Ranno Väljaots läheb Austraaliasse: KOGU LUGU 39.PTK

No nii nüüd oleme siis jõudnud niikaugele, et töö on läbi. See oli minu Austraalia ajaloo kõige pikim teenistus, mis kestis täpselt 6kuud ehk siis ka maksimum mis olla saab. Eelmine aasta panin nädal või kaks enne lõppu minema kuna nii kõrini oli. Seekord läksid need kuud ikka väga kiiresti ja nagu ei olegi aru saanud, et olen 6 kuud järjest tööl olnud. Ei ühtegi vaba päeva ega puudumist. Esimesed kolm kuud sai teha meeletult ületunde ja laupäeviti vehtitud kui võimalik aga viimased 3 kuud on olnud täpselt normaaltunnid koguaeg ja pole midagi nagu rahaliselt laiata.

Viimaseks päevaks osutus reede ja täpselt see üks reede kuus kus firma grilli korraldab nii et kõik läks kenasti, õgisin ennast veel lõunal ümmarguseks ka peekonist ja znitslitest. Viimaseks päevaks tõmmati selline haige töö kaela et see võis ka kõige hullem päev olla minu seal töötamise ajaloos aga kuna mul oli suht savi, sest viimane päev oli siis ma sellest jurast väga osa võtma ei kippunud ja tuiasin niisama tüütasin teisi töökojas. Tööks oli mingi Jeep grand cherokee "kuulikindlaks" ehitamine. See tegelt oli vaid põhja alla meeletud raudplaadid ja asjad panna, kaitsmaks siis mõlemat kütusepaaki ja käigukaste jne plus raskest rauast küljeastmed mis karpide külge kinnitusid. Mina tegin muu nodi ära ja filipiinid pidid need jalarauad panema aga neil ei tulnudki välja see. Minu osa oli ka haige kuna meil tõstukit pole sis ma pidin auto all roomama ja rinnapealt mingeid raudplaate üles suruma ja samal ajal polte läbi torkama. Siis tuli välja, et mingid augud ka omavahel ei klapi, ikkagi JEEP. perse. Paagikaitsmed läksid lihtsamalt, kuigi õpetus algas sõnadega: tõstke auto üles ja laske mõlemad paagid tühjaks. no kus ülesse pole tõstukitki meie osakonnas ja kui läheks garaazi tõstukipeal siis ie saaks filipiinid oma astmelaudu teha, nii ma siis vandusin ja tatistasin ja peksin jalaga kõike kola mis teepeal ette jäi kuni mu töödejuhataja hakkas ka sama tegema. siis käisime tagusime kahekesi asju jalaga et niisama äge oleks. Igatahes oma eesti ajuga sain ma maas auto all lebades paake tühjaks laskmata need paagi kaitsmed tehtud ja minu osa oli valmis. Aga filipiinidel jäigi kõik pilla palla laiai ja auto jäi nädalavahetuseks sisse. Samal ajal anti mulle veel kõrvaltöid ka mingite teiste autode näol nii et mu lootus viimasest heast tööpäevast purunes. Aga sitta sellega pole lugu.

Sama reede õhtu läksime töökaaslastega, osakonnajuhataja ja töödejuhatajaga linnapeale laiama ja istusime pubis ja ajasime niisama mula ja näha inimesi töökojast väljaspool peale tööd on ikka teine asi.

Nüüd ma siis istun suurem osa aega kodus koti peal ja üritan nina enne õhtut toast mitte välja pista, sest kurat no palav on. Esimene esmaspäev töötuna oli ikka hea tunne küll, et ei pea enam minema, aga no reziim ikka suht perses, et ärkan vara üles ja õhtul vajun ka nii vara ära. Loodan, et tulen sellest jamast ruttu välja. Hea on olla ilma tööta, sest tead et kõik on läbi ja midagi enam teha pole ja uut tööd vaja otsida pole. Oleks veel pool aastat jäänud siis peaks tööd otsima ja siplema aga nüüd on hea vabahooga minna.

Hostel on üsna vaikne ja rahulik ja toad on pooltühjad nii et hea mõnus on olla. suurem osa inimesi on Darwinist lahkunud parematele jahimaadele. Hostelis on ka mingi seltskond vanemaid kiilakaid täis tätoveeritud joodikuid kes näevad välja nagu nad oleks parema osa oma elust kusagil kongimajas olnud aga üldiselt on kõik nooremad kui mina plus kõik on sõbralikud ja saavad omadega hakkama.

Ükskord juhtus minuga huvitav vahejuhtum ühel nädalvahetusel, kus nägin et kogu see kriminaalide punt seisvad hoovis ümber laiali kistud auto ja üks äss majandas midagi salongis ja kiskus asju laiali ja põletas päev otsa kaitsmeid. Kuna oli vaba päev ja mõned õlled ära joodud siis ei saanud ka mina sellest hoogsast autoremondist niisama mööda kõndida ja läksin kah sinna uurima mis teema on. Selgus, et va vana ford ei lähe käima, ei luba ka mitte, räägiti mingist immo pealeminekust ja värgist tähtsatel nägudel. Mul juba näpud nii sügelesid et tahaks kusagilt midagi kätte haarata ja kaasa lüüa ütlesin ühele rahusteid neelavale härrasmehele et ma ise kah elektris kõva äss. See kohe et ossapoiss pane aga ja hõiskas kaitsmeässale autosse et siin elektrik ja et kas abi on vaja. See kaitsmepõletaja käratas et temal pole abi vaja ja ärgu tulgu siin kurat õpetama tema teab ise mis viga on ja perse kõik. No aga ma ei saanud ikka asja nii pooleli jätta ja tuiasin ringi ja passisin kõrval ja rääkisin auto omanikuga juttu kes oli kohalik ausi vanamees. Mingihetk viskas kohalik spetsialist põlend kaitsmed käest ja kõndis minema uhkel sammul et tema ei saa oma tööd teha kui kõik targutavad ja segavad teda. Niipalju kui ma kuulsin siis oli ta terve selle päeva seal oma kaitsmetega tossutanud ja isegi salongilae lambi lahti võtnud, et see pidavat olema tähtsa imma blokiga seotud, mis mind muigama pani kuigi mul pole õrna aimugi mis viga võiks olla. Sitta sellega mina seda ei puudu mähkigu ise seal edasi ja läksin minema. Õhtupimeduses tuli autoomanik minujuurde, et näe tema spetsialist ei olegi käima saanud ja kas ma saaks autot ise vaadata mingi päev. Vastasin et võimalik aga mul pole ka õrna aimugi aga mind ennast huvitab küll. Paar päeva hiljem tulin töölt koju, sain omanikuga kokku ja läksime autot vaatama. Julgelt võib öelda, et 15minutit hiljem auto käis, ja ei läinud mitte ühtegi kaitset kogu protsessi käigus. Uhke värk. Kahju vaid et kohalikku sitapead seal samas lähedal polnud seda nägemas.

Nüüd on siis veel mõned päevad jäänud darwinis passida ja ongi lend Singapuri ja sealt mõnedepäevade pärast teel Kuala-Lumpurisse ja edasi on veel kõik lahtine.

Ootamas on uued kohtumised, uued inimesed ja uued seiklused.