Ranno Väljaots läheb Austraaliasse

Olles juba töö Darwinis lõpetanud, istusin ikka oma Darwini kesklinna hostelis ja ootasin päeva millal purjed heisata. Olime Tarmoga mõlemad veel linnas, kuna ootasime kahte eesti suhtedraamades vaevlevat tütarlapatsit, kes ootasid pikkade silmadega, et saaks ükskord Darwinist minema. Nemad pidid reedel lõpetama ja kohe autosse istuma ja minema sõitma koos meiega. Meie siis lubasime neid härrasmehelikult ära oodata reedeni, mis andis meil päris hea mitu päeva ennast viltu vedada. Ja siis juhtus see mida me oma varvastes vaikselt tundime. Üks päev helistas üks, et tema ei tule ikka ja teine päev järgmine, et tema ka ei tule mispeale ma hakkasime täiega Tarmoga naerma ja viskasime kola autosse ja reede hommikul sõitsime välja äärmiselt rahulolevate nägudega.

Viimane darwini mcdonalds ja sõitu. Kihutasime mööda Stuart hwy mööda minema, mis viib otse läbi austraalia keskme Adelaide linna. Kusagil 900km Darwinist oli vaja keerata vasakule, et Cairnsi poole sõita aga meie otsustasime, et see reis jääb liiga igavaks ja lühikeseks vaid 2600km, et käime ausi keskelt läbi ja vaatame ikoonistaatuseks saanud Ayers rocki ära Ulurus.

Esimese päeva õhtuks oli sõidetud 750km ja ööbisime Ellioti nimelises asulas mingi tankla taga asuvas alas miks maksis 25dol öö kahepeale.

Teine päev sõitsime 870km ja peatusime Stuarti nimelises kohas tankla taguses puhkealas 20 dollari eest öö. Kolmas päev sõitsime 670km ja peatusime Kings Creeki nimelises alas 42dollari eest, mis oli päris kallis.

Neljas päev sõitsime 730km peatusime Ti Tree nimelises kohas 14 dol öö

Viies päev sõitsime 800km ja peatusime Camdoowealis, mis oli juba uues osariigis. 24dol öö

Kuues päev sõitsime 730km ja peatusime Hughendeni väikeses ööbimisalal. 20 dol öö

Seitsmes päev sõitsime 630 ja peatusime Tullys

Kaheksas päev 150 km ja olime Cairnsis

Teekond viis läbi ausi keskme, kus asub Alice Springsi nimeline üsnagi suur linn, mis oli päris äge oma mägede vahel. Alice Springs ise on juba Darwinist 1500km. Sealt oli veel 500 km kivini.

Kolmanda päeva õhtuks olime juba Ulurus ära käinud ja suurt kivi näinud ja sellele ringi peale jalutanud alla 3 tunni. Kilometraaziks näitas 11km ümber kivi. Ilm oli kuradi kuum ja päike lagipähe ja silt hoiatas peale 12 päeval jalutama minna, mida meie siis ikka ära tegime. Kivi otsa ronida ei lubatud ja tõkked olid ees ja trahviks oli 5000dollarit. Seal läheb selline käispuuga turvatud osa kus saad ketis käega kinni hoida ronimise ajal. Paraku oli ilm liiga kuum ja ei saanudki ronida. Jalutamine tõmbas päris pehmeks ära ja siis raiusime veel mingi 500km autosõitu ka veel otsa nii et tegus päev. Järgmiseks hommikuks kell 8 olime juba Kings Canyoni esimese suuure tõusu juures seda 6km ringkäiku vallutama. Esimene tõus osutus aga niii raskeks, kivides tehtud suur trepp läks kõrge kalju otsa, et pidime seal 3.4 korda peatuma ja südamega tasahäälselt läbi rääkima, et viimane tempot maha võtaks. Kaljudes oli äge. sinna oli pandud väikesed teeviidad, mida järgida ja ilusti seguga laotud looduslikust kivist trepiastmed. väga suur tööd oli seal tehtud. Jalutasime selle 2.5 tunniga läbi ja oli vapustav vaatepilt.

Alice Springsi kandis oli päris mitmeid väikeseid tornaadolaadseid moodustisi. Pikad peenikesed joad punasest liivast läksid taeva poole. Üks tuli üle tee ja sõitsime autoga selle epitsentrist läbi. Nägin, et tuleb meie poole ja võtsin hoo maha, et ikka näeks seda lähemalt ja sellele pihta saaks ja saimegi. Sitta lendas ja põõsad paindusid maha ja autotki natuke müksas. Kogu sellest etendendusest jäi meile üks ilus heinakõrs ümber autoantenni mässituna terveks päevaks reisikaaslaseks. Teeääres nägime lehmi ja hobuseid ja kaamleid ja hästi palju sisalikke. Aga loomi ja laipu oli vähem kui Perthist Darwinisse sõites. Ka korra Ulurus kivi taga jalutades oli seljataga järsku suur tuhin, mõtlesime mõlemad korraga, et oleme autoteele lähedale jõudnud ja ei pööranud muule enam tähelepanu kui ükskord märkasime, et seljatagant pani suur tornaado läbi, kõrge liivajutt taevani ja põõsad sakutas edasi tagasi. päris mõnus kogemus, vaid 5-10 meetrit meist.

Pärast ayers rocki ja kanjonit oli meil veel mingi 1000km või isegi rohkem sõita, et jõuaks tagasi sinna ristmikule, mis on 900km darwinist, et saaks cairnsi poole keerata. Sinna jõues läks edasi lihtsalt. jäänud oli vaid 1700km. Esimene päev oli küll selline, kus autorooli ei keeranudki, tundide kaupa täiesti sirge, vaid mõningad tõusud ja langused. Auto veermik koos rooliotstega lausa naeris sellises puhkuses. Väljas oli lage kõrb ja nii meeletult kuum, et kätt aknast välja pannes oli üsnagi tuline tunne. Kartsin veidi autopärast aga tundub, et tegemist on tõelise tangiga, nii et kordagi probleemi ei tekkinud.

Viienda päeva lõpus ületasime osariigipiiri. Northern Territoryst sai Queensland. Kiirusepiirangud olid jälle 130 asemel 110 ja kellaaegki muutus pool tundi edasi. Meie kiirust see ei muutnud, sest sõitsime stabiilselt püsikiirusel 110 autosõlme tunnis. Järgmisel päeval sai sirgetest täielik suur perse üks: üle mägede kurvilised teed ja ikka üles alla ja paremale vasakule korraga. See oli Mt. Isa kandis, kus ka kütus oli niiiiii odav, et oleks võinud sõbral ka paagi täis panna. 144 senti liitrist. see eest kusagil keskel kivi ja kanjoni kandis oli stabiilne 190-220 senti liiter. seal tankisime vaid niipalju, et veaks kusagile mujale välja. Kusagil siin idaranniku lähedal läks liiklus juba tõsiseks. auto autos kinni, sest vahepeal kõrbes nägid üle tunni kahe vaid ühte kahte autot. Siin läks ka kollane ja lage kõrb üle roheliseks. Idannikul asuv linn Tully on kohalik banaanipealinn. banaanikasvandused igalpool. samuti ka suhkruroog. roog oli veel väikene. vaevalt meetrine ja meenutas suvalise rohu kasvamist. Suured mäed igalpool ja palju pilvi taevas ja kohati tibutab ja üldse on mõnusam ja värvilisem siin. Kogu reisi vältel ootasime ja lootsime midagi huvitavat ja meeldejäävad juhtumist, mina isklikult jäin lootma, et Jessica Biel hääletab bikiinides teeääres ja soovib meiega Alice Springsi saada aga seda ei juhtunud. see eest nägime kuidas rongil olid vagunid maha hüpanud ja olid külili ja kõik põles samalajal, mis oli peaaegu sama hea kui bikiinides Jessica Biel!

Reis läks täiesti viperusteta, kokkuvõtteks läks kütuse peale 500liitrit ja 840dollarit. Söögiks oli 60 väikest karpi tuunikala ja mõned purgid nuudlitega. ja läks kokku 170 dollarit, seal oli siis igast veed ja mõned burgerid ja asjad. Kogudistantsikus kujunes 5400km.Mina sõitsin koguaeg, kuna minu auto. Ärkasime kella 7st ülesse iga hommik kuna palavaks läks ja 7.30 sõitsime juba üldjuhul välja. Ei toimunud klassikalist banaanide kahetunnilist müsli sisse hakkimist nagu eelmisel reisil. Kokkuvõtteks võiks öelda, et raju kilomeetrite murdmine oli. meeletud vahemaad

Cairnsis võtsime kesklinna ühe hosteli, mida poisid soovitasid, kes enne meid reisil läksid. 154 dollarit nägu nädal aega ja väga puhas ja suur tuba. 6 voodit ja kõik on vaikne ja keegi ei lärma ega laamenda, veel. Toas on kööginurk ja oma dussiruum ja pelta, konditsioneer ja kapid. Koristaja käib igapäev peseb kõik asjad puhtaks, nii et parem elu kui tartus korteris. Auto on pargitud hosteli sisehoovis katuse all, värava taga turvaliselt. Internet on ka hostelis tasuta. Poed, rand pubid ja kogu majandus on käejala juures. mõnisada meetrit siia sinna. Linnapildis on väga palju pilusilmnikke ja turiste aga vahelduseks okei. Eile jagasime mõned CVd laiali autoesindustes, millest vist väga midagi tule, kuna kusagil meid juhatajate juurde ei lastud vaid sekretäri pidi CV edasi andma. Ühes kohas on meil natuke käsi sees ka. Darwinis meie boss pidi seal kedagi tundma sõbrana lausa ja pidi talle teada andma, et poisid on linnas. Kõik need suured ja rasked tööotsimised on alati lõppenud keskmises joobes kesklinna pubidest koju vaarumisega aga sellest pole ka viga, sest Darwinis sai ka täiesi kuiviku elu elatud. Pubis on suur praad ja õlu 12 dollarit, mis on odav ja üldse on elu siin odavam kui Darwinis. Eks me mõned päevad puhka veel siis ja siis hakkab ulatuslikumalt tööd otsima. Siiamaani on hea tunne ja linn on ilusam ja rohkem linnalikum kui Darwin oma ühe peatänavaga.

Kesklinnas on esplanaad mis on otse ranna ääres, ookani ääres, mis on paksult rahvast täis. Inimesd on teistsugused, riiided ja suhtumine ja olek on hoopis vabam ja mõnusam. Ookeanis on krokodilloht ja meduusid, seega on ranna äärde ehitatud megasuur tehislaguun kus on hea kümblemas käia

Praegu ei oskagi muud lisada. Kui ükskord valmis tööd tegema olen, siis teen tööd ka.

Valik on parem kui mittevalik, isegi kui see vale on.

internetz

roolis

ei olnud kulda

mcdonalds

teel Cairnsi

Kidrapaus

Cairnsi

Alaealine roolinahhaal

klassikaline kaamlijuhtum

argipäev

Arvasime, et ayers rock aga polnudki

Ayers rock

Ayers rock, sealt oleks ronida saanud

Kings Canyon, esimene tõus

Kings Canyon

Kings Canyoni boss

Devils marbles

Kämp

Auto

Meie hostel cairns

meie hostel

autoparkla

meie hostel

Cairns

Cairns - abode puupasunad

Cairns - lagoon

Cairns lagoon

Cairns ookean ja laguun

Cairns lagoon

Cairns

Cairnsi porno

Cairns skatepark

Cairns ronimiskivid

porno

Cairns

Cairns vabamüürlased

Cairns

videojupp sõidust

Rongirattadragisesid ära

Loksuv autorong

Kings Canyoni boss isiklikult

VÄIKE kohalik autotranspordi näide

Kings Canyoni väike panoraam

Väike videoreportaaz Ulurust

õhtu kokkuvõte

kokkuvõte OSA 1

kokkuvõte OSA 2

Pühendatud Marisele, minu kindlustajale Eestis.

