Niisiis olen levist väljas päris mitu päeva juba olnud ja valgustan teid nüüd siis viimasega...
Peale viljakatmis töö lõppu olin kodutu töötu 3 nädalt vist peaaegu, magades ühe kena eesti tütarlapatsi akna all autos. Käisin 4 päeva järjest nädala sees aussijobsi büroos töööd lunimas aga ei midagi, pole neil korjamist ega seda sorti tööd kuna see liigub backeritel suust suhu juba otse. Mingiaeg linnas käisin otsimas oma Norras tuttavaks saanud narftafirmasid SAIPEM ja ENI, käisin mõlema kontoris jutul aga neil polnud midagi teha siinkandis, küsiti, et kas olete ise ka insener jne.. Olin oma tööotsimise kuulutuse kohalikku internetiportaali kummipuu.uhuuu üles säittinud mingiaeg stiilis autoga eesti päss otsib tööd ja on üldse tore. 3 nädalat Perthis autos magades läks igavaks ja üks kena laupäevaõhtu sättisin otsa põhjapoole 70 km Two Rocksi kuna mäletan sealt tulekust seda kui kena randa... Passisin seal poolteist päeva ja kaotasin oma tuliuuue GOPRO kaamera ookeani sisse ära ja olin nii vihane et tõmbasin terve paki kõige odavamat suitsu sirgelt sisse ja kallasin 0.7L viski otsa igaksjuhuks... kenasti see ei lõppenud, läksin hommikul kaamerat randa otsima aga ei sittagi. Kaameraotsimise operatsioon katkes korras, kui üsna põnev UIM minust 20 m eemal mööda ujus, ma ise olin veel suht kaldal.. Lummatuna põnevusest jälgisin uime edasi ja uime omanikuks osutus delfiin,,, pettumus missugune. Vahepeal helistas keegi, juba teist päeva, sain vastamata kõned ja helistasin tagasi. Mingi farmer down southist, oliivifarmis vihmuteid sättima. 19.5$ tunnis ja elamine tema poolt. Ise ostame ja teeme süüa. Kaamera kaotamiskuulutus kohaliku poe seinale ja linna tagasi.
Otsisin Perthist üles ühe iiri kuti, kelle pidin ka siia tooma et koos tööle sättida. See võis isegi esmaspäev olla äkki, krt teab enam. VÕtsin ta peale ja kimasime naksti 200+ km lõunasse. Jõudsime peaaegu napilt enne pimedat 7ks õhtul äkki. Härrasmees Nigel tuli meile vastu teepeal ja oli juba kelmikalt vintis. Kutsus meid kaasa kohalikku pubisse, 5km kaugusel õlut jooma. Ära öelda ei saanud. SÕitsime minu autoga sinna iirlasega ja Nigel oma jeebiga ise... Pläristasime mõned õlled seal ühe-mehe baaris mis nägi äärmiselt naljakas välja ja baarmän ise tundus 24/7 vines olevat. Läks puhta pimedaks ja koperdasime autodesse ja sõitsime tagasi koju, oliivifarmi. Tegemist on maailma suurima orgaanilise oliivifarmiga, mis iseenesest peaks tähendama seda, et ei kasutata kemikaale ega taolisi asju. Rohu söömiseks on tal ka paartuhat lammast nagu ta mainis. Oliivipuid on 80 000 selles farmis ja see on ta 4st farmist väikseim. Ühes teises pidi olema 3x rohkem. Iga puu all on oma väike vihmuti, puud on jaotatud sektsioonideks, iga puurea all jookseb maa sees voolik ja sealt tulevad välja väikesed voolikud vihmutite jaoks. Puude vahel kasvab kohati piparmünti põõsastena nii et keskkond on teinekord pahatihti magusalõhnaline. Meie eesmärgiks on ATVdega ringi sõita seal vahel ja kontrollida et kõik vihmutid töötaksid ja oleks püsti. Lammastel on komme puuall magada ja siis magatakse vihmutid pooleks või laiaks. Osadel on filter umbes, osadel mõni jupp katki jne.. Mõni vihmuti on maa all olevast magistraalist lahti, siis vaja labidaga lahti kaevata ja surve all olevas voolikusse tagasi otsapidi panna. Ja rikke kohad on pea alati täpselt puujuure all. Nii mõnigi kord leian ma ennast 20 000 lijööd puujuure all. Mõni magistraal on vahel katki ja vett lendab igalepoole. Märg oled koguaeg. TÖöd on palju, teeme niikaua kui selles sektsioonis surve taga on. Sektsioone juhib miski arvutiprogramm ja hoiab paar tundi vett lahti. Veesurve oli ka all pumbas miski 18 000KPsi.. kui täpselt mäletan. Igatahes on oliivipuid lihtsalt liiga palju siin ja äraeksmisvõimalus on koguaeg meeletu... enam ei leia teed tagasi jne. Vanal on kaevatud tiigid ja tehtud tammid et vett saada. Lähipäevil pidi tulema mingi tiigipidu skuutrite ja paatide ja bändi ja paljaste naistega.. jäägem lootma..
Levi siin ei ole. Netti saab angaari taga mäe otsa sõites. ja üldse pask selles suhtes. Esimesel tööpäeval tulid Nigel ja tema töödejuhataja otsisid meid üles ja võtsid kaasa et neil on sead lõksu kinni jäänud, metssead seega. Läksime kaasa ja vanadel püssid käes ja mets oli sigu paksult täis. Selline tulistamine ja paugutamine mis oleks au teinud nii Old Shatterhandile kui ka Sans-Earile metsikus läänes. Lõksus olid 3 väikest põrsast hüppasid ja kargasid, üks lõi trummigi minuarust. Nende päev jäi paraku lühikeseks.
Meie koduks on suur plekist angaar, kuhu nurka on tehtud väike puust onn kus on voodid sees. Angaaris on igast kola ja gaasigrill. Olen ühe sammu oma elu unistustele lähemal - saan autoga koju sõita ja parkida auto otse oma voodi ette... Tehke järgi.
Siin käib tegelikult täielik elu ja möll ja tööpäev on 7-st 3:30 või 4ni ja siis peab sirgelt kohalikku baari minema, kus seltsis härrasmeestel seal pops ringi käib ja üldse on naljakas. Üritan eemale kõigest sellest veel hoida. Küsisin Nigeli käest ükspäev kas tal kanalit on või midagi kuhu peale sõita, et auto alla vaadata. Ta ütles et võib kahveltõstukiga üles tõsta, oma jeepe pidi tõstma. Sellel päeval sain ma aru, et tuleb ettevaatlik olla sellega mida küsid. Homme pidime kängurujahile minema, eks näeb. Lubati metssealiha ja känguruliha meile grilliks anda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar