Ranno Väljaots läheb Austraaliasse

kolmapäev, 1. mai 2013

Ring peal - Perth

Käes on 1 mai ja osades ringkondades peetakse seda kui blogikirjutamispäevaks, eks ma panen ka oma panuse.

Hommiku 6ks olime oma praamiga tasmaaniast kenast melbourne jõudnud ja visati kõiki välja. Saime sadamaparklas veel henry kristeliga kokku ja rääkisime mõne sõna juttu ja nemad panid omas suunas jugama ja ma perthi poole.

Linnast sain kenast päikese järgi välja sõidetud ja peagi olin linnast väljuva kiirteepeal ja läänepoole sõitmas.

All Victoria osariigis on ikooniline Great Ocean Road ehk siis ilus keerutav tee kaljudepeal otse ookani serval. Seal oli palju keerutamist ja uimerdamist, kuna kõik tahavad seda teed sõita ja oma suurte karavanhaagistega blokivad kõvasti liiklust. Great ocean road asub kõrge kalju peal ja seal on sambad ja käigud mis on vee poolt uurisdatud kõvasse liivakivi kaljusse. Vaadata oli palju. Vesi oli eelnevate aastamiljonitega lammutanud kõvasti rannaäärt ja mingitest kõvemadest kivimitest sambad ja moodustised olid keset vett alles jääänud. Samuti oli vesi raiunud suured lõhed ja koopad ja käigud maasisse mille vahel sai jalutada. Oli huvitav nähtus London Bridge, mis oli väljaulatuv maaosa ookeani millele vesi oli alla tunnelid uuristanud ja nägi nagu kena sild välja. Pilt seletab pärast paremini. Igatahes suurem osa ausi keskel asuvat lõunaosa on terva kõrge kaljuga, nagu keegi oleks taevast laseriga lõiganud rannaääre.

Sain sellest osast läbi siis jõudsin tagasi suure maanteepeale ja jõudsin ilusate kuuse v männilaatsete metsade vahele. Need kasvasid kenades ruudustikies ja oli eraldi blokkides ja kenasti hooldatud. Ilmselt mingi riigi palgireserv või midagi, igatahes oli see ilus vahelduseks korrapärast ruudustikku näha sirgete tüvedega puudega. Öö veetisn mingis puualuses parklas ja hommikul varavalges sai jälle rooli istutud. Kuna päevad on kõik sassis nagunii siis võib öelda, et ületasin South Australia piiri üsnagi kiiresti, 2.3 päeva ja peagi olin Adelaides, SA pealinn. Adelaides mind miski kinni ei pidanud, seega ma sõitsin lihtsalt lõdvalt linnast läbi ja ei peatunud et ringi vaadat. Väljasõitmine ostus natuke keerukaks lõpus, kuna google mapi järgi olev tee oli ümberehitusel ja tehti kõrget taevasse ulatuvat kiirteed ja natuke keerutades sain kuidagi poolelioleva teeehituse vahelt läbi ukerdatud ja olin juba Adelaide unustanud. Kusagil keset SA läks samuti tee üsnagi ookeani ääres ja oli palju parklaid kus ringi vaadata ja kaljudel pildistada. Samas asus ka Nullarbori lagendik v kus kasvas vaid kanarbik ei ühtegi puud. täiesti lage maa niikaugele kui silm ulatas.Huvitavaks tegi selle ajalukku minema päeva see, et keset seda lagendikku läks taevas süsimustaks ja äike hakkas peksma ühest maailmaotsast teise. Nii ma siis sõitsin edasi, varju pole nagunii minna kusagile ju. Lootus oli et ehk lööb ennem mõnda kõrgemasse rekkasse või karvanihaagisesse kui minu autosse. kauaoodatud pauku aga ei käinud, korraga olin pilve alt väljas ja maa täiesti kuiv ja päike lõõskas nagu oleks mingi täiesti teine päev hakkanud. Taevas oli range sirge joon kus oli must ja kus oli sinine jälle. Kuna oli konkreetne eikellegimaa siis puudusid tanklad ja järgmine tankla oli WA-SA piiripeal, kus oli piirilinnak vms. Kütus oli kurat 190c liiter, 130 asemel siis ma kalkuleerisin, palju mul järgmisse asulasse oleks ja võtsin mõnikümmend liitrit peale igaksjuhuks, kuna mu bentsuseier näitab täpsemini õhurõhku kui kütuse hulka. Teepeal oli mingi silt 80km järgmisse tanklasse ja mul seier hõljus madalal ja sõitsin rõõmsalt edasi ja seda tanklat ei tulnudki. Õnneks jõudsin veel järgmisse tanklasse, isegi kütusetuli ei põlenud. See oli muidugi klassikaline väiketankla kus kütus oli VEEL kallim kui piirilinnakus nii igatpidi persest. Panin veel natuke peale, sest teadsin et kohe tuleb suurem asula.

WA-SA piir oli veel klassikaline sellepoolest, et teepeal oli kontrollpunkt kus otsiti enamvähem autod läbi, et ei viiks üle puu ja juurvilju, kardetakse viiruste ja putukate ja umbrohu levikut. Selle läbisin kenasti, nagu ka ülejäänud austraalia varem, kui WA piirilt 4 km edasi ment kinni pidas ja otsustas 100$ trahvi kirjutada kulund rehvi eest, mis kunagi sydneys sai alla pandud. No mida iganes. Sõitsin mõnisada km edasi kui kuulsin küljepealt mingit kolinat ja nägin peeglist kuidas rattakilp hakkab must maha jääma. Tõmbasin teeäärede ja keerasin otsa ringi sõitsin tagasi kus kolin hakkas ja läksin teiselepoole teed otsima, sinnasuunale kustpoolt kilp minema pani. Selgus et ssee sama ratas mis see ment nuhkis seal nii et ma ei suutnud enam ebaõnne mitte uskuda. Kahlasin pool tundi võsas edutult, kuni kuradile saatsin ja minema plaanisin sõita. Falconeid on ausis piisvalt et järgmiselt kilp ära sikutada. Kõndisin tagasi autojuurde ja see kuradi kilp mis teiselepoole teed lendas oli auto kõrval maas põõsas jumala valel pool teed. Müstiline vahejuhtum igatahes, mina tegin kiirelt sääred sealt.

Jõudsin oma eelnevalt kallilt paagitud autoga Norsemani, sealt keerasin otsa Kalgoorlie peale. kuulsaim kullalinn siiaani kus asub ausi suurim avatud kullakaevandus. See on nii suur auk, et sealt ei paista väga need 2-3korruselised karjääri autod väljagi. Pilet sedas vaatama oli 70daala seega perse see ka. Kalgoorlies sain vanemate kullaotsijatega kokku ja rääkisme õhtu otsa juttu. Kutsusid kaasa paarisaja km kaugsele kõrbesse aga ütlesid, et minu detektoriga pole seal midagi teha, nende 5000$ ja kõvad pead ja värgid ja ikka suurt midagi ei leia. Kahmas taskust 5-6 väikest kullajunni välja, vaevalt et seal untsigi oli, ja see pidi olema 2 kuu töö,,, see on siis 1650 dollarit 2 kuuga.. kõlab nagu 2.5 nädala töö töökojas töötades. Ma nendega kaasa ei läinud ja läksin ise omateed tagasi norsemani poole ja tegin mõned peatused teeääres ja käisin võsas piikustamas. kohe esimsel sekundil oli selge, et siit küll midagi ei luba. Maapind nii tugevalt mineraliseeritud ja täis metallimaaki et detektor ulub koguaeg ja minuoma ei leia sealt metallipudivahelt seda kullatera. Paar tundi piiksutasin ja sain aru, et polegi väga mõtet enam ja sügasin alla Esperance poole minema. Hommikul sõitsin Esperancest minema ja jõudsin kenasti Albanysse. Järgmine hommik olin Denmarkis kus asub puutippudes kõndimisteed. Mõtlesin selle läbi teha ja otsin pileti ja sain ürgmetsas kolada huvitavate suurte puudevahel ja tõesti oli rauast teed tehtud maa ja taeva vahele 40m kõrgusele. Õõtsusin seal 400m ringi ära teha ja olin üsnagi rahul sellega. Samas lähedal on Pemberton kus asub 70m kõrgune puu mille külge on metallist jalaastmed pandud ja sealt saad nagu keerdtrepist üles kõndida. Seda kasutati vanasti metsatulekahjude avastamiseks. üleval platvorm ja värgid. Sinna ma paraku ei läinud kuna elu tõi ette muusi muresid.

Pärast 33 000Km kenasti käitumist hakkas mu ford kenasti tatistama ja takte vahele jätma ja juba jäi mulje, et ei vea perthi väljagi. Plaan oli jõuda Busseltoni, kus ma eelnev aasta olin ja pean ausi ilusaimaks kohaks. Auto tatistas nii kenasti nagu läbilastud mootoriga propellerlennuk, ühtlaselt sõites oli täiesti ok aga nii kui gaasi sutsu vajutasid hakkas plödisema ja möödasõidudki jäid üsnagi kesiseks. Mõtlesin, välja, et viskan Busseltonis kiiresti küünalad ringi ja vaaatame seda asja. kenasti sain busselton ja käisin fordi esindusest läbi, kus pakuti vaianti 60dollari eest diagnost teha. Ma kuidagi keeldusin lahkelt sellest võimalusest ja otsin kõrvalasuvast poest 6 uut küünalt 25ka eest ja läksin järgmisse esindusse küünlavõtit küsima 10ks minutiks et viskan küünald poees ringi. Lihtne rida 6 mootor, küünlad püsti reas nagu koogil. Vana hakkas plödisema, et ei annagi võtit mulle, et kui tahan siis võib 30minutiga ära vahetada, miiinimumaeg ja 55dollarit. Väga jälle ei jäänud nõusse ja koperdasin järgmisse garaazihoovi. Seal viskas mingi noor naga mulle võtmed kätte ja 10 min hiljem oli aeg siis katsetada mis toimub. Auto läks käima, ei lonka, kena. Aeg natuke võimu ka proovida, kui pidureid all hoides korra käik sees gaasi sai puudutatud ja rehvialt uljas vile üle hoovi käis oli selge, et autoga on korras. Viskasin tüübile võtmed tagasi lauale ja sõitsin rannaäärde laiama. Seal jooksin kohe otsa tasmaania columbia töökaaslasele ja otsutasime öösel muulipeal kolada ja siis ma teadsin head kämpimisala 10km linnast ja sinna me sõitsime õhtupimeduses. Hommikul ütlesin head aega ja sügasin Perthi poole ajama. Mõnede tundidepärast olin Perthi kesklinnas ja otsisin üles legendaarse väliseestlase Taavi Aruse korteri ja siin ma siis nüüd istun. Kohe on nädal kah täis siin istudes ja tööd otsides aga seis on umbes sama sitt nagu aasta tagasi siin, nii et vaatame mis saab.

Teel olin vist 7-8 päeva ja 4500km kanti seljataga. Ametlikult on ring peal ja süda rahul. Perthis on ajalooteadlaste arvates soe, päeval 25-28 aga minuarust peaksid nagu sooja definitsioon ümberdefineerima, sest mina ei suuda siin enam pikalt külmetada.

146.6km sirget

puuinimene

taavil külas

taavi kesklinna korter

odav kütus adelaide

kiirtee ehtius, adelaide

adelaide kiirtee

esperance

12 apostlit

12 apostlit all jalutamas

london bridge, see oli kunagi ühendatud ja 2 inimest

jäid lõksu kui see keskmine osa kokku kukkus

London bridge

busselton

äss

busselton

Escobariga taaskohtumine

igav liiv ja tühi väli

ja nii lage ongi all keskel see saar

SA rannik

SA-WA kontrollpiir

telk autokatusel?

valmis kõrbe minema

sitasti läks

selliselt on kaetud mingi maagiga kogu maa selleskohas

rauamaak äkki

soolajärv

esperance kandis

esperance

esp

mendinahk kes saavutab surematu kuulsuse varsti interneti abil

puutippude kõnnak

40m kõrge

pasknäär

tuletõrje puu

70m tippu, head teed

esmaspäev, 15. aprill 2013

Aitab Tasmaaniast. 35ptk

On käimas 15 aprilli täiesti kaine keskpäev kus ma istun Tasmaania põhjaotsas, Devonporti linnas, kus mu praam mind homme minema viib, tagasi Melbourne.

Õuntekorjamine sai minujaoks läbi, kuna niigi kaua olen Tasis olnud ja tahtsin juba aprilli alguses tagasi pärismaale sõita ja kui siis kuu alguses lahkumisotsuse vastu võtsin ja netist praame hakkasin jälgima, siis selgus tõsiasi, et 2 praami asemel sõidab 1 kuna hooaeg lõppes ja esimene praam on 2 nädala pärast 16ndal aprillil.. Perselikukkuva üllatusena võtsin ruttu selle pileti ära ja olin sunnitud siia farmi veel 2ks nädalaks jääma, olgugi vaimselt olin juba minemas.

Farmis oli vahepeal igast pulli saanud, korjasime mingit megalihtsat sorti kus terved puud olid vaja tühjaks teha ja teenisime mõned päevad 200dollarit päevas. Kui see sort läbi sai siis hakkasid inimesed minema tilkuma ja isegi oleks läinud kui praami oleks olnud. Meile tuli natuke uusi inimesi sest osad lahkusid jne. Üks õhtu tehti meile firma poolt grilli ja õlut nii, et väga mõnus on olnud. Ilmad on juba nagu eesti september-oktoober. päeval napilt 20 kraadi ja öösel 5-10 kraadi mis on niii kuradi külm. Hommikul on õunad nii külmad, et näpud on valusad ja jääs ning korjata ei saagi eriti enne kui päike välja tuleb. Õnneks keerasime nädal tagasi kella ja saime tunnikese hommikul juurde, et siis ärkame päikesega ja lähme päikesega juba tööle aga päev ise jääb pärastpoole lühikeseks ja pimedaks.

On ka palju vabu päevu olnud, kui õunad pole veel valmis ja vihma sajab või midagi sellist.

Üks silmapaistvamaid hetki oli üks vabadest päevades, kus mõned prantslased keetsid endale narkootilise toimega mürgitaimest huvitava tee kokku, nii et mõni roomas mööda maad ringi, mõni keetis veeta makarone ja joodi kohvita kohvi. Üks härrasmees ei näinud enam kaks päeva sirgelt ja fokusseerimiskeskus oli rikkis. On mingi kohalik taim Datura, Ingli trompet, mida mingi kohalik DEBIILIK, täiesti ära suitsetanud ja joonud tegelane soovitas kõikidele kui, et ta on seda 20korda teinud ja täiesti normaalne taim on. Teda ennast vaadates poleks küll keegi seda taime puutuda tohtinud. Nõnda siis olid mõned segased vennad, kel oma pilt ja oma muusika peas jooksis mööda istandust laiali ja keda keeegi koguaeg seljatagant valvas. Päeva-kahe pärast paistsid tüübid jälle tagasi korras olema ja kellelegi nagu pidevat mõju külge ei jäänud esmavaatlusel. Natukse selle taime kohta netist uurides, selgub, et selle taime mürki kasutati vanasti inimeste mürgitamiseks ja tapmiseks.. seega täiesti ohutu tundub, Kõrvalmõjudeks võib olla, et jääd pimedaks, või eluks ajaks soodaks. jne. Mina ise istusin autos ja näppisin midagi arvutist kui märkasin, et tüüpide käitumine ei vasta kuidagi tänapäeva normidele. kes kukkus maha, kes ujus mööda muru ringi,,, kes kõndis nagu jeesus käed laiali ja kukkus sirgu maha, kes räppis niisama omaette. Sellest saadi üle kenasti.

Teine pidu oli bush-party, mis on selles riigis tuntud kui kõva narkotegemise üritus. kus siis pidu on kusagil kõrbes või heinamaal või põõsas või ükskõik kus täiesti kaugel asundusest. Sinna pannakse lava püsti. generaatorid, kõlarid, DJ'd ja kõik vajalik väikese festivali jaoks. See oli Hobarti kandis, meist mingi 200v 300 km eemal ja mina sinna pressima ei hakanud aga see eesti suurm osa nooremaid isendeid pakkisid jõuga autosid ja kihutasid pimeduse hakul kusagile kõrbe pidutsema. Viimase minuti loeng oli ühe prantsuse tüdruku poolt saksa poisile, et ära lahte LSDd korraga pane, et ühest korraga on küll :D Ulme. Vaene USA mees Vinnie, kellel polnud autotki pakkis seljakoti ja joonistas mitu suurt silti valmis hääletamise jaoks, kus olid igast linnanimed peal, et hääletades seistes siltidega näidata kuhu ta tahab. Kuna osad kutid panid õhtul ajama aga Vinnie ei saanud minema, siis ta jäi meiejuurde laagrisse, et äkki hommikul läheb hääletama.

Sel hetkel kui rahavas minema tormas, maandus täilik pidu meie hoovipeale - kohale sõitsid/orienteerusid 3 itaalia naist, kes kusagil mujal töötavad ja elavad aga teavad meie inimesi. Kõik olid nii purjus, kuna neil oli tööl olnud veinimaitsmine, ehk siis nende viinamarjade veini mida nad ise korjasid vms. Kõige paremini püstiseisev tüdruk oli ilmselgelt rooli pandud ja teine koperdas autost välja krahmas kohe kusagilt peedipudeli välja ja tuli meile pakkuma, mis peale ta ise ronis autokatusele kust ta siis hetkepärast tantsuhoos mulle pähe sadas. Natuke edasi uurides, tuli auto tagaosas riidekola ja pasa alt välja veel üks tüdruk, keda varbast sikutades vaikselt autouksest välja oksendas. Elu24. Kuna oli ka eesti Henry ja prantsuse Maxi sünnipäev, siis tiksusime väljas laagris kuni pimedaks ja külmaks läks ning läksime teise kohta edasi istuma - Rotilossi. Farmis on 3 ööbmiskohta, laager, rotiloss ja kivimaja. Meie sihtmärk oli see õhtu rotiloss, kus olid kõik inimesed kohal ja neist keegi ei läinud narkopeole. 3purjus itaalia naist oli ka juba ristirästi diivanipeal ja üleüldse oli see põnev kommuun ja elamine. USA, korea, jaapan, prantsusmaa, uus-meremaa elanikud oli selle lossi enese alla võtnud, rent oli kallim ka loomulikult kui laagris. Passisime seal kuni kõik ära kukkusid ja jäime 3 eestast ja usa vinnie edasi sinna istuma ja asju ajama kui kell 3 mulle ka aitas ja minema läksin. Autos hakkkasin filmi vaatama ja leidsin veel istmevahelt pool pudelit rummi nin passisin seal veel edasi kuni hommikul üles ärkasin. Vinnie sai järgmine päeva itaalia tüdrukutega narkopeole ja meie jäime laagrisse arupidama kas minna nüüd pudelipoodi või kohe.

Kui vinnie tagasi jõudis päevade pärast peolt, sellel ajal oli meil kõigil nagu mitu päeva vaba, sellest ka pikk pidutsemine, rääkis ta ikka huvtavaid lugusid täiesti perses inimestest. Kui nad olid kohale tulnud oli üks täiesti sodi vend tulnud ja öelnud Vinnile, et ettevaatust, puuotsas on kaanid. Sellise avalduse peale ei oska muidugi keegi väga muret tunda, kui see tuleb täiesti perses venna poolt. Hiljem selgus, et pilvikul oli õigus kaa. Vinnil oli jalapeal mingi 5cm kaan olnud millle ta oli robinal maha kiskunud ja lõkkesse visanud. Teine põnev jutt oli tal ühest täiesti sodist vennast, kes tuli täiesti õnnetu näoga vett küsima ta käest, sest mitekellelgi polnud vett seal peol :D ka mitte Vinniel.

Üksreede korjati rahvas kokku ja läksime kohalikku pubisse, kus oli enne meid veel 6 inimest. Kohalikud väga rahul polnud kui meie 20 inimest peo üle võttis ja seal tuli ütlemist aga vajus vaikselt ära ja löömat polnudki. Üks prantuse väike poiss tõsteti kõripidi laealla aga see oli sellest, et ta oli kellegi 60aastase naise kõrvale istunud ja juttu puhuma hakanud. Meie naised läksid kõik platsile tantsima ja meie mehed valisid masinast muusika ja kohalikel polnud võimalust enam rääkida ega midagi, eks ajas turri neid.

Eelviimasel päeval tuli ühel vanemal. 40+ midagi uusmeremaalasel Seanil idee korjata kambapeale raha kokku ja osta kärakat ja liha ja minna välja kusagile farmist loodusesse grillima. Kaasa vedasime kusagilt 40kg paksu raudplaadi mille lõkkepeale telliskividele asetasime ja Sean grillis lambaribisid ja kotlette ja vorsti ja tegime burgereid ja sõime ja jõime kusagile pimeduseni ja sõitsime tagasi farmi. See oli raske aeg, sest oli vaja maha jätta kõik need inimesed kellega viimane kuu või rohkem koos tööd tehtud ja juttu aetud. Vahetatud nr ja infod ja nimed jne. Eks näis mis aastad toovad..

Kui meie aeg kätte sai siis 11 aprillil ütlesime kõigile head aega ja tõmbasime tuld 3 kesi 2 autoga, eestlased seega. Kristel Henry sõidavad ka melbsi sama peäv ja sama praam mis minaga, plus vist ka itaaliapoiss Valerio. Võtsime kolmepeale natuke matkamist ette kuna see on seal saarel kohustuslik. Valisime Cradle Mountain rahvuspargi ja tegime seal ühepäevase matka, kus vallutasime cradle mountaini vale tipu ja siis õige tipu ka ja siis mina istusin pool peäva ja ootasin kuni need segased kusagilt kaugel tipult tagasi tuleksid ja siis koperdasime kõvasti edasi tagasi seal mägedes ja järvede vahel ja esimese pimedusega jõudsime tagasi autoparklasse. Mina vb käisin 15km aga nemad vast 25 või midagi sellist.

Järgmine plaan oli võtta teine kõrvalasuv mägi ette järgmine päeva ja selleks sõitsime mööda jubedaid metsateid kusagile täiesti olematusse kohta, et teha 2päeva matk ja ööbida mägedes väikeses onnis. Kohale jõudes nägime juba tagasitulevaid matkajaid kelle riided olid paksud kaetud kaanidega. Sellest sai mulle siiber ja ööbisn niisama autos ja sõitsin järgmine päev minema, ilma mäkke ronimata. Henry ja Kristel läksid ronima ja sellest ajast saati ei ole ma neist midagi kuulnud. Kuna see oli eile siis arvatavasti täna või homme annavad nad endast märku ja siis kimame tagasi melbourne.

Läbisin üksinda 4450km saarepeal, mis on vist Eestiga sama suur või väikesem, nii et ise ka aru ei saa kuhu ma need kilomeetrid panin.
Kogu lugu.