Esmaspäev, 19. märts 2012

Farmi-Ranno 17ptk



On esmaspäev ja juba kolmas esmaspäev siin viimases farmis ning tänane päev osutus täis klassikaks. Kõik see sai alguse eilsest ehk pühapäevast kus ma tööle ei läinud ja toas olev raadiosaatja mind ka tööle ei kutsunud nagu seda eelmine pühapäev tegi. Seega igavlesin mõnda aega ja hiljem esitasin endale väljakutse juua mõned õlled. Päev oli udune ja veider ja passisin lihtsalt toas. Pärast mõnda õlut tekkist mõte pesu pesema panna, kuna kuhi igast asju vedeles autos eelmisest farmist saadik. Mõeldud tehtud, pesumasin undama ja ise õue istuma. Mõne ajapärast hakkas toapoolt veidrat veesolinat kostma, eks ikka pesumasina torust mis kraanikausis oli. No aga kui ma märkasin, et vett hakkab majanurgas olevast õhuaugust välja purskama, tundus see küll natuke naljakas koht reovee äravooluks, igatahes kui juba õue üles ujutas, tundus asi liiga kahtlane ja läksin tuppa uurima... ja kassanäe - kõik pesuköögi ja peldiku põrand ujus, sest see pagana väljalaske toru ei olnud enam kraanikausis vaid masina taga maas. Õnneks suurt hullu ei tekkinud kuna maja ise oli piisavalt kõver, et kõik jooksis ühte nurka ja seal oli veider trapp maas mis tuli maja küljepealt välja. Vesi jooksis ära ja ma teipisin masina solgitoru kraanikausi külge kinni ja jätkasin oma tähtsat toimetust. Mõne ajapärast oli masin lõpetanud ja ma viisin pesu õue kuivama. Ääremärkusena võin ära märkida et vahepeal oli sadama jõudnud hakata. Selline peenike uduvihm.
Kuna otsest töökorraldust ei olnud, otsustsin siiski oma maja taha koplisse minna lehmi vaatama kuna seal iga päev keegi poegis. Äkki loodeti minust seda enesest mõistetavalt. Võtsin oma kastika ja kimasin sinna. Pool tundi või midagi tiirutasin koplis ringi ja lugesin lehmi niikaua kuni lehmad hakkasid silme ees ringi käima ja otsustasin koju ära tulla. Kraanikausist leidsin pisikese 4cm pika roosa sisalikupoja ja panin selle karpi ja lisasin vett ja mõned puuoksad ning rohukõrsi. Väike armas kutt suutis mind õhtu jooksul korduvalt endast välja viia, kuna teda on võimatu läbipaistvast karbist üles leida, sest ta keerab ennast ümber kõrre või lehtede vahele magama.
Kogu see tagasihoidlik õlleduell iseendaga lõppes 14 õllega kus viimane tundus juba katsumusena aga õnneks ei ole ma allaandja tüüp. Magama..
Hommikul niiiiiiiiii sitt olla et karju appi, lahmisin ruttu mõned kohalikud valuvaigistid ja tegin kiire kohvi ja sõitsin tööle. Vihma oli öö otsa sadanud ja tibutas hommikul ka. Esimeseks tööks oli suure kopplaaduri ratas ära vahetada ja see oli tohutult mõnus tegevus kui samalajal on toimiv sepikoda endal kupli all. Nii mõnus oli suure suruõhupüstoliga suuri polte lahti kerida.. see kolin oli just kui muusika mu põrunud peale ja vahepeal mõtlesin kõik selle laaduri lihtsalt täis oksendada. Õnneks jäi kõik paika ja ratas sai alla ja vedasin natuke heina ja põhku. Käisin tiiru lõunal ja läksin uuesti enda maja taha poolelijäänud lehmade lugemist lõpetama. Leidsin jälle uue vastsündinud vasika.
Siis teise töötajaga, Ron, siia minu majataha koplisse ühtesid teisi lehmi nende juurde farmi ajama. Põld oli vihmast nii pasane et auto liikus vaevalt edasi. Pool tundi ajasime lehmi nurka ja küll need keerutasid ja üldse ei tahtnud minna sinna kus meie neid tahtsime ajada. Kord võtsid suuna õigesse kopli nurka kus meil värav avatud,, siis seal keerati kambakesti ots ringi ja kihutati tagasi. Selline galopp käis ja lehmad libisesid ja koperdasid sellel tümal maal. Saime nad sealt mulgust siis välja aetud ja Ron, teine mees, läks teise otsa väravaid avama ja mina jäin neid mööda kitsukest ajamisrada edasi ajama. Jõudsin juba peaaegu lõppu kui tuli madalam lohu koht kus oli kõik see savimaa täielikult ülesse sulanud ja mina sinna kinni ka jäin. Tagasillavedu, taga tühi kast. Perse nii kerge justkui õhus oleks, nina see eest nii raske ja esirattad paksult mudast kandilised juba. Mõnda aega nikerdasin ja tulin omal jalal välja ja võtsin siis hoogu ja panin mingi 100ga sealt pasasest kohast läbi ja jõudsin kruusateele. Seal juba kõik ootasid mind ja ajasid teiste jeepidega lehmi edasi. Muidugi kruusatee mis muidu kuivaga on kõva kui asfalt, savist tingituna oli nüüd ka kohati väga pläga ja ujusin sealt kuidagi autoga üle nii et 5cm sügavused rööpad jäid maha.. auto vajus sinna kuhu tahtis ja üldiselt oli põnev. Kogu see kruusatee meenutas kohati kooliajal pakutud karamellikiselli või mis iganes selle okse nimi oli.. Saime lehmad lõpuks farmi tagasi ja siis läks jälle nende kaalumiseks. Mina pritsisin mingit täi ja kärbsetõrje vahendit spets püssist neile selja peale. Peast sabani. Kogu seda tsirkust kroonis pidevalt meeletu peavalu ja valuvaigistite närimisest tingitud krõbin. Lõpuks kihutasime bossi endaga mööda kopleid ja ajasime veel mingeid lehmi kusagil millest ma midagi aru ei saand ega tahtnud ka aru saada kuna surm vehkis vikatit silme ees. Räägi veel peost...... kõik lehmad on mingit sellist tõugu, et neil pole sarvi aga mõned üksikud on sarvedega ja neid tuleb siis timmida. Lehm spets puuri sisse ja sealt pistab pea välja ja mingite kangide süsteemiga saab ta kaela nii ära fikseerida et ta väga ei liiguta. Siis tuli suurte tangite koht, kus ühe raksuga hammustati sarvelt jupp ära ja vat see oli rõve küll. Sarve tüükast lendas verd peenikese joana pool meetrit sirgelt välja. Õnneks tegi seda boss ja jalutasin eemale. Osadel lehmadel oli silmahaigused mis kärbeste ja tolmuga levivad. Neile pandi süstlaga antibiootikume silmapeal ja vanadest teksadest liimiti lapp sinna peale ja pandi eraldi puuri. Lõpuks sai see meeletu päev läbi ja istun siin lõhkuva pea ja poolenisti tühjaks söödud valuvaigistite lehega. Elu on ikka seiklus.

Siis eelenvad nädalad kiiresti kokkuvõtta siis ükspäev oli plaan ajada lehmad kusagile kaugemale aedikusse kus vett polnud, ja panime minu autpeale voolikurullid ja kerimislaua, nii et minu kastikas nägi välja kui Missisippi aurik. 2-3 km vedasime voolikut üle põllu järgmisse jootjasse.
Siis kuna on poegimisaeg käes siis minu igapäevaseks ringiks on käia 2 koplit läbi ja vaadata kas on uusi ja kui on siis kirja panna jne. Vahepeal remontisime ühte tuulejõul töötavat pumpa. Kuna veega on tuuga ja karjamaad on kilomeetreid pikad ja laiad siis vett vedada on hullutemp. Seega on maasees puurkaevud ja kaevu kohal propeller ja see ajab pumpa ringi. Pumbal jupid kuluvad ja vaja neid vahetada. Siis mingiaeg käis suur veokas tõi 128 uut lehma ja nii see elu käib siin. Kanad kuudis ja munad laual. Kord vahetasin bossi majas lambipirne, tal mingi 70 halogeen punktvalgustit millest pooled olid läbi põlenud. Siis vedasime kruusa ja laotasime laiali, hiljem vedasime liiva tal basseiniümber, tampisime kinni ja silusime ja pani suuri plaate maha. Hästipalju erinevaid asju igapäev nii et ilmselt olen ma pooled juba ära unustanud või ei tule hetkel enam meelde. Igav ei ole.








2 kommentaari:

  1. Terve! Natuke kõrvaline küsimus, aga kas kulda oled siis juba otsimas/pannimas(panning) käinud!?
    Endal ka plaan vastav sõelumispann osta ja ära proovida see kunst.

    VastaKustuta
  2. Õõõõ tead ei ole aega saanud sõeluda midagi, korra ühes tiigis sulberdasi niisama testi mõttes, et kuidas käes panni hoida ja liigutust harjutada... jõed kõik kuivad WAs preagu, pole suurt sõeluda kusagil.. Plus ei tea kus tohib ja kus on kelle maa ja tööd ka niipalju koguaeg olnud, et pole mahti saanud aga tulevikus kindlasti pann mulda....

    VastaKustuta