teisipäev, 1. mai 2012

Mendid, Perth, 2 eesti kutti ja 2 sakslannat 19ptk

Niisiis Perthis käisin Anul külas. Anu on nagu minu  EESTI MAJA kus peab igakord läbi käima ja kruusi kohvi küsima. Sättisin seal arvutit ja magasin öö autosgi akna all aga maru külm oli. Järgmine päev käisin shoppasin asju endale, tekke ja magamisvärke ja väikse pliidi ja gaasiballoonid sellele.
Autos ei viitsind magada, sis sõitsin Fremantelisse mis on 20 km Perthist Edelas. Seal võtsin koha sisse vanasse korra käidud hostelisse Pirates, kus mind naojärgi juba vaata et ära tunti ja veetsin seal öö ja ajasin teiste asukatega pula. Hommikul jalutasin veel viimaseid tiire linnapeal seal, käisin vahvas meremuuseumis kus oli igast nodi mis laevavrakkidelt leitud ning otsustasin lõpuks ära käia Rottnest Islandil, mis on vast 20 km või nii Fremantlest läände. Läksin praamisadamasse ja võtsin piletid edasi tagasi ja 4 tundi kohapeal olekuaega. 70 dollarit rsk aga noh mis teha, tagasi pidin saama kiirpaadiga, sellest vast see kallim hind. Saarepeal laenutasin 15dollari eest jalgratta ja läksin ringitama kuna seal ei ole mittemingisugust autoliiklust peale politse ja kiirabi ja hooldus ja haljastusautode. Kimasin edasi tagasi ja vahtisin siin ja seal aga ei näinud ma midagi sellist millepärast kõik sinna turismisaarele lähevad. Rottnest island on ainulaadne, kuna seal elab väike kopra, orava, vesiroti ja siili osadest koosnev elukas, Quokka. Ja lõpuks ma nägin paari neid teepeal ringi ukerdamas ja pidasin oma tuhatneljakihutava jalgratta kinni. Minema nad ei läinud vaid tulid mu mahavisatud seljakott nuuskima. Jõudsin krabada mõned pildid ja videod neist oma telefoniga ja väntasin kui pedaali-nahaal edasi. Viskasin ratta laenutusse tagasi ja käisin veel saare poodides ja elu olu vaatamas. Tagasitulek oli kuradi huvitav, sest üsna  jahe oli juba ja pidime minema kiirpaadiga. Tuligi paat. üsna suur 2 megamootoriga kerge paat vast 20-30 kohaline. Meile anti õnneks vihmajakid peale ja öeldi, et hoidke kõvasti kinni. Kuna mul oli nii pask olla viimased mitu päeva, siis ma paadinina asmele ronisin keskele, kuna seal on nagu veitsa rahulikum kui ninas. Aga kaptenil oligi õigus, raputas ja lõhkus ja viskas mis kole, nina käis vast 3-4 meetrit üles alla ja üle laine kahe laine vahele hüpates sai paadi kõvasti maast lahti nii et mootorid ainult vingusid õhus. Lahe oli.
Vahepeal magasin veel ühe öö ühes teises hostelis, mida igaviru rahvas kiitis aga see selleks.
Tellisin endale uu GOPRO kaamera ära, kuna poes seda sees ei olnud, ja nad pidid selle Sydneyst tellima, siis sain jälle 400 asemel 350ga. Jäingi seda ootama, et kui kaamera käes, sis saab ometigi sõitu minna ja perthist lahkuda.
Anu juurde ka ei tahtnud enam tagasi minna autosse magama vaid keerasin otsa Perthi läänekaldale ja otsisin parklat rannas kus varem olin öö mööda saatnud. Passisin seal autos ja kolasin kohalikku netiportaali ostamüüjavahetajne et panen üles kuulutuse, et sõidan Perthist Darwinisse 4000+km kas keegi tahaks kaasa lüüa. Enne kui midagi sisestama hakkasin, leidsin kohe mõnetunnitaguse kuulutuse et kaks saksa tüdrukut otsivad küüti Darwinisse. Helistasin ja nad tahtsid kokku saada. Kohtumispaik Old Swan Barracki hosteli lähedal, seda rajooni tundsin ma hästi. Sõitsin sinna ja saime kokku ja rääkisime ja kõik olid nõus rahad kokku panema ja söögi ja elamise ja kütuse 3ks jagama. Mul ka odavam. Küsisid mis teen jne. Ma vastasin, et niisama kodutu olen ja ei ole hosteli kohta ja ka kuradi kallis on. Neil sellepeale turgatas, et nende hostel odavam ja vaba ruumi, et ma tuleks sinna. Leppisime kokku, et nad lähevad ees ja uurivad kas on autoparkla ka ja kas on vaba ruumi ja helistavad. Ma asjatasin ringi veel ja kell oli juba 21 õhtul kah kui nad helistasid et on vaba koht ja panid selle nö minujaoks kinni. Hakkasin siis läpaka ja google mapi abil otsima seda, ei olnud väga kaugel. Mõni kilomeeter ainult aga no ei leia maja üles. Leian juba vana hoone ja nimi peal kõik sama mis hosteli mida ma otsin aga kõik pime ja aed ümber ja katus maha lõhutud, kell aga tiksub omasoodu, 22 oli registratuur avatud. Sõidan ja tiirutan ja tiirutan ja peatun ja vaatan tänavanimesid ja läpakast kaarti ja sõidan juba selle tänava peal kus peab olema ja krt, vilkurid seljataga. Punane ja sinine. No mis nüüd siis, tõmbasin ära kusgile maja taha parklasse. Politsei, mees ja naine tulevad akna alla. Naine rahulikum aga mees kukks kohe tõukama ja taskulambiaga autot läbi valgustama. JA siis hakkas pihta: oled joonud? kaua sa ausis oled olnud? mis teinud? kas koguaeg perhtis? oled narkootikume teinud? mis kola sul autos on? mida sa seal istme all peidad? ja siis trr trr trr järjest tuli niipalju küsimusi et mul läksid juba esimesed vaikselt meelest äragi. Näitasin load ja öeldi et näe eestlane ja anti load tagasi, siis pandi toru nina alla puhusin sinna kah ajaviiteks. ja küsmusi tuli ja tuli. Tahtsid läpakat näha ja kelle läpakas ja tee lahti ja näita mis kaarti sa seal otsid jne jne jne. Lõpuks vaatasid vist et siit ei luba ka isegi midagi. bäckbäcker, raha ei ole. midagi maksta ei suuda, et ei tee trahvi ega midagi. Ütlesid et head teed ja läksid autopoole tagasi. Huhh. aga vähe sellest. mees keeras otsa ringi ja tuli tagasi et näita veel arvutist kaarti. Näitasin ja sis ütles et sõida meie järgi me viime su kohale. Isutsin autosse ja sõitsin nende järgi, keerasime maja tagant välja ja 10meetri pärast jäime seisma ja mendionu ütles et oled kohal. Sõitsid minema. Eraautoga olid ka veel. peded.
Hüppasin hosteli uksest sisse ja tegin registratuuri ära ja rääkisin mis juhtus. Kõik olid äärmiselt imestunud aga see ei keelanud neil kõigil kanepi järgi edasi haiseda. Autovärav lükati lahti ja parkisin sinna ennast 4ks päevaks. 

Käisin otsisin juuksurit, et 5 kuu kogutud teosed maha ajada, lõpuks linnast leidsin kõige odavama 18$ ja lasin 6 mm pikkuseks. järgmiseks 5ks kuuks korras sellega.
Üks hommik seal ärkasin, et täna enam õlut ei joo aga kui hoovipealt sissetulles registratuuris kõvalhäälel kahele poisile TERE ütlesin, siis teadsin juba ette, et õnne see mulle ei too. Need sama kaks kutti, keda ma olin kunagi kuid tagasi Fremantle samas hostels kohanud. Üks vana laulukooripoiss ja teine klaverikitarrist. Nõnda me siis läksime linna, mõni km jalutada, et vaatame mis kinu ka näidatakse, kas tuleb ameerika pirukas uus või ei tule. aga kuna seda ei tulnud, siis otsutasime veits varem õllekasti kasuks, et varem magama saada. Vahepeal käisme kitarripoes ja ostsime mulle kitarri mis maksis 140dollarit ja häälestaja mis maksis 40dollarit ja kaasa sain koti ja paki keeli ja medikaid ja maksin kokku 150dollarit :D Odav pask kitarr aga midagigi. Vinnasime õllekasti kolmevahel hostelisse tagasi ja potsatasime kohe hoovipeale katusealuse alla lauataha. Tegime mõned kitarripalad teise kutiga ja kolmas kutt laulis lõdva randmega huvitavaid laule peast, mida annab pähe õppida. 3 tunnipärast olime sunnitud seadma sammud esimese kärakapoeni, kuna õlu sai otsa. Ma teadsin veits lähedamat punkrit ja siis jalutasime sinna aga ikkagi 1,5-2km. jagasime õllekasti kolmepeale ära ja käisme Mcdonaldsist läbi ja tagasi hostelisse. Õige pea läks kõigijaoks pimedaks. Hommikul sain poistega kokku ja nad andsid võtme ära ja registreerisid ennast välja kell 10 hommikul, kuna pidid diagonaalis üle ausi lendama Gold Coasti. Nende õnnetuseks läks lend alles öösel 12 ja nad jäid hosteli õuepeale istuma. Kella 2-3 vahel päeval hakkas ühel härral janutama ja ütles, et sitta kah käiks poes ära.. Mul ka polnud ausa mõtte vastu midagi, ja viskasime pikkadel sammudel 2km jälle poodi uue kasti järgi. Asja tegi nende jaoks veel huvitavamaks, et ühel härral oli vist eelmine päev viisa läbi saanud või midagi sellist. Törisesime sama targalt edasi kuni kõik otsa sai ja ma ilmselt läksin magama või krt teab. Vahelduseks nägin ühte tüdrukut SEB pinkalkulaatorit kasutamas aga minu katsumus TERE öelda läks luhta, kuna ta oli hoopistükis rootslanna.
Päevi läks ja läks ja mu kaamerat ei kusagil. Vahepeal oli jälle mingi kuradi riigipüha kus isegi lipp ei lehvinud. Oli juba neljapäev kätte saabunud, mis pidi olema kaamera saabumise päev aga ei sittagi. Juba väljas pea pime ja miagi teha polnud läksin mcdonaldsi kvaliteetrestorani ja lõpetasin oma burgerid kui kõne tuli, et su kaamera on kohal. Küsisin, kas olete veel avatud, jah kella 6ni. vaatasin kella. 5:45. oota ma tulen juba. Viskasin nodi prügikasti ja panin jooksujalu perthi põhjapoolt kesklinna. jõudsin 10 minutiga kohale ja maksin oma osa neile ära, viskasin kaamera kotti. 6 õlut ka igaksjuhuks peale ja koju hostelisse tagasi.
Saksa tüdrukud juba nii lootusetult tüdinud mu kaamera ootamisest, neile tegi see palju rõõmu, et homme reede ja saame välja sõita. kui reedel ka kaamera ei oleks tulnud siis oleks pidanud ju veel laup ja pühap ka niisama linnas olema ja raha raiskama. Kõik läksime ära magama ja jäime uut põnevat päeva ootama.











Quokka video


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar