Esmaspäev, 23. detsember 2013

MALAISIA 41PTK.

Saanud elusalt läbi kõikidest tollidest ja kontrollpunktidest olime õnnelikult Malaisias. Olukord muutus silmnähtvalt sitemaks, autod olid peldikud ja kõik oli nagu hoopis teine maailm. Bussijuhiks oli nooremapoolse välmusega hindulaadne must, kes laskis suure liinibussiga mööda maanteed ja autode vahelt risti rästi läbi 110km/h nagu Eesti vahtralehega algaja autojuht oma esimese vana viltuvajunud tagaratastega bmwga. See oli ikka täiesti klassika kus suur pikamaabuss õõtsus ühest teeäärest teise ja kuidas ridu vahetati nagu sportautoga ja liiklus oli üsnagi tihe maanteel. Tauno arvas, et kui me sama koguse bussiratastega kohale jõuame nagu neid algselt all oli siis on hästi läinud ja ära sa märgi, minuarust jäid kõik rattad alla, kuigi pead ei anna sest ise vaatamas ei käinud. 5tunnisest reisist sai 6ne sest 50km enne Kuala Lumpurit oli mingi avarii kiirteel ja istusime päris pikka aega ummikus. Suurema osa sellest reisist istus bussijuht telefoni otsas ja pudrutas mingi sõbraga juttu ajada ja siis vahel laulis üksinda kaa mingit induvärki.
Pimeduse hakul jõudsime Kuala Lumpurisse ja järsku, täiesti tühjast kohas jäi buss kusagile linna seisma kesest teed ja bussijuht karjus kõik välja kõik välja olete kohal.. Mittemingisugust ettehoiatust et 10minutit veel v nii. Kes magas ja kes soikus ja kõik kargasid püsti ja jooksid bussist välja.. raudselt unustas keegi midagi bussi ka.. Meil õnneks olid kotid koos ja saime unesegaselt puhta nahaga välja sellest loost.
Buss peatus kesklinna Berjaya times square ostukeskuse ees, kus ees kohe taksosid hakati pakkuma jne. Me otsutasime ennem ostukas käia ja midagi süüa ja natuke üles ärgata. Läksime Subwaysse võikusid sööma ja igavesti kena teenindus ja küsiti kus pärit oleme jne. Suured kotid kaasas polnud väga isu mööda ostukeskust kapata seega vahetasime natuke singapuri raha või aude ümber kohalikuks RM'iks ehk Malaisia ringgititeks... Kurss on laias laastus selline: 1AUD-1SGD-3RM. Esimese asjana jäi kohe silma see, et kus ilusad naised on?? Ja need kes kõnnivad ringi on üsnagi tumeda nahavärviga ja peas on mingi kookon mis katab pea, juuksed ja ulatub üle õlgade ning välja jätab ainult näo osa. Kui singapuris oli tänavad täis naeratavaid tüdrukuid siis siin isegi keegi ei vaata, vaadatakse nagu läbi meid, nagu poleks meid seal üldse olemaski. Hiljem selgus, et nad on mingit muslem-islam-suslem-toslem usku, kus kõik on patt ja enne abielu kokku ei elata ja kui midagi sellist peaks juhtuma siis on usupolitsei kes nuuti annab igast valede tempude eest, plus võõra usuga kokku hakata ei tohi jne. no see selleks, kuradi toslemid. Teine asi mis silma jäi kohe on se kui sitane see linn on, kõik vedeleb igalpool ja haiseb ja rõve on olla. Kesklinn on ilus aga selles nurgataga on kohe täielik vaene aasia.
Väljas tibutas ja sadas segamini ning olles väsinud ja pimedas võõras linnas teatmata veel kus mis toimub, võtsime takso ja sõitsime hostelisse. Enne seda oli veel põnev taksojuht kes teadis küll kus koht asub aga ta peab sinna helistama ja üle küsima kuidas sinna saab :D Jõudes peaaegu hosteli juurde, oli ühel tänavanurgal, keeraku peal hindu tempel, millest mööda sõites laskis juht kurvipeal rooli lahti.. palvetas paar sekundit käed näo ees koos ja siis võttis jälle uuesti rooli keeramise südameasjaks. Seal samas lähedal indu templist 100m oli meie hostel ja tauno oli ennem selle omanikuga pikka aega suheldnud ja tuba oli broneeritud. Toaks oli täitsa okei ruum kahe voodiga ja ruumi oli. Ainuke asi mida ei olnud oli konditsioneer aga selle asemel oli laes suur propeller, mis väga müra tegemise kõrvalt aega õhu liigutamiseks enam ei leidnud. Mingiaeg tabas jälle ootamatu nälg ja jalutasime pimedas ja suht sitases rajoonis MCdonaldsi poole. Teepeale jäi mingi ostukeskuse tagahoov ja trepid kus siis oli iga ruutmeeter kaetud mingi magava induga ja üldse oli neid igalpool pikutamas.
Kuna ülejäänud õhtu ka sadas siis jäime ööseks hostelisse ja natuke aklimatiseerusime reisist.
Järgmine hommik oli vaja minna Kuala-Lumpuris asuvasse Petrona towersisse mis on tänu Osama ja sõpradele nüüdsest maailma kõige kõrgem kaksiktorn millede kõrgeim punkt on 450m ja viimane korrus 370m peal. Meil oli juba ausis olles netis piletid ära broneeritud ja pidime õigeaegselt seal kohal olema. Kahte maja ühendab keskelt 47 korruselt kahekordne sild/tunnel. Me jõudsime kenasti õigel ajal kohale ja võtsime piletid välja ja ootasime oma aega kui järsku sadas sisse 6 inimest kes rääkisid kõik eesti keelt. Me ruttu keerasime selja ja edasi sosistasime ainult omavahel, ei tahtnud väga juttu teha. Välimuse järgi  võib öelda, et nad tulid otse eestist, ehk siis ilmselt niisama malaisiasse reisima  mitte aga austraaliast. Ja kui nad oleks ausist tulnud siis poleks kohe kindlasti juttu teha tahtnud. Igatahes lift viis meid 47korrusele kus asub majasid ühendav sild ja seal passisime kümmekond minutit ja tegime pilte siit sealt kuni oli aeg sõita üles ilmselt 84 korrusele, kus oli vaateplatvorm korrus. Nõnda me siis vaikselt, sõnatult jalutasime seal ja suhtlesime käemärkide abil jne. Õige pea oli aeg alla sõita ja sattusime eestlastega samasse lifti lõpuks ja kui alla jõudsime ja enne kui lifti uksed lahti läksid ütlesin taunole kõval häälel "muidugi" mispeal eestlaste suud vajusid vägagi ammuli ja astusime uhkel liftist välja. Tauno veel kuulis seljatagant hämmeldunud eestlastelt, et siin on veel 2 eestlast. Meie hostelis olev juhataja/omanik/asjaajaja oli jube lahe sell ja alati aitas igatpidi ja majandas ja ennem oli meile kaardid teinud lisa õpetuste ja nooltega ja kus mis mida teha, siis selle kaardi järgi läksime Petrona towersi vastas järgmisse torni, traders hotel, kus 33korrusel on skybar, ja sealt saab suurepärast vaate kaksiktornidele. Klubi oli ka mingi täiesti tippklass, sest kest baari oli suuur bassein :D Töötajad meist välja ei teinud, sest me astusime kohe klaasseina äärde ja hakksime kaksiktorne pildistama ja ju nad juba teadsid et nii need asjad käivad.
Edasi siirdusime sellesse samassse ostukeskusesse kus meid esimene õhtu maha oli pandud ja otsutasime selle läbi kolada, seda võis olla 8-9-10 korrust. Töllerdasime seal ja siis läksime kaardi järgi mingisse teise ostukeskusesse kus ainult elektroonikat oli 8 korrust. Kõik telefonid, telekad ja no ühesõnaga kõik asjad olid olemas. Aga odav seal polnud seega midagi ei ostnud.
Meie hosteli kandis, rajoonis on ka nö peotänav, kus kahelpool teed on ainult baarid pubid klubid ja lähedal asjub siis nagu üks söögitänav kaa. Tänavad paksult täis inimesi ja muusikat ja loomulikult nurgapeal seisvad tüdrukud, kes paistavad nagu nad ootaks midagi... Pakkumisi tuli erinevaid ning neid pakkujaid oli ka seinast seina, lõpetades lausa aafrika neegritega. Aga kohalikke seismas ei ole, usuvastane. Jalutasime siia sinna läbi linna ja pugesime kusagilt aiavahest läbi ja oplaa leidsime ennast väga tihedast tänavast, kus peale massaasipakkumiste midagi muud väga polnudki. Tüdrukuid oli paarkümmend reas ja peale selle veel kurat ilusad kaa. kohe näha et mitte kohalikud. Istusime sinna samma maha ja tegime juttu kes kust pärit ja et ikka teada saada maailmaturu hinda. Sealt tegime sääred ja läksime tagasi peotänavale kus meile jooksis otsa üks tüüp ja pakkus välja, et me oleme eestlased sest räägime sama keelt mis temagi. selgus, et ta tuli ka ausist ja reisib üks läbi aasia ja rohkem väga ei suhelnud.
Järgmine hommik võtsime ette linnakaardi, kus olid numbritega märgitud kohad mida peab kindlasti nägema ja hakkasime metrooga siis sõitma siia sinna. Metroojaam meie hosteli lähedal, ümber hindutempli nurga ja hea kerge. Metroo toimetab samalaadselt nagu singapuris aga oli oluliselt lahjem ja räpasem ja mitte nii kõrgtasemel. Singapuriga võrreldes oli KLis lisana monorail, ehk siis rong mis sõitis linna kohal ühel rööpal. Rööpaks oli tegelikult meetri laiune ja poolteist meetri kõrgune betoon tala, mis jonkles ilusti linna kohal. Rong on tegelt kummiratastel millega ta toetub tala peale ja küljepeal on veel rattad mis suruvad mõlemalt poolt vastu betoontala ja üsna primitiivne ja lihtne. Kurvid on huvitavad, sest tala kaldub natuke loodist välja ja rong kallutab kurvis sisse poole ja on nagu tsikliga sõitmine. Peatused on loomulikult kõik kõrgel maast 10m kõrgusel asuvad platvormid kuhu saab treppide eskalaatoritega ilusti ligi.
Esimene peatus oli Hiinalinn, mille keskel oli meeletu turutänav kus on igast ägedaid asju saada. No meeletu hiina kaup mida ei oska ette kujutadagi, lihtsalt pudi-padi mõttetu praht mida kokku osta koos erinevate järgmi tehtud jalanõude ja riietega. Esimest korda elus nägin ma ära kuidas kastaneid grillitakse, mingi suur pott oli tulel ja seal olid kastanid sees ja mingi sõel käis ringi mis neid koguaeg liigutas. Praetud kastan oli pehme ja maitses natuke nagu kartul. 
Edasi jalutasime linna galeriisse mis oli igav aga kusagil tagaruumis oli meeletusuur linnamudel. mingi 10x10 meetrit kindlasti, kus olid kõik hooned, valgustustega ja linna rongiliinid olid LEDidest ja kõik eri liinid olid jooksvad tuled ja eri värvi ka.. väga uhke asi oli pimedas vaadata seal.
Galerii mitte nii vahetus läheduses aga kõnnitavas kauguses oli linna botaanikaaed, kus me lihtsalt jalutasime läbi pargi kuniks nägime väikeseid ahve ringi kargamas ja 2 naist söötsid neid banaanidega, jäime ka pidama ja jälgisime mängu. Hakkas vaikselt hämaraks minema ja liikusime edasi kuni jõudsime mingi hindu mošee lähedale, kus oli kõrge torn ja torni otsas meeletud ruuporid ja sealt lasti mingit haiget jumalateenistust, kus keegi mõmises ja ägises üle terve rajooni. Koju oli pikk maa ja ühtegi rongijaama lähedal polnud meil oli vaid kaart mille järgi vaatasime kus me minema peaks aga sinna saada oli üsnagi võimatu. Jooksime üle kiirteede ja ringteede ja läbi rongijaama ja kuidagi ülse solgikanali ja lõpuks saime sellest pimedast koledast rajoonist jälle valguse kätte. Kusagil silla alla kulala lumpuris väga jalutada ei tahaks pimedas enam. Puhkasime jalga hostelis ja süda ikka kipitas uuesti neid tüdrukuid minna vaatama seal kusagil tagatänaval. Läksime sinna seal oli kohe massaas massaas enne kui kohale jõudsime. Rääkisime tüdrukutega juttu ja mul olid jalad juba mitu päeva, singapurist saati säärtest nii valutanud kogu selle trampimise peale, et mina ütlesin et võtan pool tundi jalamassaasi. Tauno muidugi ütles, et sa ju tead ise kaa, et see pole mingi päris massaasi koht aga kuna tüdruk oli ilus ja jalad nii valutasid siis mõtlesin, et vb pool tundi säärtesilitamist teeb kah asja paremaks. Ja noh nalja peab saama. Tüdruk vedas mu kusagile samas asuvasse majja sisse ja läksime nende ruumi, mis oli siis jagatud kabiinideks ja juba pakkus see kõik nii paksult nalja mulle. Tsikk võttis raha mida oli vb 35RM mis pole viga midagi ja käskis kõik riided ära võtta :D:D ma imestasin et kas jalgu siis teisiti ei saaks masseerida :D Olles sisse võtnud asendi põrandal vedelval madratsil helistas tauno ja küsis mis värk on, ma ütlesin, et seda peab nägema ja tule üles saab nalja ning panin toru ära. Mõne minutpärast oli härrasmehe häält kuulda eesruumis ja ma hõikasin kõvast talle teretulemast. Tema lükati siis minukõrval kabiini, mille vahel selgus, et polnudki seina vaid teatrikardinaid meenutav eesriie, mille tauno eest ära tõmbas ja kõvasti irvitades tere ütles. Nõnda me siis lebasime kõrvutiolevates kabiinides ja kaks väikes kambodza tüdrukut tegid oma parimat et meid masseerida, olgugi et tõesti nad seda teha ei oskanud, oli sellise kaaluga tüdrukul enese kohta väga palju jõudu. Minu selg ainult raksus ja kui ta seda korra vajutas ja sääremarjad viskasid ka tuld välja. Ükshetk hakkas aeg otsa lõppema ja nagu eeldatud oodatud oli hakkasid tulema edasised pakkumised tüdrukute poolt nii mulle kui taunole ning suure vaevaga saime ära öelda, sest isegi teinekord tänaval jalutades jääb mulje, et need raha eest töötavad tüdrukud tahvad seda teha palju rohkem kui meie ise. Lõkerdasime naerda ja juttu ajada läbi teatrikardina veel kuni aeg täis sai ja tüdruk mind pehmelt öeldes välja viskas ja pärast seda mind enam tunda ei tahtnud. Aga kambodza naised on ilusad küll.
Järgmise päeva sisuks oli ära käia Batu Caves koobastes, mis asus linnast väljas põhjapool ja sinna oli vaja sõita juba mingi teise pikamaarongiga. Koopaks oli tegelikult mingi suur suur mägi, mis osaliselt oli seest tühi ja milleni viis maast mingi 100m trepirida. Koopas palju hindu usu asju ja igast muud paska ja ehitustellinguid ning asju mis selle väärtust kõvast alla kiskusid. Koopas olid ka ahvid kes lollitasid seal ja üritasid inimestelt kotte ära krabada käest jne. Pärast seda koopatrippi läksime uuest tagasi koju.
Meie hosteli kõrval käib mingi suure hotelli ehitus, ehk siis vennad valavad betooni, siis nad lõhuvad seda betooni jälle ja see müra on nii meeletu ja kestab täiesti kaootiliselt varahommikust kuni pimedani ja siis veel edasi. Meie hostel koosneb kahest kõrvutiseisvast majast mis on kokku enamvähem ehitatud ja on väga tore ja rahulik koht, mille omanik on tore ja abivalmis mees. Tasuta on kuumvesi koos kohvi ja teega ja kõik on ilus puhas ja väga kodune tunne on. Inimesi pole väga palju ja need kes seal on või olid olid kõik toredad. Tutvusin mingi singapuri keevitaja vanamehega kellega rääkisme pikalt elust ja singapuri töövõimalustest ja muust taolisest. Üks austraallane seal kellega vestlesime samuti öödpäevad seal ja no tore on.
Nagu tavaks sai läksime vanasse heasse peotänavale naisi vahtima ja istusime mingil trepil kui meile tuli kõrvale üks väga ilus tüdruk, või vähemalt seda me mõlemad uskusime. Kuna mina olen varem filipiindel käinud ja palju neid ladyboysid ehk meesnaisi näinud aga tauno mitte, siis olin ma suuteline talle varem tänavapeal näpuga näitama milline naine tegelt polegi naine ja tema ei mõistnud mind kohe mitte. Aga seekord läks lugu ma mulle ootamatult, sest see tõeliselt ilus tüdruk sosistas taunole kõrva, et tal on üks saladus ja see seisneb ühes üleliigses nokus, mispeal me mõlemad raputasime tükk aega kõvasti pead ja mõtlesime kuidas seeeeeee võimalik on sest see tüdruk oli niii tüdruk kui tüdruk olla saab üldse. Keha ja silmad, hääl... ulme. See tegelane jättis meid rahule aga Tauno silmis põles rahutus, et kuidas see võimalik on ja tal tekkis plaan järele minna ja välja uurida kuidas see asi on ikka. Jumala õnnistaval tahtel me seda ladyboyd enam üles ei leidnud ja sinna see uurimustöö jäigi. Õhtu polnud veel läbi ja paremad palad alles juhtusid kui ühe nurgapeal peatasid meid neegerprostid ja tegid huvitavaid pakkumisi õhtu lõpetuseks millega me väga päri ei olnud. Vestlesime põgusalt ilmast, kui nägime kuidas osa musti plikasid läksid kõrvaltänavale elektriliitumiskilbi taha pissile kordamööda. See pani õhtule punkti kaa ja kultuurišhokikarikas sai täis ja otsustasime igaksjuhuks koju ära minna.
Järgmine päev otsustasin ma magada pikalt ja tauno läks üksinda linna jalutama ja ma passisin niisama hostelis mingiaeg kui ta tagasi tuli ja meil enam midagi teha ei olnud, siis läksime rongiga linna tai saatkonda otsima, sest mul oli vaja tai viisat teha. Jõudsime täpselt enne sulgemist sinna, sest tegelt oli see vaid kontrollreis et näha kus see asub ja mida vaja on. Oli reede ja saime teada, et järgmine võimalus on esmaspäeva hommikul ja nõnda läksime tagasi kodupoole. Kohe saatkonnast lahkudes tuli meile vastu üks valge tüdruk kes meid peatas ja küsis kus tai saatkond asub. ütlesime et tulime sealt just ja see kinni ja tule esmaspäeval tagasi hommikult. pakkusime välja variandi, et me lähme taunoga ostukeskusesse ja et kas tahab äkki kaasa tulla meiega. Tüdruk, kes oli Kimberly ja pärit Kanadast oli nõus ja tiksus meiega kaasa ja suhtlesime täitsa vabalt :D Jagasime kontaktid ja värgid kuna ta soovib ka taisse minna nii et võimalik, et kohtan teda Tais kaa. Ostukas läksime laiali ja me peagi koju. 
Vahel kui oled unustanud kus asud aitab seda meenutada mõni suvaline ringijooksev rott, et sa oled ikka aasias. Nõnda ka meil hostelis ja tänaval jooksevad igast rotid ringi ja meil on kass ka kes süüa ainult nurub. Mina juhtusin all istumas rõdupeal kui kass pikutas nurgataga põrandal kui rott tuli nurgatagant käsipiduriga külg ees ja pani täie pasaga kassile küljepealt sisse. Kas ehmatas ennast meetrikõrgusele õhku ja jooksis minema lihtsalt.
Linnas on kuulda ja näha päris palju venelasi ja ka meie hostelis oli üks, kellega me poliitilistel kaalutlustele juttu ei teinud.
Peagi saabus kätte pühapäev, kus kell 8 õhtul ütlesin nägemist Taunole, kes hüppas taksole ja sõitsis lennujaama poole minema. Edasi jäin vaid mina. Teadsin, et mul on vaja passipilte teha viisa jaoks läksin ma meie naabertänaval ringi jalutama et kas keegi tahaks mu ilusa näo jäädvustada paberkandjale. Lõpuks leidsingi mingi väikese poe, mis võis ka mingi koridor lihtsalt olla, kus müüdi jällegi kord kõike mis maailmas olemas on ja samas oli ka seinapeal pesulõksudega kinnitatud valge kangas, mis enam niiväga valge polnudki. Tädi pani tooli sinna maha, siis läks taharuumi tõi vana võidunud ülikonnapintsaku mille viimane ja samas ainuke nööp juba rippus väga kaugel eemal oma originaalkohast. Ma keeldusin seda selga panemast ja jäin niisama on t-särgiga pildistama. 6 pilti läks 15 RM mis on minuarust odav küll. Paar minutit hiljem olid pildid käes ja homne saatkonda minek on vaid kukepea. Seltsis koos hosteli omanikuga täitsime mu viisa vormi ära ja põhimõtteliselt valmis ta ongi.
Järgmine hommik vedasin enda tagumiku 8 paiku saatkonda, kus juba pool tundi enne avamist ja ilmselt ka veel varem oli tekkinud juba järjekord. Lugesin kiiruga kokku 40 inimese kanti enne mind ja kui uksed avati siis kõik tormasid sisse. Pidi võtma järjekorranumbri ja ootama oma järjekorda. Ennem oli vaja kaasa võtta passikoopia, pass, 110RM raha, täidetud viisa vorm. Istusin järjekorras, kui 10 inimest oli ära käinud jäin mõttesse, et passikoopia, mul ju pole passikoopiat, ja jutu järgi seal ei saa midagi teha kah.. kaalusin veel kas lähen otsima koopiategemist linnast, kuna järjekord liigub aeglasti. Nõnda ma istusin veel oma 10-15 minutit kahevahel kuniks kargasin püsti ja panin jookusga minema tänavale, kus juba taksojuht tahtis mind 20 rm eest viima pildistama või passi tegema või ükskõik mida. See on nii peenike äri seal, sest taksojuhid juba teavad, et inimesed unustavad midagi tegemata ja nõnda nad seal ootavad värava taga ja kes kiiremal sammul välja tuleb on selge, et sellel ununes midagi. Kauplesin 10 peale ja sõit võis alata. Juba poole km peal oli teeääres väike putka, raudselt saatkonna jaoks spetisaalselt üles pandud, kus tehtid koopiad, kiirpassipilte ja kõike mida vaja on. Kohalikud on selle asja läbi mõelnud. Laks laks paar passikoopiat ja autoga tagasi saatkonda ja läksin jooksuga sisse tagasi ja enne mind oli veel 6-7 inimest jäänud nii et läks hästi. Andsin avalduse koos passiga ära neile, maksin raha ja järgmine päev kell 2 päeval pidin passile järele minema, mida ma ka tegin ja saingi tagasi oma passi koos tai viisaga.
Rohkem ma midagi KLis ei teinud kuna kõik oli Taunoga läbi käiud ja üksi midagi kolama minna ma ei viitsinud enam seega passisin hostelis. Peale Tauno lahkumist tõsteti mind teise ruumi kus oli üks voodi ja elasin ikka üksi need järgnevad päevad.  Uurisin kohalike käest kuidas põhjapoole Penangi rajooni saada kus asub saarelinn George Town. mis on vana Britiaegne pealinn ja täis kultuuri ja melu ning lõpetasin sellega, et ostsin endale bussipileti järgmiseks päevaks 7 hommikuks ja nõnda sõitsin bussiga Kuala-Lumpurist edasi põhjasuunas Penangi. Pärast  viietunnist sõitu, mis ma magasin või olin poolunes, kuna buss oli ebamugav olin seal kohalikus bussibaasis. Küsisin kuidas linna saada ja sain bussinumbri ja juba kolistasin oma kottidega üksinda linnaliinibussiga sirgel seljal teadmatusse.
Väljas oli nii haigelt palav kui ma kesklinna jõudsin, kus asuvad suurem osa hosteleid et ma võtsin teise hosteli mida ma nägin, mis tundub üsna uus olevat ja väga puhas ja nett on ja kõik on värske ja särav. Võtsin ühese toa, on natuke kallim aga ma olen siin vaid paar päeva siis pohhui kah.
Üritasin ise ka Taunolaadset kodutööd teha ja leidsin netist mingi kohaliku tüdruku kes mind pidi ringi sõidutama ja kohti näitama ja üldse on hea kui kedagi ees tead. Pildipeal selline vb natuke kerge ülekaaluga tüdruk kirjutas vastu, et tema on täitsa nõus ja kõik maru hea, et anna teada millal tuled. Siis kui lõpuks siin kokku saime siis oli üllatus küll sest tegemist oli oluliselt tummisema tükiga kui kerge ülekaal aga ma pärast esimest 5 minutit ei lasnud ennast häirida ja jalutasime paar tundi linnas ja käisime baarides ja viis mind parimatesse burxiurgastesse ja oli väga jutukas ja tore tüdruk. Tuli rolleriga ja läks ka samamoodi. Kusagil söögiasutuses sattusin fantastilise roa otsa - vardas lihatükid ja kõrvale anti mingit punast kastet pähklitükkidega ja see oli tõeliselt hea teema. Järgmise päeva jalutasin natuke linnas ringi aga no haigelt palav oli seal ja olin nii tüdinud juba kõigest sellest kolamisest ja vahtimisest et läksin peagi koju tagasi pikutama. Samal õhtul sain veel viimast korda sama tsikiga kokku ja sõitsime rolleriga mööda linna ringi ja ajasime niisama juttu. Peagi oli aeg nägemist öelda ja koju magama minna.
Kunagi ennem oli mul plaan sealt bussiga edasi Taisse sõita aga igaltpoolt netist tuli ainult sitta tagasisidet bussiliikluse ja lõuna tai turvalisuse üle, et otsutasin Phuketi linna Taisse kus sõber Ivar mind juba ootab hoopis lennata. Naljakas sai see lugu sellepärast, et otselend oli küll olemas, aga see oli kallim ja kahtlane kohalik propellerlennukifirma seega ostsin pilteti mis lendas tagasi Kuala-Lumpuri, kust ma alles tulin bussiga paar päeva tagasi ja sealt lendasin siis tagasi üles Phuketi poole. Hind jäi 150 dollari kanti kusagil mis pole väga hull. Nii et kogu see bussiga Penangi sõit tundus täiesti totakas projekt hiljem järele vaadates.
Järgmine hommik tuli takso järgi viis mind Georgetowni lennujaama ja ja juba olingi hetkepärast tagasi KLis ja sealt lendasi edasi Tai poole rahulolev irve näol...




Kuala Lumpuri ostukeskus

Valuuta
Meie tuba KLis

Vilgas kesköine hotelliehitus

Meie hosteli tagune

Petrona towers

Petronas

Petronast vaade

Petronast vaade


tornidega linn 

Investor

petronas ööklubi 33korruse aknast

Skybar kus on bassein

tunnel kahe vahel

Monoraili jaam

KL ostukeskus

KL

Vilgas elutegevus peotänaval

Söögitänav

Monoraili rööpad

Monorail

Hiinalinn

Kastanid täiesti tules

Kahjuks olid kõik liiga väikesed

Penang, George town

KL linnamudel

KL

Spetsialistid

Ahv

KL

KL

Täna sula ei saa

Söögitänavas

Batu cavesi minek

Batu caves

Trepp batu cavesi

batu

batu

batu

batu spetsialist


Ärikas

TONT


KL metroojaam

KL peotänav

KL peotänav

Järjekordne ostukeskus

kesköine KL

KL

Lennukimudelite kogujate unelm

viisa olemas

Penangi bussijaam

Penangi kindlus

Kindlus

Springrolls, sweet and sour pork, ja need varda otsas asjad pähklikastmega

Penangi kodutänav

Penangi kodutänav
 
KL hostelitagune elu

Petronas


Petronasekunn

petronas

petronas

seltsimees mees

torniotsas

kaubanduskeskus


KL meie kodutänav

Hiinalinn

Batu caves

Minu tuba penangis

Penang

Penang

Ärikad Singapurist bussireisil Malaisiasse

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar