Pühapäev, 6. mai 2012

Roadtrip 2 osa


Hommikul ärkasime kenasti ülesse, tegime väikse hommikusöögi ja hakkasime liikuma. Karavanipargist väljasõites Will viskas veel käppagi. Olime Carnarvonis ja mõtlesime, et teeme väikese tiiru linnas enne lahkumist. Seega istusime jõekaldal ja vaatasime kalu ja tüdrukud käisid linnas raha välja võtmas ja värki. Sõitsime teiselepoole linna kus oli sadama ja järjekordne ühe miili pikkune sadamakai nagu oli ka Busseltonis, kus sõitis väike tramm ja tüdrukud läksid sellega sõitma. Mina kaasa ei löönud, kuna ei viitsinud ja liiga palav oli. See eest oli sadamas muuseum, kus olid vanad auruvedurid ja traktrorid ja muud värgid mis nägid palju huvitavamad välja. See tehtud, sõitsime Carnarvonist välja ja jõudsime jällegi maanteepeale ja sõitsime edasi põhja, kuni oli mahakeeramine Exmouthi ja Coral baysse. Esimesena tuli Coral Bay mis oli väike kuurort karavaniparkide ja väga ilusa rannaga. Vesi oli helesinine ja kuni 50 meetrit rannast oli põlvedeni ja puusadeni, siis läks paugust tumemustaks ja merepind läks viimase paari meetriga nii sügavaks, et enam jalad maad ei puutunud, isegi laevad seisid seal samas ankrus. Oli juba 4 või 5 õhtu aga päike oli veel enam vähem ja niii soe oli väljas, et jooksime kõik kohe vette, kui olime järgmisse karavani parki ennast sisse registreerinud. Vees ringi taterdaes nägin ma kohe sting rayd, ehk siis need suured lapikud pannkooki meenutavad kalad millel on pikk terav saba taga. Natuke sügavamal aga enne tumedat piiri olid igasugu suured kalad, lausa poole meetri pikkused jurakad. Lihtsalt tiirutasid ümber sinu ja olid niisama ägedad. Tüdrukud panid maskid pähe ja tegid veits snogeldust ja mina tegin kaameraga veealuseid pilte ja videosid nii kaladest kui hulpivatest tüdrukutest.  Mingi hetk lahvatas mul mõte, et  viskaks vette saia või midagi, et kalad lähedamale tuleks ja saaks paremaid pilte teha. Viskasin väikese junni leiba vette ja hetkepärast kogu vesi kees poolemeetristest kaladest, lausa hirm tuli kuna nad lausa hüppasid su nina all veest välja ja rabasid terve  leiva korraga alla ning jäid veel mõneks ajaks sinna kambakesi tiirutama. Neid oli palju. Siis vaikselt haistusid ära. Ühte või kahte kala ma lausa suutsin peaaegu käega kinni püüda, sihtisin saba aga lipsasid käest ära kuigi juba oli käsi ümber neist. Paari kala müksasin kaameraga vee all ja jooksin järgi ja sain üsnagi ägedaid kaadreid, arvatavasti, kuna pärast vaadates, oli kaamera mälukaart tühi. Pask... Üsnagi varsti läks pimedaks ja läksime telkima ära. Meie kõrvale oli tekkinud väike buss, kus olid 2 saksa tüdrukut ja üks saksa poiss. Hakkasime vestlema ja selgus, et poiss ka elektrik ja reisib oma pruudiga ringi ja said veel oma küla teise tüdrukuga kusagil kokku ja võtsid ta ka punti. Kutil olid mega fotovarustused ja suuured objektiivid millega ma kuud öösel pildistasin ja väga toredad olid nad kõik. Järgmine hommik läksime kohe vara sinna tagasi, kuna tüdrukud tahtsid veel ühe päeva seal veeta, kuna kõik oli ametlik paradiis seal. Registreerisime ennnast välja karavanipargist ja parkisime auto randa aga käisime ikka pargis pesemas ja söömas. Kuna nõuti,  et jääme sinna veel järgmiseks päevaks polnud mul enam midagi muud teha kui seltsis kaasa noogutada. Aga hommikul tuli välja, et see randa kus vesi helesinine ja tore on, ei ole ikka kõige parem ja lähme ikka sinna nurga taha ja värki. Seal olid suured ja teravad korallid ja vesi oli ka veel hommikul külmem. Koperdasin siis ka põlvedeni vees pool tundi ja pildistasin kalu ja ajasin neid taga, kuni astusin mingi terava kivi või koralli otsa nii et terve jalalabast käis mega raks läbi ja arvasin kohe, et nüüd on pahasti. Taterdasin kuidagi kaldale ära ja polnudki vaja väga allapoole vaadata, sest verine jalajälg jäi must maha. Veri lihtsalt jooksis ja tilkus mööda jalalaba. Vihastasin mõttes tüdrukute ja terve maailma  peale ja hakkasin tagasi autopoole taterdama. Teepeal kohe mingid noored küsisid mis viga ja et neil juhtus ka sama asi ja andsid kohe pudeli joodi kaasa et pane peale, kuna korallid on täis baktereid. Veri jäi üsna ruttu kinni ja väga valu ka ei teinud aga ikkagi otsutasin joodi peale valdada ja vette enam mitte minna mõnda aega. Istusin siis ülejäänud aja autos ja ostsin 5 dollari eest plaastreid ja sättisin haava kuidagi kinni. Siis kohtusime teiste sakslastega uuesti rannas, kellega eelmine öö olime koos olnud ja rääkisime nendega pikalt. Poole päeva pealt oli siis aeg edasi sõita Exmouthi poole, mis on pooolsaar, kus kilpkonnad munevad ja poegivad ja kus on megapalju asju vees vaadata ja teha. Sõit oli vast mõni 155km või nii ja jõudsime kohale enne pimedat ja leidsime järgmise karavanipargi kuhu ööseks jääda. Vahepeal  võtsin poest igaksjuhuks kasti õlut, kuna viimane sai joodud Perthis  5-6  päeva tagasi.  Veetsime rahuliku öö seal ja sõitsime hommikul välja maanteepeale, kus suure kolina saatel ma seisma jäin, sest need vahvad tüdrukud käisid asju autosse taha panemas ja unustasid luugi lahti. Mina ka ei näinud, kuna ma istusin juba pikemat aega autos ja ootasin kuni nad oma banaanide igahommikuse müsli sisse hakkimise ja söömise lõpetavad. Õnneks kõik potid pannid jäid terveks ja sirgeks, üks auto sõitis küll üle millegist aga ära ei rikkunud midagi ja sõit Exmouthi rahvuspargi poole võis alata. Terve poolsaare läänekallas oli täis randu ja randu mida oli kokku vast 30 mingi 30km kohta ja lõpus oli  suur kanjonimoodi jõgi kus vesi oli ka põhjas. Vaatasime ära mis sai aga mina väga käia ei saanud ja liiga palav oli kaa kõige selle etenduse jaoks, et sõitsime tagurpidi tagasi ja käisime rannas ja sõitsime  ja käisime ikka rannas ja sõitsime. Üheskohas oli suur laevavrakk , roostes kärakas, 100 meetrit rannast, see oli huvitav. Kihutasime mööda Exmouthi poolsaarele mindud teed tagurpidi tagasi ja keerasime siis tagasi suure maanteepeale, kus tee läks üle mägede ja kogu liiv oli tulipunane ja vist ilmselt olnud tulekahju, kuna ei olnud enam puid põõsaid ega rohtu vaid tulipunane liiv ja mäed. Jõudsime maanteele ja mõnesaja km pärast jõudsime bentsukasse, kus on ka telkimisala 10dollarit nägu ja siin ma nüüd varastan lambipostist elektrit ja seda lugu kirjutan. Homme kimame edasi aga tulevik on üsna kõrb ja eriti midagi vaadata vist ei ole. Kütus siin tanklas on juba 2 dollarit liiter, Exmouthis ostsime 1.80 eest ja Geraldtonis oli 1.60 liiter. Praegu on kell 11 õhtul ja väljas on nii soe ja üsnagi valge tänu täiskuule. Isegi liiga mõnus on olla. Poolik kast õlut, mis autos kaaasa loksus päevakese on jõudnud juba üsna kuumaks minna. Esimene lonks lausa kargas turri kohe. Rohutirtsud siristavad aga sääski on üsna mitmeid.
Samal ajal kui mina jõudsasti kilomeetreid murran, tüdrukud kas magavad autos või täidavad päevikuid. Mõlemal on paksude kaantega märkmik, juba mitmes, mis on ääreni täis kirjutatud ja kuhu siis päeva sündmused kirja pannakse, pastaka vahendusel. Sisse veel kleebitakse ajakirjadest välja lõigatud pilte kleeplindiga ja kui mõlemad lehed on täis kirjutatud ja enam ruumi pildi jaoks ei ole, siis pannakse pilt kahe lehe vahele väikeste kleeplindist hingedega. Nii et äärmiselt vilgas lõika/kleebi osakond toimub autos. Käärideks on taskunoast välja tulevad käärid ja neid siis jagatakse omvahel, kui kellelgi on vaja midagi lõigata. NB! Rebimistehnikat ei ole siiani täheldanud.
Hommikul pakkisime ennast kokku ja kihutasime 270km Karrathasse. Karratha on väike äärmiselt segane kaevanduslinn. Ise on ta väike aga meeletupalju sagimist ja siplemist, kuna väga palju kaevanduseinimesi liigub seal. Linn ise näeb välja, nagu seda alles oleks terves tükis ehitama hakatud, suured teetööd, kaljude lõhkamised ja teede tegemised käisid igalpool. Suured soolakaevanduse tiigid paksu valge soolaga ja rongid ja mega palju kraanasid ja kaevandustehnikat. Käisime poes, ostsime süüa ja sõitsime edasi 15km Dampieri, kuna ühel oli vaja teha mingist koera kujust pilti, aru ma ei saa. Sõime seal lõunat pargis ja kihutasime tagasi suure maantee peale ja järgmise 270km pärast olime Port Hedlandis. Port Hedland on teine suur kaevanduslinn, mida ennast pole ollagi aga meeletult kaevanduste pärast üle rahvastatud. Mu boss juba ütles, et seal võid maksta 1000dollarit nädalas öömaja eest. Jõudsime sinna laupäeval ja pimedas ning ainuke karavanipark mis leidsime oli suletud ja nädala üür näkku oli 350 dollarit. Jube mis see näkku teeb üheks ööks. Ja ilmselt oli see kõik ka täis ja broneeritud kuna autod seisid selle kõrval parklas juba. Sõitsime pimedas natuke edasi ja sõprade soovitusel leidsime ühe rekkade tankla, kus rekkad oma haagiseid vahtetavad ja seal seisavad. Ööbida seal ei tohi aga mu sõbrad tegid seda enne meid seal ja said hakkama. Me sinna ei jäänud, kuna parklanurgast läks väikene kruusatee kusagile krossirajale ja sinna me ennast ööseks sisse seadsime. Juba teine öö on megalt sääski, oleme teise kliimavööndisse jõudnud. Juba kusagil Exmouthi juures oli silt, et ületate 26nda paralleeli, ma ei tea küll mis see tähendab. Plikad panid katusealla telgi  püsti ja ma ise seal samas kõrval magasin autos. Peksin sääsed laiali autos ja magasin. Ärkasime vara, kella 6st enne enne minema panna kui keegi sõitma tuleb sinna või mis iganes. Tegime tiiru Port Hedlandis endas ja sõime ja sõitsime välja Broome poole. Broome näitas hommikul 620Km. Pole viga, eile tegime ka 600km. Lõunaks oli selles pool juba läbi ja istusime tunnikese teeääres olevas tanklas ja kohvikus. Sõit oli suht sirge ja igav. Kui Exmouthis olid suured pruuni värvi termiidi kuhilad, sellised kõvad liivast ja ma ei tea millest tehtud, minust poolteist korda kõrgemad, siis siin juba on täiesti tuhkhallid kuhilad. Juba mitmendat päeva jalutavad teepeal täiesti suvaliselt lambad, emud ja lehmad. Kas nad on kusagilt põgenema saanud või elavadki metsikult ma ei tea. Silmad tuleb lahti hoida, sest teeäär on täis korjuseid ja autostangesid. Vahel näed sarvilisi kitsi, siis lambaid talledega ja lõpuks nägime veidraid lehmi. Lehmad  olid imelike suurte rippuvate kõrvadega ja paaril neil oli megasuur küür kaela peal nagu kaamlil. 50Km enne Broomi oleks nagu keegi nupust roheluse sisse lülitanud. Lihtsalt plaksust oli kõrged rohelised suured heinamad kõrgemate puudega eelneva madala kuiva kõrbe asemel. Lehmakarjad ja loomad igalpool aedikutes teeääres. Pilt läks kohe olulisemalt rõõmsaks kui rohelust nägime. Vahepeal  roomas üks 70cm pikk sisalik laisalt üle tee, et olin sunnitud pidurdama kuna ei tahtnud teda lödiks sõita. Eelnevad päevad on ka päris lõbusad olnud, kuna oleme sõitnud mööda kõrbe küll aga vahelduseks on olnud üksikud suuremad mäed ja orud ja kaljunukid. Jõudsime 4ks päeval Broomi ja tüdrukud läksid linna infopunkti elamist ja olu uurima. Sealt öeldi, et õige aeg on sõita linna teise otsa randa kusagile kaljude vahele kuna seal ilus vaade päikeseloojangule ja homseks on miski atraktsioon kuu ja mäe ja veega, mis juhtub ainult kindlatel päevadel ja homne on täpselt see va õige päev. Lisaks pidid olema mingid ööturud jne. Leidsime lõpuks ühe haagissuvila parkla ja tüdrukud läksid võtsid jällegi kord kahele ilma elektrita telkmisplatsi niikaua kui ma autos ootasin. Sõitsime siis kiiresti ja salaja sisse ja nüüd oleme küll kõige ilusamas karvanipargis iial. Suurte puude all on meeletu teedelabürint ja siin on sadu ja sadu kohti kus parkida ja väga palju rahvast on siin. Tavaliselt oleme maganud lageda taeva all aga see on nagu park ja meenutab kangest Kuremaal toimuvat Jõgevatreffi. Väga väga ilus on siin ja vaikne. Ainult sääsed teevad liiga. Istume siin pimedas kella 22 paiku oma platsi kõrvalplatsil kus on postis elekter ja kõik näpiva ja laevad oma telefone ja läpakaid. Homseks jääme veel siia Broome ja siis sõidame edasi Darwini poole. Spidomeetril on Perthist saati ette kerinud 3700 km või midagi.















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar