Kolmapäev, 30. november 2011

Austraaliasse. 1 peatükk




Tartu 22 nov 2011 ja õhtu 10 paiku.

Sool viskas mu linna ära ja sõitsime ringi ja ajasime juttu. Siis mõtlesime, et mul oleks vaja midagi süüa kaasa võtta, midagi Riias lennujaamas süüa. Midagi muud enam polnud, siis käisime McDonaldsist läbi ja võtsin mõned burgerid teepeale kaasa. Jahutasime ilusti auto tagaistmel maha. Soole silmist põles küll tugev soov need burxid ennem juba perse panna kui nad maha jahtuvad.

Tartu -> Riia; Luxbuss my ass


Istudes veel viimast tunnikest koos Dr. Soolega Tartu kesklinnas autos jälgides minu tulevase bussi peatumiskohta. Ikkagi LuxBuss, Peterburg – Riia. Suureks imestuseks keeras aga ägeda Luxbussi asemel minu peatusesse mingi vana kollane kangesti Taisto reiside bussi meenutav jubedus. Spordikott bussile alla, viimane tugev Soole-embamine ja seljakotiga bussi. Eks õhust oli tunda et Skt. Peterburgis tullakse – tuba täis niisket õhku, küüslauku ja muid ärevaid aroome. Minu istekoht 25, loomulikul oli minu „naaber” juba olemas ees seal ja laiutas oma asjadega minu kohapeal. Köhatasin talle kõrva, et hakka nüüd liigutama. Ronisin tast üle ja sõit öise Riia poole võis alata. Kell oli 01:05 öösel 23 Novembril. 1:20 olime jõudnud lõunakeskuse juurde ringteele ja kimasime edasi. Perse juba lööb tuld. Magada ei saa, und pole samas kui ülejäänud kaader karjub norsata. Perse lööb tuld, jalad külmetavad, otsaesine jookseb higi. Tunnipärast juba Valga. Bussiaknad olid nii udused ja niisked, et välja väga näha polnud ja väga tihe udu valdas maad. Kiire 3min peatus Valga bussijaamas ja edasi läks sõit selle torega küüslauguhõngulise seltskonnaga juba Lätis. Tee oli täis imeilusaid üllatusi kus vahepeal teel olevad muhud ja lohud suutsid ikka perse maast lahti visata. Mingi hetk oli teeääres silt Riga 150km ja saabumisaeg oli veel 3 tundi. Ei suutnud mina mõista mis ajaaugust me läbi peaksime sõitma, et kaotada 2 tundi vahepealt, buss sõitis ju üsna 90-100ga. Kunagi kaugemas tulevikus, tundide pärast olime Riiast. Bussijuht kobises midagi venevõimisiganes keeles peatustenimesid ja peatuti iga leivapoe nurgal. Ükshetk sain ka mina oma imetabase venekeeleoskusega aru, et nüüd on sõit otsas ja tõmmake nahhui. Tuled pandi põlema ja Riia lennujaam see küll polnud, nagu mul piletil kirjas oli. Siis ma käisin ka uursin umbkeelselt bussijuhilt, et no mida perset. Kuidagi vist ikka selgus, et lennujaama sõidame edasi. Bussijuht ja 3 reisijat. Tugeva pooltunni ja meeletu keerutamise järel olimegi tõesti Riia rahvusvahelises lennujaamas. Kella ei mäleta, midagi 5:30 hommik ehk. Väljalend Türki on aga 11:20. Seljakoti ja spordikotiga ringi koperdamine tundus totakas ja otsustasin check-in i ära teha ja saab suurest spordikotist lahti. Piff Rigas Airportas checkini leti taga küsis mu passi lehitsedes, et ega teil ju veel Austraalia viisat ei ole. Ma muidugi olin endas kindel, et on ikka. Mul Online viisa ja seda passi ei pandagi. Kas teil on mingeid tõendusmaterjale nagu viisa pabereid või midagi – eks mul ikka oli. Ulatasin talle välja prinditud paberid kus ilusti kirjas, et mulle viisa antud. Siis ta uuris ja puuris ja helistas kusagile maailma lõppu veel ja lõpuks teatas naerusui, et näe ongi viisa olemas. Natuke nagu kergem hakkas kohe. Edasi küsis kas soovin pagasi otse Perthi või mitte. Ikka Perthi. Seletas loo ära, et minu järgmises peatuses, Türgis saan ma uued piletid, tema saab vaid Türgini anda. Sobib.

Lennujaamas rahva seas nägin ühte tüdrukut, keda ma arvasin nägevat Tartus bussi peale tulevat. Läksin uursin värki ja ennnäe imet, täitsa tartlane. Siis ei olnud enam nii igav oodata ja vestlesime kuni juba valgeks läks ja tund või kaks oli mõlema väljalennuni aega. Mõtlesime siis turvakontrollist läbi minna ja väravasse maha istuda. Sel samal hetkel selgus ka, et peame teineteisest lahkuma, kuna tema värav oli hoopistükis teises lennujaama otsas, kuna lendas Lononisse, mitte üldse sellest turvatsoonis. Niipalju siis Annikast selleks korraks.

Istusin oma järelejäänud aja ära, kohtasin ühte teist tuttavat tartu tüdrukut veel teepeal oma väravasse. Selline uni oli vahepeal peale tulnud aga mõtlesin, et maru narr oleks viimase tunni ajaga oma esimene lend maha magada. Väravas istus ilge kari lätlasi või venelasi, võimatu oli aru saada. Istusin üksinda 3sel pingil silmad jumala ruudud peas. Järsku sadas 2 eesti meest mu kõrvale maha ja hakkasid omaette eesti keeles arutama mingeid asju nagu nad oleks ainsad eestlased maailmas :D

RIIA -> ISTANBUL kestus 2:55h

AIR BALTIC - BT 711

WED 23NOV RIGA LV ISTANBUL TR 1120 1415

RIGA INTL ATATURK

NON STOP TERMINAL INTL DURATION 2:55

RESERVATION CONFIRMED- U ECONOMY

ON BOARD: FOOD AND BEVERAGES FOR PURCHASE

EQUIPMENT:BOEING 737-300 (WINGLETS)

SEAT 04C NO SMOKING CONFIRMED

Lennukisse ja magama! A hui, vahekäigu koht ja pidin teised ka ära ootama ja endast mööda laskma, et ise lõpuks magada saaks. Õhkutõusu minujaoks enam ei eksisteerinud, vahepeal ainult ärkasin üles ja siis magasin edasi. Mingihetk ärkasin üles kuna stjuuardess hõiskas üle telecomi, et ega lennukil kedagi arsti pole. Mõtlesin mida pekki. Seljataga oli mingil vanamehel vist pildi ära visanud. Istus hapnikutopsik ninaotsas. Ma magasin edasi. Mahatulek oli ilus ja kõik seisid juba püsti, et lähme nüüd minema juba. Siis hõisati, et istuge maha, laske arst läbi. Tuli mingi kaader meedikuid balloonide ja värkidega teda seal toibutama. Me kütsime minema kõik ülejäänud. Pea paistes otsas, maganud 4 katkendliku tundi viimase 20 tunni jooksul.

Türgi. 14:15 ISSAND JUMAL!!!!!!!!!

Kuradi torbikute ja kaltsude ja urban-tsurba-recordsi mehed. Kazastani mingi 50 meheline habemike kaader valgetes linakuutes. No mida kurat. Loodan et kohe veel pauk ei käi. Mustad ja pruunid ja vahepealsed tüübid igalpool. Lennujaam niii meeletult kuradi suur, et ainult kõnni. Lõpuks viskas mingeid transit officeid teepeale. Läksin uurima kus mu järgmised piletid on. Sain siis niipalju targemaks et emiraatide lennufirma putka pean leidma. Tehtud. Seal vaadati otsa ja passi ja otsa ja öeldi, et viisat pole ju. Proffessor, ma olen seda juba täna kuulnud kusagil! Ei, kõik ok. Kaks uut piletit Istanbul – Dubai ja Dubai – Perth. Olemas! Kakerdan siis edasi ja uurin lennujaama. No ikka eksid ära ju. Meeletu labürint. Võimas ehitis, natuke ajast maas aga ikkagi. Netti mitte üks kuradi gramm. Riiast veel kuidagi väänasin välja aga siin ei midagi. Istun ja alustan selle jutu kirjutamist. Leidsin mingi eraldi vaikse tiiva lennujaamas kus keset tänavat on mingi tugiposti küljes pistikupesa. Istun nagu kunn külmal plaaditud põrandal ja olen muhe. Samas kui minu nina all sõidavad elektriautod ja kõnnivad reisijad. Kampsuni viskasin juba vahepeal alt ära. Palavam oli siin see elu kui Riias. Jalad löövad tuld ja haisevad kui kurat. Mida ma järgmise 24h teen.... Sokid on ju kõik juba ammu spordikotiga Perthi poole teel, koos plätadega.

Vahepeal on minu värava number ka tekkinud, käisin vaatamas. Ja no mida kurat, kogu see kazastani 50-60 pealine turbanikari istub minu värava ees. Vanamutid, vanaätid istuvad põrandal ja söövad mingit kodust kaasa võetud saia. Mõni istub vaiba peal. Mõni niisama maas. Mõni magab. Isegi üks pilusilmne piff tuli mulle vastu endal valge näomask ees, nagu kõnniks ta Tokyo kesklinnas.... Õnneks see Kazastani Hajj meesseganaiskoor minuga samasse väravasse ikka ei tulnud. Passisid seal niisama ja panid ajaviiteks otsaesiseid vastu maad. Nii kõigepealt lähevad peale business classi inimesed, siis A ja B klassi inimesed, siis C ja D pärast seda E ja F ning lõpuks ka mina.


Istanbul -> Dubai kestus 4:05 h

EMIRATES - EK 122
WED 23NOV      ISTANBUL TR         DUBAI AE               1910     0115
               ATATURK             DUBAI INTL                      24NOV
NON STOP       TERMINAL INTL       TERMINAL 3             DURATION 4:05
                                                        NON SMOKING
               RESERVATION CONFIRMED- K ECONOMY
               ON BOARD: MEAL
               EQUIPMENT:BOEING 777-300ER

Lennuk on suht kosmos. Boeing 777-300ER vist. 10 rida istmeid. Kõrged laed. Laes LEDidest tähistaevas. Iga istme sealjatoe sees on touch-screeniga telekas kus ka uuemad filmid näha on. Igal istmel oli kaasas padi, tekk ja kilekotis kõrvaklapid. Mina istusin rida 22 ja 10 rida oli kõrvuti. Seega minuni oli juba 220 inimest ja ma istusin poole lennukipeal alles. Taha läks veel 2 sektsiooni. Take-off oli mõnus. Jõuline. Kõik ragises ja kolises. Stjuuradessid hakkasid edasi tagasi käima kandikutega kus peal olid valged marlirulle meenutavad kaltsud. Neid jagati siis ilusti pintsettidega igale reisijale. Mõtlesin siis mina kaa, et mida kuradit ma selle lapiga peale hakkan aga siis vaatasin ringi ja tegin targa näoga sama mis teised, tõmbasin näost üle ja pühkisin käed. Niiske ja suisa veel soojad lapid. Päris kõigepeale mõeldakse Emiraatide lennuliinis. Klapid pähe ja Transformer 3 eesistuja peatoes olevast telekast vaatama. Kus Megan Fox on, mingi teine armetu piff oli tema asemel. Pettumus. Aga pettumus vahetus suht ruttu unega. Ja ärkasin mingi krambi peale üles, kõht maani tühi ja kartus, et magasin söögi maha aga ei. Varsti tuli suurte kärudega stjuuardessid ja kukkusid kõigile sööki jagama.. Täiesti klass omaette. Eraldi paki sees metallist kahvel, nuga, lusikas. Teine pakk maitseainetega. Suletud plastmassist väike veetops. Kanarind punases kastmes makaronidega. Pirukas. Erinevad määrdevõid ja lõpuks aprikoosikook ja tagatipuks tükike shokolaadi. Oli hea küll. Esmamulje tõmmas kohe naeru näole kui stjuuardesse nägin. Pruunid tüdrukud nii asiaadid kui hindud vms. Punased ägedalt veidrad mütsid peas ja ilusad vormiriided. Ükshetk tuli teade, et korjake oma nodi kokku ja hakkame maanduma. Mõtlesin et kas juba. Väga kiire 4 tundi oli. Hea mugav ja aeg lendas. Kohalik temperatuur 25 kraadi. Dubai.........

Dubai. 1:15am


Suur suur suur kõrgete lagedega lennujaam. Keskel suur osaas kuusepuu ja kose ja muude rohelistega, tohutud tax-free poed, lõhnapoed ja kõikvõimalikud söögikohad. Leidsin väikese ühemehepoe. Aru ma ei saanud palju coca maksab ja ei huvitanud ka. Võtsin külmkapist pooliku coca. 2 Dirhaami. Andsin vanale 100 dirhaamise ja küsisin kas see on teie raha. Vanal läksid silmad imestusest pähe punni et issand 100 dirhaami. Tundus suur raha neile, meil võrdub 20 Euroga. Istusin pärast toolipeale maha ja tegin kerge matemaatilise tehte ja sain aru et olin just koka peale kulutanud umbes 50 eurosenti. Jäängi äkki lennujaama elama. Aega on kurat veel 8 tunni kanti jäänud oodata. Leidsin mingi vaikse nurgakese kus sain arvuti laadima panna ja ise maha istuda. Jalad valutavad, ära hõõrdunud ja haisevad kui kuradid. Ise haisen ka juba. Aga noh, eks ikka härrasmehelikult. Rahvastik hakkab järjest pruuinimaks ja pilusilmsemaks mutuuma. Valgeid inimesi on ikka väga vähe. Tore on vaadata kuidas pruunikollasenahksed noormed üksteiseümbert kinnihoides jalutavad. Eks neid pedesid ikka liigub siin. Side lõpp praegu 2:45 ööse kohaliku ajajärgi.

