Mumballup 3s nädal. 13 ptk

Oleme siis nüüdseks juba 2 nädalat nikerdanud siin neid vihmuteid ja kaevanud ja mässanud. Homme on teise nädalala laupäev ja peak suur grill ja pidu olema tiigiääres. Bändide ja veesuuskad jne.

Eile oli neljapäev ja neljapäeval pidi olema kõva pidu pubis ja kohalik loterii. Läksime siis ka sinna vaatama, sest nii oli siin kombeks. Kohale jõudes oli juba suur seltskond rahvast seal ootamas ja väljas laudade taga istumas. Kõige põnevamaks ostusus üks laud kus kaks keskeas härrasmeest kärbseid lauapeal selili ehmatasid. Lugu oli järgmine, kärbesteks on suuremad nagu meie parme meenutavad rohelised elukad, üks oli siis kinni püütud ja tiibadest eemaldatud. Nõnda ta siis nõutult ja nukral ilmel mööda lauda paterdas edasi tagasi, endal meeletu suurusega lont nina all kaasa vedada. Ja siis mingisugusel suvalisel hetkel ehmatas teda üks lauas istuja, pistes pea kärbsele ligidale ja kätega vehkis. Pea igakord kärbes ehmatas ja hüppas selili. Härrasmehed raksusid kõvasti naerda samuti igakord, nagu see fenomen oleks just esimest korda juhtunud ja nad nagu näeks seda esmakordselt. Niisiis teadis juba terve ümbritsev seltskond naeru järgi ära millal kärbes selili ehmatati jälle. Väga kift oli seda etendust jälgida, eriti just ühe härra väljanägemist arvestades. Paksuke, pikk peenike punakas pats selja taga ja suur punakas habe ees. Eks kärbse üle naermist turgutas ka lauapeal olev eelneva kanepipläru koni.

Peatse läks pimedaks ja läksime sisse ära. Sattusin jutuhoogu baarimees Leega, kellest eelnevas osas ka veits juttu tegin. Lee jutust on raske aru saada, sest ta on mälleris iga päev. Küll aga pakkus mulle huvi tema mõni päev tagasi letil olnud kullasõelumistaldrik koos selles vedeleva kullatolmuga. Uurisin selle järele ja ta üritas kangesti meenutada kus ta selle jättis. Lõpuks tõi kaks LED pealampi ja ütles et lähme, võta osta üks õlle ka kaasa ja lähme. Ma ütlesin et mul pole raha enam, sis vana võttis külmikust õlle ja pistis pihku ja nohises midagi mokaotsast. Baarmani käest tasuta õlut saada... elu.

Läksime maja taha totaalsesse kottpimedusse oma lampidega ja kolasime tema suure liinibussitaolise matkabussi läbi kust leidsime siis kullataldriku ja kivikamaka mille seest ta seda kulda välja sõelus. Väga põnev oli kahekesi istuda pealampide valgel ja vaadata kuidas kullatolm teise sodi seest välja ilmub. Kuld on raskem ja vajub põhja kui loksutad ja kergem sodi katab ta ära. Siis hakkad vaikselt ringe tegema ja vesi viib pealt sodi ära ja toob kulla välja. Leel oli nii peenike kullatolm, et midagi sealt kätte saada on kätega võimatu. Vajalik mingid kemaikaalid, elavhõbedast rääkis ka. Lõpuks mainis ta ka koha kus ta selle rusikasuuruse kamaka kaasa võttis. Pidi olema vana suletud kullakaevandus. Eks me tulevikus näe kui suletud ta siis tegelt on.

Eemal paaris kohas on tulekahjud, mõni hommik toob paksu suitsu meile, kus nähtavus jääb 100m kanti, siis kaob jälle suits ära nagu poleks midagi olnudki.

Kätte jõudis kauaoodatud laupäev. Grill ja suur pidustus tiigi ääres. Kohal oli väike kiirpaat mis meeletul kiirusel edasi tagasi sõelus ja enda järel täispuhutud suurt rõngast vedas ja inimesi vett üritas kummuli keerata. Suur silindrikujuline gaasigrill, kuhu pandi pool siga vardasse ja väike mootor keerutas siga ringi. Pimeduse saabudes astus lavale bänd, trumm, bass ja kitarr. Kitarri mängis Nigeli poeg. Mängiti kantrit ja roki taolist. Õnneks oli kogu pidu piisavalt igav, et seal koguaeg passida, seega istusin ma suurema osa meie putkas ja vahtisin arvutist filme.

Tänane hommik tõi kaasa kolmadanat korda siin olles ühe ja sama tühja esikummi. Kord juba sai siin õhukumm sisse pandud, siis see vahetatud ja ikka on tühi. Keegi ei tea. Peab jälle sellega aega raiskama

Eile siit 40 km eemal oli suurt kantrifestival, 15000 osavõtjaga jutu järgi, käisime iiri töökaaslasega korra seal aga midagi silma ei hakanud ja maru mõtetu tundus. Tagasitulles oli vähemalt avarii meie teeotsas. Juba teine nädala jooksul. Esimest ma rohkem ei tea, aga seekord oli vahtralehega tüdruk sõidupealt nätsu aknast välja visanud ja auto üle kontrolli kaotanud ja kraavi ta kihutaski. Kõik rattad olid all kõverad ja klaasid puru ja auto kriibitud. Politsei takistas ära kõik ja täis mäng.

See nädal kui linna lähme söögiringile, üritan ära teha auto kindlustuse, 350 dol pool aastat ja üritan kullasõelumispanni osta. Jääme lootma.

Selle kahe nädala jooksul oleme näinud kolme madu, 2 neist lasti jahipüssist maha aga kolmas lipsas üle tee minema, üritasime bagiga üle sõita aga ei õnnestunud.

Poes käidud, kindlustuse tegemine tundus liiga igav - ostsin ainult kullasõelumispanni..

USSI VIDEO KA

http://www.youtube.com/watch?v=7EMwSVafoy4

Mumballup - maailma suurim orgaaniline oliivikasvatus 13 ptk

Niisiis olen levist väljas päris mitu päeva juba olnud ja valgustan teid nüüd siis viimasega...

Peale viljakatmis töö lõppu olin kodutu töötu 3 nädalt vist peaaegu, magades ühe kena eesti tütarlapatsi akna all autos. Käisin 4 päeva järjest nädala sees aussijobsi büroos töööd lunimas aga ei midagi, pole neil korjamist ega seda sorti tööd kuna see liigub backeritel suust suhu juba otse. Mingiaeg linnas käisin otsimas oma Norras tuttavaks saanud narftafirmasid SAIPEM ja ENI, käisin mõlema kontoris jutul aga neil polnud midagi teha siinkandis, küsiti, et kas olete ise ka insener jne.. Olin oma tööotsimise kuulutuse kohalikku internetiportaali kummipuu.uhuuu üles säittinud mingiaeg stiilis autoga eesti päss otsib tööd ja on üldse tore. 3 nädalat Perthis autos magades läks igavaks ja üks kena laupäevaõhtu sättisin otsa põhjapoole 70 km Two Rocksi kuna mäletan sealt tulekust seda kui kena randa... Passisin seal poolteist päeva ja kaotasin oma tuliuuue GOPRO kaamera ookeani sisse ära ja olin nii vihane et tõmbasin terve paki kõige odavamat suitsu sirgelt sisse ja kallasin 0.7L viski otsa igaksjuhuks... kenasti see ei lõppenud, läksin hommikul kaamerat randa otsima aga ei sittagi. Kaameraotsimise operatsioon katkes korras, kui üsna põnev UIM minust 20 m eemal mööda ujus, ma ise olin veel suht kaldal.. Lummatuna põnevusest jälgisin uime edasi ja uime omanikuks osutus delfiin,,, pettumus missugune. Vahepeal helistas keegi, juba teist päeva, sain vastamata kõned ja helistasin tagasi. Mingi farmer down southist, oliivifarmis vihmuteid sättima. 19.5$ tunnis ja elamine tema poolt. Ise ostame ja teeme süüa. Kaamera kaotamiskuulutus kohaliku poe seinale ja linna tagasi.

Otsisin Perthist üles ühe iiri kuti, kelle pidin ka siia tooma et koos tööle sättida. See võis isegi esmaspäev olla äkki, krt teab enam. VÕtsin ta peale ja kimasime naksti 200+ km lõunasse. Jõudsime peaaegu napilt enne pimedat 7ks õhtul äkki. Härrasmees Nigel tuli meile vastu teepeal ja oli juba kelmikalt vintis. Kutsus meid kaasa kohalikku pubisse, 5km kaugusel õlut jooma. Ära öelda ei saanud. SÕitsime minu autoga sinna iirlasega ja Nigel oma jeebiga ise... Pläristasime mõned õlled seal ühe-mehe baaris mis nägi äärmiselt naljakas välja ja baarmän ise tundus 24/7 vines olevat. Läks puhta pimedaks ja koperdasime autodesse ja sõitsime tagasi koju, oliivifarmi. Tegemist on maailma suurima orgaanilise oliivifarmiga, mis iseenesest peaks tähendama seda, et ei kasutata kemikaale ega taolisi asju. Rohu söömiseks on tal ka paartuhat lammast nagu ta mainis. Oliivipuid on 80 000 selles farmis ja see on ta 4st farmist väikseim. Ühes teises pidi olema 3x rohkem. Iga puu all on oma väike vihmuti, puud on jaotatud sektsioonideks, iga puurea all jookseb maa sees voolik ja sealt tulevad välja väikesed voolikud vihmutite jaoks. Puude vahel kasvab kohati piparmünti põõsastena nii et keskkond on teinekord pahatihti magusalõhnaline. Meie eesmärgiks on ATVdega ringi sõita seal vahel ja kontrollida et kõik vihmutid töötaksid ja oleks püsti. Lammastel on komme puuall magada ja siis magatakse vihmutid pooleks või laiaks. Osadel on filter umbes, osadel mõni jupp katki jne.. Mõni vihmuti on maa all olevast magistraalist lahti, siis vaja labidaga lahti kaevata ja surve all olevas voolikusse tagasi otsapidi panna. Ja rikke kohad on pea alati täpselt puujuure all. Nii mõnigi kord leian ma ennast 20 000 lijööd puujuure all. Mõni magistraal on vahel katki ja vett lendab igalepoole. Märg oled koguaeg. TÖöd on palju, teeme niikaua kui selles sektsioonis surve taga on. Sektsioone juhib miski arvutiprogramm ja hoiab paar tundi vett lahti. Veesurve oli ka all pumbas miski 18 000KPsi.. kui täpselt mäletan. Igatahes on oliivipuid lihtsalt liiga palju siin ja äraeksmisvõimalus on koguaeg meeletu... enam ei leia teed tagasi jne. Vanal on kaevatud tiigid ja tehtud tammid et vett saada. Lähipäevil pidi tulema mingi tiigipidu skuutrite ja paatide ja bändi ja paljaste naistega.. jäägem lootma..

Levi siin ei ole. Netti saab angaari taga mäe otsa sõites. ja üldse pask selles suhtes. Esimesel tööpäeval tulid Nigel ja tema töödejuhataja otsisid meid üles ja võtsid kaasa et neil on sead lõksu kinni jäänud, metssead seega. Läksime kaasa ja vanadel püssid käes ja mets oli sigu paksult täis. Selline tulistamine ja paugutamine mis oleks au teinud nii Old Shatterhandile kui ka Sans-Earile metsikus läänes. Lõksus olid 3 väikest põrsast hüppasid ja kargasid, üks lõi trummigi minuarust. Nende päev jäi paraku lühikeseks.

Meie koduks on suur plekist angaar, kuhu nurka on tehtud väike puust onn kus on voodid sees. Angaaris on igast kola ja gaasigrill. Olen ühe sammu oma elu unistustele lähemal - saan autoga koju sõita ja parkida auto otse oma voodi ette... Tehke järgi.

Siin käib tegelikult täielik elu ja möll ja tööpäev on 7-st 3:30 või 4ni ja siis peab sirgelt kohalikku baari minema, kus seltsis härrasmeestel seal pops ringi käib ja üldse on naljakas. Üritan eemale kõigest sellest veel hoida. Küsisin Nigeli käest ükspäev kas tal kanalit on või midagi kuhu peale sõita, et auto alla vaadata. Ta ütles et võib kahveltõstukiga üles tõsta, oma jeepe pidi tõstma. Sellel päeval sain ma aru, et tuleb ettevaatlik olla sellega mida küsid. Homme pidime kängurujahile minema, eks näeb. Lubati metssealiha ja känguruliha meile grilliks anda...

Töötu-kodutu 11 peatükk

Töö on nüüd tänaseks nädal tagasi lõppenud. Carnamahst sõitsin Geraldtoni, 180km põhja, passisin seal öö rannas autos magades. Tuli järgmine päev esmaspäev ja ajasin linnas asju, käisin pangas raha välja võtmas, autole tarvikuid otsimas. See pagana 220V adapter mille ma Mike käest sain lendas esimene öö õhku ja asju ma autos laadida enam ei saanud. Otsin uue adapteri 80$ eest ja elu läks edasi.

Sõitsin mööda läänekallast alla ja peatus päris mitmes kohas ööks rannas jällegi autos magades. Lõpuks jõudsin Perthi mööda maagilst läänerannikut ja päris kena oli kohe. Käisin siin teepeal osades autopoodides veel pukse ette otsimas jne. Sõitsin läpakas lahti kõrvalistme peal ja google mapsist vahel silmasin kuhu keerata. Vahepeal ühes armas kohas panin oma plätud, särgi, nokatsi ja telefoni kaldale ja läksin suurde rohelisse ookeani kümblema. Sellel ajal kui mina vees mõnulesin, käis laine rannas ja viis mu plätad ja muu nänni minema. Sain kõik kätte aga telefoniga on jokk.

Nagu kombeks on saanud, oli Perthis pühad ja kõik asutused kinni. Esimest korda tulin elus Perthi oli nädalvahetus, teinekord olid jõulud, kolmas kord aastavahetus ja nüüd neljas kord oli austraaliapäev. Seega jälle midagi teha ei saanud ja pool linna oli suletud. All jõekohal tegid lennukid vigursõitu, nii kahetiivalised, kui ühetiivalised, suurem 2maailmasõjaageset pommitajat meenutav sõiduk, mõned kopterid ja ka reaktiivhävitaja. Päris äge. Mina kakerdain teiselepoole jõge ja sain tuttavatega kokku. Õhtul pimedas lasti pool tundi ilutulestikku ja päris kena oli.

Tuli uus päev ja reede. Kõik oli avatud ja astusin rõõmsameelselt panka, omale 4ndat pangakaarti tellima. Õnneks läks punase täpiga indilane taharuumi ja tõi 2 minu nimelist kaarti. Ühe panime siis käima ja teise hävitasime. Lõppesgi see 2 kuune pangakaardidraama. Edasi sammusin maksuametisse, et uurida kas mu maksunr on õige ja oma dokumente uurima seal, kuna ma ju neid paberil polnud saanud. Seal sujus kõik superhästi ja sain oma paberid ja kõik oli õige. Edasi sõin suure potitäie hiinakat mis tahtsin välja kõik tulla kuna see oli vist liiga rasvane või sai seda palju. Tatsasin tagasi kesklinna, käisin ühest elektroonikapoest läbi, lihtsalt silt kutsus. Seal nägin sama telefoni müügil nagu mul ookeani läks ja maksis 39dollarit. Ma juba otsisin raha ja täitsin pabereid seal ja tegin nalja, et mis te müüte 39ga või - kõik teised müüvad ju 29.-ga Me müüme siis sulle ka 29ga ütles müüja ja oligi kaup koos.. Vahepeal olin käinud oma telefoniesinduses ja neil seda telefoni enam ei ole ja seda ei toodeta kaa enam. Sellega korras. Seadsin sammud kaamerate poodi, et mitu kuud ihaldatud GOPRO kaamerat jällegikord vaadata ja ilastada seal. Vana oli letitaga ja tahtis mulle kohe maha müüa ühe. 400 dollarit hind nagu ka siis kui ma siia linna tulin. Rääkisime juttu ja ütles, et selle hind ei lange veel aastaid jne.. nali naljaks. ma ütlesin, et ma nagunii ostan selle endale kunagi.

Osta juba kohe ütles vana.

Ma et liiga kallis on.

Paljuga sa tahad siis küsis poemüüa.

Ma vastasin et 350ga võtaks ära.

Ok eks sa võta.

Oota ma käin pangas ära..

Pangast tagasi, viskasin talle 7 ilusat 50dollarist letti ja jalutasin uhke GOPRO HERO2 MOTORSPORT versiooniga välja. Suva elektroonika poest ostsin veeel talle mälukaardi ja kolmandast poest sigaretisüütaja-laadija-toite. et sõiduajal saaks laadida ja filmida.

Väga hea päev oli.

nüüd siis on jälle 2 tühja päeva kus midagi teha ei ole...

DAS AUTO! 10 peatükk

Ford Falcon:

aasta: 2000

mootorimaht: 4.0L

mootor: rida 6

kütus: bensiin

käigukast: automaat

konditsioneer

püsikiirusehoidja

el- aknad ees

el-peeglid

CD-kassettmakk (mängib vabalt kristlikku raadiojaama)

MF-rool

uued rehvid

kärukonks

valelpool rool

Rohkem lennukist. 9 peatükk poistele

Nüüd oleme siin veel mõned ööd päevad paari tunni kaupa tööd teinud aga suurt rohkem midagi. Hakkab läbi saama see värk. Räägin parem mis paar päeva tagasi toimus.

Ilm tööd ei lubanud teha ja mina heitsin hommikul voodisse tagasi. Tuli David, boss ja ütles, et läheb kõrvalkülla lennukit tankima, ega ma kaasa ei taha tulla. Nõus muidugi. Kihutasime kohalikule lennurajale. David vaatas lennuki üle, nagu ta iga lennupäev seda teeb, kontrollis pulgaga kütusetaset ja ise kiitis et pooled mootoriseiskumised on süüdi kütuse otsalõppemises. Puupulk paagis ei valeta. Sõitsime rajale ja kimasime vastutuult minema, päris hirmus ja õõnes tunne oli kuidas see väikene konserviplekist küna edasi tagasi ja küljelt küljele loksus, vahepeal kukkus allapoole ja siis jälle pauguga põrkas ülespoole. Kogu tee, mis ise oli ehk 5-10 km pikk avastasin ennast äärmiselt krampis olema. Maandusime ja kuidagi parem hakkas. Tankisime ise paagid täis mõlemas tiivas, kuna kutti kelle paagist me võtsime ennast kodus polnud.

Rajale ja siis minema, mõtlesin et koju tagasi aga ei, 70 km eemale kõrvalküla poole nimega Minginew. Külla Mallori vanale bossile Nickile ja sealt siis autodega edas Dongarasse, kus Mike ja teised auto ja skuutriga ees läksid. Teepeal seletas boss kõiki seiereid ja nuppe ja pedaale ja asju, paljud asjad oli niisamagi selged ja loogilised. Teada sain et kaks eraldi paaki mõlemas tiivas, salongis on suur kraan kus valid kumba paaki kasutada tahad. Samuti on mõlema paagi kütuseseierid ja kütusesurve olemas armatuuril. Mootoriks on 4 silindriline boksemootor midagi 6 liitrise töömahu kanti. Õhkjahutusega Rotaxi mootor vist. Sissepritse, kaks magneetot, käivitamisel pead proovima et mõlemad süütesüsteemid töötaks, et kui üks jampsib siis saab teisega edasi panna, st seda et ka kaks süüteküünalt on silindri peale. Süütejuhtmed on varjestatud ja kõik nägi päris kena välja kapoti all, välja arvatud et kogu see mootor oma kinnitusraamiga oli lennuki enda küljes paari M8 poldiga :S Mootori tööpööreteks oli 2500 rpmi ja mina arvasin eluaeg et lennuki kiirust reguleeritakse pöörete muutmisega aga ei. Seal oli kolm kangi millega seda tehti. Peamine oli poweri kang. Siis pöörete kang ja segu kang vist. Igatahes pöörded olid koguaeg samad ja jäid automaatselt samaks propelleri enda automaatse labada n.urga regulaatori tõttu. St ise reguleerib labade nurka et mootoril oleks ühtlane vedu taga koguaeg.

Igatahes. Lendasime taganttuulega mis andis meile vast kiiruseks 250km/h, 120 sõlme. Küll hüppas ja kargas aga harjusin ära. Pakkus korra rooli aga sellel hetkel oli mul endal veel tegemist otsutamisega kust otsast välja tahab kõik tulla minust. Kõige jubedamaks läks siis kui vana rooli lahti laskis ja taskust mingi kaardi võttis ja malli ning sirkli järgi hakkas lennuteed välja arvutama. Aga samas imestasin et see väike lennuk ikka seisis suht paigal ja väga hullult ei loperdanudki arvestades et keegi rooli ei hoidnud. Logistasime oma 20 mintsa taevalaotuse all, tiir üle meie töömaa ja jõudsime Minginew maandumisrajale. Sealt edasi Nicki juurde ja sealt edasi randa. Nick näitas oma elupaika ja rääkis eelnevatest Eesti kuttidest, kes tema all töötasid.

Maailm muutus jälle olulisemalt väikesemaks, kuna kõik nimed ja näod olid tuttavad keda ta mainis. Nicki abikaasa näitas mingit kohalikku ajakirja kus Eestist oli räägitud - Tori hobustest. Elu24 või mis.

Kuna David oli väga huvitatud minu filmimisest ja värgist siis läksime õhtul veel spets ilusa valgusega tõusu ja maandumist filmima, väriseva käe abistamiseks teipisime harjavarrest satiivi kokku.. sai parem küll.

videod

http://www.youtube.com/watch?v=kHyJFyCj7WY

http://www.youtube.com/watch?v=kU1R08wNqEY

Mike ostis uue skuutri. 8 peatükk

Lühike tööpäev, India ookean, 280hp skuuter, kõrbend keha ja valusad pommid ja 200m taeva all.

Nii võiks kirjeldada eilset päeva. Ärkasime öösel ja läksime tööle. Kinnitasime paar katet kuni väljas läks valgeks ja palavaks plus tõusis vist tuul. Sitta kah - asjad kokku ja koju. Mike oli vahepeal Perthis uusaasta paiku endale skuutri ostnud, USAst mingi 40 tundi töötanud. 280hobujõudu, 4silindrit ja ülelaetud, supercharged ühesõnaga. Meeletu aparaat. Olevat maksnud 17 000 dollarit, kas koos treilaga või üksi, ma ei tea. Enivei paneme ühe nulli sappa saaame Eesti kroonides hinna :S Kutt ise on 23 ja ostab selliseid asju. Ozzide värk. Viskasime treila sappa ja külmakasti jookidega peale ja tuld Green Headi suunas, kus koguaeg oleme käinud, 130 km eemal.

Nii kui skuuter vette sai ja käima läks oli häälest kuulda, et tegemist on kõva püssiga... Nokk püsti ja minema. Mike tegi paar tiiru kuna ta oli korra ostmise päeval proovinud ainult ja siis andis mulle ka. Vesi oli õnneks natuke rahulikum ja tuuld polnud nagu eelnevad korrad. Assaraisk kus oli põnev aparaat. Mingihetk proovisin stardi ajal nr lugeda, et vaadata palju sekundeid 100ni läheb. 5sekundipealt sain 81Km/h, ja rohkem enam ei julgenud, üldse rekord oli midagi 90ga.. jube tunne, silmad ruudud peas ja paksu soola täis. Vesi on nii soolane nagu pistaks keele soolatopsi. Vahepeal käisime Mikega tanklas, et pumbata täis ümmargune ujuv pontsik, millepeal skuutrisabas libiseda. Mike võttis meile mõned burxid ja friikad ja mõned õlled juurde ja sõitsime tagasi. Selle ajajooksul olid dünaamiline duo pederast-kokast ja debiilik-iirlasest suutnud selle skuutri tagurpidi keerata, kohapeal, nende jutu järgi. Kuna keegi meist ujuda ei oska seal, siis me olime suht ikka põlvini vees ja rahulikud, välja arvatud kokapoiss, kellel oli päästevest põlvini vees seljas. Skuuuter sai lõpuks jälle käima ja Mike rahunes natuke maha, siis panime pontsiku sappa ja osavamad läksid tiirutama sellega. Ikka põhimissioon oli pontsikul mees maha raputada. Lõpuks räägiti mind ka nõusse ja läksin peale. Josh üritas ja üritas aga maha ta mind ei saanud, eks kiirus oli ka väike. 40 midagi tema jutu järgi. Ma nägin kuidas ta hakkas keerama ja ennetasin kukkumist ennast tuubi peal paremini paika sättimisega. Siledas vees polnud väga hullugi aga nii kui jetski enda juti sisse ja vahutvasse selle tuubi kiskus siis kukkus nõnna lammutama üles ja alla, et jalad mis puusadest saati vees järgi lohisesid tagus vastu vett nii valusaks, põlved siiani ei kanna ja varbad valutava. Kogu munanditagavara tagus ka huvitavaks ja hing oli kinni samalajal kui burx tahtis suhu tagasi tulla koos coronaga. Kuna ma ujuda ei oska ja ilmselt surmahirm oli kramplikes kätes, siis mahatulles enam käsi sirgu ei saanud. Pudeli sain lahti aga suule ei suutnud sättida minuti aega. Ja veel siiani on käsivarred kanged.

Siis tõmmati seal üksteist veel veelauaga, suuski neil pole aga lahe laud on küll. Niipalju powerit on jetskil, et ühe meetriga tõmbab mehe veest välja. Tahtsin ka proovida aga istusin tagurpidi skuutril ja vaatasin kuidas seda teha samalajal kui Mike oli laual ja Josh keeras gaasi. Vaadates kuidas koguaeg peaees vette lennatakse 40-50km tunnis, kadus mul huvi laua vastu. Järgmine kord.

Kogu see seiklus kestis vast mõned tunnid aga sellest kurat piisas et jälle selg, kõht, õlad, nägu, jalad ära põletada. No ei õpi oma vigadestki....

Vahepeal oli boss, kes on vist isegi paberitega lennuõpetaja, oma laenatud lennukiga kõrvalküla lennurajale tulnud, et meie sõitu vaadata. Siin on igal külal kohalik lennurada, kuna vahemaad meeletud. Boss tuli ka kohale ja proovis skuutrit. Ise 50 või kohe 50 saamas, hüppas peale ja keeras põhja ja lasi nokk püsti minna. Pärast istus veel tuubipeal ja oli üldse muhe. Kuna ta lubas meid lennukiga sõitma viia ammu juba, siis nüüd oli paras aeg. Kobisime kõik lennurajale ja läksime lennukit uudistama. Väikene. tiivaulatus vast 10m. Neljakohaline. Kobisime sisse ja tõmbasime klapid pähe ja mikrofoni suuette nagu seda vanasti tehti. Start. Vurasime lennurajale, keerasime otsa ringi, ja siis gaas põhja, või kusagile sinnamaale. Mootor röögatas rõõmsameelselt ja lennuk võttis kohalt. Huvitavalt 150-200 meetripärast olime maast lahti ja väike rõõmsalt kõikuv plekihunnik hakkas kõrgust koguma. Millegipärast kangastus mulle ainuekse asjana silme ette pilt pähklikoorest kevadises kraavivees. Loksutas siia ja sinna ja ragises siit sealt. Vahepeal tõmbas päris õõnsaks seest. Tõusime 600 jala peale. 200 meetrit midagi. Ja keerasime rannikupeale. Sõitsime mööda veeäärt ja vana keeras ikka siia ja sinna ja lennuki päris suure nurga alla et külje aknast sai otse maad vaadata. Ilus oli aga igav hakkas. Midagi ei juhtunud. Imelik on see maailm ikka mõnesaja meetripealt. Ots ringi ja mööda rannikut tagasi ja maandusime. Maandumine tuleb pauguga, ütles boss. Hoidsin kõigest kinni millest hoida sai aga ei pauku ega midagi, siledam maandumine kruusasele kõverale maandumisrajale kui mõni boeing kunagi. Kuna meie koju oli 130 km kanti midagi siis lubati meid lennukiga koju visata, aga ma jäin maha, kuna loovutasin koha kokale, et söök rutem valimis saaks, kui ta enne meid jõuab. Sõitsime Mikega kahekesi ja tee mida sai kolmas kord sõidetud, kus kunagi varem kängurusid pole olnud, nüüd oli neid vähemal 10kond. Rääkisime veel skuutrist ja Mike ütles, et tema vett ei karda ainult natuke seal tagapool, seal kus need pagana haid asuvad.... Ennem ei maininud keegi midagi sellest.

Selline oli siis lühikokkuvõte Austraaliamaa viljakatmisbrigaadi tööpäevast.

2 VIDEOT SKUUTRIST JA TUUBIST. HEA!

http://www.youtube.com/watch?v=LRO-_Ys_pqE

http://www.youtube.com/watch?v=rYNnjvRgDmM

Jõulud uus aasta ja õlu. 7 peatükk

Nüüd juba uus aasta ja suurt midagi pole juhtunud, kaks korda selle aja jooksul Perthis käinud, esimene kord jõuluajal 4 päeva ja nüüd aastavahetuseks 2 päeva.

Tööga hakkab asi ühelepoole jõudma. Mõned vakad on vaja veel osalilselt katta ja osaliselt siis ka kangas servaalla ära kinniada ja pingutada. Pangakaarti pole ikka veel saanud, jõuluajal tellisin uue, juba seega kolmanda kaardi otse pangakontorist kohelesaatmisega siia Carnamahi postkontorisse. Võtsin sealtka raha välja kuna olin bossi käest 200 võlga võtnud, kodust kaasa võetud raha mis taskus oli oli salamisti otsa saanud.

Jõuluööbimiseks valisin oma old swan barracki, kus ma esimene kord poolepealt lahkusin ja mulle raha tagasi andmise asemel anti tsekk neil ööbimiseks. Imekombel nad aktsepteerisid seda ja ma sain oma 92dollarise paberilipaka eest ööbida ja natu pidin peale veel maksma et saaks 4 ööd ära olla seal kenasti. Käisin kohustusliku ringi linnale peale ja õhtu saabudes kohtusin siis oma toakaaslastega. Valisin 4se toa. Toas üks oli Adam iirimaalt ja teine oli ka keegi, itaaliast vist, ja kolmas oli kurat teab kes ja ta oli Balile läiinud reisima selleks ajaks. Midagi teha polnud, oli äkki jõuluõhtu 23.-24 ei mäleta enam, võtsin oma kodust kaasavõetud vana tallinna ja siirdusin mäkdonaldisse cocat ostma. Vist võtsin mingi eine lausa, sest mäletan ennast friikatega kosutamast. Vana tallinn oli hea. Üle kuu aja pea mittemidagi maitsnud kui mõend õlled. Pähe hakkas ka raisk kohe esimesest paugust. Trimpasin seal vb kolmandiku ära kuni friikad maha jahtusid ja coca otsa sai ja seadsin sammud tagasi hostelisse, kuhu oma kärakaga sisse minna ei tohtinud. huinea. edasi. Trimpasin omas toas ka veits ja vaatasin et igavaks kisub, tõttasin alla baari tegin mõne õlle. Õllekõrvale naba sügades jalutades leidsin mingi suure kasti ümbrikute ja kirjadega. Kuna midagi teha ei olnud hakkasin seda läbi siblima. Leidsin mõned eesti nimed ja värgid ja endalegi ootamatult leidsin ümbriku oma nimega. Commonwealthi kauaoodatud pangakaart, see esimene mis ei oleks kohe kindlasti sellele aadressile pidanud tulema vaid postkontorisse. Nojah, proovisin seda kaarti siis aktiveerida netis oma pangalehel aga juba oli hilja sellejaoks. See oli see kaart mille ma tellisin esimesel päeval Ausi jõudes.

Järgmine päev helistasin Anule. Kutsus endaga koos turule aga mitte päris Perthi vaid edasi, mis seal ikka, rongipeale ja 3 peatust edasi ja kohal. Jalutasime veitsa rääkisime juttu ja ma tulime pärast koos Perthi tagasi.

Edasi ei tea mis sai, kõik päevad olid ühesugused igavad ja õhtud veetsin eemalasuvas hostelis õlut juues. Mingi päev pidi olema Kings Parkis kodutule jne meiesugustele jõulupiknik, linna poolt. Läksin seda otsima, käisin näljase näoga mitu km maha ja tulin sealt veel näljasemana tagasi. Ei mingit pikniku.

Mingipäev sain kokku Taaviga, keda ma juba eelnevalt Perthist tean. Jalutasime päeval ikka siin seal ringi ja käisime pika maa jalgsi mingi Härrisoni saare peal - Perthi kõrval paremal, kängurusid otsimas. Lõpuks leidsime ka ja tegime pilti neist. Põnevad väiksed värdjad nad, nagu jänese näoga tüübid. Mingihetk otsustasime kasti õlut osta igaksjuhuks ja läksime kusagile parki seda maitsma, maru vesi tundus olevat. 2.3% rsk. kuradi kurat :D Palju ei jõudnud kuna väljas läks külmaks :D mul hakkas jahe ja panime minema sealt. Mina hosteli ja ta ka kusagile teise suunda. Mingi vahejuhtum meenub mingist maani täis tüübis hostelis kes endale noaga või kellegi teise abiga ilge augu kätte torkas, ja ütles et kõik on korras, näost valge ja verejuga sabas. Kasutasin kohe juhust, hüppasin mingite tüdrukute juurde, et juttu alustada. Kas te ikka nägite ja teate seda ja teist ja... üks oli inglane ja teist ei mäleta. Lõpuks tuli KIIRABI ja takistas kõik ära. Ma läksin magama ja öösel tuli mingi kari rahvast meie tuppa ja mingid purjus pifid jäid minu tuppa alla voodisse magama.... ei tea jah mis kuradi värk sellega on.. see oligi vist põhiline mis jõuludesse puutub. Jõulumelusse matsin kusagil 300 dollarit ehk midagi ostmata. vb vähem kah.- hostel 120$ ja 200 kadus rahakotist.

Tagasi maale, tuuline ja passisime paar päeva ja viimasel päeval 31. öösel tegime veits tööd ja 31 hommikul tormasime ummisjalu Perthi poole tagasi. Selleks ajaks olin oma naaberküla ainsa teadaoleva eesti emasega suhelnud, et tema tuleb ka Perthi ja läheb Underground hostelisse. Ma siis võtsin ka sinna toa, näeb tüdruku lõpuks äragi ehk. Aga õnneks oli loodus seekord minupoolt ja neid oli hoopis kaks. Igatahes võtsin toa selles pagana hostelis mis oli paar tänavat eemal minu eelmisest old swan barrackist aga see oli natuke kallim siin. Telefonis broneerisin 6se toa ja mingi 33 dol vms oli öö. Kohalejõudes midagi seal letitaga kokutati ja koos võtmetagastusrahaga taheti mu käest 140 dol midagi :S ma saatsin pikalt vana ja ütlesin et ole normaalne. Tema väidab et mul on bronnitud 4ne tuba. Isegi 4ne tuba poleks 140 doll kuidagi välja andnud, lõpuks andis ta mulle 32 dollari eest 6se toa hinnaga 4se toa kuna neil oli segadus. Väga mõistlik diil. Väga viisakas koht oli kaa, ei meenutanudki avalikku peldikut nagu eelnevad kõik. Peltad-pesulad olid korras ja puhtad ja uued. Tuba oli ok ja toakaaslased olid ka ok. Mulatt koos valge kutiga iirimaalt ja mingi Walesi kutt ka. Rahulikud tsellod kõik. Vb sellest kanepikeeramisest mis seal koguaeg käis.

Mingiaeg sain kokku naaberküla Aigiga siit ja tema sõbrants Svetlana ja me panime Kings Parki poole ajama. Alguses küll jala ja edasi bussiga - pidi ju suur eestlaste koosviibimine olema seal pargis. Istusime maha. Avasin oma 12 õllega täiedetud seljakoti ja hakkasin päikesekäes Soolekat tegema (istuda maha ja juua õlut. Toim.) Rääkisime juttu, helistas Taavi ja kutsus paarkümmend meetrit edasi nende seltskonda, seal oli neid kümme ehk, kolm kutti riietatud roosade pantrite kostüümi ja üks kena piff valges ja ma ei suuda enam välja mõelda keda see kostüüm esitlema pidi. Igatahes imbus meeletu kogus eestlasi kokku, vast 30 tk õhtupimeduses. Kedagi ma ei teadnud ega ei tea siiamaani, ilmselt oma seljakoti pärast. Kell hakkas 12 saama öösel ja siis sättisime koha vaateplatvormi äärde sisse ja hakkasime Perthi kesklinna poole silmi teritama. Tuligi mingi 5-8 minutit rakette aga mittemidagi huvitavat nagu meil kodus. St raketid olid ilusad jne, aga neid tuli ühes kohast koguaeg ja see tegi taeva ikkagi tumedaks ja igavaks. See paugutamine sai läbi, õlled läbi, ise ka üsna läbi ja hakkasin linna tagasi vantsima. Ma nüüd ei tea küll öelda kaua ma seal ttulin aga endale tundus küll et hetkega olin tagasi. Vast oma 4km jalutamist. Teepeal ületasin põnevaid sildu ja kohti mida järgmi päev oli kohe huvitav vaadata. Läksin Northbridge, mis oli minu linnaosa nimi, ühte hiinakasse sööma. Seal istusid 2 tüdrukut ja kutsusid enda lauda. Ausikad. Rääkisime ilmselt midagi juttu ja nad küsisid kust ma pärit olen ja võtsid mu nr, et järgmine päev koos kusagile välja minna.. Mulle meenusid nad alles tükk aega hiljem, järgmine päev, nagu ka muud asjad. Ärkasin 12 midagi ehk ja taterdasin alla baari kus sain oma tasuta õlle, mida mulle registreerimisel tasuta kupong lubas. Istusin basseiniäärde maha ja vaatasin et maru igav on niisama. Oli pühapäev. 1 jaan 2012 ja ja kärakapood oli kinni. Sellest järgimine ka.. No mida kuradit. Läksin hostelisse solvnud näoga ja võtsin vastu otsuse et lähen teises suunas poodi otsima ja sealtsamas otsin ka ühed Jõhvi eestlased üles. Mõeldud tehtud. Lõpetasin Jõhvi Irise ja Taneliga aga ilma õlleta. Solvununa läksin hostelisse ja jäin voodisse 4st 5st magama ja 10 õhtu ärkasin ja keerasin külge ja magasin edasi. Aastavahetuse eelarve paneb siiamaani muigama. Perthi minnes oli 160 dollarit. 64 midagi läks ööbimine, 28 õlled vanaaasta õhtul 10 dol söök. Mõned mäkdonaldsid ja tagasitulles oli veel 40 dollarit alles :D ulmeeee

Esmaspäeval pakksime nodi kokku ja 10 hommikuks välja hostelist ja kell 1 saime autoga kokku ja sõitsime tagasi Carnamahi. Belglasest kokakutt suutis 2 korda poole tunni jooksul ringteele ette sõita aga õnneks jäime kõik ellu. Debiilik - liha ka praadida ei oska.

Jõuludeajal jäi üks meie kõige normaalseme vend siit Perthi ja enam tagasi ei tulnud, korra asjadele järgi ja leidis uue töö kusagil kaevanduse abilisena, hetkel kirjutades seda on ta Bankokis ja naudib ämbrijooki. Aastavahetus sõi meilt kaks meest, nemad lahkusid juba siit aastat vahetama minnes. Järgi on jäänud vaid need inimesed kes mulle grammigi ei istu...

Aitab küll praeguseks. Vaatame mis edasi saab

----------------------------------------------------------------------------------------