Täna, 6nov on käes viimane päev tööjuures. Juba ammu põlesime ootusest, et saaks ükskord juba minema ja eile ja täna ei suutnud enam üldse midagi teha tööl, kui ainult kibeleda ja tunde lugeda. Kauaoodatud vabanemistunnet, mis alguses hinges oli ei tulnudki vaid pööras üldse kurvaks ja emotsionaalselt raskeks sündmuseks, kuna peaaegu 6 kuuga tööjuures on tekkinud palju palju sõpru, tuttavaid ja üldse muhedaid inimesi igast erinevast osakonnas. Tund enne töö lõppu viskasime asjad nurka ja koristasime end kokku ja käisime töökoda pidi ringi ja ütlesime rahvale, et lahkume. Osad juba teadsid, et läheme aga et see täna just on oli üllatus. Osad kohkusid täiesti ära, igatahes oli soe ja tugev käepigistus nii meestelt kui naistelt garaazist, töökojast, kontorist, ja müügisaalist. Suur boss pigistas kätt ja ütles, et poisid olete alati teretulnud, kasvõi mõne aastagi pärast. Meile juba ennem pakuti sponsorlusviisat, et saaksime nende juures veel järgmised 4-5 aastat töötada. Sponsorviisa on eesti ränduri jaoks kui püha graal. Seda pakutakse vähe ja vähestele aga meie lükkasime pakkumise viisakalt tagasi. töökoja juhataja ütles, et me vaid teeksime kõne neile kodust kunagi kui soovime tagasi tulla. Nii mõnusat sooja tunnet pole kunagi üheski töökohas olnud, olgugi et töötamise ajal väga ei tahtnud seal olla ja kõik oli tüütu ja rutiinne. Kõige rohkem on kahju meie osakonna poistest, kes on osakonna vundament. Neile ei jää enam kedagi, kes nendega võrdselt töötaks ja keda nad usaldaks ja teinekord abi küsiks. Meie Tarmoga töötasime kõvasti, kiiresti ja kvaliteetselt. Sellest ka tulemus, - mina sain enne Filipiinide reisi ületatud firmale tehtava 16 000$ kasumi piiri, millega kaasenes mulle 1200 dollarine boonus. Nagu hiljem selgus, olin mina TEINE mees terves ettevõtte ajaloos, kes selle boonust välja võitles. Esimene oli George meie osakonnast, teine mina ja lõpuks sai Walesi poiss Thomas, kes alustas minuga samal päeval aga ta on viimased 4 kuud töötanud mehaanikuna. Meie osakonna numbrid ja boonused on alati olnud kõige suuremad kogu töökoja rahvaga võrreldes - ja seda kõike lihtsalt paari tühise mittetuntud Eesti seljakotiränduri pärast. Nii, et tegelikult me tundsime ennast juba väga hästi selles masinavärgis, paraku on austraalia riik seadnud seaduse, kus meie viisaga võib ainult 6 kuud ühe ettevõtte all töötada.

Mõned nädalad tagasi alustas meil osakonnas uus eesti poiss Swen, kes on tugev ja hakkaja vend aga tal läheb natukene veel aega kuna pole asjas veel nii kaua sees olnud. Töö ja kogu korraldus ja asjamine oli meil nii käpas, et käisime tegime pooled osakonnajuhataja tööd ise ära. Võtsime endale töö laualt, tõime garaazist auto ja varuosadest vajalikud jupid. Nüüd tulevad meie asemele JÄLLE mingid täiesti mõtetud vennad, kes ei oska ega hakkagi oskama mittemidagi, ma tean seda, sest ma olen selle ajaga neid nii mõndagi näinud.

Ütlesime kõigile head aega ja kõik soovisid edu elus ja reisis ja see tegi ikka väga härdaks olemise. Inimesed keda sa tegelikult ei tunnegi ja oled vaid mõne sõna rääkinud aga ikkagi oma meeskond, sama katuse all pool aastat higistanud.

Sõitsime Tarmoga kesklinna hosteli taha ära ja parkisime auto ja ma leidsin tagaistmelt tulikuuma kuuspaki õlut. Istusime seal kui matustel, mõlemad emotsionaalselt lõhki ja ei oskanud midagi öelda. Siiamaani on veel raske olla.

Elan jälle kesklinnas hostelis juba viimased 4 päeva, kuna majarahvas kolis kõik laiali ja läksid ka rändama teise seltskonnana. Paar päeva siin veel istumist ja asjade ajamist ja shoppamist ja 3 päevapärast tangime Tarmoga paagi ja hakkame eesolevat 5000km reisi lammutama.

Ilm on läinud katastroofiliselt palavaks ja 5 kuud selges olevas taevas on tekkinud pilved ja vahel sajab kiiresti aga korralikult. Kord sadas öösel nii kõvasti, kui ma garaazis elasin, et hommikul ärgates nägin kuidas väikesest uksest voolas vesi sisse ja väike jõgi jooksis mu voodialt läbi, suurest uksest välja. Tagatippu oli tuba vihmausse ja muda täis. Temperatuur on vast kusagil 35-37 vahel aga õhuniiskus on nii suur, et vilus maas istudes mittemidagi tehes jookseb peast higi silma ja nina otsas tilgub alla. Pea päikese kätte pistes on täielik sauna tunne.

4 päeva tagasi laupäeval käisime meie osakonna 2 filipiino, Tarmo, Sweni ja Thomasega väljas pubides istumas. Kuna oli viimane nädalavahetus kus saime seda teha ja varem pole koos väljas käinud. Istusime mõningad tunnid siin ja seal ja poisid rääkisid kui kahju neil on, et me ära läheme. Vähemalt on neil Swen ja Swen on asjalik.

Enne filipiine sai käidud siit 60-70 kaugusel Adelaide Riveri nimelises kohas, kus jookseb suur mudane jõgi mis on paksult täis krokodille. Võtsime väikese paadisõidu, kus siis naiskapten näitas meiele krokse ja lõpuks pidas auriku jõel kinni ja hakkas kaika otsa pandud nööriga mille otsas rippus omakorda lihakamakas krokodille meelitama ja söötma. Kroksideks see igapäevane tavaline etendus nii et nad teadsid täpselt mis juhtub kui paat tuleb ja seisma jääb. Kroks hiilib ligi, siis sukeldub ja hüppab kuni tagajalgandeni, sabani veest välja ja üritab poolikut seapead endale ahmata. Vaid kondid ragisevad kui mingi sääreluu hambaalla jääb neile. Seda kõike oli üsna huvitav vaadata, kuna 5-6meetrised krokodillid ujusid meist mingi 1 meetri kaugusel ja põrkasid vastu paati vahel. Oleks tahtnud oleks saanud käega katsuda, aga raiped on kiired ja ilmselt oleks minule see kehvemini lõppenud. Seega jäi käega katsumine ära.

Ei oskagi midagi väga lisada, pole muud midagi öelda ka kui et olen uskumatult kurb et pean lahkuma, kuigi ei tahnud seda tööd üldse enam lõpus teha. Aga mõte, et ei näe neid inimesi enam kunagi teeb kurvaks.

selle aasta 25 novembril saab aasta täis oldud, kuus kuud sellest Darwinis. pole väga muljetavaldav.