Kell on 5:25 kohalikku ja ma kakedan nagu vankumatu tinasõdur mööda lennujaama ringi. Samm sassis ja silmad enam ei näe. Suurem osa pinke ja pingitaguseid on mingeid magajaid täis. Vähe sellest, järsku hakkas nüüd ma ei tea kas kõlaritest või mingi kohalik oma issameiet või muud itku laulma, iniseb siin aga „eeehehehhejjejejjjjjeeee” – pede!

Lõpuks siis kell 10, lastakse läbi värava minna, eraldi sektorisse. Enne kohalejõudmist on veel eraldi sisekontroll, kus vaadakse kotid läbi ja räägtiakse kaupade ja alkoholi üleviimisest ja kogustest jne. Ootame, ja siis lõpuks saame edasi, trepist alla ja lennuväljast välja. Liinibussid võtavad peale kõik selle massi ja toimetavad üpriski kaugele terminalist. Kauguses seisab suur emiraatide lennuk, mille ees lõpuks buss peatub. Ronin peale ja otsin oma koha.


Dubai -> Perth kestus 10:30 h

EMIRATES - EK 424
THU 24NOV      DUBAI AE            PERTH WA               1045     0115
               DUBAI INTL                                          25NOV
NON STOP       TERMINAL 3          TERMINAL 1             DURATION 10:30
                                                        NON SMOKING
               RESERVATION CONFIRMED- K ECONOMY
               ON BOARD: MEAL
               EQUIPMENT:BOEING 777-200LR

Vasakul servas akna all. Mina kõrval on mingi tumedam mees oma pruudiga. Lasen kohe silma kinni ja ei tea midagi õhku tõusmisest. Mingi hetk ärkan raptamise peale ja küsitakse kas kana või kala. Kana. Söön kiiruga kõik ära, et poolelijäänud und jätkata. Sees keerab juba. Magan. Järsku ärkan üles ja vaatan et kõigil lauad ära koristatud aga minu oma mitte. Lõpuks saab minu oma ka koristatud, laud kokku ja magama. Ärkan varsti üles. Möödunud on 8 või 9 tundi, sest monitoripeal olev lennuk mis näitab sõidukulgemist on juba peaaegu austraalia juurde jõudnud. Tore, kohe kohal. Tuleb järgmine söök. Jälle valget kanarinda. Söön, panen telekast esimese emiraatide lennust poolelijäänud transforemer 3 käima. Lõpp jäi ikka nägemata, sest meeskond andis kõigile kollased kaardid, mis olid mingid ankeedid väga veidrate küsimustega nagu kas teil on kaasas saapaid millega olete viimasel ajal mullas käinud ja kas teil on mingeid sööke ja puidust asju kaasas. Maandume kusagil tunni aja jooksul pärast ärkamist. Lennukist maha ja lennujaama. Ees ootas pikk pikk labürint enne passikontrolli. Seisin kindlasti oma pool või isegi rohkem tundi seal kuni sain oma passi näidata ja juttu puhuda kas tulen üksi või rohkema seltskonnaga. Sealt elusalt läbi, ootas ees järgmine äri. Pagasi läbivalgustamine. Või oli see passikontroll ja pagasiläbivalgustamine teistpidi, vahet pole. Igatahes spordikott lindipeale ja läbi masina. Head teed, lennukis täidetud kollane kaart jäi nende kätte. Sellest läbi astusin Perthi lennujaama fuajeesse. Ees oli uks mis viis pärast mitmepäevast reisi otse vabadusse.

Video emraatide lennukist http://www.youtube.com/watch?v=9vPV3uPEaps


Perth 2:30am

Sammusin ustest uhkelt kotid seljas välja ja istusin mingi palmi alla maha ja panin plätad jalga. Suu kuivas, käisin võtsin 4 dollari eest pudeli vett. 0.5L. tundus kallis ja oli kaa. Paterdasin ringi ja ei osanud midagi peale hakata. Kell oli 2-3 öösel. Vaatasin et läks rahulikumaks, läksin peltasse ja pesin kaenlaaused ja hambad. Kergem hakkas. Sitta kah, viskan pikali ja hommikul hakkan linna sättima. Aga vaata und ei tule, vahin aga lage ja ärevus hinges. Passisin hommikul 6ni ära. Mingi ajapärast tuli mingi väike buss, airport shuttle mis vedas lennujaamast inimesi igalepoole. Küsisin keslinna. Saab, 18 dollarit. Pohhui saab ikka. Kotid peale ja bussi ja sõit läks lahti. Alguses sõideti läbi teise lennujaama, kohalike lendude jaam on eraldi ja eemal. Pärast linnas eesti poiste käest sain teada, et selle bussiga oleks saanud kohalike lendude jaama tasuta ja sealt edasi 3 dollarit teise bussiga linna. Sitt päev. Lõpuks sain keerutades oma kottidega Wellington st. 561 ette kus asub Globe Packpackers hostel. Kell oli mingi 8 paiku hommikul ja oli täiega valge juba 6st tegelt. Letitaga väga pede olekuga kutt ütles, et ühtegi kohta ei ole aga tule 10ne paiku tagasi ehk siis on. 10 on backpackerite hostelite väljaregamise aeg. Seisin siis nagu sitane pederast enamvähem nõutu näoga keset Perthi teadmata kuhu edasi minna, endal meeletu kott seljas ja õlapeal. Lennujaamast kaasavõetut kaart käes loperdasin möödamingit auto viadukti üle raudtee ja uursin elu. Seadsin sammud järgmise hosteli poole. Old Swan Barracks, selle info sain Riia lennujaamas tuttavaks saanud Annika käest. Kuna olleks kõva orienteeruja võõras linnas omades kaarti, sattusin ma peaaegu õigesse kohta. Peatusin korraks, kohe peatus vanem naisterahvas ja küsis ega te noormees eksinud pole. Ma sellepeale missa nalja teed või, ma tunnen seda linna nagu oma püksitaskut aga ega te ei tea kus Old Swan Barracks asub. Ta küll ei teadnud kus see on aga pakkus, et teiselpool linna. Ma jäin endale kindlaks ja jätkasin oma reisi mööda oma valitud rada ja olin peagi kohal seal. Kohta on? On Küll. Palju maksab? Oleneb toast. Mul nädalaks vaja, äkki neljane tuba? Neljane on 200 daala. Öäöüõüõüü,,,, sitaks palju. A ma võtan ära. Viskasin sota sisse ja andsin 20 daala võtmetagastusraha ja võtsin võtme.

Old Swan Barracks, 25 Nov 2011

Sisse kolida veel ei saanud, kuna tuba polnud veel koristatud või vabastatud või mida iganes. Oma suure spordikoti sain panna kusagile laoruumi niikauaks hoiule. Viskasin seljakoti selga ja hakkasin kesklinna poole tatsama. Jõudsin ju nii vara kohale, et kõik poed olid veel suletud. Tegin mõned ringid kesklinnas, mis oli ilusasti nagu ruudulisele paberile projekteeritud ja uurisin teemat.

Teadsin, et on vaja teha austraalia telefoni number, seega kui avanes telefonipood astusin Telstra uksest sisse, mis on parima leviga operaator ausis, isegi maal levib erinevalt vodafonist või optusest. Telefonipaketiks sai valitud 30 dollarine stardipakett millega kaasnes 250dollari eest kõneaega. Päris okei. Panin kaardi sisse ja ülla-ülla. Välja helistada ei saa, kuigi kutt leti taga ütles et aktiveeris ära. No olgu. Edasi panka kontot avama. Valisin commonwealthi panga kuna nii soovitati. Avasin konto ja panin kohe taskust 500 dollarit arvele, et kui keegi rahakoti pihta paneb, siis on midagigi vähemalt olemas. Nagu ikka siin, käivad kõik tehingud passi alusel. Iga liigutus nõuab su käest passi. Nii sai teist siin kulutatud ukselt uksele. Ja tagatipuks öeldi, et pangakaart tuleb nädalapärast kas sulle hostelisse kui soovid või postkontorisse, valisin postkontori. Järgmine asi mida oleks vaja on Tax File Number. Seda pidi saama ka internetis teha aga otsustasin minna kohe maksuameti vms asutusse sellejaoks. Asukoha sain teada pangast arvet avades. Kõik olid nii pangas kui ka Telstras äärmiselt sõbralikud ja tänasid ette taha, samuti ka maksuametiasjas, mis iseenesest asus samas tänavas kus minu Old Swan Barracki hostel. Läksi sisse, küsisin infost, et kus asub. Vasakule. Okei. Edasi uurisin seal elu ja läksin letitaha küsima. Võeti nimi ja öeldi et kutsutakse. Samas leidsin et mingi kolmene seltskond noormehi nokitseb seal kohalike arvutite kallal pusida ja seda kõike eesti keeles. Hüppasin ligi et mis mässate. Vaadati kohkunud nägudega otsa aga siis pusisime juba kõik koos. Letitagant tuli iga natuse ajatagant konsultant meie juurde küsima ja näpuga näitama mida me tegema peame. Saime seal hakkama ja tax file number peaks tulema kuu aja jooksul jällegi postkontorisse. Aga see ei pidanud olema probleemiks meil kohe täna tööle saada, sest juba on meil taotlus tehtud ja kõik peavad meid tööle võtma. Kuna kell oli juba äkki vahepeal 1 või 2 päeval saanud siis poisid läks hostelisse, Globe kus mind vastu ei võetud. Neile oli sama öeldud et oodake 10ni ära siis ehk saab ja nad ootasid ka. Nemad kesklinna Globe ja ma sama tänavale oma barakki. Meenus veel et vahepeal olin ma ka barakis käinud tuba küsimas aga oli liiga vara, seega ma palusin laoruumi sissepääsu et pikad mustad teksad lühikeste pükste vastu vahetada, mõnusalt soe oli väljas. Niisiis tagasi teemasse. Võtsin laost suure koti ka kaasa ja läksin oma tuba otsima. Nr 14, neljane tuba.

Old Swan Barracks – tuba 14

Tirisin ennast koos kottidega teisele korrusele ja leidsin toa. Võti ei keeranud, nagu ma hiljem veel kogesin, oli see täitsa tavaline värk, et võtmed on lõpuni ära kulutatud. Tuba nägi täitsa ok välja, väikene ruudukujuline aknad ühes küljes uks vastasküljes ja veel vabades külgedes kaks kahekordset narivoodit. Kedagi toas polnud, ainult märkasin ära kohe naisterahva ujumisriided või siis käivad siin mehed väga moodsates ujumisriietes. Mõned naiste sussid, plätad ja värgid vedelesid parempoolses segamini voodis veel. Toas oli ka laud koos tooliga. Seinapeale oli kruvitut tavaline ventilaator, mis siis keerutas ennast ühest äärest teise. Ühe seina ääres olid veel kõrged kitsad metallist lukutatavad kapid, lukk oli mul endal kodust kaasa võetud. Riputasin oma teksad jope kappi ja viskasin spordikoti koos haisvate ketsidega kappi. Seljakotti laadisin läpaka ja dokumendid ja läksin uuesti linna. Mida ma seal tegin ma enam tänaseks ei mäleta aga meenub mingi näljahetk kus astusin sisse Hungy Jacki burxiputkasse ja võtsin esimese 5 dollarise burxi. Mõni tänav siia sinna leidsin internetipunkti kus pandi sisseminnes aeg kirja ja väljaminnes aeg seisma ja siis küsiti 50 senti või 70 senti või midagi sellist. Lepiti ka vähesemaga, kui paremat polnud taskust leida kohe. Ahjaa, vahepeal oli kell ju 10 saanud mingi ammu ja 10.30 avati aussijobs, ehk tööbüroo. Sealt rippus 10 paiku pikk järjekord uksest välja. Mina siis veel ei teadnud sinna väga minna mul olid muud asjatoimetused. Aga nüüd peale burxi või mis iganes järjekorras see toimus, astusin ma sinna sisse ja rahvast oli 10 või alla selle. Ruum oli jahe ja seal siis inimesed ootasid enda küsitlust aussijobsi töötajate poolt. Seal oli siis ühest nurgast kuulda eesti keelset pobinat, siis ma imbusin ka ligi sinna ja tegin juttu. Kolm kutti ja üks tüdruk. Passisime seal ja sain teada, et raamatukogus on 1 tund internetti tasuta. Vahetasime numbreid ja nad rääkisid teisest tööbüroost seal samas tänavanurga enamvähem kus ma elan ja kus maksubüroo oli. Lendasin sinna, aga see oli juba suletud kuna oli reede ja kõik asjad pannakse varem kinni või midagi sellist. Koperdasin edasi ja jõudsin kesklinnast välja jõe äärde kus oli meeletu muruplats ja pargid ja igast muhedad kohad.

Õhtu käes ja tagasi barakki. Toauksest sisse ei saa, sest võti ei keera. Õnneks avati seestpoolt ja must mees vaatas vastu säravail hammastel ja ütles, et jou mees sul on küll sitt võtti kätte sattunud, et proovi minu oma. Kurat kõik on peas juba sassis ja siis nüüd meenub, et ma olin vahepeal ikka barakis käinud ja kohtunud nende ujumisbikiinide omanikuga, kelleks osutus kena hispaanlanna Almunda. Vestlesime paar sõna ja mina läksin ära dussialla, sest 2 või 3 päeva kestnud reis oli vaja maha pesta. Aga tagasi sellesse õhtuesse hetke, siis oli neegripoiss Dave, fotograaf ja itaaliapoiss, nime ei mäleta ja töökohta ka mitte. Nemad olid kohal aga Almundat mitte. Rääkisime veits juttu ja täiendasin oma CVd, mida ma olin meeltesegaduse hoos Perthi lennujaamas kell 3 öösel hakanud koostama. Lasin Davil üle vaadata, kuna tema oli inglismaalt pärit. Lisas ühe sõna kusagile lause vahele ja ütles, et okei on. Mingil veidral põhjusel, kas siis sellest pikas reisist ja magamatusest tingituna kukkusin ma mingi 8 või 9 õhtul magama ja oligi minuga kõik. Ärkasin kell 5 hommikul. Almunda oli ka olemas nüüdseks juba oma koikus. Midagi teha ei ole ja und ka ei tule. Läksin välja jalutama ja tulin varsti tagasi sest hommik oli jahe. Läksin magama ja ärkasin 10 paiku. Laupäev.

Kings Park 26 nov 2011

Eesti poisse kätte ei saanud telefonitsi ja midagi teha ei olnud, siis otsutasin üksinda kings parki minna. Linna suurim park ja jutu järgi suurem kui New Yorgi Central Park. Tatsasin alla jõejuurde jälle kus ka eelmine päev sai käidud. Sealt jõgemööda edasi ja edasi ja lõpuks kings parki juures meeletu pikk trepp üles ronida ja olin üleval. Pärast selgus, et ma olin jalutanud mingi 3 km, et sinna jõuda. Ei pannud tähelegi. Park oli suur. Ilus muru. Perfektne lausa. Mõned tiigid ja purskaevud, tohutu suur botaanika aed, ehk tohutus koguses erinevaid puid, põõsaid, lilli ja muid taimi. Ronisin mingi torni otsa ja vahtisin ringi. Hakkasin tagasi minema aga otsustasin minna seekord inimeste moodi, teed mööda. Näitas 3 km linna. Jalad valutasid juba. Krdi 12 eurosed plätad, pole just kõige mugavamad. Saime siis veel esimese eesti poistega kokku ja jalutasime all Estplanaadil ja pildistasime puid ja jõge. Ilge tuul ja päike vajus tohutu kiirusega allapoole. Ok lähme laiali. Jõudsin oma hostelisse, siis Almunda ütles, et tema lahkub kuna tuli siia turistiviisaga ja tööd ei saa ja jube kallis on elada. Kutsus pärast välja peole kusagile aga ma ei jõudnud. Almunda üle lastud, astusin alla baari. Hostel oli kokku ehitatud suure kaarhalliga kus nurga müüdi kärakat ja olid lauad, projektor telekad, musa, piljardilauad ja tasulised netiarvutid. Internetti said ka osta wifina, aparaat oli seinapeal, laod mündid sisse ja annab sulle mingi aja. 1 tund 4 dollarit vist ja 4 tundi 10 dollarit. Ma ei kordagi sealt. Ok hüppasin baari, tuli Taavi ka sinna. Aussijobist leitud sõber. Tegime mõlemad mingi 6 dollarise õlle, mis poolepealt hakkas juba pead viltu kangutama. Taavi läks minema kusagile ma tegin teise õlle veel. Vahepeal tuli minu hispaania piff kah sinna kaarhallibaari ja ütles et ta läheb sõpradega ka edasi kusagile nüüd jooma, et tule kaa. Ma haigutasin illustratiivselt, et ei jõua. Kohe imbus mingi purjus kutt ligi, kuna Almunda nägi ikka väga hea välja ja hakkas jutustama. Almunda lahkus siis päss jäi minuga edasi jutustama. Selgus et tegemist oli ühe hambutu kutiga Ameerikamaalt, alaska lähistelt. Läksin magama mingi 11 paiku õhtul. Hiljem selgus, et I’m from America kutt käis kõigile pinda ja tüütas ja kiskus tüli ja siis mindi välja ja anti talle korralik keretäis peksa. Ja politsei oli tulnud ja kõik ära takistanud. Mina nägin teda järgmine päev siniste silmadega ja sinna meie kohtumine lõppeski.



Hommik. Pühapäev 27 nov 2011. Pea on veider. Ahjaa, 2 õlut ja raisk kus lõhub. Kell oli varajane jälle mingi 5-6 hommik. Ootasin ja passisin ja midagi teha polnud kuni mingihetk läksin linna jalutama. Raamatukogu juurde, see 100m minu hostelist. Seal alustati vanade ja uue FIATide näitusega, autosid seati üles ja oli päris eelajaloolisi isendeid, keda võiks hoopis põlevkivist kivististe näol leida. Taterdasin seal mõnda aega, kuni kell sai 9 paiku v nii. Järsku helistas esimesest eesti pundist Rasmus, et nende juuurest Globist läheb kohe 3 vana minema, et tule sinna, neil 10ne tuba ja 3 eestlast on nemad ja ma tuleks 4ndaks. Odavam kaa seal. Ainukseks miinuseks oli olnud 10cm prussakas, mis oli seineapeal roomanud ja siis vihastades minema lennanud kui nad teda torkima läksid. Ok jooksin enda barakki, registratuuri, et kui ma saan kohe siit minema, kas annate mul raha tagasi ööbimata päevade eest. Jah saab ikka. Norm, olin just paar tundi tagasi 50 daala neile andnud, kuna pidin maksma 200 nädala eest ja olin 100 sisse andnud ja nüüd lisasin krediiti. Jooksin siis täie pasaga kesklinna Globe selle pedeka kuti juurde, et ma tulen siia nr 26 elama kus eestlased on, et neilt lahkuvad kohe. Ok, täida see paber ära, ma ütlesin, et sõber Taavi tuleb ka aga ta on linnast hetkel väljas. No vaatame mis teha saab onju ütles. Tegin paberi ära. Hõikasin et käin kolin vanast hostelist välja, enne kui 10 saab sest see on õige aeg välja logida, et olen 20 mintsa pärast tagasi. Kiire kaa ja jooksin sinna. Ütlesin et sain Globe sõpradega kokku et kolin välja. Okei koli. Too linad alla ja viska tünni ja nõnna ma tegin. Jooksuga sikutasin on spordikotti kitsast metallkapist välja niikaua kui ülevalt kapiotsast kukkus veel pesupulbripakk ka lagedale põrandale laiali. Oh perse. Niigi kiire. Pohh jalaga kapi alla ja jooksuga alla minema seal loomulikult selgus, et nad ei saa mulle raha tagasi anda vaid kirjutati ülejäänud raha eest 92 Dollarine tsekk, millega võin neil ööbida. Oh perse teised asjad kui närvi ajas. 20 dollarit anti võtme eest ikka tagasi. A 92 dollariga juba pommist ja kell oli napilt 10 hommikul, mis see päev edasi veel tuua võib. Kotid selga ja jooksin kesklinna, mingi 400 m ja jõudsin Globe. Viskasin kotid maha et huhhh kohal. Pedekas vaatab otsa, et oih ma andsin su toa ära kuna sa ei maksnud ja teised maksid, ise jooksid minema ju ja pla pla pla. Ma tahtsin kedagi kohe ära tappa... ühest kohast kolisin välja sain miinus 92 dollarit ja nüüd järgmine koht kuhu pidin minema pani sellise t*ra maha. Mida kurat. Lõpuks selgus et tal on mingi teine ruum, kah 10ne tuba et võta see, aga üks koht on, sõber Taavile pole midagi. OK anna siia vana kabi. Viskasin 50 daala ja 20 jälle võtme eest panti jar onisin trepist üles teisele, tuba 12 juurde, võti auku, ja näed – EI KEERA. Läksin alla kle tsello mul võti ei keera. Oi sitt lugu, otsi koristaja, mida kurat nagu. Lõpuks logistasin niipalju, et sain sisse. Tuba 12.



Globe Backpackers - Tuba 12

Oh sa kurat, kitsas pikk tuba, kahelpool kahekordsed narivoodid ja mõned kapid ja põrand paksult täis kotte, läpakaid, pesu, rinnahoidjad, naiste kingad ja tohutu hunnik kõike seda. Kitsas jalgrada lookles selle vahel läbi. Minu voodi oli esimene kohe ja teise korra peal. Viskasin koti sinna ja lahkusin maailmakõigesuuremas masenduses, et olin lahkunud normaalsest kohast et eestlastega koos olla ja sain 92$ persest ja nüüd olen sellises sitamajas. Saime eesti kuttidega kokku ja mõtlesime et sõidame randa. Rongiga saab sinna Cottesloe peatuses maha. Võtsime mingi perepileti, pidi odavam olema. Rongijaam meeletu mitmetasandiline ja rongid väga ilusad ja korralikud, puhtad. Rong sõitis nii sujuvalt, et ühtegi rööpavahet polnud tunda ega midagi ei kolisenud. Kõlaritest tulid peatuste nimed ja järgmised peatused ja kõik vajalik info. Ehk läks 10-20 mintsa ja olime kohal. Rongist maha ja rannapoole ajama. Mingi 1 km vb oli vaja kõndida, nii harjunud sellega kuna viimased 2 päeva oli saanud igapäev 10-15 km jalutatud. Rand oli ilus, suur, suur rannahoone, liefeguardid nagu baywatchi filmis. Ookean raisk. Helesinine ja päris võimas. Vesi tuli lainega kaugele randa. Ilm oli vahelduva pilvisusega ja tuuline. Otsaesine ja jalalabad olid selleks ajaks koos kaelaga nii ära põlenud, et riideid seljast ei saand võttta, eks oli tuuline ka. Olime mõned tunnid seal, siis ma panin minema ees, kuna mul oli kindel soov Telstra poest läbi käia ja endale netipulk osta, sest mul oli kõrini raamatukogudest ja netipunktidest. Mülts andis mulle eestis kaasa mingi TransPerthi kaardi, millega pidi saama sõita ühistranspordiga, see oli lihtne. Perroonil oli mingi aparaat. Panid kaardi vastu, läksid rongi, rongijaamas panid kaardi vastu ja registreerisid ennast välja, näitas ka palju raha läksi. Mul läks 3.23 dollarit. Kaardile saab ise krediiti peale panna vastavates masinates ja kõik näib nii lihtne ja lilleline. Läksin ostsin netipulga, 79 dollarit, vodafone oli 49, aga sellel puudub maal levi. Samuti on telstrale krediidi peale laadimine kallim aga mul savi, mul netti vaja. Läksin Globe hostelisse tagasi ja susasin neti käima. Õhtu hakkas tulema. Istusin oma toas jumala helges teadmises, et olen üksinda, kuni järsku üks tekihunnik hakkas liikuga ma kena tüdruku peanupp pistis sealt välja. Lahkusin toast ja läksin alla, läbi taga oleva suure õue, kus on pikad lauad ja toolid, läbi suure ühisköögi leidsin piljardiruumi kus kedagi ei olnud ja sain oma arvuti seina susata ja netti kobida. Mültsi rääkis msnis et ma helistaks tema endisele tööandjale Nickile ja küsiks tööd. Helistasin, tal hetkel polnud aga võttis mu nr ja andmed tulevikuks. Oli pühapäeva õhtu ja vajusin suht ruttu magama, olgugi et toas olevad iirlased karjusid ja tuli põleskoguaeg.

Paremal ülemisel voodil tekikuhja all lamab üks inglise piff.


Esmaspäev 28 nov 2011.

Ärkasin jälle mingi 6s ülesse ja midagi teha ei olnud. Varsti helistas ka Taavi et saame kokku ja ajame asju. Käisime avalikus netipunktis, mul oli oma arvuti kaasas ja kolasin ka netis tööd ja leidsin mingi tsikliremontija tööpakkumise. Võtsin nr ja läksin tänavale helistama. Väljas oli nii palju müra kära ja tuult et midagi ei kuulnd telefonis ja aru ma ei saand mis see teine vana rääkis. Oli hea meel et ma helistasin ja ütles oma adressi, ma ütlesin et helistan tagasi kui saan kaardipealt vaadatud kus ta asub. Midagi me seal linnas koperdasime veel kuni tuli meelde, et kell 10:30 avatakse aussijobs büroo ja jalutasime sinnapoole. Oli veel üle poole tunni aega aga järjekord oli juba ukse taga. Teine eesti gäng juba ootas ammu seal ja oli üsna rivi alguses. Ootasime ootasime, kui helistas see mehhaaniku kutt tagasi et kas olen saanud juba aega vaadata kaardilt. Ütlesin et sorry maaan, istun aussijobis järjekorras ja hiljem kindlasti vaatan. Avati tööbüroo ja läksime sisse. Loeti ette kõik tööd mis seal oli pakkuda ja meile Taaviga ei istund midagi, kuna tahtsime tegelt minna kahekesi farmi tööle ja teised eesti poisid olid kolmekesi nagunii. Midagi ei olnud, siis panime minema Taaviga järgmisesse kohta, Jobshop. Asub seal samas raamatukogu ja maksumaja kõrval. Registreerisin ära ennast aga neil ka farmitööd polnud enam. Läksime linna, kust ostsin endale 20 dollarise nokamütsi, kuna enam ei kannatuanud olla ja ostsin lisaks apteegist ostetud 100ml päikesekreemile liitrise pange päikesekreemi, kuna farmitöös pidi seda kõvasti minema. Järsku helises mul telefon ja võõras nr. Ütles et on Nicki, ühe viljafarmi bossi sõber, kellele ma eelmine päev olin helistanud ja tal oleks ühte töömeest vaja. Ütlesin et ok olen nõus. 300 km linnast väljas, tuleb ise järgi. 25daala tund ja söök, elamine temapoolt. Ütlesin sorry Taavi aga ma pean minema nüüd küll. Ta ise ütles et võtab siis ühe kokatöö vastu, kuna tal vastav tagataust. Siis tuli meile meelde, et meil oleks vaja passi saada üks kleepekas, mis näitab ära meie viisa tüübi, paljud tööandjad pidid seda näha tahtma. Käisime infos uurimas kus seda saab ja kuidagi oli kell juba 12 saanud, võtsime mäkist oma 6 dollarise eine. Sõime pargis nagu ikka ja astusime kõrval asuvasse pilvelõhkujasse sisse, austraalia passiamet vms. Sõitsime 17ndale korrusele ja ennäe, olimegi vales kohas. Sealt saime teada et mööda Wellington st., mis on peatänav, on vaja minna mujale. Ok. Rabasime tasuta bussi, yellow cat. Kesklinnas tiirutav tasuta buss ja sõitsime sinna kus see asutus pidi olema – migratsiooniamet. Tulime bussist maha ja esimese asjana määrisin oma valutavad varbad sunblockeriga kokku kuna enam ei saanud päikese käes käia. Sattusime mingisse ostukeskusesse ja see ei meenutand kuidagi migratsiooniametit. Ok küsisin tänavalt ja selgus et kõrvalmajas. Läksime sinna. Võtsime järjekorranumbri automaadist Passport Labels. Ootasime oma järjekorda ja läksin passiga kohale lõpuks ja vana viskas lihtsalt kleepeka sisse ja olimegi läinud, 20-30 mintsa läks. Jälle üks asi korras. Yellow cati peale ja kesklinna tagasi. Mul oli vaja käterätti, mida mul polnud ennem ja oli kuivanud nagu riidenagi käte ja jalgadega vehkides ja oli vaja voodilina, kuna pidin ju farmi tööle minema. Sain 6 dollarise rätiku ja 13 dollarise lina. Sättisin sammud hostelisse ja hakkas igapäevane kotist võtmete otsimine ja mida seekord polnud oli mu hostelitoavõti mille küljes tabaluku võti mis mu kotti koos hoidis ja mälupulk kaa. Nomidagi kuradit, sain kooduksest sisse ja oma tuppa, keerasin kõik pahupidi ja kurat ei ole võtit. No nahhui, nüüd veel jäänd 20st daalast ka ilma. Läksin alla registratuuri küsima kas on leitud võtid. Tädi muigas seal ja andis riiulipealt mu võtme. Ossaraisk kui äge. Läksin linna ja sain kokku ühe Jõhvi tüdruku Anuga, kes rääkis oma seiklustest ja muljetasime niisama. Anu muidugi imestas, kuidas ma kõiki tänavaid ja asju ja asutusi juba peast tean ja räägin vabalt linna asjadest. Eks mõnikümmend km jalutades saab nii mõndagi teada. Seal samas Hay st. pealt leidsin ma mingi poe, kus oli nädala pakkumine 1.25 L coca 1.5dollarit. Hea diil, sest muidu maksis 4 dollarit pool liitrit. Taavi käis vahepeal kui ma Anuga rääkisin endale kokariideid otsimas ja oli väga õnnetu näoga, kuna mingi komplekt oli 150daala maksnud, vana raisk. Lõpuks läksime laiali, mina oma hostelisse ja sain teise eesti gängiga kokku, nad olid kolmekesi aussijobist töö saanud viinamarjafarmis. Tore. Ma ütlesin, et sain ka viljafarmi ja homme sõidan minema. Mingiaeg helistas tööandja, et tuleb võtab mu homme peale kella 10 paiku hommikul. Väike netis istumine ja blogi kirjutamine ja õhtu käes, et lähen magama. Hosteli hoovist tuli sellist tümakat, kostus tuppa, iirlased toas lõugasid, tuli põles ja magada ma ei saanud. Tõmbasin särgi üle pea aga ei aidanud, siis tulid tüdrukud kaa veel kädistama ja keegi vaatas filmi jne

Teisipäev

Kella 7st ülese ja linna burxi sööma – Hungry Jack. Edasi hostelisse ja pakkisin asjad kokku ja logisin enne 10 hommikul välja. Jäin oma bossi ootama. Helistas et jõuab peale lõunat. Passisin selle aja ära seal, arvutades oma rahalisi vahendeid kulusid tulusid. Boss helistas, et jõuab ja parkis Globe ette. Hüppasin peale ja panime Perthipeale minema. Tal oli vaja palju peatusi veel teha, keemikud ja poed jne. Autoks oli Holden 2 kohaline ja taga kast. Tiirutasime paar tundi linnavahel ja ta ostis süüa ja viis mu teiselepoole Swan Riverit kusagile murupeale lauataha sööma. Vestlesime ja panime minema. Mõned peatused veel ta naise juures ja viskasime ta ekstöötaja kotid ja asjad ühte transpordifirmasse ära ja hakkasime sõitma. Mina sain selle sama töötaja koha, kes oli ühe suure sitaga hakkama saanud ja ta vallandati sõbralikult ja viidi ta asjad isegi ära kuna tal endal polnud autot. Südamlik suhtumine. Panime Perthist välja ja sõitsime mööda maanteed, loodus läks järjest kiduramaks ja igalpool laiutasid viljapõllud. Pinnast läks järjest punasemaks, üheskohas tegime peatuse ja sõime jälle, seal oli liiv veripunane. Vana uuris minu elu ja olu ja värki. Rääkisin talle Eestist ja meie tegemistest seal. Ta oli üllatunud, et ma tean põllutöötehnikat ja nime John Deere. Ütlesin et meil veneaja pärand, kus mees peab ise oma auto remondi ja maja ehitamisega hakkama saama, sellest ka minu teadmised põllu ja üldse muudest asjadest. Minu telefon kaotas levi, kugi on laetud Telstra kaardiga ja bossil sama ja levi põhjas, selgus et mul kas pole 3Gd või mul on 3G aga oleks juba vana NEXT G’d. Sitta kah. Sõitsime ikka edasi ja päike hakkas alla vajuma. Jõudsime linna Carnamah, väike ruudulise tänavateüsteemiga linnake, kus kõik on madalad ühekordsed majad, millel aiad ümber. Mõni pood ja golfimaja, bassein ja spordisaal, isegi oma väike lennurada põllupeal ja angaar vanade väikeste lennunärudega. Suht ruttu läheb pimedaks. Boss näitas töökohta ja viljavakkasid ja kogu seda elu. Viljavakk on 1.5 meetriste seintega 40m lai ja 100 kuni 450 m pikk asfaldi platsile kinnitatud kogum. See lastakse nii täis et meeletu kuhi on peal. Meie tööks on siis võtta rullis kattematerjal, nagu vakstu aga sitaks kõva. See lahti rullida, üle kuhja tõmmata, õmmelda eelmise paani külge kinni väikeste kiirete käsiõmblusmasintega ja see siis lahti harutada ja ära pingutada, pärast on vaja servad viljavaka külge kinni panna, et ta tuulega minema ei lendaks. Kohe tööle ei hakanud, läksime meie majja ja hakkasin täitma mingit uue töötaja blanketti netis. Mingi küsitlus ja testid ohutuse ja vilja värgikohta. 2h läks ära sain valmis. Siis oli juba öö ja sain tööriided ja mindi teise majja sööma. Seal oli kari rahvast ja megasuur pott lasanjet ja üldse sitaks süüa. Vahepeal käisime teises majas söömas, kus kõik teised kutid juba istusid ümber laua ja sõid meeletus koguses kõike head ja paremat. Seal oli kokk, kes tegi süüa ja torte ja kompotte jagas jne. Tulime tagasi. Keegi oli tööjuures mingi rauast tööriista ära murdnud siis boss tuli seda keevitama, palus mind appi keevitust välja vedama. Küsis kas oskas ka keevitada. Ütlesin et ikka vabal ajal keevitan. Muigas, näitas mingit vana elektrood keevitust et sellega sa ikka ei oska et ju sa poolautomaadiga oskad. Hakkasin naerma, et vana kle see on elektood keevitus, minu esimene keevitusmasin üldse, see tõeline heavy metal vanakooli värk. Ta oli väga imestunud, et ma sellise arhailise asjaga olen keevitanud. Aga seekord keevitas ta ise veel. Läksime tuppa. Rääksin bossiga juttu ja näitasin netist Eesti ja ja Tallinna – Tartu pilte. Kell sai 12 öösel ja panime tema pojaga – Mike sõitu väikese veoautoga millel oli multilift kraana peal. Mike naine on ka pundis ja tema opereerib kraanat, kuna tal pidi vastav pädevus olema ja keegi teine ei tohi kraanat näppida, no mida kuradit, aga nii see neil siin on. Neil on siin mitmeid veokaid ja kastikaid. Igal autol on suured prozektorid ees ja taga ja suunatavad prozed ja bensugenekad peal, et neid toita, Kohapeal seisid ka suured ratastel diiselmootor-generaator prozektorid kõrgetel mastidel. Ajasime kõik käima ja saime valgust. Näidati tööd ja asju ja kohe kukkusin abistama neid, vakstupeal viljakuhja otsa ronida oli lihtne aga järsku oli vaja uut paani lahti tõmmata, siis oli vaja vilja sisse minna, siis kukkusin küll munadeni sisse ja väga raske oli seal käia. Kohe laksust oli hing kinni ja kett maas mul. Alt tõmmati autoga lahti ja ülevalt siis käsitsi. Saime hakkama. Nii paar kolm paani tegime ära. Kinnitasime alt ajutiselt ära, et tuul minema ei viiks ja läksime järgmise viljavaka juurde sama tegema. Siis saime valmis, kell oli 4 ja läksime koju magama. Mina olin siis juba selleks ajaks 21-22 tundi püsti olnud ja väsitas ära küll.



Kolmapäev

Eile öösel pandud kell 13:30 äratusest polnud kasu, telefon oli pidevalt levi otsides tühjaks jooksnud. Ärkasin enne 17:00 natuke. Teised taterdasid ringi juba aga keegi tööd ei teinud. Külmkapp on silmine süüa täis, toanurgas on kast koka-kooladega. Külmkapis suur plastkarp valmis tehtud kahepoolseid võisaiu kus vorst juust vahel ja viska ainult võileivagrilli ja saad suurepärased võikud. Ulmeeeeeee. Majas käib ka koristaja kes imeb tolmu ja koristab. Boss kutsus kaasa ja läksime sõitma. Käisime ühes töökojas kus keegi keevitas talle midagi. Siis käisime lennujaamas, ta vaatas maandumisrada kuna tuli välja et ta väike harrastuspiloot ja tahab sinna maanduda või lennata, kutsus mind ka kaasa lendama kui kunagi läheb. Ma olen käsi! Läksime tagasi majajuurde. Mina elan koos ühe kutiga Rob, kahene tuba. Rob on kohali ja norm kutt, näib oma lühikese 20se eluaasta kohta liiga vana välja, silmanurgas on kortsud, ehk Aussie värk, silmade kissitamine. Sõime teies majas kah, kuna selgus et kell 19:00 on ühiskondlik söömaaeg. Potitäis riisi, teine pott liha, kolmas vorstikaste vms. Panime kõhud täis ja sõitsime teise majja tagasi riietuma. Vahetasime õmblusmasinatel niidirullid ja viskasime autpeale ja natuke peale 20:00 sõitsime välja. Mike, mitte ei küsinud, vaid ütles et Ranno sina oled meie uus Bobcati juht, ma et ok, kui sellel on rattad all, siis ma võin sõita. Rob viskas mu bobicu juures maha, näitas kangid kätte ja ma kihutasin talle teokiirusel järgi. Tööplatsile on paarsada meetrit ja üldse on väike linn. Mulle anti väike reha moodi seadeldis millel reha piide asemel on nagu terve plaat ja pidin sellega vilja natuke siluma, allapoole tõmbama mäest, et all oleks ühtlane, Kui kate peale pannakse, et ei tekiks lohke kuhu vesi jääb vaid voolaks ilusti üle. Hakkasin seal mähkima siis Mike tuli ütles, et liiga hästi teen. A mida iganes. Alustasime uue viljavaka katmist ja esimene paan on kõige raskem, kuna kate tuleb mööda vilja üles vedada, pole millegi muu peal vedada, järgmist vead juba esimese peal ja libiseb paremini. Köis visatakse üle selle suure viljamäe ja ühte otsa kinnitatakse rullist kate ja teiseltpoolt tõmmatakse autoga ta üle. Saime kuidagi hakkama ja harutasime ta lahti, ja tõmmasime pikad, 40 m koormarihmad üle, et tuul minema ei veaks seda. Järsku tõusis tuul ja ei saanudki rohkem teha, katsime selle veel teise koormarihmaga igaksjuhuks ja panime üle rippuvad ääred vaka serva alla lukustussüstemiga kinni. Sain teada, et see katterull kaalub 600 Kg, päris palju. Lahkusime 22:30 Rob viskas pikali ja me bossiga jäime youtubest sitta vahtima. Ta läks magama ja ma jäin seda blogi kirjutama ja just praegu astus sisse koristaja ka palus mul kapiotsast see apelsin alla võtta :D „ei võta!!!!”

Ma arvan, et jätan teid mõneks ajaks nüüd rahule sõbrad, annan teada kui midagi põnevat juhtub. Kell on 1:11 kolmapäeva öösel. Pakaa.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar