Teisipäev, 1. mai 2012

2 saksa preilit ja üks eesti hurmur Roadtrip Perth->Darwin 20 ptk


Hommikul kargasin 8st püsti ja läksin välja kaamerat armatuuri külge monteerima, et saaks oma sõitudest teha ilusa pika videofilmi. Lõikasin lõikuritega armatuuri vaipkatttesse koleda augu ja kaamera kahepoolse teibiga kinnitus läks sinna plärtsi läbi ja armatuuri külge kinni. Mina olin valmis.
Regasime ennast hostelist välja ja kell 10.20 alustasime sõitu põhja perthi poole, sealt suurest kaubamajast telgi tüdrukutele ja madratsi ja muud eluks vajaminevat ja söögipoolist. Alles kell 2 päeval saime perthist välja ja jõudsime Two Rocksi, mida ma kõige oma hingepõhjas vihkan sinna kaotatud kaamera pärast. Mina jätsin kõik asjad autosse ja läksin käed taskus randa -  vähemalt pole midagi kaotada. Käisime seal tiiru. sõitsime edasi Lancelini ja juba läkski pimeaks. Leidsime karavaniparkla, mis maksis 11 või midagi dollarit nägu öö veetmine seal. Dussid ja peltad ja grillid jne kõik seal hinna sees. Võtsime ilma elektrita telgiplatsi kuna see kõige odavam. Sättisime telgid ja värgid püsti ja siis naersime et madrats ei mahu telki aga 90kraadi pöörates mahtus, aga 3 sinna kül ei mahtunud. Pole viga. ma magan autos, Rullisin enda tänaseks juba 2 joogamatti lahti ja viskasin sinna hunnikusse. Oma tuliuue kordagi kasutamata teki andsin ka tüdrukutele ei tea küll miks. Ise siis magasin autos ja oli veits pehmem küll kui 1 joogamatiga ja külm ka ei olnud.
Hommikul dussid ja värgid ja väike grillimine peekoni näol ja teele. Mõnede hetkede pärast olime Lancelinist kõik teeääresed külad läbi sõita ja jõudsime Cervantese lähedale, kus oli suur suur vaatamisväärsus The Pinnacles. Kollase liivaga kõrbealal oli 10 tuhandeid looduse poolt vormitud kivisambaid, mille vahel läks autotee ja said teeääre peatud ja minna jalutama sammaste vahele. Väga kihvt koht.
Edasi kimasime kõik Indian Ocean Drive külad läbi ja jõudsime suurema Brand Highway peale. Nii meeletult hakkas sadama et lausa kallas nii et nähtavust polnud üldse aga seima ka ei jäänud. 10min pärast viskasin pildi selgeks jälle ja  kulgesime edasi, kuni jõudsime välja vana tuttava Geraldtonini. 400KM Perthist. Oma Carnamah tööperioodi lõpus sõitsima Geraldtonid täpselt sama rada pidi tagasi Perthi seega oli mulle kõik see eelnev tuttav ja nähtud. Geraldtonis leidsime kena karavanpargi ja veetsime öö seal. Tädile ütlesime, et oleme kahekesi ja seda sama asja kordasime ka tulevikus. Keegi nagu autot vaatama ei tule ja  pole väga viga, natuke ikka odavam. Hommikul tahtsime sisseoste sooritada aga oli pühapäev ja kõik suletud. Seega tulistasime edasi kuni jõudsime Kalbarri linna. 580 Perthist. Liigume küll suurel kiirusel aga aega võtavad kõik need vaatamisväärseused ja Geraldtonis kolasime ka lõunani  lõdvalt välja. Kalbarri on niiiiiiiiii ilus et paha hakkab - väike laht ja  ümbritsev maapind tõuseb kõrgemaks ja jätab sellise pooliku kausi mulje. Hommikul grill ja edasi järgmisse Kalbarri rahvusparki mis oli peateest jälle 30km maha keerata aga see oli veel kruusatee ja maailma kõige rohkem treppis olev tee. Pool tundi kolistamist ja kartsin et tagasi tulles pole enam ei rattaid ega peegleid autol olemas. Kogu seda reisi saatis Aerosmithi duubelplaat. Kuid isegi minule, kui tulihingelisele Aerosmithi fännile sai seal pooletunnisel raputaval kruusateel sellest kõigest kõrini kuna selle lõhkumise peale Steven Tyler poole tunniga ühest lausest "Dude looks like a lady" kaugemale ei jõudnud. Ja jälle hüppas plaat tagasi ja  "Dude looks like a lady".  Jõudsime lõpuks mingisuguse kanjoni äärde kus oli jõgi põhjas ja see keeras U pöörde seal. Mäeotas oli suur kivilahmakas kus auk oli sees ja mida kõik vaatama on tulnud. No oli võimas küll ikka. Kruusatee sinna vaheldus hetkega kuldkollasest liivast tulipunase liivani. Ja siis oli ju vaja seisma jääda ja tüdrukud tahtsid liiva koju kaasa viia. Ma ei tea kust ta selle välja võlus aga äkki oli ühel kummikinnas käes ja suure hooga vehkis ta selle kollast liiva täis. Ma küll soovitasin, et selle kindaga saaks ta teha lõdvalt 5 poolprofessionaalset pinnaseproovi, iga sõrme sisse erinev aga kes mind ikka kuulab. Igatahes lõpuks  oli tal kummikinnas nii punnis liiva täis aetud, et mulle meenutas see martsipanist lehmaudarat ja soovitasin seda hellalt hoida. Kalbarri ise oli suurest Brand HWYs juba mahasõit ja tegi paarisaja km ringi. Veel enne Kalbarrit nägime roosat järve mis oli tõesti roosa ja suurte suurte soolakamakatega. Tagasi suure maantee peal ja sõitsime edasi põhjapoole Monkey Miasse. Järjekordne 155km maantelt mahasõitu aga kõige hullem, et tagasi tuli tulla sama teedpidi mis andis meile lisa 300 km kuid ei viinud meid sihtpunktile lähemale. Monkey Mia on üks poolsaaretipus asuv delfiinide lemmikkoht. Koguse poolsaar, kus ka Monkey Mia asub on Shark Bay nimeline ja kuulub UNESCO maailmapärandi hulka. Ehk siis tõsine värk. Loodus oli ilus ja tee läks sirgelt ja pikalt üle mägeda ja läbi orgude. Vahepeal oli mahakeeramine Shell Beach ehk siis merekarbirand vms. Kus liiva ei olnudki vaid oligi ainult üks merekarbijahu ja merekarbid. Sadakond meetrit lainelist rannariba kõik teokarpidest. Palju polnudki vaja kui juba topiti teine kummikinnas merekarpidest punni ja see nägi välja nagu oleks kaksteistsõrmiksoolest keegi grillvorsti teinud. Edasi. Lõpuks oli juba iga 5-10 km peal mingi mahasõit, mis viis looduskaunisse kohta ookeani äärde aga meil lihtsalt ei olnud aega neid läbi käia, seega valisime suuremad teeviidad mis seega näitavad et on ägedamas asjd kui väiksed viidad. Samuti nagu Eestiski on pruunid liiklusmärgid mis näitavad ajaloolisi ja turismi ja ilusaid kohtasid. Monkey Mia oli poolsaare tipp aga sinna me välja ei jõudnud päris. 25km jäi puudu sest pime oli ja jõudsime Denhami nimelisse linna kus otsisime karavaniparki. Jõudsime 6 läbi õhtul ja putka oli kinni aga sõitsime ikka sisse ja otsisime vaikse kohta ja tüdrukud panid telgi püsi ja ma magasin jälle autos. Mõtlesime et kui vahele jääm ütleme, et öösel tulime ja tahtsime hommikul maksta kuna kedagi kätte ei saanud. Selle asemel tegime hoopis poool 8 äratuse ja  8 sõitsime väravast välja ja olime uhked ja õnnelikud tasuta magamisplatsi, grillimise ja vetsude dusside eest. Tegime väikese lõuna 5km pärast Little Lagooni nimelise järve ääres, kus olid ka tasuta grillimiskohad. Sealt edasi 25km ja olime Monkey Mias ja jõudsime just selleks ajaks kui delfiinide kolmas ja ka viimane söötmine toimub. Tegelikult polegi seal suurt muud midagi, kui kamp vabaltelavaid delfiine ujub randa ja osadele neist annavad oma töötajad kala süüa või siis saad ise ka näpuvahelt kala anda. Paarimeetri kaugusel oma jalgadest nad seal ukerdasid ja luristasid vett ja õhku oma kuklaaugst välja. vast 10minutit toimus see etteaste, kui kõik 5 delfiini mida lubati toita said paar kala ja kogu gäng tõmbas tagasi avamerele. Aga ega nad kaugele ei läinud. Passisid vast 100-200 m kaugusel rannast ja tulid lähemale ja sis tagasi jne. Tüdrukud võtsid kanuu ja plätserdasid sellega tunnikese, ma kolasin niisama rannas ringi. Ranna äär oli kuurort või nagu puhkekeskus, mõned baarid, restod, elamud. EMUd kakerdasid autodevahel ja inimeste vahel ringi ja sõid mingid marju ja pasandasid neid samakiirelt ja samatervelt teisest otsast välja. Siis läks kogu see 9 peane emupere ookeani ennast pesema või jahutama. Välja tulid nägid välja nagu mädanenud rookatused või hirmsad tuustid, mitte et nad ennem paremad välja nägid. Üks emu oli nii suur, et kui tõusis püsti ja kaela sirgu ajas ja natuke nagu punnitas ka siis nokkis mingeid marju puuotsast ja oli minust ehk isegi pikem. 
Mõne aja pärast sõitsime tagasi 25km Denhamisse kuna eelmine õhtu ei olnud aega ringi vaadata. Käisime kohalikus muuseumi ja arenduskeskuses kus oli ka laevavrakkidelt nodi ja  pilte ja isegi üks näidissein oli laotud seguga merekarbitplokkidest. Ehk siis kusagil peaks olema rand või karjäär kus merekarbid on nii tihedalt kokku pressitud ühtseks massiks, et sealt saab ehitusplokke välja lõigata. nägi välja nagu lumivalge fiboplokk aga teokarpidest. 
Tagasi autosse ja sama teedpidi tagasi kuni sama ristmikuni sama North West Coast HWY peale ja sõit edasi Carnarvoni poole. Õhtuhilja jõudsime siia pimedas ja leidsime tühja karvanipargi ja mõtlesime, et teeme sama mis eile, et ei maksa kui võimalik. Koputasin ja lasin kella küll kontori uksel aga kedagi ei tulnud. Parkisime ennast ära aga siis tuli mingi taskulambiga vana Will uurima mis teeme ja kas maksime jne. Tema ise ka siin ööbib ainult aga kõik käivad sisse välja kudias tahavad ja nii pole ilus. Käisime Williga koos kontori uksel aga kedagi ikkagi välja ei tulnud. Will arvas et kui me talle 20dol 3 inimese eest öö eest maksame siis on ok küll ja ta toimetab hommikul selle kontorisse. Ehk toimetab ka. Igatahes istun ma nüüd siin Carnarvonis ja kell on kohe 12 öösel aga mõtlesin, et teen oma Blogipäevad tasa, sest ei ole aega lihtsalt kirjutada ja paljudes kohtades pole elektrit ka väga võttta et pikemalt arvuti taga nokkida.


No selge.. Homme on uuus päev.






































Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar