Hyden, farmiabiline. 15 ptk

Ärkasin ilusti varavalges üles ja sain segamatult sealt minema sõita aga tagasi nüüd siis sinna mis eile juhtus:

Kirjutasin Busseltonis olles arvutist google mapist suuremad külad linna üles mille järgi sõita et ei peak nina arvutis koguaeg olema ja hakkasin liikuma. Sõita oli mingi 440 ja kell oli enne lõunat veitsa. Keerasin otsa siis tagasi eelmise töökoha kanti kuna sealt paistis otsem olevat ja tahtsin baarist läbi hüpata ja baariomaniku käest rohkem tema kulla ja kivide kohta küsida. Seal jõudsime niikaugele, et ta andis linna kuhu minna ja poole oma suguvõsa telefoninr kuhu helistada kui sinna jõuan et nemad oskavad edasi juhendada kus otsida ja kus varem õnne on olnud ja ehk on neil kellelgi töödki pakkuda. Aga see kullalinn jäi väga teise suunda ja plaanin sinna hiljem minna. vähemalt on kõikide Lee vendade ja isa number olemas. Kimasin sealt siis edasi kuni jõudsin järgmisse linna ja sealt keerasin järgmise peale kus siis sõitsin ja sõitsin ja sõitsin ja veel sõitsin ja no ei ole tel levi et kaarti vaadata ja kedagi juba tunde vastu pole ka tulnud ja ühtegi silti ega ühte elumärki ei olnud kuigi tegemist oli ilusa asfalt-teega. Tundsin ennast lõpuks juba kui Old Shatterhand kes kolmandas raamatus Rio Pecose äärde ratsutada üritas aga vaiamehed olid teesildid ringi tõstnu vana westmani eksituseks.. Vahepeal sain telefonile levi ja uurisin kaarti aga sealt isegi midagi ei lubanud kaa, sest kus sa tead kus sa asud ja lokeerimisteenus oli väga ebatäpne kuna saateantennid väga kaugel. Igatahes kimasin tuima edasi kuni jõudsin kaoodatud "Rio Pecose" äärde,. Williams. Sealt oli veel 200 km jäänud. Jne jne kuni päike hakkas allapoole vajuma ja juba enda auto vari kasvas märgatavalt suuremaks teeääres, jõudsin sihtkohta, Hydenisse. Farmer telefonis ütles et täna teda nagunii pole et saame homme kokku, siis seega ma teadsin et seal samas on ilus vaatamisväärsus Wave Rock. 15meetrit kõrge graniidist kaljuserv mis näeb välja nagu suur laine. Graniidist mägi ise oli meeletu aga üks külg oli tõesti kena ja tasus vaadata. Sõitsin sinna tuimalt rahakioskist mööda sissse lootuses, et viimane suletud on ja ehk vist oligi. Käisin tiiru ära mäeotsas ja vaatasin lainet ennast ülevalt ja alt ja mõtlesin, et peaks kusagile öösse ära sättima. Sõitsin edas 20 km seal oli suur järgmine mägi ja pidi mingi koobas olema aga liiga pime et midagi näha. Sõitsin tagasi Hydeni poole kuni nägin kruusateed kusagile põldudevalehe keeramas. SÕitsin sinna ja varsti keeras see jälle kusagile põõsaste ja põldude vahele kus ma leidsin ilusa puudega ümbritsetud kruusalagendiku kuhu ma auto parkisin ja sinna kerra tõmbasin.

Järgmine päev ärkasin, ilus oli olla. Pakksin asjad ja auto kokku ja kimasin selle suure mäe ja koopa juurde tagasi mida ma eile pimeduse tõttu ei näinud. See oli tasuta, ronsin koopasse. Oli lihtsalt mingi auk kaljus ja läks teiseltpoolt välja ja sealt sai edasi selle mäe otsa ronida, Mäeks oli 100m kõrge erinevate astmetega graniidimonoliit. Keset kuradi rannaliivakõrbe on järsku tume graniidist megasuur kolakas. NO tore on. käisin selle otsas tiiru peale ja tulin alla tagasi ning sõitsin lõpuks Hydenisse tagasi ja helistasin bossile. Olen kohal hydeni poe ees. No sõida edasi 30 ja keera sinna ja siis edasi jne jne kuni olin nende õues. Väga huvitav oli see et maja teepealt näha ei olnud. Täielik võsa või padrik mille sees läks väike käänuline kruusatee mis lõpuks viis SUUURE lahmaka maja juurde millel oli ees suur katusealune. Saime tuttavaks ja jalutasime veits ringi ja läksime tuppa ja siis minu maja juurde. Minu maja on sisi teine farm mis asub 5km eemal mille nad ostsid. Siiin suurematsorti ühekordne maja, paar 3 magamistuba suurtuba köök ja siis mingi eraldi olev magamistuba. Vannitoad esikud vetsud väga korralik kõik. Näha küll et vana aga siiski. Juba teine farm järjest kus pole grammigi levi, ei netti ei telefoni, aga õnneks mu maja katusel on telefoniantenn mille ma teipmeetodil kinnitasin oma internetipulgakülge ja sain peaaegau maksimum levi.

Viskasin oma kola nurka, parkisn auto ära ja viskasin tööriided selga ja läksime tema autoga tagasi.

Esimeseks tööks oli kohe mingite lehmade põõsast välja ajamine kopli värava juurde ja sealt mööda jooksurada farmijuurde kus me neid siis jagama hakkasime. Põõsast välja ajamine käis suht uue 2011 aasta jeebiga millega anti päris korralikku valu ja ma istusin kõrval ja irvitasin. Lehmad ajasime ühte puntrasse kokku ja siis rada pidi minema. Õnneks välja ei pidanud tulema autost kordagi. Farmis läksid ühte aedikusse nad ja siis me sorteerisime kuidagi neid sealt ja lasime osad tagasi lahti ja osa läks siis pulli juurde asjatoimetusteks. Siis ajasime mingeid muid lehm-elukaid juba 2 autoga taga, ma sain mingi vana izuzu juraka ja ajasime nad üle tee minu farmipoole ja minu tööks oli nad siis siia maja taha koplisse ära sättida kuidagi, võttis aega küll ja lõpetasin kell 19.00 pimedas ja tulin koju.

Järgmine hommik tulin 7:30 üles ja läksin enda maja juurde järgmisse farmi ühte suurt pikka viljakotti teipima. Mingi muu tehnika kus vili on pandud pika kilevorsti sisse aga mingi põrguline lammas oli sinna sisse ennast muukinud ja mööda seda viljakott edas tagasi tatsanud nii et see puhta auklik oli. Nad olid seda teipinud juba aga osa teipi oli teisest partiist ja see lagunes päikesega ära ja tuli lahti jne jne. Nii et mina hakkasin siis avatud auke uuesti kinni lappima. Pärast 2 tundi ja 5 rulli teipi pakkisin kola kokku ja väntasin alla bossi juurde farmi kus läks jälle selleks nõmedaks loomade tagaajamiseks ja siis aedikusse ja edasi ükshaaval kaalupeale ja siis valmis lehmlased ühte aeda ja toored teise aeda. Mõned tunnid nikerdamist ja olime 60 elukat läbi akseldanud, kelle aeg valmis see läheb varsti Woolworthsi tapamaja poole tööle. Woolworths on nagu meie Rimi kett siin. Käisime tegime mingit elektrikarjust koplis ja niisama sõitsime ringi ja lõpuks ajasin teised elukad sinna autoga ja õhtu lõppedes vahetasin auto radika ka ära kuna viimane tilkus ja pidi vett peale valama koguaeg.

Täna ehk kolmas päev läksin 8ks hommikul sinna. Päevaplaan oli meeltu aga me ei jõudnud seda lõpetada. Võtsime maha megasuure väetisekülviku või kurat teab mis aparaadi mahuti kuna auk oli sees. Siis ehitasime autokärupeale puidust aluse kuhu peale see tõsta. Siis jagasime lehmjaid kahega jälle. Lõpuks pistis mulle suure kesekelt keerava kopplaaduri pihku, et vii mõned ruloonid heina ülejäänud ärikatele koplisse.

Nii et üsna põnev on siin, pikad päevad küll aga ei ole üks ja sama jura koguaeg. Seda kola ja tehnikat ulatub 100 aasta taha siin ja teeb vaata et Järva jaani vanatehnika varjupaigale silmad ette. Väikeseid bentsumootoreid vedeleb iga nurga taga, iga seade, käi, kompressor, vilaveo tigu jne jne on bentsumootoriga kas olnud või siiamaani on seeda. Tehnika ja vanaraud on äge. väljamaa värk. Ajaloolised automootorid, jne jne jne Loomade värk on veits nõme kuna sitta ja paska lendab koguaeg aga no jäägem reipaks tundes sitahaisu!

Töötu jälle ja reisin ringi kah veitsa. 14 ptk

Nii nüüd on oliivifarmi lõpust juba julge nädal läbi, mis ma olen siin lõunasuunas ringi sõitnud edasi tagasi. Lõpetasime seal ja sõitsin Donnybrooki, mis jääb täpselt järgmise suurema linna Bunbury vahele. Kuna Donnybrook oli lihtsalt üks täna ja kahelpool olid asutused ja majad siis sõitsin sealt suht sirge seljaga läbi Bunburysse. Viimane oli juba suurem koht ja ka ilusti rannikuääres aga tundus nõme ja otsisin kuhu autot parkida kui Taavi helistas ja soovitas hoopis Margaret riverisse sõita kus suur viinamarjahooaeg jne plus seal pidi olema mingi äge majakas kus näeb India ookeani ja selle teise ookeani kokkusaamist. Pidi ilus olema ja mingi äge jõgi pidi ka kusagil olema. No sitta kah, see kang roolikõrvalt D peale ja tuld. Margaret riverisse oli ehk 80 km. Margareti jõudsin pimeduse hakul ja keerasin esimesse parklasse enne asundust sisse, kus oli 30-40 reisiselli koos, kasutasid seal avalikku grilli toidu valmistamiseks ja pesid nõusid jne jne. Igapäevatoimetused seega. Igalpool nagu ikka on sildid üleval et kämpimine ja autos magamine on keelatud ja trahv 100$, Küsisin ühtede prantslaste käest, et mis toimub et kuhu kõik see kaader siis ööseks magama jääb, ilmselt jäävad nad ju siia parklasse. Aga ei, mingi hetkega kaob parkla kõik tema jutu järgi tühjaks, sest seal pidi käima mäng bäkkerite ja rangerite vahel. Rangerid üritavad bäkkeritele trahvi teha ja päkkerid jällegi ennast võimalikult hästi metsadesse ja metsateedele ära peita nende eest. Nii et seal kandis kusagil ööbida polnud, kuna kõik parklad ja rannad on rangerite jälgimise all. Sõitsin siis edasi 50 km kuni jõudsin selle regiooni lõunatippu Augusta. Seal leidsin öösel selle majaka ja mõtlesin kuhu magama keerata. Prantslased olid nii ära hirmutanud mu et ei julgenud kusagile varju autot keerata. Sõitsin mõnda aega kuni leidsin miskise teeotsa mis kuhugile randa viis ja mitu erinevat parklat ja kõik see nägi nii kauge välja, et vaevalt seal üldse keegi käib. Keerasin ennast rulli ja tõmmasin magama. Hommikul ärkasin oli parklas mitmed autod ja elu käis. Õnneks ei olnud rangereid ja öö möödus lihtsalt. Edasi sõitsin tagasi :D Augustasse. Läksin selle kurikuulsa majaka juurde, vihma hakkas tibutama, tuur majakasse maksis mingi 20 dollarit või midagi, ma võtsin 5 dollarise et jalutada seal majaka ümber ja niisama vahtida. Vihma sadas ja ilge pask ilm oli udune ja sittagi ei näinud, Ei saand aru küll et kaks erinevat ookeani kokku seal sai, üks sama vesi kõik :)

Tulistasin minema Margaret riveri poole. Tibutas, auto ostust saati polnud klaasipuhastajad katsunud, nüüd nägin ainult ribadeks kulunud kojamehi üles alla nühkimas. Kuidagi sain ilusti Margareti, seal oli suur põleng olnud ja kõik oli must ja rootsud püsti , kunagiine ilus rannajoon nägi nagu põrgueeskoda välja. Teadjadmehed rääkisid et kõik sai seal alguses ühest teisest tulekahjust, mida kohalikud rangerid üritasid takistada vastutulega, tehes seda pluss 40 kraadi ja tuule ning see läks kontrolli alt välja. Tubli. Parkisin auto ära ja läksin linna laiama. Linn ise oli üks maantee millel kahelpool olid majad ja natuke nagu mäekünka peal. väga ilus ja omamoodi. Kõik viitas siinsele viinamarja istandusele. Veinipoed jne. Astusin kohaliku muusikapoodi sisse ja uurisin kitarre kuni nägin raamaturiiulit. Seal oli suur paks raamat. nagu telefonikataloog aga lugude nootide ja tabidega. 60 Dollarit oli ja kaalus kuradi palju ja oli üldse suureformaadiline et endaga igapäevaselt kaasas kanda. 150 lugu ja krt kuidas tahtsin ära osta. Margaret river on tuntud oma veinimaailmaga samuti ka oma koobastega, seal on üle 100 koopa maases. Suurimad neid on Mammoth cave, mille sissepääs maksis 22 dollarit, aga eelmise päeva prantslaste õpetuste kohaselt sain sinna tasuta sisse nagu nemad seda tegid, Pidid vaid auto eemale parkima pea parklast ja jalutama otse teed mööda koopa suudmesse, mis jäi sissepääsukioskist tahapoole peitu.. vot siis. Käisin natuke aega edasi tagasi koops, oli suur tõesti aga nägin vaid vilkuvaid liikumisandureid mis mulle niiväga enam ei meeldinud ja ma läksin poolepealt tagasi. Vahel on ikka raske elu kui tead mõnda asja liiga hästi. Sõitsin minema sealt kuni jõudsin kohta Busselton. Ja sinna ma jäingi kuni tänase päevani mis ma seda kirjtuan. Ehk siis olen siin ööbinud nüüd juba 5 päevaööd. Alguses linnas, kuni ranger mulle aknale koputas ja trahvihoiatuse pihku pistis illegaalse kämpamise eest. Järgmine kord pidi 100dollarit trahv tulema. Soovitas ööbimiseks tasuta parklat 12km linnast väljas, mis hiljem osutus küll 17km linnast väljas aga väga ilus koht. Parkla metsa sees, täpselt nagu Kauksi näeb välja. suured männid ja liiv ja okkad ja isegi lõhn on sama. Välja arvatud et männikäbid on rusikast suuremad ja männniokkad on ka 10-13 cm pikad.

Igatahes tagasi Busseltoni juurde.. linn meenutab kohe paugust Pärnut, koos oma Raeküla ja kesklinnaga. Vesi oli rannas rahulik ja läbipaistev, mitte nagu tavaline ookan kus laine on meeter ja liiv lendab nagu liivapritsist. Pikk parkla rannaääres kuusetaoliste puudega ja kuradi ilus rannaäär. Huvi pakkus kohe kohalik Jetty'ks kutsutav asi. Selline palkide peale tehtud tee mis ulatab pikalt ookeani peale. Päeval on seal värav ees ja pead maksma sissepääsuks ja seal sõidab rong edasi tagasi, väike rongi meenutav asi. Öösel võetakse väravad ära ja igaüks võib sinna jalutama minna, Palju oli kalamehi ja igast tegelasi. Läksin jalutasin lõppu ja tagasi. Päris kaua aega võttis ja üsnagi veider tunne oli olla pikalt ookani peal väljas ja rannatuled paistsid väikeste täppidena. Olin rohkem kui kindel et vähemalt 1 kilomeeter on see sild pikk, sest rohkem ei saa olla sest see oleks ebainimlik - mõtlesin mina. Järgimine päev lugesin infotahvlist tema ajalugu ja mõtet, selgus et teine on 1820 meetrit pikk ja kasutati nagu sadamakaina laevadele kaupade ja inimeste transpordiks.

Ilus oli olla kõik need päevad ja passisin päeval rannas ja õhtul sõitsin tagasi parklasse magama. Ja nii ma siin siis olen.

Muidugi on rannas korralikud vetsud värgid duššide ja asjadega et saab ennast kasida ja igapäevaselt ilus olla.

Helistasin oma Carnamahi postitädile kas on posti mulle sinna tulnud, 2 kirja, saatsin edasi siia saata, sain kätte ka nii uskumatu kui see ei ole. Tegin ära ka auto kindlustuse pooleks aastaks. Oliivifarmist tulid ka rahad ära ja tuju oli kohe parem aga sulab käest mittemidagi tehes see raha...

Busseltonis leidsin jõe, mis ookeanist algab või vastupidi, igatahes jõgi ja ookean on koos ja jõgi kees kaladest. Seal peab vist pime ja kätetu kui kala ei saa.. ise ei proovinud, ei tahtnud teooriat katsetada.

Plaan siis ehk hakata turvasüsteeme tegema jne, võtsin netist lahti busseltoni turvapaigaldajad, 1 firma oli sõitsin sinna, astusin uksest sisse ja nõudsin tööd. Tuli välja et otsitakse kedagi küll. Aga suuremaks perseks on see, et siin peab olema turvapaigaldaja litsents, mida saab politseist, tehes seal kohaliku 10 klassi oomi seaduse eksami ja lahendades takistite värvikoode... 164dollari eest ja andes siis näpujälje ka 95 dollari eest. Võtsin netist ankeedid hakkasin täitma. selgus et on vaja 2 inimest kes mind 5 aastat tunnevad ja kirjutavad minu kohta sinna iseloomustuse, mitte tööalase vaid inimesena niisama. Plus huumori võtame ruutu kaa siin maal, vaja on veel sellele inimesele kõrvale tunnistajat kes näeb et tõesti see inimene kirjutas selle paberi :D haige maja :D

seega mul vaja 2 iseloomustust saada ja selleks vaja 4 inimest kes mind 5 aastat tunnevad ja nad peavad allikirjastama ja enamvähem piibli peal kolm tilka verd keskööl annetama. Ok need paberid teen ise ära aga vaja on veel kriminaalregistri väljavõtet Eestist, kuda kurat ma selle veel saan, Nii et on redisekorjamine ikkagi minujaoks mitte turvasüsteemid.

Sain selle turvafima bossi käest materjale õppimaks oomi seadust ja takistite värve aga see on nii idiootne et ma vist löön käega.. reaalsest tööst on see väga kaugel. debiilsus

Nii, vahepeal olin ma netist tööd otsinud ja saatnud oma CVd igalepoole ja mujalegi veel. Sõitsin Busseltoni lähedalt parklast välja et minna järgmisse linna kolama, kui helises telefon, Hei tööd tahad, Hydenis. 440 km Kirdes minu asukohast. Ok ikka tahan, tulen kohe. Asjad kokku ja tuld. Nüüd ma siis istun juba autos ja Hydenis ja pime on kell vast 8 õhtul. Peitsin ennast kusagile karjääri või kurat teab kus puudevahele ära. hommikul selgub valges kus kurat ma üldse asun :D näeme!

Mumballup 3s nädal. 13 ptk

Oleme siis nüüdseks juba 2 nädalat nikerdanud siin neid vihmuteid ja kaevanud ja mässanud. Homme on teise nädalala laupäev ja peak suur grill ja pidu olema tiigiääres. Bändide ja veesuuskad jne.

Eile oli neljapäev ja neljapäeval pidi olema kõva pidu pubis ja kohalik loterii. Läksime siis ka sinna vaatama, sest nii oli siin kombeks. Kohale jõudes oli juba suur seltskond rahvast seal ootamas ja väljas laudade taga istumas. Kõige põnevamaks ostusus üks laud kus kaks keskeas härrasmeest kärbseid lauapeal selili ehmatasid. Lugu oli järgmine, kärbesteks on suuremad nagu meie parme meenutavad rohelised elukad, üks oli siis kinni püütud ja tiibadest eemaldatud. Nõnda ta siis nõutult ja nukral ilmel mööda lauda paterdas edasi tagasi, endal meeletu suurusega lont nina all kaasa vedada. Ja siis mingisugusel suvalisel hetkel ehmatas teda üks lauas istuja, pistes pea kärbsele ligidale ja kätega vehkis. Pea igakord kärbes ehmatas ja hüppas selili. Härrasmehed raksusid kõvasti naerda samuti igakord, nagu see fenomen oleks just esimest korda juhtunud ja nad nagu näeks seda esmakordselt. Niisiis teadis juba terve ümbritsev seltskond naeru järgi ära millal kärbes selili ehmatati jälle. Väga kift oli seda etendust jälgida, eriti just ühe härra väljanägemist arvestades. Paksuke, pikk peenike punakas pats selja taga ja suur punakas habe ees. Eks kärbse üle naermist turgutas ka lauapeal olev eelneva kanepipläru koni.

Peatse läks pimedaks ja läksime sisse ära. Sattusin jutuhoogu baarimees Leega, kellest eelnevas osas ka veits juttu tegin. Lee jutust on raske aru saada, sest ta on mälleris iga päev. Küll aga pakkus mulle huvi tema mõni päev tagasi letil olnud kullasõelumistaldrik koos selles vedeleva kullatolmuga. Uurisin selle järele ja ta üritas kangesti meenutada kus ta selle jättis. Lõpuks tõi kaks LED pealampi ja ütles et lähme, võta osta üks õlle ka kaasa ja lähme. Ma ütlesin et mul pole raha enam, sis vana võttis külmikust õlle ja pistis pihku ja nohises midagi mokaotsast. Baarmani käest tasuta õlut saada... elu.

Läksime maja taha totaalsesse kottpimedusse oma lampidega ja kolasime tema suure liinibussitaolise matkabussi läbi kust leidsime siis kullataldriku ja kivikamaka mille seest ta seda kulda välja sõelus. Väga põnev oli kahekesi istuda pealampide valgel ja vaadata kuidas kullatolm teise sodi seest välja ilmub. Kuld on raskem ja vajub põhja kui loksutad ja kergem sodi katab ta ära. Siis hakkad vaikselt ringe tegema ja vesi viib pealt sodi ära ja toob kulla välja. Leel oli nii peenike kullatolm, et midagi sealt kätte saada on kätega võimatu. Vajalik mingid kemaikaalid, elavhõbedast rääkis ka. Lõpuks mainis ta ka koha kus ta selle rusikasuuruse kamaka kaasa võttis. Pidi olema vana suletud kullakaevandus. Eks me tulevikus näe kui suletud ta siis tegelt on.

Eemal paaris kohas on tulekahjud, mõni hommik toob paksu suitsu meile, kus nähtavus jääb 100m kanti, siis kaob jälle suits ära nagu poleks midagi olnudki.

Kätte jõudis kauaoodatud laupäev. Grill ja suur pidustus tiigi ääres. Kohal oli väike kiirpaat mis meeletul kiirusel edasi tagasi sõelus ja enda järel täispuhutud suurt rõngast vedas ja inimesi vett üritas kummuli keerata. Suur silindrikujuline gaasigrill, kuhu pandi pool siga vardasse ja väike mootor keerutas siga ringi. Pimeduse saabudes astus lavale bänd, trumm, bass ja kitarr. Kitarri mängis Nigeli poeg. Mängiti kantrit ja roki taolist. Õnneks oli kogu pidu piisavalt igav, et seal koguaeg passida, seega istusin ma suurema osa meie putkas ja vahtisin arvutist filme.

Tänane hommik tõi kaasa kolmadanat korda siin olles ühe ja sama tühja esikummi. Kord juba sai siin õhukumm sisse pandud, siis see vahetatud ja ikka on tühi. Keegi ei tea. Peab jälle sellega aega raiskama

Eile siit 40 km eemal oli suurt kantrifestival, 15000 osavõtjaga jutu järgi, käisime iiri töökaaslasega korra seal aga midagi silma ei hakanud ja maru mõtetu tundus. Tagasitulles oli vähemalt avarii meie teeotsas. Juba teine nädala jooksul. Esimest ma rohkem ei tea, aga seekord oli vahtralehega tüdruk sõidupealt nätsu aknast välja visanud ja auto üle kontrolli kaotanud ja kraavi ta kihutaski. Kõik rattad olid all kõverad ja klaasid puru ja auto kriibitud. Politsei takistas ära kõik ja täis mäng.

See nädal kui linna lähme söögiringile, üritan ära teha auto kindlustuse, 350 dol pool aastat ja üritan kullasõelumispanni osta. Jääme lootma.

Selle kahe nädala jooksul oleme näinud kolme madu, 2 neist lasti jahipüssist maha aga kolmas lipsas üle tee minema, üritasime bagiga üle sõita aga ei õnnestunud.

Poes käidud, kindlustuse tegemine tundus liiga igav - ostsin ainult kullasõelumispanni..

USSI VIDEO KA

http://www.youtube.com/watch?v=7EMwSVafoy4

Mumballup - maailma suurim orgaaniline oliivikasvatus 13 ptk

Niisiis olen levist väljas päris mitu päeva juba olnud ja valgustan teid nüüd siis viimasega...

Peale viljakatmis töö lõppu olin kodutu töötu 3 nädalt vist peaaegu, magades ühe kena eesti tütarlapatsi akna all autos. Käisin 4 päeva järjest nädala sees aussijobsi büroos töööd lunimas aga ei midagi, pole neil korjamist ega seda sorti tööd kuna see liigub backeritel suust suhu juba otse. Mingiaeg linnas käisin otsimas oma Norras tuttavaks saanud narftafirmasid SAIPEM ja ENI, käisin mõlema kontoris jutul aga neil polnud midagi teha siinkandis, küsiti, et kas olete ise ka insener jne.. Olin oma tööotsimise kuulutuse kohalikku internetiportaali kummipuu.uhuuu üles säittinud mingiaeg stiilis autoga eesti päss otsib tööd ja on üldse tore. 3 nädalat Perthis autos magades läks igavaks ja üks kena laupäevaõhtu sättisin otsa põhjapoole 70 km Two Rocksi kuna mäletan sealt tulekust seda kui kena randa... Passisin seal poolteist päeva ja kaotasin oma tuliuuue GOPRO kaamera ookeani sisse ära ja olin nii vihane et tõmbasin terve paki kõige odavamat suitsu sirgelt sisse ja kallasin 0.7L viski otsa igaksjuhuks... kenasti see ei lõppenud, läksin hommikul kaamerat randa otsima aga ei sittagi. Kaameraotsimise operatsioon katkes korras, kui üsna põnev UIM minust 20 m eemal mööda ujus, ma ise olin veel suht kaldal.. Lummatuna põnevusest jälgisin uime edasi ja uime omanikuks osutus delfiin,,, pettumus missugune. Vahepeal helistas keegi, juba teist päeva, sain vastamata kõned ja helistasin tagasi. Mingi farmer down southist, oliivifarmis vihmuteid sättima. 19.5$ tunnis ja elamine tema poolt. Ise ostame ja teeme süüa. Kaamera kaotamiskuulutus kohaliku poe seinale ja linna tagasi.

Otsisin Perthist üles ühe iiri kuti, kelle pidin ka siia tooma et koos tööle sättida. See võis isegi esmaspäev olla äkki, krt teab enam. VÕtsin ta peale ja kimasime naksti 200+ km lõunasse. Jõudsime peaaegu napilt enne pimedat 7ks õhtul äkki. Härrasmees Nigel tuli meile vastu teepeal ja oli juba kelmikalt vintis. Kutsus meid kaasa kohalikku pubisse, 5km kaugusel õlut jooma. Ära öelda ei saanud. SÕitsime minu autoga sinna iirlasega ja Nigel oma jeebiga ise... Pläristasime mõned õlled seal ühe-mehe baaris mis nägi äärmiselt naljakas välja ja baarmän ise tundus 24/7 vines olevat. Läks puhta pimedaks ja koperdasime autodesse ja sõitsime tagasi koju, oliivifarmi. Tegemist on maailma suurima orgaanilise oliivifarmiga, mis iseenesest peaks tähendama seda, et ei kasutata kemikaale ega taolisi asju. Rohu söömiseks on tal ka paartuhat lammast nagu ta mainis. Oliivipuid on 80 000 selles farmis ja see on ta 4st farmist väikseim. Ühes teises pidi olema 3x rohkem. Iga puu all on oma väike vihmuti, puud on jaotatud sektsioonideks, iga puurea all jookseb maa sees voolik ja sealt tulevad välja väikesed voolikud vihmutite jaoks. Puude vahel kasvab kohati piparmünti põõsastena nii et keskkond on teinekord pahatihti magusalõhnaline. Meie eesmärgiks on ATVdega ringi sõita seal vahel ja kontrollida et kõik vihmutid töötaksid ja oleks püsti. Lammastel on komme puuall magada ja siis magatakse vihmutid pooleks või laiaks. Osadel on filter umbes, osadel mõni jupp katki jne.. Mõni vihmuti on maa all olevast magistraalist lahti, siis vaja labidaga lahti kaevata ja surve all olevas voolikusse tagasi otsapidi panna. Ja rikke kohad on pea alati täpselt puujuure all. Nii mõnigi kord leian ma ennast 20 000 lijööd puujuure all. Mõni magistraal on vahel katki ja vett lendab igalepoole. Märg oled koguaeg. TÖöd on palju, teeme niikaua kui selles sektsioonis surve taga on. Sektsioone juhib miski arvutiprogramm ja hoiab paar tundi vett lahti. Veesurve oli ka all pumbas miski 18 000KPsi.. kui täpselt mäletan. Igatahes on oliivipuid lihtsalt liiga palju siin ja äraeksmisvõimalus on koguaeg meeletu... enam ei leia teed tagasi jne. Vanal on kaevatud tiigid ja tehtud tammid et vett saada. Lähipäevil pidi tulema mingi tiigipidu skuutrite ja paatide ja bändi ja paljaste naistega.. jäägem lootma..

Levi siin ei ole. Netti saab angaari taga mäe otsa sõites. ja üldse pask selles suhtes. Esimesel tööpäeval tulid Nigel ja tema töödejuhataja otsisid meid üles ja võtsid kaasa et neil on sead lõksu kinni jäänud, metssead seega. Läksime kaasa ja vanadel püssid käes ja mets oli sigu paksult täis. Selline tulistamine ja paugutamine mis oleks au teinud nii Old Shatterhandile kui ka Sans-Earile metsikus läänes. Lõksus olid 3 väikest põrsast hüppasid ja kargasid, üks lõi trummigi minuarust. Nende päev jäi paraku lühikeseks.

Meie koduks on suur plekist angaar, kuhu nurka on tehtud väike puust onn kus on voodid sees. Angaaris on igast kola ja gaasigrill. Olen ühe sammu oma elu unistustele lähemal - saan autoga koju sõita ja parkida auto otse oma voodi ette... Tehke järgi.

Siin käib tegelikult täielik elu ja möll ja tööpäev on 7-st 3:30 või 4ni ja siis peab sirgelt kohalikku baari minema, kus seltsis härrasmeestel seal pops ringi käib ja üldse on naljakas. Üritan eemale kõigest sellest veel hoida. Küsisin Nigeli käest ükspäev kas tal kanalit on või midagi kuhu peale sõita, et auto alla vaadata. Ta ütles et võib kahveltõstukiga üles tõsta, oma jeepe pidi tõstma. Sellel päeval sain ma aru, et tuleb ettevaatlik olla sellega mida küsid. Homme pidime kängurujahile minema, eks näeb. Lubati metssealiha ja känguruliha meile grilliks anda...