja panime kohe perse maha, et natuke peas asuvat kallutusandurit tasakaalustada. Hakkasime õige pea sadamast kaarti jälgides kusagile astuma kuni jõudsime asustusse.. Seal selgus, et absull kõik kuradi odavad elupaigad on ära võetud ja midagi võtta pole ainult suured resortid. Pakkusin välja, et filipiinidel olime ülisuures kallis kohas aga saime üliodva toa ja sedasi läksimegi esimesse resorti ja saimegi kahese toa täitsa mõistliku hinna eest. Jalutasime ringi õhtul siin seal pimedas ja on lahe saar küll. Selline täitsa normaalse suursega et rolleriga sips sips jõuab igalepoole. Lulu aga kirtsutas juba pikemat aega nina, et tema ei taha siin olla ja ilm sitt ja pilves ja tuuline ja kõik muud miljon häda, et tema ei saa sukelduma minna jne ja kippus kangesti ära sealt. Olime veel ühe päeva seal, kus ta võttis endale rolleri ja mina jalutasin niisama ringi. Tegime plaanid ära, et seal koh taolt teeme sääred, tema bangkoki, mina tagasi phuketi ivari juurde, sest mu suur spordikott vedeles seal, sest seda ei tahtnud ju kaasas tassida kogu selle aja. Õhtul läksime reisibüroosse, tema ostis praamipileti kusagile põhjapoole minevasse sadamasse ja mina läänekülge. Plaan oli paar päeva ivari juures olla ja siis bangkoki sõita ja siis Luluga edasi koos minna aga sinna see mõte jäigi. Mina veel tellisin takso ka endale lisa 100 bahti eest mis mind pidi hommikul pool 6 või midagi sellist hosteli juurest sadamasse viima. Ootan ja ootan ja no juba 15 minutit vaid praami lahkumiseni aega ja käigu perse siis ja võtsin suvalise esimese takso ja sõitsin randa. Taksodeks on seal tavalised kastikad, navara või hilux kus siis reisijad istuvad taga kasti sisse tehtud pinkidel. Randa saades jooksin läbi putka kaipeale ja hüppasin praami ja uks pandi seljatagant kinni, niiet viimasel sekundil jõudsin. Tagatipuks avastasin, et olin oma pea 2aastat vanad head odavad ausi tanklast ostetud päikeseprillid ka ära kaotanud. Praamis jäin õnneks kohe magama, kuna öö oli lühikene ja reisibüroost öeldi, et see on ilusti otsepraam mandrile aga sedasi see asi ka päris ei olnud, sõitsime tagurpidi tagasi kõik koh phagnani ja koh samui ja igaltpoolt tuli rahvast peale ja kes läks maha ja õudne siiberdamine käis. ma õnneks magasin suurema osa sellest ja peagi olin tagasi mandril ja seal ootas juba suur buss ees, mis meid viskas mingi paarkümmend kilomeetrit kusagile suvalisse linna ja seal lasti meid kohviku ees maha. Selgus, et kohviku ees toimub hetkepärast ümberistumine teise bussi ja kui nurgatagant mingi ratastel peldik välja veeres läks tuju sitaks küll. Olin ivarile öelnud, et saabun salaja kui laine kell 4 õhtul phuketi bussijaama kusagile et äkki tuled vastu. Telefonikrediiti polnud, helistada ei saanud, sõitnud terve päeva, kell juba 4 õhtul ikka veel koha pole. Lõpuks sain mingi kell 6 bussijaama ja ostsin kohe telefonikrediiti et ivarile helistada. Tema ei võta vastu ja on mulle saatnud sõnumeid netti et on juba tund aega oodanud mind ja kus kurat sa oled jne. perse ma ka ei tea ju kus ma olen. Lõpuks sain ivari kätte. selgus, et ta oli just rolluga fooritaha seisma jäänud ja tänu sellele ta kuulis üldse telefoni, keeras otsa siis ringi ja oligi hetkepärast bussijaama ees. Pimeduse hakul tiksusime oma 20 km tasasel tempol tagasi temajuurde kus sai rahuliku hingega maha istutud ja puhatud. Edasi läks kõik muidugi täiesti hulluks aga sellest kohe.
Põhimõtteliselt läks kõik edasi seal nii nagu ta mõni nädal tagasi pooleli jäi. Vahepeal oli ivar omadega pankrotis ja oli sunnitud rolleri ära andma aga õnneks andis ta naabrimees, kes läks tagasi usasse, ivarile oma rolleri, et ivar selle JÄRGMINE PÄEV renti tagasi viiks aga seda ei juhtunud veel päris pikka aega. Seega oli meil tasuta roller käes ja mul veel raha oli nii et elu oli jällegi kord elamist väärt.
Vahepeale mahtusid jõulud, kus suurest plaanist sülti keetma hakata ei tulnud midagi välja, kuna ivaril on vaid üks madal pott või pann või mingi sellline anum kuhu midagi sisse ei mahu ja otsutasime hoopis guljassi keetma hakata esimest korda elus. Selleks suureks projektiks läks muidugi mitu päeva aega enne kui saime niikauele, et rolluga toidupoes ära käisime ja ostsima igast nodi kokku. Lihtsalt mainin, et kogu guljassi hoidis koos sibul ja liha, korralik masskuliinne, mehelik ja väga hea söök kukkus lõpuks välja. Edasi läks jälle omarida ööklubide ja pubide vahet kõik need 2 nädalat või 3. Vahepeale tuli ju veel ka aastavahetus, milleks me sõitsime rolluga järgmisse randa ja passisime seal kuni pool tundi aega oli jäänud uue aastani kui avastasime, et siin küll midagi ei toimu ja kimasime rolluga edasi kuni jõudsime järgmisse randa ja seal oli juba palju inimesi. Vaatasime seal raketid ära ja öösel oli rannas mingi suur kontsert usa neegritega. Hommikupoolikul väga vines olev ivar leidis mind üles ja ütles, et tal on mulle kingitus, et see on see tüdruk kes sealt baarist mulle silma hakkas ja juba tulevad mind otsima. Ka tõmbasin igaksjuhuks lipsu sirgu ja jäin oma kingitus ootama. Mõneajapärast vaarus ivar, ja näpuotsas mingi täiesti võhivõõras ja poolinetu naisterahvas. Ma mõtlesin ja mõtlesin ja tuligi välja, et ivar oli vaid väikese eksituse teinud aga pole lugu et plika võtame kaasa. Ma küll protesteerisin, et kuhu me kolmekesi nõnda siis sõidame ja see tuleb hommikul ja tagasi koju viia või midagi. Samas oli mul ka täitsa pohhui juba ja nõnda läksimegi kolmekesi ivari juurde ja üsnagi edukalt ja stabiiilselt. Mina läksin rõdule istuma ja ivar mõtles et mis nüüd edasi teha,,, sest ta vaatas seda tüdrukut hommikulvalguses ja polnudki väga rahul selle situatsiooniga. Igatahes läksin oma diivanile magama ja ivar keeras ka kusagile tuttu. Kui ma kunagi üles ärkasin, oli ivar juba jalul ja ütles, et ei tea kus see naine siia sai aga ma igatahes viisin ta koju ära. Põhimõtteliselt võib öelda, et aasta oli edukalt vastu võetud. Kusagile mõned päevad peale uusaastat olin endale selgeks teinud, et on aeg bussiga Bangkoki sõita, 12tundi reis ja samal päeval oli kusagil bussijaama lähedal turg, et käime turul ära ja ostame pärast mulle pileti ka homseks ära. Kaasa tulid teise rolleriga ivari kohalik pruta ja selle jämedam kaaslane ja hakkasime sõitma selles tohutus liikluses. Ivar keeras aga peale ja sügas eest ära ja mingieag ei osanud enam me kusagile minna ja jäime teeäärede tüdrukuid ootama. aga mida ei tule on tüdrukud, kuni üks helistas et tegid avarii, et tulge tagasi. Mõtlesime, et niisama kukkusid ümber, aga kui me lõpuks tagasi jõudsime sinna kus pifid olid, oli kohal juba politsei kes liiklust ümber juhendas, kiirabi ja täis möll. Vaatepilt oli päris rõve, kõrvalteelt olev veoauto oli risti teele ette sõitnud ja tüdrukut olid teeserval sõitnud ja sellele täiega küljepealt sisse pannud. Roller oli veoka all külili ja kinni kiilunud poolest saati ja tükke vedeles igalpool. Kiivrid ja kingad igalpool laiali, vereloik jne. Tüdrukud olid kiirabis, üks oli suht OUTis aga ivari oma oli suuteline rääkima ja iff hüppas kiirabisse ja jättis mulle rolleri et sõida haiglani sabas, Kui ma rollerini jõudsin ja lõpuks autodevahele teele sain, siis nägin kiirabi vilkureid vaevalt kilomeetri kauguselt. Teadsin, et järgi ma ei saa. Sõitsin mõnda aega kui tõmbasin teeääre passima ja võtsin telefonist kaardid lahti ja otsisin phuketi haiglat ja iff ka helistas just et jõudsid kohale haiglasse. Sain enamvähem selgeks, et vaja otse sõita ja andsin vaikselt edasi minna. Varsti olin haiglas ja niigi oli närv must kõigest ja siis veeel see liiklus kaa ja esimest korda phuketil sõita on üsna karm. Seal selgus peagi, et vaja teise haiglasse edasi minna ja seekord ootas kiirabi mind ära ja ma sõitsin meetrise vahega kuni teise haiglane välja, sest sinna ma niisama minnna poleks osanud. Panime vastassuuna vööndites ja üle igast ristmike diagonaalis ja ma olin nagu takjas ivari sõbra rolluga seal perses kinni. Väljas täiesti pime, kiirabi vilkurid tagusid tuld, maanteel suured kandilised augud aga sain õnneks eluga kohale. Lasin küünarnukid laiali nagu vana krossisõitja aga haiglaees peatudes küll käed värisesid nagu oleks just esimese ARK sõidueksami andnud. Passisime seal teises haiglas mõnda aega kui ivar arvas, et ta jääb öösel prutaga sinna ja et ma mingu koju. Ivari prutal oli jalasees mõned õmblused ja väike sinikas näos aga teisel oli katkine jalaluu ja kanamunasuurune muhk otsaees. Vaatasin enamvähem telefonist kaardilt välja kus kodu asub ja juba tiristasin mööda jahedat alleed kodupoole. Jõudsin kenasti vahejuhtumiteta koju. Ivar ilmus ka järgmine päev välja ja elu läks edasi sama rada, bangkoki ei jõudnudki. Vahepeal oli selline vahejuhtum, et üks eesti plika, keda ma tartu aegades teadsin ja keda ma aussi lennates riia lennujaamas nägin oli reisiga phuketi jõudnud ja mingiaeg saime kokku ja rääkisime juttu. Samas oli ta ka see inimene kes mu päeva ära rikkus öeldes, et mu passi 6 kuud sai ju läbi 22 detsember mitte 22jaanuar nagu ma ise arvutasin kunagi. Nüüd oli siis selge, et need plaanid mis ennem oli jäävad ilmselt ära ja peale Taid kui saab kambodsasse kuidagi siis lähen aga kui ei lasta üle piiri siis tuleb koju tulla. Kuna kiire oli nüüd möödas, ei kiskunud mind üldse enam bangkoki sest ivari juures oli ka hea soe pikutada. Nõnda see juhtuski, et üks ööse maandusime jälle ööklubis ja leidsime sealt mingid vene plikad hoopis ja keksisime seal niikaua ringi, et ei saanud arugi, et kell sai 5 ja kedagi enam klubis polnud ja pidu oli ära lõpetatud. Läksime välja ja meile järgnes mingi pikkade afropatsidega kutt, kes väga meeleheitel näoga pettumus hääles ütles, et kutid teie lähete ka ära või, ma ainult teiepärast jäin siia sest teil tundus nagu lõbus olevat. Plikad kukkusid musitama ja nii tahtsid järgmine päev kokku saada ja vahetasime vajalikud andmed ja nõnda ma läksin üksi koju, kuna purupurjus ivaril oli vaja kanada kutiga kusagile edasi tiksuma minema. Kusagil loetud tundide pärast roomas ivar tuppa, rääkis mingis teises täiesti arusaamatus keeles midagi, kust sain aru, et põkkus kellegagi rolluga natuke kokku aga väga midagi ei juhtunud ja kui mina kell 3 päeval üles ärkasin polnud kedagi kodus peale minu. Ivarile helistada ei saanud jällegi... võtit polnud, välja minna ei saanud nõnda ma istusin seal kuni iff kell 8 helistas natuke selgema häälega ja ütles, et on 100km linnast väljas, et olevat teadmata miks bangkoki poole rolleriga sõitma hakanud, Phuketist Bangkoki on ju vaid lühikesed 850km. Ma ka ei osand midagi arvata, et eks sa anna minna siis. Ütles, kus varuvõti on ja nõnda ma jäin ise sinna asju ajama. Järgmine päev tuli selges olekus ivar koju ja ütles, et ise ka ei tea kuidas nii läks aga kõik on korras, ja selle rolleri võiks ka lõpuks nüüd tagasi ära viia kuidagi. Kuna ta enda roller oli sealt võetud mille ta tagasi viis, plus kolmanda eesti sõbra oma oli sealt võetud, kes täis peaga käbla pani ja koju läks aga pole siiani veel rolleri eest maksnud, siis ivar ise ei julgenud seda usa kuti rollerit viia. Ma võtsin siis lõpuks julguse kokku, teadmata mis sitt mind ees ootab ja läksime kahekesi sinna, ivar sõitis edasi oma rolluga ja ma viisin usa kuti rolleri ära. Õnneks oli viisakas tädi ja arusaaja seal, ja ei määrinud mulle mingied võlgu kaela, kuna mina tagastasin rolleri. Iff korjas mu nurgatagant peale ja kimasime tagasi meiejuurde. Nõnda need päevad läksid, vahepeal käisime vene plikadel külas kuna lihtsalt niii igav on seal rawail, pole mittemidagi peale hakta, Kõik on vaid pidu ja pidu aga kui sellest rongist kord maha saime siis istusime suud ammuli ja teha midagi ei oskanud.
Lõpuks saabus see kauaoodatud päev, kus ivar pidi uue viisa saamiseks malaysiasse lendama, sinna samma Penangi kus minagi georgtownis olin ja isegi ööbis samas hostelis kus minagi ja mina pakksin kotid kokku ja nüüd on aeg minna. Bangkoki asemel rohkem põhja taisse, chiang mai, kus on kultuuri ja templeid ja maastikku. Rabasin seekord lennupileti, sest sinna oleks muidu mingi 2 päeva bussiga loksunud. Küsimus oli kuidas lennujaama saada, ivari lennuk kell 3 päeval ja minu oma 7 õhtul. Mis seal ikka lähme rolleriga arvas ivar. Ta oli täitsa kindel selles projektis, sest ta ise nägi kuidas mingi vanamutt oli sõitnud rolleriga, taga istumas oma 150kg tütar ja ees veel väike laps, et mis see meiekäes siis ära ei ole. Vahele mainin, et pelgasin alguses ivariga sõita, sest ta tiirutas läbi liikluse risti rästi ja ega punane tuligi teda fooris väga kohutanud aga kui selgus, et ta on ka vana Voshodi mees, siis ma enam ei kartnud. Igatahes oli meil roller, kaks mees, kaks seljakotti ja minu tohutu spordikott.... mitu korda üritasime seda valemit ära lahendada, et kuidas see kõik rollu peale sättida. Lõpuks lahenes asi lihtsalt kus ivar pani ühe seljakoti endale kõhupeale rippuma, mina ühe endale selga ja meie kahe vahele panime minu spordikoti püsti seisma. Seal ma siis istusin ja hoidsin ivari õlgadel asuvatel rihmadel käsi peal, et rihmad alla ei vajuks ja samas jäid mu käed hoidma ka spordikotti püsti. Algul tasa ja targu ja pärastpoole ainult targu ja peagi olimegi vaid 2 tunniga läbinud need tohutud 40km Rawailt lennujaama läbi hullu liikluse. Olime ise ühes tükis, roller ja kõik kompsud olid alles. Kõik läks kenasti, ivar sai oma lennupeale ja mina jäin sinna veel oma 4ks tunniks istuma kuni tuli minu kord. Kuigi see phuket on mõtetult väike ja kolgas on seal lennujaamas räige sagimine. Meeletu rahvamass. Veider on muidugi veel, et kõik kirjad on ok arusaadav, et tai keeles ja inglise aga no vene keel kaa veel,, halloo.. Hüppasin lennukile ja juba näiski taevas avavat silmad ja mind ära viis tugeva mootori jõud ning hetkepärast kõikus minukõrval kontstes stjuuardess. Õnneks polnud kapteniks tütarlaps kes mu järel ei sulgenud ust. (argo saab vaid aru viimasest). Väljas oli juba pime ja lend läks üsnagi tavapäraselt, vaid 2 tundi ja mõned väikesemad õhuaugud lendutõustes ja kui juba pilvedest läbi oli ilus olla. Tukastasin tibake ja peagi maandusin Chiang Mai lennujaamas. Kui lennujaamast välja astusin sain külmarabanduse, seal võis mingi 20 kraadi kanti olla või isegi hullem. Lõdisesin kuni taksoni. See on selline väike jra rahulik koht kusagil põhja tais kus kõik on tasasem ja pole niiii turistikas kui kõik kohad kus varem käisin. Koht on odavam ja taksoga linna oli vaid 120 bahti mis on 4 AUDi. Olin broneerinud netis endale toreda koha, üliodav ja toas oli 5 voodit ja neis paar austraalia plikat kellega sai veits vestelduda. Linn ise on selline huvitava planeeringuga,  et tasuks google mapsist vaadata kaarti, kesklinn on kunagi olnud ümbritesetud suure telliskivimüüriga ja on täiesti ruudu kujuline ja see oli ka esimene korrapärane asi mida ma Tais olin näinud 40-50 päeva jooksul. Linna ümber jooksevad vanade müüride ääres sõiduteed, nagu suuremad magistraalid ja kahe suuna vahel pole mitte haljasriba vaid lausa kraav, jõgi või kanal. Purskkaevud ja täis mäng, väga kena koht. Järgmine päev käisin niisama ringi ja kolasin ostukeskuses ja uursin elu ja peagi oli vaja uuesti magama minna sest kolmandaks päevaks enam ruumi polnud ja kõik oli välja müüdud. Mõtlesin, et uut kohta ka ei otsi, et savi lähen kompsudega maaliinibussijaama ja võtan esimese pileti veel rohkem põhja, Chian Rai'sse, sest olin pildipeal näinud ühte ilusat templit mida tahaks ise näha ja vahemaa vaid mingi õrn 180km. Ja läkski kenasti, et sain pileti tunni aja pärast ja see tund kusagil istuda pole enam midagi.  Isutsin mingi  tai naise kõrval ja tiksusin peaga vastu aknaklaasi kuna eelmine öö oli ka vaid voodis keerutatud saanud ja und silmale ei saanud. Arvasin, et see on nagu maantee, et kus ainult sõida ja anna gaasi ja et läheb läbi dzungli ja nii oli kaa aga kogu see teeäär oli täis majasid, absoluutselt kogueag oleks nagu oleks sõitnud kusagil külas. Majade taga olid riispõllud ja muu jama aga kõik majad, nagu ja filipiinidel, on maanteeääres mõlemal pool ühese rivina. Liiklus oli kah täitsa olemas ja andis seal vuristada.
Chiang Rai on veel väiksem ja rahvastik vist linnas 200 000 ja oma broneeritud hotelli leidsin mõnesaja meetri kauguselt bussijaamast ja sain ilustasti suurde tuppa, kus 6 voodit aga täis pole see veel kunagi olnud. Esimene päev, kuna jõudsin mingi 3-4 kohale, käisin linnas ringi ja kolasin mööda ostukeskust ja uursin niisama ja leidsin ühe tuuri kuhu tahaks minna, et seda valget templit näha, millepärast ma siia tulin. Tuur oli 1000bahti aga oli peaagu täis päev 8.30-4ni välja. Kedagi teist polnudki väga vaid mina ja üks jaapani vanamees, kes ühtegi keelt rääkida ei osanud. Autoks oli ka uus nissan ja autojuhiks 25 aastane kutt, kes tegelt tegeleb autode tuunimisega aga sel päeval polnud midagi teha ja oli nõus autojuhiks tulema oma autoga,. Käisime kogue selle tuurimaterjali läbi ja rääkisime kutiga pikalt juttu ja vahetasime kontakte, kuna ta arvas, et ma võiks vabalt nende juurde tööle minna ja no kutil on uus auto ja maja ostetud ja need rahad mis ta rääkis selles äris olid ulmelised.
Tuur ise oli selline:
Valge tempel - suur uusim budda tempel  siinkandis ja ülilahe disain, mina annaks sellele kõik auhinnad mis mul oleks eks ise piltidelt hinnake. Seest oli ta nagu nad ikka on, ehk siis keskmist külas asuvad viljakuivatit meenutav hoone aga väljast, milline täpsus, detailid.. Siis läksime mingi Musta maja juurde, kohaliku disaineri poolt loodud terve kompleks. Maja oli megasuur puidust ja laudadest tehtud kuur aga no see massiivus oli meeletu,, seal oli tohutu arv erinevaid maju ja hooneid ja asju mida ma ei oska nimetada. Igatahes ärevam kui A.H. Tammsaare majamuuseum. Passisime seal mõnda aega ja liikusime edasi kusagile Burma piiriäärde, kus peatusime piiripunkti ees ja vaatasime ringi. Edasi "kuldne kolmnurk" ehk siis koht kus kohtuvad Burma, Laos ja Tai. Siis kusagile jälle mingeid budasid vaatama ja käisime läbi oopiumi muuseumist, kuna see kuldne kolmnurk olevat olnud meeletu oopiumikaubandus regioon. Sis veel mingi varemed ja peatusime kusagil pikakaelaliste mägihõimu juures. See maksis raha ja sinna me minna ei tahtnud, sest piltidelt oli juba selge millega tegu. Tegu mingi külaga kusagil kes elavad eralduses ja kannavad kaela ümber pronksrõngaid. nagu spiraal. Legendi kohaselt olevat korra tiiger murdnud palju neid maha ja seetõttu hakkasid nad oma kaelaümber pronkstraati mässima. Spiraali pannakse aga aastatega juurde ja lõpuks võib sul olla 5-8kg värvilist metalli ümber kaela. Huvitav on see, et see mitte ei tõsta pead kõrgemale, vaid vajutab hoopis õlgu alla ja sellest tekib neile pikk kael. Veiderikud. Siis vahepeal oli lõunapaus, mis oli hinna sees, peatusime kusagile Burma piiriäärel kus oli suur sööklakompleks ja oli nn rootsi laud ja võisid süüa mis hing ihkas ja niipalju, et üle ajas. Ma võtsin kohe eestlasele korralikult ja mitu korda, et ülemakstud reisituuriga tasa teha. Õhtuks tagasi koju. Järgmine päev oli juba kõrini ja otsustasin hommikul, et aitab siin ja aeg jookseb ja võtsin esimese bussi ja sõitsn tagasi Chiang Maisse, kust ma 2 päeva tagasi just tulin.
Chiang Mais võtsin seekord uue öömaja, sest vana oli internetiandmetel hõivatud ja sain jälle vaid üheks päevaks toa. sest järgnevad olid kinni. See oli huvitav juhtum, et ma olin 7ses toas ainuke mees ja uhke oli olla kohe. Mu toas olid kaks kanada tsikki kellega ma õues öö-turul jalutamas käisin ja niisama laterdasime.  Hommikul jälle kott selga ja kesklinnas lõunaküljel uude hostelisse. Seal oli 6ne tuba ja ainult paar inimest oli seal sees seega oli okei. Passisin chiang mais mõnda aega, kuna eelmine kord ei võtnud midagi ette peale magamise, siis seekord otsustasin ringi ka vaadata rohkem. Leidsin hea hinnaga tuuri lähedal asuvasse mäkke. mis on samal ajal ka Tai kõige kõrgem mägi ja seal teepeal oli veel igast kila kola ja koskesid ja kuninga ja kuninganna auks ehitatud Pagodasid. Pagoda on selline kellukese kujuga pühakoda, nagu silindriline ja läheb ülevalt koonusesse või mida iganes, No sellised 50 meetrit kõrged küünlajalad kus sai sisse minna ja seal olid jälle budda kujud ja väljas oli ilus aed miljoni erineva lillega jne. Sõitsime sinna 8paiku hommikul ja öeldi, et pane midagi selga et külm on aga no ma võtsin küll pikad käised kaasa aga keegi ei täpsustanud, et seal saab olema 5kraadi sooja ainult ja on täiesti pilvede sees ja tuul vingus kus kurat. Õnneks tegime sealt tipust ruttu sääred ja hakkasime vaikselt allapoole mikrobussiga sõitma. Meid võis olla mingi 9 inimese kanti. Giid muudkui aga seletas ja tüütas kõiki oma teadmistega. Jälle oli vaja mingist kuradi mägihõimukülast läbi käia aga seal olid vähemalt normaalmõõtudes kaelad. Näidati nende põllumajandust, ehk siis riisipõllulappe jne. Lõpuks sai see kannatus läbi ja hakkasime kodupoole sõitma. Bussis oli üks austraalia keskeast edasijõudnud paar kahe lapsega siis vestlesin abikaasaga vähemalt juttu oli millest rääkida. Peagi olin kodus ja ootasin uut päeva. Järgmne päev läksin teises suunas, lähemal asuvaid mägi-mingeid-asju vaatama millest mul polnud aimugi. Sõitsin kolmerattalise TUK TUK taksoga kusagile mäe jalamile. sealt taksobussidega üles. Tuli välja, et seal oli kuninga talveresidents kuhu mind sisse jälle ei lastud, sest pikki käiseid on vaja, mingi usu teema raudselt. Siis tulime mäest allapoole, peatusime mingis linnakus. Seal oli jälle mäe otsas mingi tempel aga seekord oli see tõesti ilus kompleks. Kõik kullakarva kollane ja igavesti ilus koht oli seal. Päeva lõppedes sain jälle koju ja mõtlesin, et aitab. Kusagile nende päevade keskele mahtus etapp, kus ma leidsin chiang mais ühe kaubanduskeskuse, mis on põhimõtteliselt ainult meestele. Elektroonika, arvutid, arvutijupid, peenelektroonika jupid jne jne jne jne serverikapid, valvekaamerad, salvestid, video ja fotoseadmed,  - ühesõnaga oleks võinud sinna veoautoga ette sõita ja selle valimatult täis visata kaupa ja koju sõita. Mul oli tugevasti tegemist, et ennast sealt kaubamajast välja saada, arvan, et esimest korda tundsin, mida tunnevad naised riide-kinga ja kotipoes. Igas poes oli vaja käia kõike katsumas ja küsimas mis asi see on ja mis asi too on sest ausalt, tõmbas nii kirjuks. Eriti just nagu valvetehnika ja selle alase tööga seotut oli palju. Oli ka profi televisooni seadmeid ja videojagureid ja pulte ja ma ei tea mida kõike. Koduteel keerates kusagilt kõrvaltänavalt peatänavale nägin mingit sadakond politsinikkku, eriagente ja terve teed ristmikud ära blokeeritud, inimesi hoiti tänavalt eemale... mind lükati teepealt minema... hiljem küsisin, et mis värk on, siis selgus, et kohalik printsess olevat seal külas käinud. Limusiinid ja täis pauk ikka.
Siinkohal tahaks öelda Taunole, et kui me malaisias arvasime, et on odav siis siin põhjatais on ikka sitaks odavam. Loodan, et sul on hea tore lumes möllata ja ka kopsupõletiku elasid kenasti üle...
Ühel neil päevadel sai võetud otsus vastu, et aitab siin töllerdamast, aeg minna bangkoki. Teadsin, et seal mässavad ja teevad igast tsirkust aga no kurat ilma bangkokita ma koju ei lähe. Mõeldud tehtud, vedasin oma koti maaliinibussijaama jälle ja võtsin järgmise pileti bangkoki. Maksis kusagil 500bahti vb... 16 AUDI kanti seega pole lugu. Kell 2 päeval sain minema ja tundus selle reisi käigus, et enam ei saagi pidama. Buss oli kahekordne vana ja väsinud olemisega, samas ikkagi üsna mugav ja istmed sai alla lasta ja minu jalad sai ilusti välja sirutada pikalt. Buss õõtsus ja laes olid laekad nagu lennukis, kus saad nodi sisse panna aga lennuki omad käivad lukku aga selle bussi omad rippusid niisama ja nii kui buss paremale vasakule õõtsus siis neeed luugid käisid kokku lahku nagu taksikoera kõrvad sügistuules. See oli nii tasemel buss, et see ei õõtsunud ainult mitte paremale vasakul vaid ette taha ja üles alla kaa, nagu oleks ülemine korrus sukapaela ja püksikummi abil ülejäänud bussikülge ajutiselt kinnitatud. Hinna sees oli ka lõuna või siis õhtusöök sest kell 21 õhtul peatusime kusagil põõsataga platsil, kus tuli välja suur asfaltplats paljude seisvate bussidega ja seal oli väga suur söökla. just mõeldud bussireisijatele ilmselt. Piletil oli kupong ja selle eest said endale mingit lobi tõsta ja kõrval oli pood ja peltad ja luks värk ikkagi. väljamaa. Kimasime edasi mõne hetkepärast ja ainult 10tundi peale starti, ehk siis kell 12 läbi öösel parkisime ennast osava manöövriga kusagile bangkoki bussijaama. Seal kohe nahaalid ümber, et kus minna tahad jne jne jne ja tuhat bahti jne. Saatsin pikalt ja kõndisin läbi bussijaama teiselepoole kus tegin taksoässaga diili 300 bahti minu hostelisse. Sain ilusti paika ennast. Saabusin öösel ja läksin siis oma tuppa kooserdama, kus on 5 kahekordset voodist ehk siis 10 matsi.
Esimene  päev käisin jalutasin enda regioonis ringi, kus oli igast monumente ja templeid ja kuningakojad, kuhu mind JÄLLE sisse ei lastud riietuse pärast. Traalivaalitasin terve päeva oma kümmekond või enam kilomeetreid ja õhtuks tagasi koju. Järgmine päev otsutasin, et nii päris ei saa ja jalutasin pearongijaama, mis võis kuradi 3-4km eemal olla ja võtsin sealt metroo ja sõitsin kusagile idapoole. Seal pistsin pea metroojaamast välja ja selgus, et olen keset demonstratsiooni ja streiki. Kõik tundus nii huvitav ja rahulik ja üldse hästi korraldatud kogu see blokaad. Meie koduriigis ei suudeta korraldajate poolt mõnd festivaligi selisel tasemel korraldada nagu siin mingi streik on. Suured ja ma mõtlen suured ekraanid mitmelpool, lavad, keegi peab vihasel toonil kõnet, täis kaameramöll ja videotehnika. Kõlarid on suurte tellingute otsa üles pandud, generaatorid, No täis festival. Inimesed telgivad, söövad, kõik on oma ärid püsti löönud. Grillivad süüa teha ja müüakse lippe ja T-särke. münte kääre.  Sealt metoolt istusin ringi selle rongipeale mis taeva all sõidab ja kimasin sellega järgmisse kriisikoldesse. Seal oli laval bänd ja mängiti ilusat vaikset jazzmuusikat, inimesed telkisid. Need kohad mis olid ära hõivatud ja knni pandud olid suuured ja väga suuured ristmikud. Mitmerealised teed kõik liivakottide, rehvide ja mis iganes kila kolaga kinni pandud. Kiirabi autod olid igalpool valves aga no mingit konflikti ei näinud ma. Pigem õõtsusin tasakesi jazzisaatel ise kaasa. Siis võtsin järgmise sihtpunkti, võidusammas.. seal oli ka hirmus mass rahvast koos ja keegi pidas tähtsat taikeelselt kõnet. Tegin pilte ja vahtisin niisama ringi. Ise lavale sõnavõtma ei läinud. Mingi rongipeatus oli nii kuradi kõva, et kaks rongi sõitsin üksteise koha. Et kui Kuala Lumpuris oli vaid üks skytrain siis siin oli neid rohkem ja peatuses seisid kaks rongi üksteise peal eri tasemel. See ise oli juba täielik tase näha. Kaasas oli mul väike kusagilt krabatud turistikaart ja vaatasin et olen selle peaaegu nagu läbi käinud, ehk siis tähtsamad kohad et aitab. Väljas hakkab pimedaks ka minema. Jõudsin viimasel valgusel tagasi pearongjaama kust oli 3-4km koju, Hakkasin astuma, olgugi et sitaks väsinud, vahepeal läks pimedaks ja see rajoon tundus ka kuradi kahtlane, kedagi tänavatel pole ja üldse kiskus õudsaks. Vahepeal põrkasin läbi veel mingi budha mäe ja monumendi juurest, märkasin maas sibavat skorpionit,, torkisin seda puutokiga ja hakkasin edasi astuma läbi pimeduse teadmatusse. Taamalt paistis valgust ja kuidagi elavnes jälle olukord kui ma kusagilt nurgatagant välja astusin ja avatasin ennast keset kuradi demonstratsioonikollet. Rehvid, tõkkepuud, liivakotid, Ming tähtis munk pidas kõnet ja kõik kuulasid, ma pigem hakkasin edasi astuma. Sain sealt alalt ilusti läbi ja peagi olin tagasi oma tuttaval koduteel ja olingi tagasi hostelis. Hingasin natuke kergemalt. Kui ma see sama hommik rongijaama hakkasin sättima siis teepeal oli mingi remont või midagi ja kusagilt pidi maha keerama ja avastasin ennast mingist elektroonika või meeste-turult. Kõige põnevam oli kõik raadioteel juhitavad autod, kopterid. lennukid- mittemingi odav sitt vaid tipptase. kaameratega kopterid. bensiimootorid, propellerid, ringiraja autod, kõik jupid kõik mis hing osakab siit ilmast üldse ihaldada. Samas kõrval oli mitu poodi relvadega. Selgus, et õhkrelvad ümmarguste plastpabulakuulidega aga no rauast ja rasked ja tõese välimusega. Koheselt meenus lennukis loetu, et isegi relva maketti ei tohi olla kaasas, muidu oleks kindlasti endale suure revolveri kaasa ostnud. Muidugi tänaval olevat kaupa ei suuda kirjeldada, müüakse lasereid, nuge, kirveid, vibusid, metallist rusikanukke, ninjatähikuid ja teleskoopnuiasid ja täiesti mine ja osta mis tahad. Mina peatusin läänepoolses bangkoki alas Khaosan road. Mis on tohutu turistikas ja siin on võimatu kõndida, kõik tänavad on turud, kõik on lette täis. või noh, kogu see bangkok mida ma näinud olen on üks turg. Inimesed venivad ja uimedavad ja käia pole mittekusagile ja no rsk vahel on tunne, et ostaks mustalt turult buldooseri ja sõidaks kõigest sellest sitast läbi. Kiiresti kusagile minemine unusta ära, selleks pead kõnniteelt maha astuma sõiduteele ja kõndima seal autodega võidu, sest seal ei koperda keegi jalus. Kõik katusealused ja asjad on nii kuradi madalad, et olen oma pea loperguseks jooksunud vastu kõikvõimalikke kõrgtakistusi. Khaosan roadi eripäraks on see, et sealt võid osta ükskõikmissuguseid juhilubasid ja lase sinn a peale kirjutada mis ise tahad, kõik maad olemas, isegi eesti load, oxfordi ülikooli tunnistused ja muud koolituspaberid, kõikvõimalikud töötõendid, CIA, FBI, NASA, INTERPOL jne. Mõtlesin, et võiks interpoli töötõendi teha aga kõik see llõpptulemus mis seal näidistena väljas oli, oli sellise mitteusutava kvaliteediga ja sellepärast ei hakanud raha raiskama, sest eesti load olid ka natuke õrnalt lillaka alatooniga, et eestis jääd kohe vahele, aga üldiselt oleks ikka võinud koopia teha, et väljamaal ette näidata kusagil. Õhtu saabudes oli meile tulnud üks briti tsikk ja 3 ausi kutti siis jutustasime nendega ja pidasime plaane järgmise päevaks. Vahepeal tuli välja, et briti tsikk on kohe kohe kambodzasse minemas ja ma ise samas suunas mõtlesin, siis miks mitte koos minna. Minu algne plaan oli järgmine päev Pattayasse sõita, mis asub bangkokist lõunas 100km kanti aga nüüd siis võtsin veel ühe lisaöö juurde samas hostelis, et siis saame koos kambodza poole minna. Järgmine päev jalutasime kambakesti siin natuke ringi. võtsime jõepeal isegi ühe praamisõidu ette, see on nagu liinibuss aga paat noh. Siin palju veepaadisadamaid ja teinekord on lihtsam praamiga kusagile sõita kui taksoga tiksuda, praami pilet on ka naeruväärselt odav. Pidasime brititariga, Gemma, plaani, et kuidas siis nüüd täpselt sinna kambodzasse minna, et homme lähme bussijaama ja võtame esimese bussi, selline oli plaan, Et bussijaama saada, peab kõigepealt rongijaama saama ja sealt saab bussijaama. see kõik maksab, ja takso maksab jne. Õnneks juhtusin olema mina, kes õhtuhämaras linnavahel ringituuseldades astus sisse reisibüroosse ja küsis bussipiletite hindu kambodzasse. selgus, et otsa hind on 250 bahti ehk siis 7 dollarit või midagi taoliselt naeruväärset. Plus minek on mikrobussiga ja buss tuleb otse siia samma meie hosteli nurgataha rahvast peale võtma. Kuigi asi on kahtlane ja liiga odav et olla tõsi, ostsime ikkagi piletid ära ja jäime homset ootama. Buss pidi meid piirile viima ja teiselpoool pidi olema kohalik buss mis meid edasi viib järgmisse linna Siem Reap. Sinna on siit bangkokist 400km. Eks näis. Olen ennem eestikate käest siin kuulnud, kuidas nad on samasuguse diili teinud aga peale piiri oled omapead, pole midagi ootamas. Aga pole lugu, küll kuidagi hakkama saab kui üle piiri saan üldse. Nimelt olen oma kümne piires arvutamisega jälle mööda pannud, nii et mu pass kehtib kuue kuu asemel tänasest 5kuud aga riiki sisenemisel nõutakse 6 kuud, seega lähen sinna lootuses, et saab kuidagi ikka üle piiri ennast nihverdada. Elame näeme, kui jamaks läheb siis Gemma lubas piiril tisse näidata, et mind üle saada... loodame et hoiab oma sõna, noh niisamagi võiks pilgu peale visata...
Igatahes pärast paari abitund tundi und oli kell pool 7 hommikul ja oli vaja üles tõusta ja teele asuda. Õnneks panin kotid kokku ära eelmine päev aga selline väsimus oli peal, et ikka oli raske arusaada mis kotid kaasa peaks võtma. 7.30 istusime juba Gemmaga reisibüroo trepil ja ootasime oma mikrobussi mis meid kambodzasse peaks viima. Soliidse hilinemisega oli buss kohal ja peagi oli see silmini laotud täis reisijaid ja nende kotte, kokku tuli 13 inimest bussi plus juht. Nii räige väsimus oli peal et panin pea vastu esimese istuja seljatuge ja üritasin magada aga kuna istusin viimase rea pingil, mis oli teistest kõrgemal oli seal nii kuradi vähe ruumi ja nii ebamugav. Bangkok kell 8 hommikul on viimane koht kus mingi sõiduvahendiga olla tahad, kulus üle tunni, et saaks kusagile maanteele välja, lihtalt istusime ja istusime igalpool kinni ja meid ümbritses miljoneid autosid iganurgapeal. Tagapink oli veel sellepärast õige nõme, et kõik teel olevad ebatasasused tulid seal taga kordades välja. buss lausa hüppas mõnes väikeses jõnksus ja vahel lõi perse maast lahti. Magad seal pea vastu seljatuge ja siis lööb pea õhku ja uuesti sellise pauguga vastu pinginurka et hambad laksuvad. Niipalju siis magamisest. Peagi olime mingis tanklas tankimas jalgu sirutamas ja sõit läks edasi. Pidime oletatavalt kell 12 piiril olema ja sealt kell 5 Siem Reapi linnas kambodzas aga nagu ikka ei õnnestunud meil see. 5km enne piiri oli teeääres mingi söökla kus peatusime, et bussi vahetada. Kuna tundus pikem paus, ja seal oli mingi uus reisikorraldaja meid ootamas, selline asjalik kutt, siis mõtlesin, et oma passiprobleemid tuleks talle ära rääkida, et küll tema teab neid asju. Tegin taga vaikselt juttu ja ta lubas "konsuliga" vestelda. Hetkepärast palus mind astuda söökla tagausksest sisse, kus paistis olema mingi hubane "migratsioonikontor". Igatahes seal istus see kohviku-aukonsul ja vaatas mu passi ja ütles pole probleemid, teeme viisa kohe siinsamas ära ja meie mees tuleb teiega kaasa kui hätta jääd siis ta oskab aidata. Andsin passi ja 2 passipilti, Gemmal oli üks passipilt, pole probleem, väikese digifotokagaga tehti valge uksetaustal tast sipsti uued pildid. Aukonsul rääkis, et pole vast probleemi, et kui vb politse peab piiril kinni ja küsib mu käest vaid küsimusi jne et näitad neile oma riigist lahkuvat piletit ja saad sisse ikka, keegi oli läinud 3 kuud kehtiva passiga ja oli ka sisse saanud riiki. Ma ütlesin, et kui väga meeldivalt tore, aga mul pole mitteühtegi lahkuvat piletit veel, et ma ostan need kui riiki sisse saan ju. Ei ole probleemid arva ta, et me teeme sulle kohe ühe lahtise kuupäevaga bussipileti tagasi bangkokki siem reapist, et siis on riigist lahkumis tõend olemas. olin nõus ja ostsin 400bahti eest suvalise bussipileti ta käest mille ta vabakäega mulle välja kirjutas :D
Tahtsin, et oleks võimalikult palju tõendeid ja et asi oleks võimalikult usutav kui veel olla saab, sest tahtsin väga sinna kambodzasse minna seega raha ei olnud mõtet lugeda sel hetkel. Igatahes sain bussipileti, maksin viisatasu ja poole tunnipärast tagastati mulle pass kus oli ilusti viisa sisse kleebitud, allkirjastatud, tembeldatud ja seda kõike väikese kohvikusöökla tagaruumis. Edasi ootasime oma järgmist bussi natuke mis meid viis 5km piiriäärde ja meie reisisaatja tuli kaasa meiega et läbi aidata kõiki. Pidas kõne kuidas mida kambodzas teha ja läksime väravatest läbi, kus meid tembeldati kui taist lahkunuid ja edasi jalutasime järgmisse hoonesse kus oli kambodsasse sisenemine. Seal oli väga pikk rivi ja öeldi kohe, et 200 bahti eest saab VIP passikontrolli ja kiiremini riiki sisse, Tegelt polnud see muud kui altkäemaks, et meie passe kiiremini läbi lasta. Mulle tundus see parem ja kiirem võimalus plus reisikorraldaja ütles ka et seal lüüakse kiiresti templid ära ja keegi väga passi sisse rohkem ei vaata ja mul oleks mõistlik seda teeed minna. Mõeldud tehtud, paljud meie grupist tahtsid kiiremini läbi saada ja nii läkski. Gemma see eest ei olnud nõus kedagi ületoitma ja tema jäi sinna järjekorda ootama ja pidime pärast bussijaamas kokku saama, et ootan tema ära. Meid kes me lisatasu maksime talutati kohe putkast mööda kambodza alale juba ja jäime sinna ootama kuni reisikorraldaja tuli 10 minutipärast pakk passe pihus ja jagas kõigile meile laiali ja tervitas meid kambodzasse sisenemise eest. Võtsime järgmise bussi, mis oli ikka väga vana ja hirmus peldik ja sõtsime suurde maabussiliinijaama kus oli riigi poolt kontrollitav rahavahetus ilma vahendustasuta seega lõime kõik oma bahtid ringi kohalikuks RIEL iks ja buss sõitis minema rahvaga ja ma jäin Gemmat ootama. Ta tuli õige pea sinna ja isutsime järgmise bussi peale ja sõitsime rahu südames Kambodzas juba Siem Reapi linna poole...... Ma ei suuda siin lahti seletada sõnadega kui suur nõiakivi suurune raskus mu seljast maha kukkus kui edukalt üle piiri sain, ei saadetud tagasi, ega ei jäänud kusagile kongimajja kahe riigi vahele. Bussid olid juba ette tais ära makstud ja kõik see trantspordi pull maksis 250 bahti :D Super.


Kogu lugu... pildid nagu ikka kahest fotokast, seega järjekord sassis.


Kanaaia inimesed ivari rõdu all

paartuhat bahti

Patongi rand phuketis

Patongi peotänav päeval

Patong
Mittenaine


Kaabeldaja unelm

Luciano

Patongi peotänav öösel

Mingi baar patongi peotänaval

Vaade meie Phi phi hosteli uksest/rõdult

kala

phi pih

ahvid, krabil

Moodulitest kõikuv plastmasskai

Mr cocki tänavabaar

Mr cocki tänavabaar

Mr cocki baar

Mr cocki baar päeval

Koh samui puukuur

koh samui trantsport

vaade koh samu hostelist

koh samui elamine

koh phangan sadam

koh phangan hostel

koh phangan

koh phangan

koh phangan kaablihullus

koh phangan hosteli ees

koh phangan hostel

koh phangan, pesumaja, tsikliremont ja kütus

koh phangan enne täiskuupidu

koh phangan tuhkatriinu

koh phangan täiskuupidu

koh phangan täiskuupidu kehamaalingud

koh phangan

koh phangan

koh phangan täiskuupidu

koh phangan täiskuupidu, kogu see valgustatud rand on pidu

väike prostikoda koh phangan

koh phangan

koh phangan

koh phangan

koh phangan minu rollu

koh phangan

koh phangan

Koh tao haige sadam

Koh tao see on see peldik mis ninapidi veeall käis koguaeg

koh tao

koh tao


koh tao

koh tao

koh tao

Koh tao

Koh tao

ivari pruta

kookos

chilli, chilli, chilli ja suhkur

Korralik koduroog

rawai

Chang mai

lamav buda

chiang mai

chiang mai

chiang rai

tempel

tempel

rolleriparadiis

valge tempel

valge tempel

valge tempel

valge tempel

valge tempel

must maja

kellegi madal auto

Burma piiripunkt

Burma piirlinnak tai poolel

Teiselpool Laos

Takso

Chiang Mai

Chiang mai

Chiang mai mäetempel

Chiang mai mäes kusagil

Tuuningupill

Kuninga marmor pagoda

Kuninganna pagoda remondis

Kirsid õites

Riisipõld

Takso ja söögiputka

Selline buss siis

Sellega läksin chiang maist bangkokki

Khaosan road bangkok

bangkok demokraatia monument

Kuningapalee bangkok

mingi naja bangkok

BKK

BKK

BKK suletud tänav

Khaosan road öösel

rahutus

rahutus

rahutus

rahutus

rahutus

rahutus

võidumonument rahutus

bangkok

ummik hommikul BKK

ivari korter

phuketi elamine lucianoga

phi phi tuba luciano

phi phi

phi phi

phi phi

phi phi

phi phi

phi phi teel vaatepaltsile

poolel teel üles vaateplatsile

phi phi



phi phi

phi phi


phi phi

paadiäss phi phi

kapten phi phi

paat phi phi

phi phi

phi phi

phi phi

maya bay phi phi

maya bay phi phi

kanuu phi phi

phi phi

krabi

krabi

pannkook tegelt

krabi mägede vahel

krabi üksildane kaabeldus rannas

krabi

krabi


valge tempel

valge tempel

valge tempel

valge tempel

tempel, mitte nii väga valge

must maja

must maja

seal musta maja ääres

musta maja ääres

must maja

chiang rai

chiang rai

chiang rai

kuldne kolmnurk chiang rai


kuldne kolmnurk

kuldne kolmnurk



mingi asi

TUK TUK äss

TUK TUK

TUK TUK

chiang mai

chiang mai mäes

mäetempel chiang mai

duriani vili vist?

mägitempel


kuninga marmor pagoda

kuninga pagoda

kuninga pagoda kõrval

kuninganna pagoda sees

väljas muru pagodade juures

aed 

aed

ansambel sõnajalg

kirsid

mägihõimu küla

BKK

BKK tänavad

BKK marsruutlaev

BKK rongijaam

BKK rongijaam

rahutus

kahekordne rongipeatus

rahulik

praamitamas

kambodia viisat ootamas

valge tempel ilusal ilmal, netist tõmmatud pilt