Lühike tööpäev, India ookean, 280hp skuuter, kõrbend keha ja valusad pommid ja 200m taeva all.
Nii võiks kirjeldada eilset päeva. Ärkasime öösel ja läksime tööle. Kinnitasime paar katet kuni väljas läks valgeks ja palavaks plus tõusis vist tuul. Sitta kah - asjad kokku ja koju. Mike oli vahepeal Perthis uusaasta paiku endale skuutri ostnud, USAst mingi 40 tundi töötanud. 280hobujõudu, 4silindrit ja ülelaetud, supercharged ühesõnaga. Meeletu aparaat. Olevat maksnud 17 000 dollarit, kas koos treilaga või üksi, ma ei tea. Enivei paneme ühe nulli sappa saaame Eesti kroonides hinna :S Kutt ise on 23 ja ostab selliseid asju. Ozzide värk. Viskasime treila sappa ja külmakasti jookidega peale ja tuld Green Headi suunas, kus koguaeg oleme käinud, 130 km eemal.
Nii kui skuuter vette sai ja käima läks oli häälest kuulda, et tegemist on kõva püssiga... Nokk püsti ja minema. Mike tegi paar tiiru kuna ta oli korra ostmise päeval proovinud ainult ja siis andis mulle ka. Vesi oli õnneks natuke rahulikum ja tuuld polnud nagu eelnevad korrad. Assaraisk kus oli põnev aparaat. Mingihetk proovisin stardi ajal nr lugeda, et vaadata palju sekundeid 100ni läheb. 5sekundipealt sain 81Km/h, ja rohkem enam ei julgenud, üldse rekord oli midagi 90ga.. jube tunne, silmad ruudud peas ja paksu soola täis. Vesi on nii soolane nagu pistaks keele soolatopsi. Vahepeal käisime Mikega tanklas, et pumbata täis ümmargune ujuv pontsik, millepeal skuutrisabas libiseda. Mike võttis meile mõned burxid ja friikad ja mõned õlled juurde ja sõitsime tagasi. Selle ajajooksul olid dünaamiline duo pederast-kokast ja debiilik-iirlasest suutnud selle skuutri tagurpidi keerata, kohapeal, nende jutu järgi. Kuna keegi meist ujuda ei oska seal, siis me olime suht ikka põlvini vees ja rahulikud, välja arvatud kokapoiss, kellel oli päästevest põlvini vees seljas. Skuuuter sai lõpuks jälle käima ja Mike rahunes natuke maha, siis panime pontsiku sappa ja osavamad läksid tiirutama sellega. Ikka põhimissioon oli pontsikul mees maha raputada. Lõpuks räägiti mind ka nõusse ja läksin peale. Josh üritas ja üritas aga maha ta mind ei saanud, eks kiirus oli ka väike. 40 midagi tema jutu järgi. Ma nägin kuidas ta hakkas keerama ja ennetasin kukkumist ennast tuubi peal paremini paika sättimisega. Siledas vees polnud väga hullugi aga nii kui jetski enda juti sisse ja vahutvasse selle tuubi kiskus siis kukkus nõnna lammutama üles ja alla, et jalad mis puusadest saati vees järgi lohisesid tagus vastu vett nii valusaks, põlved siiani ei kanna ja varbad valutava. Kogu munanditagavara tagus ka huvitavaks ja hing oli kinni samalajal kui burx tahtis suhu tagasi tulla koos coronaga. Kuna ma ujuda ei oska ja ilmselt surmahirm oli kramplikes kätes, siis mahatulles enam käsi sirgu ei saanud. Pudeli sain lahti aga suule ei suutnud sättida minuti aega. Ja veel siiani on käsivarred kanged.
Siis tõmmati seal üksteist veel veelauaga, suuski neil pole aga lahe laud on küll. Niipalju powerit on jetskil, et ühe meetriga tõmbab mehe veest välja. Tahtsin ka proovida aga istusin tagurpidi skuutril ja vaatasin kuidas seda teha samalajal kui Mike oli laual ja Josh keeras gaasi. Vaadates kuidas koguaeg peaees vette lennatakse 40-50km tunnis, kadus mul huvi laua vastu. Järgmine kord.
Kogu see seiklus kestis vast mõned tunnid aga sellest kurat piisas et jälle selg, kõht, õlad, nägu, jalad ära põletada. No ei õpi oma vigadestki....
Vahepeal oli boss, kes on vist isegi paberitega lennuõpetaja, oma laenatud lennukiga kõrvalküla lennurajale tulnud, et meie sõitu vaadata. Siin on igal külal kohalik lennurada, kuna vahemaad meeletud. Boss tuli ka kohale ja proovis skuutrit. Ise 50 või kohe 50 saamas, hüppas peale ja keeras põhja ja lasi nokk püsti minna. Pärast istus veel tuubipeal ja oli üldse muhe. Kuna ta lubas meid lennukiga sõitma viia ammu juba, siis nüüd oli paras aeg. Kobisime kõik lennurajale ja läksime lennukit uudistama. Väikene. tiivaulatus vast 10m. Neljakohaline. Kobisime sisse ja tõmbasime klapid pähe ja mikrofoni suuette nagu seda vanasti tehti. Start. Vurasime lennurajale, keerasime otsa ringi, ja siis gaas põhja, või kusagile sinnamaale. Mootor röögatas rõõmsameelselt ja lennuk võttis kohalt. Huvitavalt 150-200 meetripärast olime maast lahti ja väike rõõmsalt kõikuv plekihunnik hakkas kõrgust koguma. Millegipärast kangastus mulle ainuekse asjana silme ette pilt pähklikoorest kevadises kraavivees. Loksutas siia ja sinna ja ragises siit sealt. Vahepeal tõmbas päris õõnsaks seest. Tõusime 600 jala peale. 200 meetrit midagi. Ja keerasime rannikupeale. Sõitsime mööda veeäärt ja vana keeras ikka siia ja sinna ja lennuki päris suure nurga alla et külje aknast sai otse maad vaadata. Ilus oli aga igav hakkas. Midagi ei juhtunud. Imelik on see maailm ikka mõnesaja meetripealt. Ots ringi ja mööda rannikut tagasi ja maandusime. Maandumine tuleb pauguga, ütles boss. Hoidsin kõigest kinni millest hoida sai aga ei pauku ega midagi, siledam maandumine kruusasele kõverale maandumisrajale kui mõni boeing kunagi. Kuna meie koju oli 130 km kanti midagi siis lubati meid lennukiga koju visata, aga ma jäin maha, kuna loovutasin koha kokale, et söök rutem valimis saaks, kui ta enne meid jõuab. Sõitsime Mikega kahekesi ja tee mida sai kolmas kord sõidetud, kus kunagi varem kängurusid pole olnud, nüüd oli neid vähemal 10kond. Rääkisime veel skuutrist ja Mike ütles, et tema vett ei karda ainult natuke seal tagapool, seal kus need pagana haid asuvad.... Ennem ei maininud keegi midagi sellest.
Selline oli siis lühikokkuvõte Austraaliamaa viljakatmisbrigaadi tööpäevast.
2 VIDEOT SKUUTRIST JA TUUBIST. HEA!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar